-189 alusel kostja II täitemenetluse raames kostjate vaheliste tehingute (24.04.2016 ja 27.09.2016 lihaveiste müügi ning 20.05.2016 PRIA toetuse üleandmise) kehtetuks tunnistamist ja saadu väärtuse üleandmist Lõuna Farm OÜ kohtutäituritele (tehingu tagasivõitmine). Samuti paluvad hagejad kostjalt I välja mõista viivitusintressi kohustuse täitmisega viivitamisel. KOSTJA I VASTUVÄITED Kostja I vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja I leiab esiteks, et hagejad ei ole üldse õigustatud nõuet esitama, teiseks juhul kui on, siis hagejate huve ei ole tehingutega kahjustatud, kuivõrd lihaveised võõrandati kostja II poolt kostjale I õiglase hinnaga ning kostja II ei oleks ise saanud PRIA-lt toetusi juhul kui toetuste saamise õigust ei oleks kostja II poolt üle antud kostjale I. Seejuures ei ole kostja II ja kostja I lähikondsed. KOSTJA II VASTUVÄITED Kostja II vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja II leiab et hagejad oleksid pidanud esitama vastavad nõuded kostja II pankrotimenetluses ning et antud juhul tuleks hagi jätta läbi vaatamata kuivõrd kostja II on likvideerimisel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vaidlus puudub alljärgnevate faktiliste asjaolude kohta: 06.02.2017 alustas Võru kohtutäitur T P (täitur II) Lõuna Farm OÜ (kostja II) osas täitemenetluse asjas nr 119/2017/
-189 alusel tehinguid tühistada, vaid teatud eeldustel tehinguid kehtetuks tunnistada, mistõttu on hagi nõue puudulik ja kohtul ei ole võimalik seda ise korrigeerida. Kohus nõustub kostjaga I selles osas, et kohus ise ei saa hagejate nõudeid korrigeerida, kuid antud juhul on hagejad seda juba ise menetluse kestel teinud oma ühises 21.03.2018 menetlusdokumendis. Seega kuigi hagiavalduses olid hagejad tõepoolest märkinud oma nõude resolutsiooni, et soovivad tehingute tühistamist, muutsid hagejad oma nõude resolutsiooni 21.03.2018 esitatud dokumendis, nõudes edaspidi korrektselt tehingute kehtetuks tunnistamist. TsMS § 376 lg 1 kohaselt võivad hagejad pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Avaliku e-toimiku kinnituse kohaselt on mõlemad kostjad saanud 21.03.2018 dokumendi kätte 22.03.2018 ja ei ole esitanud nõude muutmisele ühtegi vastuväidet. Eeltoodust tulenevalt on kostjad haginõude muutmisega nõustunud. Kohus märgib, et kostjad on argumenteerinud ka asjaolule, et kostja II on likvideerimisel olev äriühing, mistõttu peaks antud hagi jätma läbi vaatamata. Kohus selgitas menetlusosalistele menetluse kestel, kuid märgib otsuses üle, et seaduse kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata üksnes juhul kui äriühing on kustutatud ning antud juhul ei kustutata likvideerimisel olevat äriühingut just seetõttu, et käesolev kohtumenetlus on käimas, mistõttu ei saabu läbivaatamata jätmiseks vajalikku alust menetluse jooksul.
lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses.
lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.
lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.
lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist.
S § 117 lg 1 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed: 1) võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist; 3 2-18-187 2) isik, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine või kellel oli võlgnikuga ühine majapidamine viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut; 3) võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad; 4) võlgniku õde, vend ja nende alanejad sugulased ja abikaasad; 5) võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend. PankrS § 117 lg 2 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed: 1) juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; 2) juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest; 3) juriidilise isiku osanik või liige, kes vastutab võlgniku kohustuste eest täiendavalt oma varaga; 4) äriühingu tütarettevõtja ja selle juhtorgani liige; 5) füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi; 6) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud isikute käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud lähikondsed. PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku.
lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist.
