← Eesti

2-22-10090/132

Obsah (7)§ 692§ 447§ 137§ 133§ 179§ 171§ 177

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-22-10090 Otsuse kuupäev Tartu, 21. jaanuar 2026 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, V

) § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium täiendab

§ 692lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

  1. Kostja II leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus muutis alusetult jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 265 00 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Samas maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt pidas maakohus põhjendatuks hageja nõuet 265 000 eurot. Ühtlasi on maakohus otsuse resolutsiooni p-s 4 mõistnud kostjatelt välja viivise arvutatuna põhinõudelt 265 000 eurot. Ringkonnakohus pidas maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 märgitud summa kirjapilti (265 00 eurot) ilmseks veaks ning parandas selle, märkides, et kostjatelt väljamõistetav summa on 265 000 eurot.
  2. Tulenevalt

§ 447

lg-st 2 parandab kohus määrusega igal ajal otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Selle sätte sõnastuse kohaselt on kohtul selline 4

(7)2-22-10090 kohustus ex officio ehk see ei nõua menetlusosalise sellekohast taotlust. See tähendab ühtlasi, et kohtuotsuses esineva vea või ebatäpsuse võib ex officio parandada ka kõrgema astme kohus. Selliselt toimis praegu ka ringkonnakohus. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et muuta võib siiski vaid selliseid kirja- ja arvutusvigu ning ilmseid ebatäpsusi, mis ei mõjuta otsuse sisu.

§ 447

lg 2 mõttes saab otsuse sisuks pidada kohtuotsuse resolutsioonis toodud kohtu otsustust, mis ulatuses asjas esitatud nõuded rahuldada (RKTKo 13.12.2017, 2-15-19042/157, p 10; RKTKm 12.01.2011, 3-2-1-86-10, p-d 16–17; RKTKo 29.10.2008, 3-2-1-97-08, p 18). 13. Kõigis eelviidatud lahendites selgitas kolleegium, et otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. Seega ei esinenud nendes asjades vastuolu kohtulahendi põhjenduste ja resolutsiooni vahel, sest kohtulahendi põhjendustes sisalduv ekslik arvutus kajastus ka kohtulahendi resolutsioonis. Praegune olukord on sellest põhimõtteliselt erinev. Nimelt on vastuolu maakohtu otsuse resolutsioonis endas. Maakohus on märkinud kostjatelt solidaarselt välja mõistetava summa suuruseks 265 00 eurot, kuid on samal ajal välja mõistnud viivise arvutatuna põhinõudelt 265 000 eurot. Sellest saab järeldada, et maakohus on teinud otsuse resolutsioonis kirjavea, sest selline vastuolu ei ole teisiti selgitatav. Kolleegium leiab, et kui kohtulahendi resolutsioonis endas või resolutsioonis ja kohtulahendi päises esineb vastuolu, siis on kohtulahendi resolutsiooni parandamine

§ 447lg 2 alusel lubatud.

Selline olukord esineb ka nt juhul, kui menetlusosalise nimes on kirjaviga või nende nimed on ekslikult vahetuses. Seetõttu võis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsioonis esinenud kirjavea parandada.

  1. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostjate vastutus ei ole solidaarne, vaid et kahjuna, mille tekitas võlgnikule juhatuse liikmest kostja II, saab olla käsitatav üksnes see osa kostjale I laenulepingu alusel kantud rahasummast, mida ei õnnestu viimaselt tagasi nõuda. Kolleegium on varem selgitanud, et kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 24 ja seal viidatud lahendid). Sama kehtib praeguses olukorras, kus hagejal ei ole kostja I vastu alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue, vaid lepingu täitmise nõue.
  2. Kui hageja soovib, et kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes tehtav kohtulahend oleks lahendi jõustumise järgselt kohe sundtäidetav, peab hageja tõendama, et nõue kostja I vastu on väärtusetu. Nõude väärtusetuse tõendamiseks ei pea olema toimunud kostja I suhtes täitemenetlust, mis oleks ebaõnnestunud. Isiku maksejõuetust ja seeläbi tema vastu eksisteeriva nõude väärtusetust saab tõendada igal viisil (vt ka RKTKo 24.05.2023, 2-21-16071/38, p 19).
  3. Praegu saab hageja kahjuna olla käsitatav vaid see rahasumma, mille osas kostja I lepingut ei täida ja mida kostjalt I ei õnnestu täitemenetluse tulemusena saada. Kuna kostja II saab hageja juhatuse liikmena muude juhatuse liikme vastutuse eelduste täidetuse korral vastutada hageja ees üksnes eelnimetatud kahju eest, siis pidi hageja tõendama, et kostjalt I ei õnnestu ka kohtuotsuse sundtäitmise korral raha saada, ehk sisuliselt tõendama kostja I maksejõuetust. Kui hageja sellises olukorras oma tõendamiskoormise täidab, siis on kohtul võimalik juhatuse liikme vastu esitatud hagi tervikuna rahuldada.
  4. Praegu on ringkonnakohus pooltele eelmainitut
  5. aprilli
  6. a määruses õigesti selgitanud. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõue kostja I vastu on väärtusetu. Ringkonnakohus on selle tuvastamist jälgitavalt põhjendanud (ringkonnakohtu otsuse p-d 14.1 ja 14.3). Seetõttu on ringkonnakohus õigesti välja mõistnud 265 000 eurot nii kostjalt I kui ka kostjalt II. 5

