← Eesti

3-23-121/16

Obsah (6)§ 3§ 14§ 6§ 13§ 18§ 5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-23-121 Otsuse kuupäev 14. veebruar 2025 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Maajõud OÜ ja OÜ Mesikar kaebused Põlluma

§ 3lg 6 ja § 6 lg 1 nõuetele ega ole ületanud toetuse piirmäära.

9.

  1. Vastustaja oli teadlik äriühingute väidetavast seotusest juba toetuse määramise otsuse tegemise ajal. Veenev ei ole PRIA seisukoht, et seotuse kohta ilmnesid asjaolud hiljem. OÜ Mesikar taotles toetust juba
  2. aastal. Isiklik suhe ja/või maa ühine kasutus ei ole

kohaselt õigusvastane ning kaebajal I tekkis toetuse sihipärase kasutamise osas õiguspärane ootus. PRIA rahuldas kaebaja I taotluse ja sellest tekkis õiguspärane ootus, et toetus on saadud õiguspäraselt. Kumbki ettevõte poleks toetuse mittesaamisel äritegevust alustanudki, sest ettevõtte käivitamine oleks olnud raskem. PRIA on rikkunud seeläbi ka uurimiskohustust, sest on algse toetuse määramise otsuse tegemisel jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. 9.

  1. Vastustaja oli teadlik, et kaebaja I asutati nädal enne taotluse esitamist. Taotlus esitatagi kaebaja I majandustegevuse alustamiseks. Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse meetme eesmärk on toetada justnimelt alustavaid äriühinguid, mistõttu ei saa kaebaja I juba olla aktiivne ja produktiivne tootja. Toetuse saamiseks esitatav äriplaan on eelkõige hinnang ja kava äriühingu tulevikutegevustele. Vastustaja menetluses esitatud seisukohad on vastuolulised ning otsitud. 9.
  2. Ebaõige on vastustaja hinnang, et kaebaja I on esitanud teadlikult ebaõigeid andmeid ning täitnud seeläbi toetuse saamise tingimused kunstlikult. Kaebaja I ei olnud teadlik, et püsirohumaa kasutusotsarvet ei tohi muuta ning kui kogu maad toodangu saamiseks ei kasutatud, siis eeldati, et selle väljarentimine on lubatav. PRIA ei ole kaebajat I püsirohumaa tagasirajamise kohustusest teavitanud (määrus nr 1307/2013 art 45 lg 3) ning teda ei saa pidada vastutavaks püsirohumaa säilitamise nõude rikkumise eest. Kaebaja I teavitas maa rentnikku küüslaugu kasvatamise plaanist ning palus edaspidi pindalapõhise toetuse taotlusest küüslaugu all oleva põllumaa välja jätta. Kaebaja I mõistab, et püsirohumaad vähendati, kuid 4 3-23-121 vähendamise põhjuseks oli äriplaaniga taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist oli teineteist välistavate asjaolude kokkulangevusega. 9.
  3. Äriplaanis kavandatud saagikus 0,3 ha on saavutatud. Ebaõige on vastustaja järeldus, et püsirohumaa kasutusotstarve muutmise kohta antud selgitus on ebausutav, sest kaebaja II juhatuse liikmeks olev isik kui endine PRIA töötaja pidi olema põllumajandusvaldkonna normidest teadlik. Vastustaja seisukohad on vastuolulised, sest ühelt poolt vastustaja väidab, et valitsev mõju on olemas, teisalt heidab ette, et kaebaja II pole kasutanud oma teadmisi kaebaja I otsuste mõjutamiseks (sh rohumaa säilitamise nõude kontekstis). 9.
  4. Investeeringuobjektiks olnud hoone tegelik suurus, mis on esialgselt planeeritust suurem, ei mõjuta äriplaani realiseerimise võimalikkust. Hoone on rajatud ja seda kasutatakse sihipäraselt küüslaugu kasvatamisega seonduvalt. Ehitusalune pind suurenes seetõttu, et kaebajal I oleks võimalik saak traktoriga transportida otse küüslauguhoonesse. Selleks suurendati köetavat pinda. Suure osa projektijärgsest ehituspinnast moodustas postidel olev varikatus (120 m²-st 45 m²), sisepind oluliselt ei suurenenud. Tegemist ei ole selliste oluliste andmete muutmisega, mis seaks ohtu äriplaani eesmärkide täitmise ning mille tõttu tekiks alus toetuse tagasinõudmiseks. Kahetsusväärselt ei teavitatud vastustajat küll ehitusinvesteeringuga seotud muudatustest, kuid need ei mõjutanud seatud eesmärke ning hoone funktsionaalsus hoopis paranes. Puudub objektiivne selgitus, miks kaebaja I oleks pidanud vastavat teavet teadlikult vääralt esitama.

§ 14lg 1 p-s 2 sätestatud nõue on täidetud.

9.7. Müügitulu hindamisel tuleb arvestada ka sularahas tehtud tehinguid, sest sularaha on seaduslik maksevahend. Asjaolu, et tehingu teiseks pooleks oli märgitud eraisik, ei oma määravat tähendust, kuna eraisikule põllumajanduslike toodete müümine suulise tehingu alusel on tavapärane. Kaebaja I on vastavad tehingud fikseerinud kassa sissetulekuorderite kaudu ja seetõttu on neid võimalik ka müügitulu arvestamisel arvesse võtta. PRIA-le esitatud tõendid on piisavad käsitlemaks kaebajat I

§ 14

lg 2 p-s 5 sätestatud tingimustele vastavana, sest kaebaja I on asjakohasel aastal saanud müügitulu vähemalt 4000 euro ulatuses. 9.