lg 2 kohaselt võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
§-de 187 ja 188 ning 189 järgi on seega täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks järgmised eeldused: sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument; sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni; tehing kahjustab sissenõudjate huve (§ 187); tehing on tehtud kolme (§ 189 puhul kahe) aasta jooksul enne hagi esitamist; tehing on tehtud teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks (§ 188); tehingul on kinke iseloom (§ 189). Kohus leiab poolte poolt esitatust lähtudes, et esiteks on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hagejad on üldse õigustatud nõuet esitama, teiseks juhul kui on, siis kas hagejate huve on tehingutega kahjustatud (kas lihaveised võõrandati kostja II poolt kostjale I õiglase hinnaga, kas kostja II oleks saanud PRIA-lt toetused juhul kui toetuste saamise õigust ei oleks kostja II poolt üle antud kostjale I) ja kolmandaks kas esinevad tagasivõitmise alused (lähikondsus, kinge). Seega peab kohus antud tsiviilasja lahendamiseks esmalt lahendama nõudeõiguse olemasolu küsimuse, teiseks tuvastama, kas sissenõudjate huve on eelnimetatud tehingutega kahjustatud ja kolmandaks tagasivõitmise aluste esinemise küsimuse. Nõudeõiguse olemasolu Kostja I on seisukohal, et hagejad ei ole õiguspäraselt täitemenetlustes sissenõudjad. Kostja leiab, et mõlemad hagejad on saavutanud oma sissenõudja staatuse läbi näiline (tühiste) tehingute. Kostja selgitab, et OÜ Lõuna Farm 100% osad müüdi 07.11.2016.a. enampakkumisel Tartu kohtutäitur O K poolt senise osaniku võlgnevuse katteks. Tegemist oli tegevuse lõpetanud äriühinguga, osalus müüdi täituri poolt 1000 euroga. Enampakkumisel osales hageja vend P J, kes ostis 100% Lõuna Farm OÜ osaluse, sai selle äriühingu 100% omanikuks ja määras juhatuse liikmeks oma venna S J 08.11.2016.a. Seejärel võõrandas P J oma osaluse edasi S Jle. P J (OÜ xxx juhatajana) ja S J (OÜ Lõuna Farm juhatajana) on seejärel sõlminud 17.11.2016.a. sularahas laenu andmise, kommertspandi seadmise ja kohese sundtäitmise OÜ Lõuna Farm vara suhtes. 4 2-18-187 See tähendab, et väidetavalt on OÜ xxx andnud sularahas OÜ-le Lõuna Farm laenu ja selle laenu tagamiseks on sõlmitud kommertspandi seadmise leping OÜ Lõuna Farm vallasvarale, kuigi mingit vallasvara äriühingul enam ei olnud. OÜ Lõuna Farm hilisem ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud, et OÜ-le Lõuna Farm oleks mingit laenu antud, et see laenuraha oleks äriühingu kassas jmt. Selliselt on vennad P ja S J loonud näiliselt olukorras, kus OÜ Lõuna Farm on võlgu ja tänu notariaalselt tõestatud kohese sundtäitmise kokkuleppele, on OÜ Xxx Xxx esitanud äärmiselt lühiajalise „laenu“ mittetagastamisel täitmisavalduse kohtutäiturile, kes on alustanud täitemenetlust. Nüüdseks on OÜ Xxx Xxx (juhatuse liige S J) loovutanud oma olematu nõude 4K Systems OÜ-le, kelle juhatuse liige on P J ja mis on astunud täitemenetlusse uue sissenõudjana. OÜ Xxx Xxx ja 4K Systems OÜ omavad mõlemad kustutamishoiatust, majandusaasta aruandeid nad ei esita. Kostja on arvamusel, et teostatud tehingud ei ole kehtivad. Asjas ei ole täitedokumendiks kohtuotsust vaid näiliselt tehtud tehing – sularahas väidetav laenu andmine ja kommertspandi leping, millega on koormatud olematut vara. Kohtutäitur võtab aga sellise dokumendi täitmiseks, sest täituril puudub võimalus ja alus hinnata täitedokumendi aluseks olevate tehingute