Obsah (9)

§ 407§ 468§ 173§ 177§ 163§ 174§ 138§ 4842§ 175

Tsiviilasi nr 2-24-112618 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anastassia Stalmeister Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 15. detsember 2025 Tsiviilasja nr 2-24

) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kättetoimetamisportaali vahendusel kätte toimetatud

1. novembril 2024, parandatud hagiavaldus koos alternatiivse nõudega on kostjale kätte toimetatud
2. detsembril
3. Kohus on kohustanud kostjat kohtule kirjalikult vastama, hoiatades, et kirjaliku vastuse tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole hagile vastanud. Kohus leiab, et hagiavalduses esitatud alternatiivne nõue kostja vastu on põhjendatud ning kuulub tagaseljaotsusega rahuldamisele (

§ 407lg 1).

1. Kohus leiab, et sõlmitud lepingud vastavad tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). 3 Tsiviilasi nr 2-24-112618 Lepingud nr 14538905 ja nr 14538939 sõlmiti
2. märtsil 2023 ja nende sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 15,31%. Lepingus nr 14538905 märgitud krediidi kulukuse määr 22,89% ja lepingus nr 14538939 märgitud krediidi kulukuse määr 37,35% on väiksemad, kui lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud kolmekordne krediidikulukuse määr, s.o 45,93%, ning seega VÕS § 4062 lg-ga 1 kooskõlas.
3. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st
4. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidi info), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja 4 Tsiviilasi nr 2-24-112618 millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3). KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet.
5. Kostja esitas kaks taotlust järelmaksulepingute sõlmimiseks kokku summas 1758 eurot 98 senti. Kostja märkis mõlemas taotluses oma igakuiseks netosissetulekuks 1000 eurot ning igakuisteks olemasolevateks kohustusteks 200 eurot. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Krediidivõimekuse hindamise eesmärgil viis esialgne võlausaldaja läbi krediidianalüüsi, millest nähtub, et kostja igakuine sissetulek oli 514 eurot 8 senti ja igakuiste kohustuste summa 200 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 314 eurot 8 senti. Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksulepingute puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Hageja leidis, et arvestades hagi aluseks olevate järelmaksulepingute summat, osamaksete suurust ning lepingutega kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuste täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskusteta täitma.
6. Hagiavaldusest ega selle lisadest ei tulene, milliste andmete põhjal on hageja veendunud kostja krediidivõimelisuses. Ainuüksi maksehäireregistri ja pensioniregistri kontrollimine ei ole piisav, et veenduda kostja võimes laenu ka reaalselt tagasi maksta. Kohtule ei nähtu, et hageja oleks küsinud kostja igakuiste sissetulekute, väljaminekute ning majapidamiskulude suurust, samuti seda, kas kostjal on ülalpeetavaid. Hageja ei ole tuvastanud, kas kostjal oli lepingu sõlmimise ajal kohustusi teiste võlausaldajate ees. Kohtule kostja pangakonto väljavõtet ei esitatud. Lisaks ei arvestanud krediidiandja sellega, et kostja esitas samal päeval kaks laenutaotlust. Nimetatust ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll ei olnud piisav. Hoolimata asjaolust, et hageja peab nimetatud järelmaksulepingute summasid väikseks ja ka osamakseid väikseks, ei ole hageja selgitanud välja, kas kostja on reaalselt võimeline neid makseid sooritama. Statistikaameti andmetel oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum lepingute sõlmimise ajal
7. aastal 338 eurot 23 senti, mis tähendab, et kostjal ei piisanud hagejaga lepingute sõlmimise ajal sissetulekust juba 5 Tsiviilasi nr 2-24-112618 olemasolevate kohustuste maksmiseks (hageja poolt tehtud ning järelmaksulepingute sõlmimise ajal arvestatud analüüsi tulemusel jäi kostjale vaba raha 314 eurot 8 senti). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034).
8. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on hagiavalduses esitanud kostja vastu ka alternatiivse nõude juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Alternatiivse nõude kohaselt nõuab hageja VÕS § 4034 lg 7 alusel kostjalt väljastatud krediidisumma jääki 1758 eurot 98 senti (1599 eurot + 159 eurot 98 senti). Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates ülesütlemisele järgnevast päevast
9. novembrist 2023 kuni tasumiseni. Laenuandja on enne lepingute ülesütlemist
10. novembri
11. a hoiatusega andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kuivõrd kostja kohustust ei täitnud, ütles laenuandja lepingu üles
12. novembril
13. Kohus leiab, et hageja alternatiivne nõue tuleb rahuldada. Kostja ei ole laenude tagastamiseks sooritanud ühtegi osamakset, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista tasumata põhivõlgnevus VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel ning alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast
14. novembrist 2023 viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus mõistab kooskõlas

