← Eesti

2-22-14686/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Priit Kama Otsuse tegemise aeg ja koht 08. juuli 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-14686 Tsiviilasi T. H. hagi ja K. L. vastuhagi ühi

) § 210 lg 1 sätestab, et käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti.

§ 210

lg 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust.

§ 210lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010.

aasta

  1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Seega tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse järgi, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne
  2. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-42-13, p 9). 9.

(1995)§ 7 kohaselt määrati abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga, kui see oli sõlmitud.
(1995)§ 8 lg 2 kohaselt, kui abieluvaralepingut ei olnud sõlmitud või kui leping ei hõlmanud abikaasade kogu vara, kohaldati abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes peatüki 3. jaos sätestatut.
(1995)§ 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara oli abikaasade ühisvara. Kuna kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingule, tuleb lugeda, et poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe. 3 10.

§ 210lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010.

aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni.

(1995)§ 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa oli omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Pooled on üksmeeles selles, et nende abielusuhted lõppesid
  1. aasta sügisel (dtl 115). Seega lõppes
  2. aasta sügisel ka poolte varaühisuse varasuhe.
  3. Pooled vaidlevad xxx kinnisasja jagamise ning selle üle, kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara hulka ja kui kuulub, siis millises osas. Vaidlust ei ole selles, et hageja õde kinkis hagejale enne poolte abielu sõlmimist xxx asuva poolelioleva elamu (dtl 51). Pooled ei vaidle ka selle üle, et elamu juurde kuuluv maa kinnistati 13.08.1999, s.o poolte abielu ajal (dtl 51). Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa erastamise korral tekib erastatud maale
(1995)§ 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hoone, mille juurde maa erastati, kuulus ühele abikaasale lahusvarana, kuna lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (enne
  1. juulit 2002 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1 ning
  2. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 54 lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast (RKTKo 03.10.2007, 3-2-177-07, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna maa kinnistati poolte abielu ajal, muutus maatükil asuv ehitis maatüki oluliseks osaks ning seega osaks ühisvarast. Kohtu hinnangul ei oma käesoleval juhul tähtsust hageja väide, et maa erastamist hakati menetlema juba enne poolte abielu sõlmimist
  3. aastal ning väide, et maa erastamiseks tasuti raha juba enne abielu sõlmimist. Maatüki kinnistamise ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 118 lg 1 kohaselt tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega), millist regulatsiooni sisaldab ka praegu kehtiv AÕS §
  4. Seega tekkis vaidlusalune kinnisomand kinnistu kinnistusraamatusse kandmisega ehk kinnistamisega 13.08.1999, s.o pärast abielu sõlmimist.
(1995)§ 14 lg 1 kohaselt tuleb tekkinud kinnisomand lugeda seega poolte ühisvaraks (RKTKo 17.02.2004, 3-2-1-14-04, p 12). Eelnevast tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et xxx (registriosa nr-ga XXX) kuulub poolte ühisvara hulka. Kohus märgib, et käesolevas vaidluses ei ole vajalik kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kinnistu kuulub poolte ühisvara hulka, kuna vaidlusaluse kinnistu kuulumine ühisvara hulka tuleb tuvastada ühisvara jagamise eeldusena. 12. Kehtiv

§ 37

lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Riigikohus on selgitanud, et