  1. Meelevaldne on PRIA järeldus, et kuna Krista Toom on Kuido Toomile kuuluva äriühingu Kaster OÜ raamatupidaja, siis oli pooltel võimalus muuta kaebaja I raamatupidamislikke dokumente selliselt, et need vastaksid toetuse tingimustele. Asjaolu, et Krista Toomil on raamatupidamislikud teadmised ja ta rakendab neid Kaster OÜ-s, ei tõenda, et ta teeks seda kaebaja I raamatupidamises. 9.
  2. Määrusega nr 53 soodustatakse noorte ettevõtjate põllumajandusliku tegevuse alustamist ja ettevõtete arendamist, aidates ühtlasi kaasa põlvkondade vahetusele põllumajanduses. Seetõttu on arusaamatu ja põhjendamata vastustaja etteheide ettevõtte loomise aja suhtes. 9.
  3. Tagasinõutava summa määramisel on PRIA jätnud kaalutlusõiguse teostamata. Kuigi osa äriplaanis märgitud tegevustest ei ole realiseerunud, on toetuse eesmärk täidetud. Toetuse täies ulatuses tagasinõudmine on põhjendamatu, PRIA ei ole toetuse osalist tagasinõudmist kaalunud. Kaebaja I on piisavalt tõendanud, et valitseva mõju avaldamise võimalust käesoleval juhul ei eksisteeri. Soodsamate asjaolude ilmnemisel muutusid investeeringuobjekti ehitamise andmeid, millest kaebaja I jättis teadmatuse tõttu vastustaja teavitamata. See ei anna aga alust järeldada, et kaebaja I eesmärk oli ebaõigete andmete alusel saada toetusraha. Kaebaja I eksis andmete muutumise teavitamiskohustuse vastu, kuid tegu ei olnud pahatahtlik. Seetõttu ei saa rääkida ilmselgest rikkumisest, kuna vastutuse lävendit ei ole ületatud. Toetusraha on kasutatud sihtotstarbeliselt kaebaja I kui noore põllumajandustootja tegevuse hõlbustamiseks.
  4. Kaebaja II põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 10.
  5. Kaebaja II on järginud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu kriteeriumit. Nõustuda ei saa vastustajaga, et taotluse esitamise aastale vahetult järgnev teine 5 3-23-121 majandusaasta oli
  6. Normi muutmise eesmärgiks oli, et toetuse saajad ei peaks kogu toetusraha tagasi maksma, kui kavandatud müügitulu ei saavutata, kuid samal ajal saavutatakse toetuse andmisega soovitud eesmärgid. Seega hinnatakse toetuse saaja jätkusuutlikkust mitte müügitulu kasvu järgi, vaid selle järgi, kas ta tegutseb põllumajandustootmise valdkonnas ettevõtjana vähemalt kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni.

§ 14

lg 2 p 5 sõnastuse muutmise eesmärgiks oli, et nõutav müügitulu suurus või standardkogutoodangu väärtus peab olema saavutatud taotluse esitamisele järgneval majandusaastal. Toetustaotlus esitati

  1. aastal ja toetus määrati
  2. jaanuaril
  3. Taotluse esitamise majandusaasta on seega 2016-2017 ja taotluse esitamisele vahetult järgnev teine majandusaasta on kaebaja II puhul
  4. aasta, mitte
  5. aasta. 10.
  6. Kaebaja II ei ole ekslikult liitnud
  7. a ja
  8. a müügitulu kokku.

§ 14

lg 2 p 5 sõnastusest ei ole üheselt arusaadav, et taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks tähendab vaid ühe majandusaasta lõppu, mitte äritegevuse alustamisest teise majandusaasta lõpuks.

§ 14

lg 2 p 5 tuleb tõlgendada viisil, et selle eesmärgiks on hinnata kaebaja II jätkusuutlikust. Isegi kui lähtuda vastustaja tõlgendusest moodustas kaebaja II müügitulu

  1. aastal 99,5% määruses ettenähtud summast (3980,36 vs 4000 eurot) ning kogu toetuse tagasinõudmine oleks ebaproportsionaalne. Kaebaja II on konkurentsivõimeline ning PRIA otsusest ei selgu kogu toetussumma tagasi nõudmise vajadus. 10.
  2. Arusaamatu on PRIA seisukoht, et
  3. a ehitustegevust ei toimunud. Ehitusloa taotlemist alustati
  4. oktoobril 2017, mil ehitusregistris võeti ehitusloa taotlus nr 1711271/26302 menetlusse. Samuti kinnitab PRIA-le esitatud pildimaterjal, et investeeringuobjekti asukohas toimus ehitustegevus
  5. aastal. Maa-ameti fotolao fotodelt on tuvastatav, et juba
  6. juuniks 2017 olid kaevetööd tehtud ning
  7. novembriks 2017 oli mesindushoone püsti ning
  8. aprilliks 2018 oli hoone lõplikult rajatud. Samuti ei ole mõistetav PRIA etteheide kaebaja II ja Aqua Consult Baltic OÜ esitatud teabe vastuolulisuse kohta. Ehitustegevust teostas Baltic Loghouses OÜ, vastavad arved on esitatud ka PRIA-le. 10.
  9. Kaebaja II on ühe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsusest alates toetusraha kasutanud ehitusinvesteeringu ellu viimiseks ja seeläbi

§ 14lg 1 p 2 tingimuse täitnud.

Ehitusinvesteering on ellu viidud määruses nõutud tähtaja jooksul, mistõttu ei ole määruse § 14 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet rikutud. Vaidlust ei ole selles, et investeeringuobjektil puudub kasutusluba, kuid sellest ei saa järeldada, et investeering on jäetud ellu viimata. Ehitis on olemas ning selle esimesel korrusel hoiustatakse mesindusinventari. Sõltumata kasutusloa puudumisest on hoonet reaalselt kasutatud, seda kinnitavad ka elektrikulu arved. Kaebaja II hinnangul ei ole

§ 14lg 1 p 2 alusel kasutusloa olemasolu nõutav.

Taotluses märgitud rahalistest tegevustest oli üle 75% ellu viidud. 10.

