← Eesti

2-22-10090/124

Obsah (13)§ 162§ 174§ 657§ 456§ 652§ 207§ 238§ 445§ 163§ 171§ 177§ 178§ 654

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Peeter Pällin ja Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 23.05.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

§ 162

lg 1 alusel jäid menetluskulud kostjate kanda 80% ulatuses ja hageja kanda 20% ulatuses. Menetluskulude suurust kohus kindlaks ei määranud (

§ 174lg 4 alusel).

Kostja II apellatsioonkaebus 5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hageja hagi kostja II vastu ja jättis hageja menetluskulud kostja II vastu esitatud nõude osas kostja II kanda. Kostja palub teha asjas uus otsus, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata. Maakohtu otsusest ei nähtu, millist ÄS § 187 lg-s 1 ning TsÜS §-s 35 kohustust kostja rikkus. Kostja II viitab Riigikohtu praktikale (RKTKo 04.03.2015, 3-2-1-169-14, p 21; RKTKo 24.11.2015, 3-2-1-129-15 p 15; RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 18). Kohus ei ole põhjendanud, miks laenulepingu sõlmimine kostjaga I on olnud apellandi juhatuse liikme kohustuse rikkumine. Maakohus ei hinnanud, kas laenulepingu sõlmimine oli ülemäärase riski võtmine. 5

(10)Maakohus on jätnud arvestamata kostja II kirjaliku selgituse, mille kohaselt oli kostja I hageja jaoks väärtuslik töötaja, kuna oli pädev suurte trasside ehitusel ja tundis oma töövaldkonda. Kostjal I oli ka palju kontakte ning kliente. Pooled jõudsid ka kokkuleppele, et kostja I tasub saadud laenu äriühingule tagasi uute klientide ning tööde näol. Ebaõige on maakohtu järeldus, et laenuleping oli kinkelepingu iseloomuga tehing. Laenulepingu sõlmimine oma töötajaga, kellel olid tekkinud probleemid, oli äriühingule vajalik ning majanduslikult otstarbekas, kuna tehinguga saadud vastusoorituse väärtus tuli äriühingule ajutiselt kasuks. Kohtupraktika kohaselt kannab lepingu sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige. Viidatud kirjalikest selgitustest nähtub, et apellant tegutses laenulepingu sõlmimisel äriühingu huvides. Paljud tööandjad maksavad oma töötajatele preemiaid. Maakohtu seisukoha järgi on hoolsuskohustuse rikkumine ka preemiate maksmine oma töötajatele. Maakohus jättis tähelepanuta, et apellant oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 17.07.2015– 28.09.
  1. Laen tuli tagasi maksta koos intressiga 31.12.
  2. Siis ei olnud kostja II enam juhatuse liige. Peale 31.12.2020 puudus apellandi ning hageja vahel õigussuhe, mille alusel oleks apellant pidanud tegutsema korraliku ettevõtja hoolsusega hageja suhtes. Maakohus ei ole kirjeldanud, kuidas apellant oleks pidanud laenulepingu sõlmima selliselt, et ta ei oleks hoolsuskohustust rikkunud. Maakohtu põhjendused ei ole jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Vastus apellatsioonkaebusele
  3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja solidaarselt võla ja viivise, samuti jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Osaliselt tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Muus osas jääb otsus muutmata. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata (

§ 657lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kuna kostja I ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 II lause järgi jõustunud osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja jättis tema kanda 80% maakohtu menetluskuludest. 7. Maakohus on õigesti määratlenud kostjate I ja II vastu tekkinud nõude õiguslikud alused (VÕS § 108 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2). Maakohus tuvastas siinse otsuse p-s 4.1 märgitud asjaolud, mille üle ei ole vaidlust apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel. Ringkonnakohus võtab hindab esmalt, kas kostja II on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust (I), kas kostjad vastutavad solidaarselt tekkinud võla eest (II), kas kostja I vastu esitatud nõudel on väärtust (III) ja teeb seejärel menetluslikud otsustused (IV). I 6