§ 210

lg 2 kohaselt saab ühisvara ka kehtiva

järgi jagades arvestada

(1995)sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 19.06.2014, 2-1715677, p 17).
(1995)§ 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Seega tuleb kohtul poolte ühisvara jagamisel arvestada muuhulgas, kas poolte ühisvara hulka kuuluv kinnistu on tekkinud ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega (RKTKo 03.10.2007, 3-2-1-77-07 p 12). Kostja ei vaidle vastu, et hageja õde kinkis hagejale poolelioleva maja
  1. aastal. Pooled vaidlevad selle üle, kui suures ulatuses oli elamu valmis enne poolte abielu ning kui palju panustati elamu ehitusse poolte abielusuhete ajal. Kostja on menetluses väitnud, et abiellumisel oli maatükil üksnes vundament, kuhu peale rajasid pooled hoone abielu ajal (dtl 52). Hiljem väitis kostja, et ehitis oli 50% ulatuses enne abielu valmis ning ülejäänu ehitati abielusuhete kehtivuse ajal (dtl 115). Hageja väitel oli elamu abiellumise ajal enamvähem valmis, üksnes teisel korrusel puudus viimistlus, kuid päris valmis sai maja
  2. aastal, kui 4 hageja Trummi tn korteri maha müüs, kuna hagejal ega kostjal ei olnud raha, mille eest maja ehitada (dtl 52, 114). Hageja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et maatükil asuv elamu oli valmis enne poolte abielu sõlmimist. Kohtule esitatud märkmikust (dtl 71-111), mida hageja nimetab ehitusmaterjalide päevikuks, ei saa järeldada, kas sinna käsitsi kirjutatud ehitusmaterjalid on vaidlusalusel perioodil elamu ehitamiseks soetatud. Kohus nõustub kostjaga, et ehituspäevikust ei nähtu tõsikindlalt, millisest ajast see pärineb, kes on nimetatud kulud kandnud ning millise objektiga on need kulud seotud. Muuhulgas on märkmikusse märgitud aastaarvud reale „tsement“ aastaarvud 1996-97 (dtl 71) muust tekstist erineva värviga, mistõttu pole aru saada, kas selle dateeringuga on silmas peetud üksnes tsementi või ka muid ehitusmaterjale ning kus sel perioodil soetatud ehitusmaterjalide loetelu lõpeb. Kui ka lähtuda hageja esitatud ehituspäevikust, nähtuks sellest, et 19.07.1999 on kulutusi tehtud kivivillale, külmaveetoru liitmikutele, telliskividele, tsemendile, kipsplaatidele, soojustusele (dtl 80 jj). Kohtu hinnangul ei nähtuks sellest, et pärast poolte abielu sõlmimist on majas tehtud üksnes siseviimistlust. Ka kohtule esitatud xxx asuva korteri ostumüügileping (dtl 65-70) ei tõenda, et xxx asuval elamul puudus teisel korrusel viimistlus, milleks hiljem kasutati Trummi tänava korteri müügist saadud raha. Asjaolusid, miks kohtul tuleks abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, peab käesoleval juhul tõendama hageja. Kuna hageja ei ole tõendanud, millises ulatuses on maatüki juurde kuuluv ehitis ehitatud hageja lahusvara arvel, tuleb lähtuda eeldusest, et abielu kestel omandatud vara, sealhulgas maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks muutunud elamu, on täies osas poolte ühisvara ning selle jagamisel tuleb lähtuda abikaasade osade võrdsusest. Kuigi hageja ei ole tõendanud, millises ulatuses on elamu ehitatud hageja lahusvara arvel, on kostja siiski menetluses võtnud omaks, et ehitis oli 50% ulatuses enne abielu valmis. Ka kohtule esitatud kinkelepingust (dtl 44-45) nähtuvalt on hageja õde kinkinud talle poolelioleva ühekorruselise elamu aadressil Lohu tn 8, kuigi tõendist ei nähtu, millises ulatuses ehitis valmis oli. Kohtu hinnangul annavad need asjaolud koosmõjus aluse kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ning ühisvara jagamisel saab lähtuda asjaolust, et ehitis oli 50% ulatuses enne poolte abielu sõlmimist valmis.
  3. Hageja leiab, et xxx kinnistu kuulub siiski hageja lahusvarasse, kuna xxx kinnistu erastati talle kingitud EVP-de alusel ning maa kinnistamise eest maksti juba enne abielu (dtl 52). Hageja esitas kohtule kinkelepingu, mille kohaselt kinkis hageja ema 10.05.1997 hagejale 30 500 EVP-d (dtl 48).
  4. aastal, mil hageja ema EVP-d hagejale kinkis, kehtinud tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11).
  5. aastal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega ei saanud üksnes ema tahe oma EVP-sid kinkida tuua kaasa soovitud õiguslikku tagajärge. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maa erastamiseks kasutati hageja emale kuuluvaid EVP-sid. Hageja ema, kellele kuuluvaid EVP-sid maa erastamiseks kasutati, tuleb käesoleval juhul lugeda ühisvara suhtes kolmandaks isikuks. Eelnevast tulenevalt ei saa olla seega vaidluse all küsimust, kas hageja erastas vaidlusaluse maatüki enda lahusvara või ühisvara arvelt, kuna maatükk erastati hageja ema ehk kolmanda isiku vara arvelt. Seadus ei näe ette erisust, et kolmandate isikute vara eest soetatud ühisvara annaks võimaluse vara jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Seega ei ole ka kohtu hinnangul oluline, kas EVP-sid maa erastamiseks tasuti juba enne poolte abielu sõlmimist või tasuti need vaidlusaluse maa ostu-müügilepingu sõlmimisel poolte abielu ajal. 5 14.