  1. Toetuse taotlemisel ei ole kaebaja II tahtlikult valeandmeid PRIA-le esitanud. Kaebaja II märkis äriplaanis hoone eeldatava ehitusaluse pinnaks 47 m². Hoone vundament sai aga 56 m², s.o 9 m² suurem. Kaebaja II ei osanud ette näha, et nii väikesest muudatusest, sealjuures arvestades äriplaanis märgitut mitte negatiivses tähenduses muudatusest, võib hiljem probleem tekkida. Hoonealuse pinna minimaalne muutus ei vähendanud taotlusega seatud eesmärki. Kaebaja II eesmärgiks oli ehitada mesindushoone, mida saab aastaringselt kasutada ning seeläbi tulu teenida. Kuivõrd talveperioodil ei ole hoonet võimalik külma tõttu tegevusteks kasutada, oli vajalik kütte olemasolu. Ebavajalikuks ei saa lugeda sellisel kujul hoone ehitamist, mis võimaldab toetustaotluses ja äriplaanis ettenähtud tegevuste elluviimist. Etteheited ehituse pindalale, selle mitte vastavusest tavapärasele mesindushoonele, selle mitmekordsusele, ei ole asjaolud, mis mõjutaksid toetuse kasutamise eesmärki negatiivselt. Määrus ei keela kasutada investeeringuobjekti osaliselt kui toetust kasutatakse eesmärgipäraselt ning valminud hoonet sihipäraselt. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt peab tegevuse muutus olema küllaltki märkimisväärne ja tegevuse suutlikkus saavutada meetme 6 3-23-121 eesmärke peab olema märkimisväärselt vähenenud. Sellise olukorraga pole praegusel juhul tegemist. Esialgsest suurema pinnaga hoone ei mõjuta äriplaani realiseerimise võimalikkust ning hoone pinna muutustest PRIA-t teavitati, kuid eksliku info alusel esitati ka PRIA-le väära teavet. 10.
  2. Tegevus on lubatud ulatuses ellu viidud ning vastustajat on korrektselt teavitatud mesilasperede arvust teatamise kohustuse hetkel. Asjaolu, et kaebaja II seaduslik esindaja on endine vastustaja teenistuja, ei anna alust järelduseks, et kaebaja II on siseinfot kasutades taganud eeliskoha paremusjärjestuses ning loonud tingimused toetuse saamiseks kunstlikult. Otsuses ja vaideotsuses ei nähtu, millist siseinfot on kaebaja II väidetavalt kasutanud. Vastustaja on ise kinnitanud, et tema töötajatel ei ole keelatud töösuhte ajal olla ka toetuse taotleja. 10.
  3. Kuivõrd tegemist on kaalutlusotsusega haldusmenetluse seaduse § 4 tähenduses, siis oli vastustajal võimalus nõuda toetus tagasi ka osaliselt. Seda kinnitab Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 regulatsioon. PRIA otsusest ja vaideotsusest ei nähtu, miks nõutakse toetus tagasi täies ulatuses, mitte osaliselt. Vastustaja ei ole kaebaja II seisukohtadega arvestanud ja ei ole toetuse osalist tagasinõudmist kaalunud. Kaebaja II ei osanud aimata, et kohustuse selline rikkumine, s.o investeeringuobjekti puudutavas osas äriplaani suuremas mahus täitmine, on oluline rikkumine ning toetuse tagasi nõudmise aluseks. Toetusrahasid ei ole vääralt kasutatud. Rikkumised pandi toime teadmatusest, mitte teadlikult.
  4. Vastustaja palub jätta kaebaja I kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 11.
  5. Toetuste saamise eesmärgil loodud näiliselt sõltumatute, kuid majanduslikult siiski ühise majapidamisena toimetavate ettevõtete võrgustikele jagatav toetusraha seab ebavõrdsemasse olukorda need taotlejad, kes on samuti õigustatud toetust saama, aga kes selliseid kunstlikke ärivõrgustikke ei loo ja kes jäävad toetusest ilma. Ühtse põllumajandusliku majapidamisena ehk ühe majandusüksuse mõiste käsitluse eesmärk on eristada iseseisvalt tegutsevaid põllumajandusettevõtteid nendest, mis tegutsevad koostöös või sõltuvussuhtes teistest ettevõtetest või mis on omavahel füüsiliste või juriidiliste isikute kaudu tihedalt seotud. Ühtse põllumajandusliku majapidamisena on käsitletavad erinevad juriidilised isikud, kellel on tugev majanduslik side ja/või kellel on sama omanik ning juhatuse liige, kes teostab reaalset kontrolli kõigi nende äriühingute üle ja kes saab mõjutada toetusnõuete täitmiseks põllumaade jagamist erinevate äriühingute vahel. Valitseva mõju puhul on määrav võimalus avaldada valitsevat mõju, mistõttu ei ole vaja tõendada, kas valitsevat mõju tegelikult kasutatakse või hakatakse kasutama. Näiteks avaldub see asjaolus, et kõigi seotud ettevõtete majandustegevus toimub samade füüsiliste isikute juhtimisel. Arvesse tuleb võtta kogu asjakohane teave majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta. Seetõttu ei ole võimalik kõiki valitseva mõju tunnuseid ammendavalt loetleda. Silmas tuleb pidada ka tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 lg-s 1 sätestatut. Ühise majandusliku huvi puhul tegutsevad isikud ühise eesmärgi nimel, annavad näiteks oma panuse toote või teenuse väljatöötamisse, valmistamisse või turule toomisesse ja sõlmivad omavahel kulude jagamise kokkuleppeid. Määrava tähtsusega on ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate ettevõtete vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõttega. 11.
  6. Maajõud OÜ esindaja Kuido Toom ja OÜ Mesikar esindaja Krista Toom on abikaasadena eraeluliselt ning varaliselt seotud, olles planeeritud tegevuste asukohaks oleva kinnistu ühisomanikud. OÜ Mesikar toetustaotlusega esitatud CV andmetel on Krista Toom Kuido Toomile kuuluva Kaster OÜ raamatupidaja. PRIA on tuvastanud nii isikulised, asukohalised kui ka tehingulised asjaolud (ärisuhted seotud ettevõtete vahel, otsustuspädevad isikud on lähikondsed ning tegutsevad samas asukohas, hooajatöödel vastastikku abistamine 7 3-23-121 ja isegi laadal tegutsetakse ühe müügikoha alt), mis kinnitavad lähedast seotust. Kaebaja I ei ole põhjendanud, kuidas on välistatud valitseva mõju esinemine kahe osaühingu vahel, kelle mõlemad ainuosanikud elavad koos ja on abielus. Puudub kahtlus, et ainuosanikuga ettevõtet on võimalik mõjutada ka ilma juhtkonda kuulumata, kui on võimalus mõjutada ainuosanikku isikuliselt läbi perekondlike suhete. Esineb perekondlik seos ja ühine majanduslik huvi mittetavapärastel majandustingimustel üksteise toetamiseks. Kaebaja I ei vasta seega

§ 3lg 6 ja § 6 lg 1 nõuetele.

11.