(10)
  1. Maakohtu otsuse seisukohtadest nähtub, millist kohustust kostja II rikkus ja et laenulepingu sõlmimine oli ülemäärase riski võtmine. 8.
  2. Juhatuse liikme ülesandeks üldise hoolsuskohustuse raames on riskide maandamine ja ülemääraste riskide mittevõtmine. Juhatuse liikmelt oodatav hoolsuse määr vastab professionaalselt ärijuhilt oodatavale määrale. Kostjale II etteheidetav tegu seisneb hagi kohaselt selles, et ta hageja seadusliku esindajana andis hageja nimel juba võlgade tasumisega raskustes olevale füüsilisele isikule suures ulatuses tagatistevaba laenu. Sellise laenu puhul on eeldatav, et laenuvõtja seda tagasi ei maksa ja äriühing võib sattuda oma võlausaldajate ees makseraskustesse. Olukorras, kus kostja II teadis, et tema töötaja on sattunud majandusraskustesse, pidi juhatuse liikme otsus anda äriühingu nimel sellisele isikule laenu olema kaalukalt põhjendatud. Siinsel juhul on riski realiseerumine põhjustanud maakohtu tuvastatu kohaselt hageja maksejõuetuse. 8.
  3. Kostja II ei ole esile toonud, kuidas ja millisel viisil pidi kostja I poolt klientide toomine vähendama kostja I laenulepingust tulenevaid kohustusi ning vastavaid tingimusi ei nähtu ka kirjalikust laenulepingust. Kostja II seisukohad, et laen oleks enda ära tasunud kostja II kogemuse, kontaktide loomise ja klientide toomisega, on üldised. Nende alusel ei ole võimalik hinnata, kas sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võis ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus (otsus) on ühingu parimates huvides. Iseenesest õige on kosja II viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Selle kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 18). Kaebuse väide, et laenulepingu sõlmimine majanduslikes raskustes töötajaga oli äriühingule vajalik ning majanduslikult otstarbekas, kuna tehinguga saadud vastusoorituse väärtus tuli äriühingule ajutiselt kasuks, on vastuolus maakohtu tuvastatud asjaoludega. 8.
  4. Maakohus tuvastas, et hoolimata kostja II väidetud ehitusbuumist ja hageja [ilmselt kostja I vahendusel saadud kontaktidele] tehtud hinnapakkumistest, ei sõlmitud nende tulemusel lepinguid. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli hagejal täitmata kohustusi laenu andmise ajal enda võlausaldajate ees. Selle asemel jättis hageja oma kohustused teiste võlausaldajate ees täitmata ja tegi sularahas väljamakseid kostjale I laenulepingu täitmiseks. 8.
  5. Esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud üldise väite töötajate premeerimisest jätab ringkonnakohus kui hilinemisega esitatud tähelepanuta (

§ 652lg 4).

Kohus märgib üksnes, et hoolas äriühingu juhatuse liige ei teeks seda olukorras, kui töötaja kontaktide alusel uute lepingute saamine on hüpoteetiline ja äriühingul on täitmata kohustused oma võlausaldajate ees, mille tagajärjeks võib olla maksejõuetuse väljakujunemine. 9. Maakohtu otsusest ei tulene, et laenuleping oli kinkelepingu iseloomuga. Maakohus on leidnud otsuse p-s 44, et tegemist oli laenulepinguga, kuid laenulepingust tuleneva võla tagasi nõudmata jätmine töötajalt on sisuliselt kingitus töötajale, mida hoolas äriühingu juhatuse liige 265 000 euro ulatuses ei tee. Õige on iseenesest apellatsioonkaebuse väide, et laenu tagasimaksmise tähtaeg saabus ajal, kui kostja II ei olnud enam juhatuse liige, samuti tuli intress tagasi maksta alles laenu tähtaja saabumisel. Seetõttu ei saa kostjale II ette heita seda, et ta laenu ja intressi kostjalt I tagasi ei nõudnud. Kuna võlanõuded ei olnud veel sissenõutavaks muutunud, puudus kostjal II alus nende maksmapanekuks. 7