(7)2-22-10090
  1. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tühistas alusetult maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis raha välja kostjatelt solidaarselt. Kuigi hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, esitas kaebuse kostja II. Seega jõustus maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis raha välja kostjalt I. Kostja II osas maakohtu otsus ei jõustunud. Maakohus käsitles põhjendamatult kostjaid I ja II solidaarvõlgnikena, mistõttu rikkus maakohus selles osas materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse lahendamisel seda, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel materiaalõigust õigesti olenemata sellest, kas apellant kaebuses materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele tugines (RKTKm 06.05.2021, 2-18-18193/100, p 12). Seega tühistas ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjatelt raha välja solidaarselt.
  2. Kostja II väidab ka seda, et praegu mõisteti kostjatelt hageja kasuks välja rohkem raha, kui hageja nõudis, ja sellega väljus ringkonnakohus hagi piiridest, mistõttu hageja rikastub alusetult. See väide ei ole põhjendatud. Hagejal ei ole võimalik ringkonnakohtu otsuse tulemusena rikastuda, sest hageja tõendas, et tema nõue kostja I vastu on väärtusetu. Hageja tahe oli saada kostjatelt kokku 265 000 eurot (lisaks intress ja viivis). Kuna hageja nõue kostja I vastu on väärtusetu, ongi tal võimalik mõlema kostja vastu toimuvas täitemenetluses saada maksimaalselt 265 000 eurot. Seetõttu ei ole ringkonnakohus ka hagi piire ületanud. Kostja II vastu oleks samadel asjaoludel tulnud hagi rahuldada ka juhul, kui hageja ei oleks kostjat I hagenud. Kui maakohus oleks täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust, oleks hagejal olnud võimalik oma nõuet täpsustada ja oma nõude väärtusetust kostja I vastu tõendada juba maakohtu menetluses.
  3. Põhjendamatud on ka kassatsioonkaebuse väited, et kostja II vastutus hageja juhatuse liikme kohustuste rikkumise eest on tuvastatud valesti. Asjas on tuvastatud, et kostja II andis võlgniku juhatuse liikmena rahalistes raskustes kostjale I 265 000 eurot tagatiseta laenu. Samuti on tuvastatud, et kostja II ei kavatsenudki kostjalt I raha tagasi nõuda. Ringkonnakohus leidis tuvastatud asjaoludel õigesti, et tagatiseta laenu andmine oli juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine (RKTKo 18.12.2019, 2-17-10474/80, p 21). Samuti on rikkumisena käsitatav see, kui juhatuse liige ei püüagi võlga sisse nõuda (eelviidatud lahendi p 22). Kohtud on kostja II hoolsuskohustuse rikkumise õigesti tuvastanud. 21.

§ 137lg 11 alusel tuleb muuta tsiviilasja hinda.

Kostja II vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi tema vastu rahuldati. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti kostjalt II välja 265 000 eurot ja viivis. Viivisenõude esitas hageja 12. detsembri 2023. a menetlusdokumendis, mis tuleb lugeda viivisenõude esitamise ajaks

§ 133lg 2 mõttes.

  1. detsembril 2023 oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär 12%. Seega on kaebuse hind 296 800 eurot (265 000 + 265 000 × 12%). Riigikohus vabastas kostja II
  2. septembri
  3. a määrusega kassatsioonkaebuselt 2862 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Seega tuleb vähem tasutud riigilõiv 106 eurot kostjalt II

§ 179

lg 1 järgi välja mõista.

§ 179

lg 9 järgi tuleb nõude tasumisega viivitamise korral tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 22. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 171

lg 1 alusel kostja II kanda.

§ 179

lg 1 ja § 190 lg 5 esimese lause järgi tuleb kostjalt II riigituludesse välja mõista kassatsioonkaebuse riigilõiv, mille tasumisest ta oli vabastatud. Kuivõrd ringkonnakohus ei mõistnud kostjalt II välja apellatsioonkaebuselt tasutavat riigilõivu (3780 eurot), siis tuleb ka see kostjalt II riigituludesse välja mõista. Kostjalt II tuleb seega riigituludesse välja mõista 6642 eurot (2862 + 3780).

§ 179lg 5 kohaselt tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud raha tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. 6

(7)2-22-10090 Tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal II tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

  1. Kostjale II riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso esitas Riigikohtule taotluse, milles palub mõista Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest välja koos käibemaksuga 89 eurot 28 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3 ja §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“. Kuna kostjale II anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud RÕS § 8 p 1 mõttes, on kostja II vabastatud riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest.
  4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.