  1. Määruse nr 1307/2013 art 45 alusel ei tohi püsirohumaa kasutusotstarvet muuta, sealhulgas püsirohumaa üleskündmise korral ning püsirohumaa tuleb säilitada samas kohas. Maakasutuse üleminekul teisele põllumajandustootjale tuleb uut kasutajat teavitada kaasnevast püsirohumaa säilitamise nõudest. Isegi kui kaebaja I seaduslik esindaja ei olnud sellest nõudest teadlik, pidi see olema teada maa rentniku kaebaja II seaduslikule esindajale Krista Toomile. Kinnistu ühisomanik Krista Toom oli või vähemalt pidi olema ühise pindalatoetuse taotlejana püsirohumaa säilitamise nõudest teadlik, kuid see ei takistanud teda sõlmimast toetust taotlevate ettevõtetega rendilepinguid rohumaa ülesharimist eeldavatele tegevustele, milleks oli meetaimede külvamine ja (küüslaugu)põllu rajamine. 11.
  2. Toetustaotluse kohaselt oli investeeringuks 55 m² küüslaugu säilitus- ja kuivatushoone ehitamine, milles asub puhastusruum, kuivatusruum ning säilitusruum. Täiendava kontrolli raames kontrollitud ehitusloa ja eelprojekti andmetel oli hoone pindalaks märgitud hoopis 120 m². Tegemist on toetustaotluses kirjeldatust ligikaudu kaks korda suurema ehitisega, kusjuures ainuüksi köetav pind (75 m²) on toetustaotluses esitatud hoone pindalast suurem. Seega esitas kaebaja I teadlikult hoone kohta eksitavad andmed ja jättis

§ 14lg 4 p-st 8 tuleneva muudatustest teavitamise kohustuse nõuetekohaselt täitmata.

11.

  1. Kaebaja I esitas toetustaotluses planeeritava maakasutuse pinna ja kasutusotstarbe kohta andmeid, mida tegelikkuses ei realiseeritud. Toetuse saaja ei ole tootmiseks kasutanud põllumajandusmaad toetustaotluses lubatud eesmärgil ja koguses, milleks
  2. aastal oli 0,85 ha ja
  3. aastal 1,3 ha. Lubatud puukooli ja kartuli kasvatamise ning ravim-, maitse – ja lõhnataimede külvamisega seonduvaid kulutusi ei esine ning äriplaanis kirjeldatud istikute müügist tulu saamise tingimus on täitmata. Planeeritud tegevustes muudatuste tegemisest ei ole kaebaja I vastustajat teavitanud (

§ 14lg 4 p 8).

11.6. Kaebaja I müügitulu ei vastanud

§ 14lg 2 p 5 nõuetele.

Majandusaasta aruande ja müügiarvete alusel arvutatud müügitulu suurus erineb (majandusaasta aruande järgi 3231 eurot, tõendamiseks esitatud dokumentide järgi 4014,9 eurot). Osa müügitulust saadi sularahatehingutest. Tekkinud müügitulu andmete erisus andis aluse kahelda müüdud toodangu vastavusest tegelikkusele. Kaebaja I raamatupidamises on tuvastatud korduvaid eksimusi. 27. augustil 2018. a esitatud taotluse puhul oli

§ 14

lg 2 p 5 kohane üle 4000 euro omatoodetud põllumajandustoodete müügitulu täitmise periood

  1. jaanuar 2020 kuni
  2. oktoober
  3. Täiendava kontrolli käigus tuvastati, et kassa sissetuleku orderitel nr 33-35 on märgitud tasumise kuupäevaks
  4. detsember
  5. Andmed erinevad oluliselt. Selliselt vormistatud dokumendid võimaldavad PRIA-le majandustegevuse toimumise tõendamiseks kirjeldada fiktiivseid tehinguid. 11.
  6. Krista Toom oli Kuido Toomile kuuluva Kaster OÜ raamatupidaja. Seega oli pooltel võimalus vastavalt vajadusele kajastada ja muuta raamatupidamislike dokumente selliselt, et need vastaksid toetuse tingimustele. 11.
  7. Määruse nr 1306/2013 art 54 ja 56 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg-st 6 lähtuvalt tuleb toetuskõlblikkuse nõuete rikkumise korral toetus jätta välja maksmata ja kui on toetust välja makstud, siis väljamakstud toetus täielikult tagasi nõuda. Isegi kui otsust tingiv asjaolu esines juba toetustaotluses, ei ole järelkontrollis tuvastatud asjaolude alusel ümberhindamine välistatud. Kuna kaebaja I rikkus põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetusega kaasnevaid kohustusi teadlikult, siis on toetuse tervikuna tagasinõudmine õiguspärane. 8 3-23-121
  8. Vastustaja palub jätta kaebaja II kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 12.
  9. Kaebaja II arusaam

§ 14lg 2 p-st 5 on osaliselt põhjendatud.

Kaebaja II esmakanne oli äriregistris

  1. septembril 2016, mistõttu võis tema taotluse majandusaasta pikkus olla kuni 16 kuud. Vastustaja nõustub kaebaja II tõlgendusega teisest majandusaastast, seega taotluse esitamise aastale järgnev majandusaasta on kaebaja puhul
  2. aasta. Sellest hoolimata ei vasta kaebaja II müügitulu nõuetele. Vastustajale esitatud andmete põhjal sai kaebaja II
  3. majandusaastal müügitulu 3980,36 eurot, mis ei ületa määruses nõutud 4000 eurot müügitulu nõuet.

§ 14

lg 2 p-s 5 sätestatud 4000 euro piir ei ole mitte seatud ettevõtetele eesmärgiks, vaid tegemist on lävendiga, mille alla jäävaid ettevõtjaid ei peeta määruse eesmärgi mõttes konkurentsivõimelisteks. Kaebaja II ei ole isegi miinimumnõudeid täitnud, mistõttu ei saa teda pidada majanduslikult aktiivseks turule orienteeritud ettevõtjaks määruse nr 1307/2013 art 9 mõttes. Kaebaja II ei ole 2018. majandusaastal üle 4000 euro müügitulu saanud, samuti on sellele eelnenud ja järgnenud aastatel kaebaja II müügitulu jäänud alla 4000 euro, mistõttu on määrusest tulenev müügitulu nõue täitmata. Kaebaja II on ka ekslikult taotlemisele järgneva esimese ja teise aasta müügitulud kokku liitnud.

§ 14

lg 2 p 8 kohaselt on toetuse saaja taotluse esitamisele järgneva majandusaasta pikkuseks ikkagi 12 kuud, mistõttu ei ole kahe majandusaasta müügitulu kokku arvestamine põhjendatud. Seega ei ole

§ 14lg 2 p 5 tingimus täidetud.

Samuti ei vasta kaebaja II põllumajandusliku standardkogutoodang (SKT)

§ 14

lg 2 p 7 tingimustele, sest nõutava SKT saavutamiseks eeldaks 112 mesilasperet (126 eurot mesilaspere eest), mida kaebaja II ei oma.