kehtivust. Teise hageja S Jga on sama seis – tema on väidetavalt andnud sularahas laenu OÜ-le Lõuna Farm ja lepitud on kokku kohese sundtäitmise klauslis, kusjuures OÜ Lõuna Farm on esitanud S J ise. Tehing on tehtud iseendaga. Hagejad ei ole esitanud tõendeid, kuidas nad on sissenõudjateks saanud (sh sularahas laenu andmine, nõude loovutamise dokumendi 4K Systems OÜ-le jne). Antud juhul ei piisa lihtsalt sellest, et hagejad viitavad formaalselt kahele täitemenetlusele, mis on nende avalduse alusel algatatud. Oluline on see, et need täitemenetlused on algatatud ebaõigetele andmetele tuginedes ja kohus saab seda asjaolu käesolevas menetluses tuvastada. Seda saab aga teha kohus käesolevas tsiviilasjas. Kohus leiab, et kostja I eksib. Kostja I kokkuvõtvalt leiab, et toimuv sundtäitmine (mille raames on ka antud tehingute tagasivõitmise hagi esitatud) on lubamatu ja leiab et kohus peaks seda ka tuvastama. Kirjeldatud nõude puhul on tegemist eraldi haginõudega, mida antud menetluses ei ole esitatud ega ka menetleta. Seejuures ei saa kostja I üldse sellist tuvastusnõuet esitada, kuivõrd kostja I ei ole täitemenetluses võlgnik (millise eelduse näeb ette
). Tagasivõitmise nõude esitamise õigustatud aluseks piisab
Vaidlust ei ole, et täitedokumendid on hagejatel olemas ning et võlgniku vara arvelt hagejad oma nõudeid rahuldatud ei saa. Eeltoodust tulenevalt on hagejatel kui kostja II täitemenetluse sissenõudjatel
kohaselt õigus nõuda kostja II ja kostja I vaheliste tehingute tagasivõitmist täitemenetlusseadustikus sätestatud alustel. Järgmiseks hindab kohus, kas tehingud, mille tagasivõitmist hagejad nõuavad on tagasivõidetavad. Tehingud on tagasivõidetavad, kui need kahjustavad sissenõudjate huve ja täidetud on
Antud juhul on hagejad tuginenud nii
kui ka
Sissenõudjate huvide kahjustamine Hagejad leiavad, et kostjad kahjustasid nende kui sissenõudjate huve enne täitemenetluset kostjale II kuulunud lihaveiste alla turuhinna võõrandamisega kostjale I ja kostjale II kuulunud PRIA toetuse saamise õiguse üleandmisega kostjale I (edaspidi nimetatud ka kui lihaveiste tehingud (
kohaselt selleks, et sissenõudjate huve kahjustavad tehinguid saaks tagasi võita, peavad olema täidetud nii ajalistesse raamidesse jäämise alus (tehingud ei tohi olla tehtud kauem kui 3 aastat enne hagi esitamist), kui ka teadlik võlausaldajate huvide kahjustamise alus (mida isikute lähikondsuse puhul eeldatakse). Kuivõrd kohus leidis otsuses eespool, et sissenõudjate huve kahjustati üksnes lihaveiste tehingutega, ei käsitle kohus siinkohal enam tagasivõitmiste aluste täitmist seoses PRIA tehinguga. Vaidlust ei ole faktilises asjaolus, et lihaveiste müük toimus vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist. Seega on tagasivõitmise üks alus – tagasivõitmiseks nõutud ajalisse raamistikku jäämine, tuvastatud. Poolte vahel on vaidlus kostja II ja kostja I lähikondsuse üle. Kostja I leiab, et tema ei ole kostja II lähikondne. Kohus leiab, et kostja I eksib, tulenevalt
S § 117 lg 2 p 1 ja p 6 ning PankrS § 117 lg 1 p 1. Kostja I on kostja II endise juhatuse liikme (kes oli kostja II juhatuse liige nende tehingute tegemise ajal, mida soovitakse tagasi võita) praegune abikaasa. Asjaolu, et eelnimetatud isikud ei olnud veel abielus vaidlusaluste tehingute tegemise ajal ei oma tähtsust. Seega on tagasivõitmise teine alus – tehingu teinud poolte lähikondsus, tuvastatud. Eeltoodust tulenevalt on
Hagejad on argumenteerinud ka
aluste esinemisele.