§-ga 367 kostjalt hageja kasuks välja viivise kohtuotsuse tegemise seisuga. Arvestades viivisemäära muutust on

1. detsembri
2. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kokku 419 eurot 9 senti (perioodi
3. novembrist 2023 kuni
4. detsembrini 2023 määras 12% aastas 21 eurot 98 senti, perioodil
5. jaanuarist 2024 kuni
6. juunini 2024 määras 12,5% aastas 109 eurot 34 senti, perioodil
7. juulist 2024 kuni
8. detsembrini 2024 määras 12,25% aastas 108 eurot 33 senti, perioodil
9. jaanuarist 2025 kuni
10. juunini 2025 määras 11,15% aastas 97 eurot 26 senti ning perioodil
11. juulist 2025 kuni
12. detsembrini 2025 (k.a) määras10,15% aastas 82 eurot 18 senti). Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt kokku 1758 eurot 98 senti alates
13. detsembrist 2025 kuni nõude täitmiseni.
14. Kohus tunnistab

§ 468lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 12.

§ 173

lg 1 ja

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hageja alternatiivse nõude, s.o u 75% ulatuses hageja algsest nõudest. Kohus jätab

§ 163lg 1 alusel menetluskulud 75% ulatuses kostja ja 25% ulatuses hageja kanda.

6 Tsiviilasi nr 2-24-112618 13. Vastavalt

§ 174

lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja taotles riigilõivu 385 eurot ja õigusabikulu 358 eurot (käibemaksuta) väljamõistmist. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtu hinnangul on riigilõiv summas 385 eurot menetluskuluna põhjendatud ja vajalik (

§ 174lg 1).

Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele vastavalt menetluskulude jaotusele riigilõiv 288 eurot 75 senti (385 / 100 * 75). 14. Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist hagimenetluses summas 338 eurot (käibemaksuta) ning maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot. Tulenevalt

§ 4842

kohaselt kuulub hagejale hüvitamisele maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude katteks 20 eurot.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust (RKTKm 06.05.

1. a, nr 3-2-1-4-15, p 14). Arvestades käesoleva asja sisu kui ka asjaolu, et hagejat ei esinda vandeadvokaadist esindaja, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud lähtuda kulude hüvitamisel tunnitasust 169 eurot. Kohus lähtub hageja lepingulise esindaja kulude hüvitamisel tunnitasust 120 eurot, mida saab pidada mitteadvokaadist esindaja keskmiseks tunnitasuks. Tehtud toimingutele kulunud aega peab kohus aga põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohus leiab, et esindaja õigusabi teenuse osutamisele kulutatud aeg kaks tundi põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud õigusabikulud summas 240 eurot (2 tundi × 120 eurot). Kuivõrd hageja on käibemaksukohustuslane, kuuluvad õigusabikulud hüvitamisele ilma käibemaksuta. 75% põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kuludest ja esindaja kuludest on 195 eurot [(20 + 240) *75%]|. Eelnevat arvesse võttes on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu menetluses kokku, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, on 483 eurot 75 senti.
2. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister kohtunik 7