  1. a müügitulu ei saanud kuidagi mõjutada COVID-19 levik
  2. aastal, mistõttu ei ole alust
  3. märtsil
  4. a jõustunud määruse muudatusega kehtestatud müügitulu saamise tingimuse leevendust kaebaja II suhtes kohaldada. 12.
  5. Kaebaja II ei täitnud

§ 14

lg 1 p 2 nõuet, sest ei olnud nõutaval määral äriplaanis kavandatud tegevust ellu viinud. Kavandatud tegevustest pidi 75%, sh kogu ehitustegevus, olema ellu viidud hiljemalt

  1. jaanuariks
  2. Selleks hetkeks oli ehitisregistris ja kohapealse kontrolli ajal ehitis püstitamisel, mitte valmis. Mesindushoonele ei olnud väljastatud kasutusluba. Kaebaja II ei ole täies ulatuses täitnud ka toetustaotluses nimetatud tegevust „Mesitarude ja mesilasperede ostmine“. Tegevuse elluviimist takistavast asjaolust kaebaja II vastustajat

§ 14lg 4 p-s 8 sätestatud viisil ei teavitanud.

12.

  1. Kaebaja II on teadlikult jätnud PRIA-le toetustaotluses ja selle menetlemise ajal esitamata vajaliku teabe. Kaebaja II on toetuse taotlemisel esitanud ebaõigeid andmeid, sh avaldanud ebaõiget informatsiooni investeeringuobjekti kohta. Taotluse objekti kirjeldus ei kajastanud, et kaebaja II ehitab tegelikult kahekordse köetava ja 100,1 m² üldkasutatava pinnaga hoone ning vastava muudatuse tegemise korral oleks kaebaja II pidanud taotlema toetuse määramise otsuse muutmist. Vastustaja esitatud etteheited ehituse pindala muutumise, ehitise mitte vastavuse kohta tavapärasele mesindushoonele, selle mitmekordsusele on väga olulised asjaolud, mis päädivad negatiivse otsuse tegemise. Kaebaja II ei ole äriplaanis kavandatud ehitustegevust nõutavas mahus ellu viinud. 12.
  2. Kaebaja II on keskmisest taotlejast teadlikum, sest tema seaduslik esindaja Krista Toom on endine PRIA ametnik, kes koostas põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse tööjuhise ning on ametikoha tõttu tavalisest teadlikum taotleja. Seega oli Krista Toom teadlik peamistest riskidest ja ohuteguritest, mida vastustaja antud meetme toetustaotlustel järgib. Seda teadmist kasutades oskas ta teadlikult kujundada kaebaja II ettevõtlust ning toetustaotlust nii, et see näilikult vastaks toetustingimustele. Äriplaanis kirjeldati ilmekalt muuhulgas tegevusi, mida tegelikkuses ei olnud võimalik või plaanis ellu viia, aga mis jätsid toetuse taotlejast aktiivse ja produktiivse tootja mulje ning mille läbi tagati eeldused toetuse saamiseks. 9 3-23-121 12.
  3. Määruse nr 1306/2013 art 54 ja 56 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg-st 6 lähtuvalt tuleb toetuskõlblikkuse nõuete rikkumise korral toetus jätta välja maksmata ja kui on toetust välja makstud, siis väljamakstud toetus täielikult tagasi nõuda. Eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud toetuse tagasinõudmine ei ole karistus. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tugineda toetuse saaja, kes on toime pannud kehtiva korra ilmselge rikkumise. Kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasinõudmisel riigisisese õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust ning selle tagajärjel ei tohi eeskirju eirates antud summade tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks. KOHTU SEISUKOHT
  4. Vaidluse all on PRIA otsuste õiguspärasus, millega Majajõud OÜ ja OÜ Mesikar toetuse määramise otsused tunnistati kehtetuks ning mõlemale äriühingule tehti väljamakstud toetuse tagasimaksmiseks nõue. Maajõud OÜ osas tugineb vastustaja peaasjalikult ühtse põllumajandusliku majapidamise olemasolule ning ebaõigete andmete esitamisele. OÜ Mesikar osas on toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise ja tagasinõude tegemise aluseks peaasjalikult müügitulu tingimuse mittetäitmine, investeeringuobjekti sihipärase kasutamise mittetagamine nõutava tähtaja jooksul ning ebaõigete andmete esitamine PRIA-le. Kaebajad paluvad PRIA otsused ning vaideotsused neid negatiivselt mõjutavas osas tühistada.
  5. Kohus selgitab esmalt ühiseks põllumajanduslikuks majapidamiseks kvalifitseerimise ning toetustingimuste kunstliku täitmise kriteeriume (I), lahendab seejärel Maajõud OÜ kaebuse (II) ja OÜ Mesikar kaebuse (III) ning jagab menetluskulud (IV). I
  6. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud määruse nr 1306/2013 art 60 kohaselt ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Nimetatud säte väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka tervikuna EL toetusõiguse üldpõhimõte. Euroopa Kohus on rõhutanud, et õigussubjektid ei tohi liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ning liidu õigusnormide kohaldamisala ei tohi laiendada nii kaugele, et see kataks ettevõtjate kuritarvitusi. Õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Lisaks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada EL-i õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu otsuseid asjades nr C-176/20 (p 68), C-432/12 (p-d 27 ja 29), Riigikohtu
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 3-16-567 (p 10), Tartu Ringkonnakohtu
  9. mai
  10. a otsus asjas nr 3-22859 (p 17)). Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla näiteks tegu ka siis, kui kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne (eelviidatud Riigikohtu otsuse p 12). Oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  11. detsembri
  12. a otsus asjas 3-3-1-80-06, p 23). Toetuse saamise 10 3-23-121 nõuete kunstlikku täitmist võib järeldada ka kaudsete tõendite kogumi pinnalt (Tartu Ringkonnakohtu
  13. aprill
  14. a otsus asjas nr 3-19-1474, p 29).
  15. Tingimuste kunstlik täitmine tähendab olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud, kuid see on saavutatud lubamatul viisil või on loodud üksnes näilikkus tingimuste täitmisest (nt Tartu Ringkonnakohtu
  16. detsembri