§ 37

lg 11 sätestab, et ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et poolte varasuhe lõppes abikaasade abielusuhete lõppemisel 2000. aasta sügisel. Kostja väitel oli ehitis 50% ulatuses enne abielu valmis, ülejäänud ehitati abielusuhete kehtivuse ajal ning hageja ei ole pärast abielusuhete lõppu maja viimistlenud (dtl 115). Hageja väitel oli maja siiski enne abiellumist valmis, üksnes teisel korrusel puudus siseviimistlus ning pärast abielusuhte lõppemist on hageja maja veel viimistlenud (dtl 114, 116). Siiski pole hageja kohtule tõendanud, milliseid kulutusi ning millises suuruses on hageja jagatavale ühisvarale enda lahusvara arvelt pärast poolte abielusuhte lõppemist teinud. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et poolte ühisvara hulka kuuluv kinnistu on tekkinud osaliselt ehk 50% ulatuses hageja lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega ning selles osas tuleb kinnistu väärtusest koos ehitisega lahutada kinnistu väärtus poole ehitise väärtuse võrra. 15.

§ 37

lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel.

§ 37

lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohus on selgitanud, et kaasomandi võib jätta lõpetamata üksnes juhul, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Kui kasvõi alternatiivselt on taotletud kõiki kaasomandi lõpetamise viise, mis asjaolusid arvestades võiksid kõne alla tulla, peab kohus valima viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele (RKTKo 10.04.2019, 2-17-9749, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