(10)
  1. Maakohtu otsuse põhjendustest saab järeldada, et laenu saanuks anda kas kostja I pakutud tagatisel või selle puudumisel jätta laenuleping sõlmimata. Seega on kohtulahendist jälgitav, milline pidanuks olema kostja käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas tal tulnuks toimida (RKTKo 24.11.2015, 3-2-1-129-15, p 15).
  2. Apellatsioonkaebuse väited, et maakohtu põhjendused ei ole seostatud tuvastatud asjaoludega, on niivõrd üldised, et neile ei ole võimalik vastata. II
  3. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostjad vastutavad solidaarselt hageja ees. Solidaarnõude tekkimine on võlausaldajate paljususe korral erandiks ning tuleb kõne alla üksnes juhul, kui see tuleneb otseselt pooltevahelisest lepingust või seadusest (VÕS I komm
(2016), § 73, p 4.1). Kostjad ei ole solidaarvõlgnikud ega vältimatud kaaskostjad (

§ 207lg 3 mõttes).

12.

  1. Hageja (äriühing pankrotihalduri kaudu) on esitanud ühes hagis kaks eraldi nõuet kahe kostja vastu, nõudes laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjalt I ja juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist kostjalt II. Esitatud hagisid tuleb vaadelda eraldiseisvatena. 12.
  2. Juhatuse liikme vastutus on täiendav vastutus. Hageja saab kahjuhüvitist kostjalt II nõuda vaid ulatuses, millest laenulepingust tulenev kohustuse täitmise nõue on väärtusetu. 12.
  3. Kostja II tekitatud kahjuna on vaadeldav see osa kostjale I väljastatud tagastamata laenust, mida hagejal ei ole enam reaalselt võimalik kostjalt I nõuda. Järelikult tuleb kahju olemasolu tuvastamiseks kindlaks teha, et hageja nõuded kostja I vastu on osaliselt või täielikult väärtusetud. Kõnealuste nõuete väärtus sõltub seejuures esmajoones kostja I võimekusest võlg tasuda (RKKKo 03.06.2011, 3-1-1-41-11, p 17.4.). III
  4. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes asjas nõuetekohaselt tuvastamata, kas kõnealune nõue kostja I vastu omab väärtust. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada. 13.
  5. Hageja sisustas maakohtus nõude väärtust sellega, et praeguse äriühingu hilisema juhatuse liikme sõnutsi on kostjalt I raske raha saada, kuna kostjal I ei ole raha (11.07.2022 hagiavalduse p 3), halduri e-kirjale ei ole kostja I vastanud (ega ka e-kirja kättesaamist kinnitanud) ja postiga saadetud nõue on tagastatud. Kohtuistungil on hageja selgitanud, et kostja I tegutseb edasi, ei ole esitanud (oma) pankrotiavaldust. 13.
  6. Hageja ei ole esitanud kostjale II ettepanekut loovutada talle laenulepingust tulenevat nõuet. Seetõttu ei ole asjas teada, kas kostja II oleks nõustunud nõude loovutamisega temale või millised vastuväited ta oleks sellele esitanud (RKTKo 30.05.2007, 3-2-1-49-07, p 16).
  7. Apellatsioonimenetluses hageja esitatud täiendavad asjaolud ja tõendid kinnitavad, et hagejanõue kostja I vastu on väärtusetu. 14.
  8. Hageja tõi esile, et kostjal I puuduvad suuremates Eesti krediidiasutustes kontod ja kaks krediidiasutust on keeldunud vastava info edastamisest. Tal puuduvad kinnisasjad. Tema nimele 8

(10)on registreeritud üks haagis, mis on ajutiselt registrist kustutatud. Kostja I ei tööta ja tema suhtes on algatatud mitu täitemenetlust alates 2013, milles nõutakse kokku 36 645,07 euro tasumist. Täitemenetluse algatamine kostja I vastu ei olnud võimalik, kuna Harju Maakohtu otsuse resolutsioonis on viga kostjalt I väljamõistetud summas (265 000 euro asemel on 26 500 eurot). 14.2. Ringkonnakohus ei võta asja juurde hageja infopäringuid ja vastuseid sellele pankadelt, ning eemaldab need toimikust (II kd, tl 190–201). Tõendid ei ole asjakohased, kuna ei tõenda kostjal vara puudumist (

§ 238lg 1 I lause).