  17. a otsus asjas nr 3-222659). Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud ELÜPS § 111 lg 1 nägi ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes nr 1303/2013 ja nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Lisaks määruse nr 1306/2013 artikli 59 lõikes 7 ja artiklis 60 ning sama määruse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustele tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele, kui Euroopa Liidu õigusaktidest ei tulene teisiti või taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil (ELÜPS § 79 lg 3 p-d 1 ja 3).
  18. Seega nii toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise kui ka toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumise korral tuleb PRIA-l keelduda toetuse määramisest ehk PRIA-l ei ole eeltoodud rikkumise tuvastamise korral kaalumisruumi. Eeltoodud järeldusele on jõutud ka varasemas kohtupraktikas (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
  19. aprilli
  20. a otsus asjas nr 3-19-1474, p-d 18-20).
  21. Valitsev mõju oli algselt konkurentsiõiguslik kontseptsioon, mille puhul loeti formaalselt erinevad ettevõtjad sisuliselt üheks ettevõtjaks (Riigikohtu halduskolleegiumi
  22. märtsi
  23. a otsus asjas nr 3-18-1287, p 24). Valitseva mõju tuvastamisel tuleb arvestada lisaks määruse nr 14 tingimustele ka konkurentsiseaduse normidega (eelkõige KonkS § 2 lg-s 4 sätestatud kriteeriumitega). KonkS § 2 lg 4 kohaselt on valitsev mõju võimalus ühe või mitme ettevõtja poolt ühiselt või ühe või mitme füüsilise isiku poolt ühiselt teise ettevõtja aktsiate või osade omamise kaudu, tehingu või põhikirja alusel või muul viisil otseselt või kaudselt mõjutada teist ettevõtjat, mis võib seisneda õiguses oluliselt mõjutada teise ettevõtja juhtorganite koosseisu, hääletamist või otsuseid (p 1) või kasutada või käsutada teise ettevõtja kogu vara või olulist osa sellest (p 2). KonkS § 2 lg 4 sisustamisel on lisaks asjakohane võtta analoogia korras aluseks ka TuMS §-s 8 sätestatud seotud isikute kriteeriumid (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1474 ja Tartu Halduskohtu otsuseid asjades nr 3-23-866, 3-22-679, 3-22-2282, 3-22-1744). TuMS § 8 lg 1 kohaselt on isikud omavahel seotud muu hulgas juhul, kui neil on ühine majanduslik huvi või kui ühel isikul on teise üle valitsev mõju. Igal juhul käsitatakse seotud isikutena abikaasasid, elukaaslasi või otse- või külgjoones sugulasi (TuMS § 8 lg 1 p 1). Asjaolu, et määruses nr 14 ei ole tehtud viidet tulumaksuseadusele ei ole määrav, sest senises kohtupraktikas on analoogia korras peetud lubatavaks kohaldada ka TuMS § 8 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Kohtupraktika ei ole näinud toetuse taotlemisel ja kasutamisel sedavõrd olulist olemuslikku erinevust, et maksuseaduses sätestatud kriteeriumid ei oleks analoogia korras kohaldatavad (vt täpsemalt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1474, p 24). Nimetatud normidest lähtuvalt ei ole valitseva mõju hindamisel oluline ainuüksi isikute õiguslik staatus ja asjaolu, kas isikud tegutsevad iseseisvate isikutena ja millises ulatuses üks isik teist isikut lähtuvalt osalusest ja juhtorganite tegevuses osalemisest mõjutada saab. Valitsev mõju võib seisneda ka muudes otsestes või kaudsetes sidemetes ja mõjutusvahendite kasutamise võimaluses. 11 3-23-121
  24. Formaalselt iseseisvate äriühingute käsitlemisel PRIA toetuste kontekstis ühtse põllumajandusliku majapidamisena tuleb silmas pidada ka Euroopa Liidu õigust. Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti a kohaselt on „põllumajandustootja“ füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, milline on selle rühma või rühma liikmete õiguslik seisund siseriikliku õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud ELi lepingu artiklis 52 koostoimes ELi toimimise lepingu artiklitega 349 ja 355, ning kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega. Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b kohaselt on põllumajanduslikuks majapidamiseks kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et nimetatud sätete kohaselt on võimalik olukord, kus ühel füüsilisel või juriidilisel isikul on mitu põllumajanduslikku majapidamist, kuid võimalik on ka olukord, kus mitmel füüsilisel või juriidilisel isikul on üks põllumajanduslik majapidamine. Viimasel juhul saab rääkida ka isikute rühmast, kes on määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt samuti üks põllumajandustootja, isegi kui tegemist on mitme erineva juriidilise isikuga. Samuti võib isikuid käsitleda ühtse põllumajandusliku majapidamisena olukorras, kus ühe ja sama põllu kohta esitavad ühisest majanduslikust huvist ajendatult vaheldumisi taotlusi äriühingud, kellel on sama osanik ja juhatus, millest nähtub, et äriühingute üle teostab kontrolli sama isik. Euroopa Liidu õiguse järgi ei oma tähtsust asjaolu, et tegemist on erinevate juriidiliste isikutega. (vt Tartu Ringkonnakohtu
  25. jaanuari
  26. a otsus asjas nr 3-19-648, p 19). Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punktis b määratletud mõiste „põllumajanduslik majapidamine“ hõlmab kõiki põllumajandustootja juhitavaid tootmisüksusi ning oluline on, et juhtimise mõiste ei tähenda, et põllumajandustootjal on asjasse puutuva maa kasutamisel põllumajanduslikel eesmärkidel piiramatu käsutusõigus, kuid põllumajandustootja peab olema põllumajandusliku tegevuse korraldamisel piisavalt sõltumatu (Euroopa Kohtu
  27. aprilli
  28. a otsus asjas nr C-176/20, p-d 55-56). Samade isikute kontrolli all olevaid äriühinguid saab seega käsitleda määruse nr 1307/2013 mõttes ühtse põllumajandusliku majapidamisena. Kohus juhib lisaks tähelepanu sellele, et sarnaselt maksumenetlusega ja selle raames kasutatud ühise majandusüksuse mõistega on ühise põllumajandusliku majapidamise näol tegemist samuti juriidilise abstraktsiooniga, mille kasutamist ei välista asjaolu, et äriühingud tegutsevad erinevate juriidiliste isikute vormis (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
  29. novembri
  30. a otsus maksuasjas nr 3-20-2331). II 20.