kohaselt selleks, et sissenõudjate huve kahjustavad tehinguid saaks tagasi võita, peavad olema täidetud nii ajalistesse raamidesse jäämise alus (tehingud ei tohi olla tehtud kauem kui 2 aastat enne hagi esitamist) ning tehingul peab olema ka kinke iseloom. Kohus leiab, et antud juhul esinevad ka
kohased tagasivõitmise alused, kuivõrd lihaveiste tehingud toimusid vähem kui kaks aastat enne hagi esitamist ja tehingutel on kinke iseloom veise müügihinna ja veise keskmise turuhinna mitmekordse erinevuse tõttu ja seega on müügilepingu poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Kokkuvõte Kohus on leidnud, et hagejatel on käesoleva hagi esitamise õigus
kohaselt, tuvastanud et hagejate huve on lihaveiste tehingutega kahjustatud ja et täidetud on
Seega tuleb hagi osaliselt rahuldada ja tunnistada kostja II ja kostja I vahelised lihaveiste 24.04.2016 ja 27.09.2016 võõrandamistehingud tagasivõitmise korras kehtetuks. 8 2-18-187
lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab saadu jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt nõuete esitamise järjekorrale. Tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele kohaldatakse pankrotiseaduse § 119 lõigetes 2–4 sätestatut. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et konkreetseid veisi kostja I enam tagastada ei saa, kuivõrd on need edasi võõrandanud. PankrS § 119 lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega kuivõrd saadu väljaandmine on võimatu, peab kostja I kostja II kohtutäiturile üle andma saadu väärtuse. Hagejad on välja toonud ja tõendanud, et maheveiste keskmine turuväärtus on 1 000 eurot + km. Seega pidanuks 36 mahekasvatatud lihaveise keskmine müügihind olema kokku 36 000 eurot + km (ehk 43 200 eurot koos käibemaksuga). Kostjad ei ole vastu vaielnud sellele et tegemist oli maheveisetega ega ka väite sellele osale, mis käsitleb maheveiste keskmist turuväärtust kui sellist ega ka hagejate arvutuskäiguse või nõudesummale kui sellisele. Kostja I on vastu argumenteerinud üksnes selles osas, et konkreetsed veised ei olnud väärt keskmist turuhinda erinevatel põhjustel (mis on välja toodud otsuses eespool) kuid kohus on samas otsuses eespool leidnud, et veiste keskmisest turuväärtusest vähesem väärtus ei ole tõendamist leidnud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud kohustada kostjat I hüvitama kostja II kohtutäiturile veiste keskmise turuväärtuse, mis on 1000 eurot + käibemaks veise kohta. Arvestades et võõrandatud veiseid oli 36, tuleb kostjal I anda kostja II kohtutäiturile üle 36 000 eurot + käibemaks, ehk 43 200 eurot. Kuivõrd kostjal II on kaks erinevat kohtutäiturit, võib kostja I täita kohutuse ühele kahest kostja II kohtutäiturist. Samuti on hagejad palunud kostjalt I välja mõista VÕS § 113 lg 1 kohase viivitusintressi kohustuse täitmisega viivitamisel. Kohus leiab, et vastav nõue ei kuulu hagejatele, kuivõrd hagejad ei ole kostja I võlausaldajad. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagejate viivisenõude rahuldamata. Kuivõrd kohus leidis eelpool otsuses, et sissenõudjate õigusi ei kahjustatud PRIA tehinguga, jätab kohus tagasivõitmise eelduste täitamata jätmise tõttu rahuldamata hagejate nõude tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 20.05.2016 sõlmitud PRIA toetusõiguste ja kohustuste üleandmise tehing. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 9 2-18-187 TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ainult osaliselt, jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2025 lahendiga. 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.