Vastustest saab üksnes järeldada, et pankadel puuduvad andmed kostja I kohta või pangad keelduvad hagejale pangasaladuse ettekäändel kostja I kohta andmeid avaldamast. Hageja ei ole palunud kohtu abi tõendite väljanõudmiseks. Samuti ei võta ringkonnakohus asja juurde siinses asjas tehtud maakohtu otsust (II kd, tl 209– 214), sest see on toimikus juba olemas. 14.

  1. Väljavõttega e-kinnistusraamatust (II kd, tl 205) on tõendatud, et kostjal I puuduvad kinnisasjad. Väljavõttega Transpordiameti portaalist (II kd, II kd, tl 202) on tõendatud, et kostjale I kuulub haagis, mis on esmaselt registreeritud
  2. aastal ja selle registrikanne on ajutiselt peatatud. Tõendist nähtub, et haagis on arestitud 04.10.2013 kohtutäituri Elin Vilippuse ja 14.02.2014 kohtutäitur Hille Kudu poolt. Väljavõttelt täitemenetluse registrist (II kd, tl 203204) nähtub, et kostja I suhtes on algatatud ajavahemikul 21.06.2013–31.01.2014 kolm täitemenetlust tsiviilasjas nr 2-12-27855 tehtud kohtulahendi täitmiseks kokku 36 645,07 euro ulatuses, kuid täitemenetluses esitatud nõuded on täitmata. Väljavõttest töötamise registrist (II kd, tl 206) nähtub, et kostja I ei tööta. Kohtutäituri kirjast hagejale (II kd, tl 207) nähtub, et kohtutäitur on siinses asjas kostja I suhtes tehtud lahendist tuleneva nõude täitmiseks palunud hagejal esmalt lasta parandada viga Harju Maakohtu lahendi resolutsioonis. 14.
  3. Tõenditest saab järeldada nende koosmõjus, et kostjal I puudub registritesse kantud koormatistest vaba vara, puuduvad andmed tema töötamise kohta ja tema suhtes ei ole õnnestunud varasema kohtulahendi alusel algatatud täitemenetlustes nõudeid täita juba alates
  4. aastast. Nimetatust saab teha kokkuvõttes järelduse, et hageja nõue kostja I vastu on väärtusetu ja tuleb kostja II vastu rahuldada. Maakohus leidis õigesti, et kostjalt II tuleb välja mõista kahjuhüvitis 265 000 eurot hageja kasuks. IV
  5. Ringkonnakohus mõistab kostjalt II välja viivise ajavahemiku 12.12.2023–23.05.2025 eest põhivõlalt 265 000 eurot arvestatud viivise 46 110,55 eurot kohtulahendi tegemise kuupäeva 23.05.2025 seisuga ja edasiulatuva viivise alates 24.05.2025 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.
  6. Ringkonnakohus selgitas hagejale kohtuotsuse täitmise korra taotluse esitamise võimalust

§ 445lg 1 alusel kostja II asendusvastutuse korral.

Hagejal oli võimalus taotleda kostja II vastu esitatud nõudes täitemenetluse alustamise sõltuvusse seadmist sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita kostja I suhtes ja täitmine kostja I suhtes on ebaõnnestunud. Nimetatule vastuseks esitas hageja ringkonnakohtule kohtuotsuse täitmise korra taotluse, mille palub kindlaks määrata vastupidist korda, st alustada täitmist kostjast II. Nimetatud taotlust ei saa ringkonnakohus rahuldada, kuna selleks puudub seaduslik alus. 17. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kuna tegemist ei olnud solidaarkostjatega, tuleb muuta menetluskulud jaotust nimetatud osas. Maakohtu otsusele ei ole kaevatud osas, millega maakohus jaotas menetluskulud hageja ja kostja I vahelises vaidluses, jättes need 80% ulatuses kostja I kanda. Kostja II vastu kuulus hagi rahuldamisele 80% ulatuses. 9

(10)Seega jäävad hageja menetluskulud maakohtus kostja I vastu esitatud hagis 80% ulatuses kostja I kanda ja kostja II vastu esitatud hagis 80% ulatuses kostja II kanda ning kummagi kostja menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda (

§ 163lg 1).

Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad täies ulatuses kostja II kanda (

§ 171lg 1).

18. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

19.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 20. Juhindudes

§ 654lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.