§ 6

lg 1 kohaselt antakse toetust ühe taotleja kohta kuni 40 000 eurot üks kord arengukava programmiperioodil. Kohus nõustub vastustajaga, et taotleja kohta toetuse ülempiiri seadmise eesmärgiks on konkurentsi tagamine. Toetuse piirmäära kehtestamise üheks eesmärgiks on vältida toetuse põhjendamatu koondumine läbi erinevate äriühingute ühe kontserni või valitsevat mõju omava(

  1. te)isiku(
  2. te)kätte. Kui läbi valitseva mõju koonduvad toetused väheste isikute kätte, siis ei ole nimetatud eesmärgi täitmine praktikas võimalik ning sellised kontsernid või valitsevat mõju omavad äriühingud või muud isikud saaksid riigiabi kaudu põhjendamatu konkurentsieelise. Samale seisukohale on sisuliselt asunud ka Riigikohus (vt otsused asjades nr 3-3-1-80-06 ja 3-3-1-46-15). Seega, kui Maajõud OÜ on käsitletav koos OÜ-ga Mesikar ühise majandusüksusena, siis ei ole tal õigust toetusele olenemata sellest, kas ta vastas teistele toetuse saamise nõuetele, sh omatoodetud põllumajandusliku müügitulu nõudele ning kas ja millises ulatuses ta teisi tingimusi (sh investeeringuobjekti pindala muutumine ja ebaõigete andmete esitamise alus) järgis. Kuna OÜ Mesikar oli juba saanud samast meetmest maksimaalses ulatuses toetust (40 000 eurot) ning nimetatud otsus oli Maajõud OÜ-le toetuse taotlemisel, määramisel ja praeguses asjas vaidlustatud varasema otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel kehtiv, siis kui Maajõud 12 3-23-121 OÜ ja OÜ Mesikar moodustasid ühise põllumajandusliku majapidamise ja on seeläbi käsitatavad toetusmeetme mõttes ühe taotlejana, siis ei olnud hiljem asutatud ja toetuse saanud Maajõud OÜ-le (toetus määratud 31. augustil 2018) toetuse määramine lubatud, sest toetuse piirmäära maksimaalses ulatuses oli toetus juba OÜ-le Mesikar 9. jaanuaril 2017 määratud. 21. Kohtu hinnangul on PRIA asjaolusid kogumis hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et Maajõud OÜ ja OÜ Mesikar moodustavad toetusmeetme raames ühtse põllumajandusliku majapidamise ning neid tuleb meetme raames seetõttu käsitleda ühe taotlejana. Asjaolu, et kaebaja I ainuomanik ja juhatuse liige ning kaebaja II ainuomanik ja juhatuse liige on abielus ning et Maajõud OÜ asutati vahetult enne toetustaotluse esitamist ei oleks iseseisvalt piisav lugemaks äriühinguid ühtseks põllumajanduslikuks majapidamiseks, kuid nende äriühingute tihe seotus isikuliselt, asukohaliselt kui majanduslikult on sedavõrd tihe, et neid tuleb

§ 6mõttes toetusmeetme raames pidada üheks taotlejaks.

Iseenesest on õige kaebaja I seisukoht, et määrusega nr 53 soodustatakse noorte ettevõtjate põllumajandusliku tegevuse alustamist ja ettevõtete arendamist, aidates ühtlasi kaasa põlvkondade vahetusele põllumajanduses, mistõttu ei oma äriühingu asutamise aeg olulist tähendust. Samas tuleb selle määrusega määratavate toetuste puhul pidada silmas ka seda, et toetused ei jõuaks tihedalt seotud äriühingutele nii, et sellega kahjustatakse konkurentsi ning võimaldatakse kunstlikult mööda minna toetuse piirmäära tingimusest. Meetme eesmärgiga ei ole kooskõlas toetuse andmine ühise põllumajandusliku majapidamise moodustavate äriühingutele nii, et ületatud saab

sätestatud toetuse ülempiir. Kohtu hinnangul on kaebajad tihedalt seotud läbi ühise majandusliku huvi, millele viitab mõlema äriühingu esitatud toetustaotluses märgitu, et tegemist on pereettevõttega, kus abistavat tegevust viljeleb ka abikaasa ja teised pereliikmed. Äriühingud on selgelt seotud ka läbi majandustegevuse, sest PRIA-le ja kohtule esitatud arvelduskonto väljavõtetelt nähtub laenude andmine vastastikku. Nii Maajõud OÜ kui OÜ Mesikar on saanud laenu vastavalt teise äriühingu omanikuks olevalt füüsiliselt isikult. Äriühingute rendilepingute alusel äriühingud tasu kinnisvara omanikele (abikaasade ühisvara) ei maksa, rendilepingute alused maad osaliselt kattuvad, samuti on tegevused sarnased (mõlemad äriühingud tegelevad põllumajandusega samal kinnistul ja nende tegevus on ka kulude kandmisel läbipõimunud (nt elektrikulude tasumise asjaolud viitavad, et kaebajate I ja II omanikel on arvestatav võime mõjutada teise äriühingu tegutsemist näiteks arvete koostamise ja tasumise asjaolude kokkuleppimises jms tegevustes). Kohtu jaoks on ilmselge, et kuigi tegemist on kahe erineva äriühinguna, juhitakse neid äriühinguid arvestades teise äriühingu majanduslike huvidega ning tehakse suures osas koostööd tegevuste planeerimisel ja ellu viimisel. Kaebaja I ja kaebaja II investeeringuobjektid asuvad PRIA veebikaardilt ja ehitisregistri kaardilt nähtuvalt sedavõrd lähestikku, et sisuliselt on tegemist hoonete kompleksiga, mida arendatakse kahe äriühingu koostöös, mis kuuluvad abikaasadele ning kelle omavaheline seotus on sedavõrd ulatuslik, et ei ole alust pidada neid toetusmeetme menetluses kaheks täiesti eraldiseisvaks äriühinguks. Veelgi enam, katastriüksuse nr 24802:005:0111 kasutamine on niivõrd läbipõimunud, et kaebajatel ja nende omanikel on tekkinud maakasutuse planeerimisel ja arvestamisel raskused, sest kaebaja II omanik Krista Toom on lisaks veel taotlenud katastriüksusel asuvale põllumassiivile pindalapõhist toetust, kusjuures maakasutuse osas oli ajavahemikul 10. september 2016 kuni 31. detsember 2017 tegemist nn topeltkasutusega (kasutajad olid nii rendilepingu alusel kaebaja II ja samas osaliselt selle maa osas ka Krista Toom) ja pärast seda on sama maad kasutanud ka kolmandad isikud. Seega on katastriüksusega nr 24802:005:0111 seoses sõlmitud nii kattuvate maakasutust lubavaid rendilepinguid kui ka on maa omanik jätkanud rendilepingutest olenemata maa kasutamist. Veelgi enam, PRIA on otsustes põhjendatult välja toonud, et kaebaja I ja II sõlmitud kahe erineva rendilepingu alusel anti maad kasutusse katastriüksuse suurusest enam (15,06 ha vs 13,71 ha). Ka nimetatud asjaolud kinnitavad kaebaja I ja II 13 3-23-121 tihedat seotust ja läbi omanike isiklike suhete ja tehinguliste asjaolude üksteise tegevuse mõjutamise võimalust. Kohtu hinnangul on eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades ilmne, et kaebajat I ja kaebajat II tuleb määruse nr 1307/2013 art 4 mõttes pidada ühtseks põllumajanduslikuks majapidamiseks ning seeläbi tuleb neid käsitleda toetuse määramisel ühe taotlejana. 22.