  1. Hageja on soovinud ühisvara jagada selliselt, et kinnistu jääks hageja ainuomandisse ilma kostjale rahalise hüvitise maksmise kohustuseta (dtl 16). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et abikaasade osade võrdsusest on võimalik käesoleval juhul kõrvale kalduda üksnes 50% ulatuses maatükil asuva ehitise väärtusest, ei ole hageja taotletav ühisvara jagamise viis AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt õiglane, kuna kostjal on õigus saada kaotatud ühisvara eest hüvitist.
  2. Kostja on vastuhagis taotlenud ühisvara jagamist selliselt, et kinnistu jääks hageja ainuomandisse ning kostjale mõistetaks omandikaotuse eest hüvitist summas 140 000 eurot (dtl 27 ja 128). Kostja leiab, et kuna kinnistu koguväärtus on kostja arvutuse järgi 440 000, millest ehitise hind moodustab 320 000 ning kostja loeb end õigustatuks nõudma poolt sellest ehitise osa väärtusest, mis valmis abielu ajal, siis on tema ehitise väärtusel põhinev nõue 80 000 eurot. Seega on kostja kogu nõue 140 000 eurot (dtl 128). Kostja on menetluses asunud seisukohale, et Maa-ameti tehingute statistika alusel eelneva aasta põhjal samas piirkonnas on kogu kinnistu väärtus 440 000 eurot, millest maatüki väärtus on 120 000 eurot (dtl 116). Hageja väitel ei ole tal kinnistu väärtuse osas seisukohta (dtl 116). Pooled kinnistu väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi taotlenud ei ole. Kostja esitas kohtule Maa-ameti tehingute andmebaasi väljavõtte, mille kohaselt Nõmme linnaosas eluhoonetega hoonestatud elamumaade keskmiseks ruutmeetri hinnaks on ajavahemikul 01.01.2023 kuni 31.01.2024 olnud 2448,77 eurot ruutmeetri kohta (dtl 35). Kuna TsMS § 230 lg 3 sätestab, et kohus võib tõendeid muuhulgas koguda omal algatusel ka abieluasjas, on kohus kontrollinud omal algatusel kinnistusraamatu ja katastriandmeid, et hinnata, et kostja esitatud väited kinnistu maksumuse kohta ei ole selgelt põhjendamatud. Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu pindala 861m2 (dtl 137). Katastriandmetel on xxx kinnistu maa maksustamishind, 6 mis ei arvesta ehitiste väärtust, 180 446 eurot (dtl 136). Kuna hageja ei ole menetluse käigus esitanud põhjendatud vastuväiteid kinnistu hinna osas, loeb kohus usutavaks, et kinnistu koguväärtus on 440 000 eurot, sealhulgas maatüki väärtus ilma ehitiseta on vähemalt 120 000 eurot. Kui lähtuda asjaolust, et kinnistu koguväärtus on 440 000 eurot, millest maatüki väärtus on 120 000 eurot, on kostja kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel õigustatud saama hüvitist omandikaotuse eest summas 140 000 eurot (1/2 maatüki väärtusest ehk 60 000 eurot + 1/2 poolest ehitise väärtusest ehk 80 000 eurot), mis teeb 31,82% kogu kinnistu väärtusest.
  3. Riigikohus on selgitanud, et õige ei ole jätta ühisomandis olevat kinnisasja ühe ühisomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p-d 23 ja 25). Hageja on kohtule kinnitanud, et 140 000 euro suurust rahalist hüvitist hageja kostjale võimeline maksma ei ole. Alternatiivselt on kostja palunud kinnistu müüa avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada selliselt, et 68,18% jääb hagejale ning 31,82% jääb kostjale. Arvestades juba eeltoodud põhjendusi ning asjaolu, et hagejal puudub võimalus maksta kostjale hüvitist kostja omandikaotuse eest, leiab kohus, et kinnistu müümine avalikul enampakkumisel on kohtule esitatud asjaoludel kõige õiglasem ühisomandi lõpetamise viis.
  4. Hageja avaldas 04.07.2024 istungil soovi jagada ühisvara kaasomandi mõttelisteks osadeks (dtl 128). Kostja hinnangul ühisvara selliselt jagada ei saa (dtl 129). AÕS § 77 lg 2 ei näe mõistetavatel põhjustel ette kaasomandi lõpetamist kaasomandi eseme mõttelisteks osadeks jagamise teel, sest omandieseme jagunemine erinevate omanike vahel mõtteliste osadena on kaasomandi olemuslik tunnus (AÕS § 70 lg 3) ning sellisel viisil ei saaks kaasomandit lõpetada.

§ 37

lg 3 ja AÕS § 77 lg 2 koosmõjus grammatiliselt tõlgendades tuleb seega asuda seisukohale, et sellisel viisil ei ole võimalik ka ühisvara jagamine. Kuigi ühisvara kohtuvälisel jagamisel poolte kokkuleppel on ühisvara jagamine kaasomandi mõttelisteks osadeks põhjendatud, ei saa seda siiski ka seadust laiendavalt tõlgendades kasutada ühisvara kohtulikul jagamisel olukorras, kus teine pool soovib ühisvara jagamist muul viisil. Kuna ühisvara jagamisel kaasomandi mõttelisteks osadeks tekiks igal kaasomanikul koheselt nõudeõigus kaasomandi lõpetamiseks (AÕS § 76 lg 1), siis ei lahendaks kohus niisuguse otsusega olukorda lõplikult ning see tingiks vajaduse uue kohtumenetluse järele. Hageja nõustus istungil kostja seisukohaga, et ühisvara ei saa antud juhul jagada reaalosadeks jagamise teel, kuna reaalosi ei oleks võimalik eraldi kasutada (dtl 129). Seetõttu ei saaks tavalistel turutingimustel võõrandada ka võimalikke ühisvara jagamisel tekkivaid mõttelisi osi, kuna see eeldaks, et mõtteliste osade omanikel on võimalik sõlmida kasutuskokkulepe, mis võimaldab eraldi kasutada erinevaid reaalosi. MENETLUSKULUD 20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda, sest ühisvara jagamine on eelduslikult mõlema omaniku huvides. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 7 Priit Kama Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.