§ 13

lg 4 kohaselt on taotlus nõuetele vastav, kui taotleja, taotlus ja toetatav tegevus vastavad Euroopa Liidu õigusaktides, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses, arengukavas ja määruses sätestatud nõuetele. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja II oli juba saanud toetust samast meetmest maksimaalses ulatuses (40 000 eurot). Kuna kaebaja II oli juba saanud samast meetmest maksimaalses ulatuses toetust ning nimetatud otsus oli Maajõud OÜ-le toetuse taotlemisel, määramisel ja praeguses asjas vaidlustatud varasema otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel kehtiv, siis ei olnud hiljem asutatud ja toetuse saanud kaebajale I toetuse määramine lubatav, sest kaebajat I ja kaebajat II tuleb käsitleda selle toetusmeetme raames ühe taotlejana. Seega ei oma kaebaja I puhul teised otsuses käsitletud rikkumised (ehitise pindala kohta valeandmete esitamine ja müügitulu tingimuse mittenõuetekohane täitmine) otsuse õiguspärasuse ja toetuse saamise osas tähtsust, sest isegi kui PRIA seisukohad oleksid muudes otsuses käsitletud rikkumiste osas ebaõiged, ei esineks otsuse tühistamiseks alust, sest lõppjäreldus varasema toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise ning tagasinõude osas on õiguspärane. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks kaebaja omatoodetud põllumajandusliku toodangu müügitulu tingimuse järgimist ning väidetavat valeandmete esitamist vajalikuks täpsemalt analüüsida, sest ka nende tingimuste järgimise korral ei oleks kaebajale I toetuse määramine lubatud.

  1. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida kaebaja I tähelepanu sellele, et mis puudutab sularaha arvete vormistamist ja nende usaldusväärsust ning selles osas kaebajale tehtud etteheited, siis need on kooskõlas senise kohtupraktikaga (vt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-2554 (p 23), samuti otsus asjas nr 3-20-2592).
  2. Asjaolu, et PRIA-le oli kaebaja I ja kaebaja II võimalik seotus teada ning ta määras toetused, ei tekita toetuse saajatele õiguspärast ootust toetuse säilitamiseks juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mis kinnitavad äriühingute vahel sedavõrd tihedat sidet, mis on omane ühisele põllumajanduslikule majandusüksusele. PRIA-l ei saanudki toetuse määramisel äriühingute vaheliste sidemete täpne ulatus selge olla, sest kaebaja I asutati vahetult enne toetustaotluse esitamist. Toetuse määramine ei tähenda, et PRIA-l puuduks järelkontrolli õigus, sh äriühingu juhtimise ja teiste äriühingutega seotuse ulatuse kontrollimiseks ning vastavalt selgunud asjaoludele toetuse määramise otsuse muutmiseks. Kaebaja positsiooniga nõustumine tähendaks, et vastustajal puuduks toetuse määramise korral igal juhul toetuse määramise otsuse muutmiseks alus juhul, kui äriühingute vaheline seotus oli talle mingil määral esmase otsuse tegemisel teada. Selline tõlgendus vähendaks oluliselt PRIA võimalust reageerida toetuse taotleja tingimuste täitmises, sh iseseisvus, toimunud muutustele toetuse realiseerimise ajal. PRIA ei ole rikkunud ka uurimiskohustust, sest on halduskontrolli raames just analüüsinud detailsemalt kaebaja I ja kaebaja II omavaheliste sidemete ulatust ning seeläbi uurimiskohustust täitnud.
  3. Määruse nr 1306/2013 artiklite 54, 56 ja 63 kohaselt on liikmesriikidel kohustus reageerida toetuse tingimuste rikkumisele. Määruse nr 1306/2013 art 54 (ühissätted) näeb ette eeskirjade eiramise ja kohustuste täitmata jätmise tagajärjed. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt taotlevad liikmesriigid iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on 14 3-23-121 asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Seda normi täpsustab artikkel 56, mis näeb ette erinormina EAFRD toetuste osas erisätted. Määruse nr 1306/2013 art 56 sätestab sarnaselt ELÜPS § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral kohaldatakse finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Täiendavalt näeb määruse nr 1306/2013 art 56 ette, et liikmesriigid peavad seejuures arvesse võtma tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 täpsustab, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks. Määruse art 63 lg 3 kohaselt kaasneb toetuse maksmise lõpetamisega makstud summade tagasinõudmine. Nimetatud sätetest tulenevalt on PRIA-l üldjuhul kaalumisruum, kuid mitte alati.
  4. Määruse nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 1 järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Määruse nr 640/2014 art 35 lg-te 2 ja 3 järgi keeldutakse taotletud toetuse maksmisest või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste või vajaduse korral muude kohustuste rikkumise korral. Sel juhul tuleb sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Nõuete rängal rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (art 35 lg 5). Samuti ei maksta toetust või tühistatakse see täielikult, kui tehakse kindlaks, et toetuse saaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata (lg 6). Eelnimetatud normidest tulenevalt sõltub toetuse saamine ja väljamakstud toetuse tagasinõudmine sellest, millise rikkumisega on tegemist. Toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamine ja tagasinõude tegemine on kohustuslik siis, kui tuvastatakse toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumine või toetuse kasutamise nõuete raske rikkumine (art 35 lg-d 1 ja 5), samuti siis kui tuvastatakse toetuse saamiseks tingimuste kunstlikult loomine (määrus nr 1306/2013 art 60 ja määrus nr 640/2014 art 35 lg 6). Teistel juhtudel oleneb toetuse tagasinõudmine ja selle ulatus rikutud kohustusest ja rikkumise raskusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest. Ka kohtupraktika kohaselt puudub PRIA-l toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumise tuvastamise korral kaalutlusõigus (Vt Tartu Ringkonnakohtu otsuseid asjades nr 320-911 (p 22) ja nr 3-20-2554 (p-d 26-27)).
  5. Toetusmäära ületamise korral ei ole PRIA-l varasema otsuse kehtetuks tunnistamisel ja tagasinõude tegemisel kaalumisruumi, sest tegemist on toetuskõlblikkuse kriteeriumi rikkumisega. Seega ei ole kaebaja I kaebuse rahuldamiseks alust, sest vaidlustatud PRIA
  6. septembri
  7. a otsus nr 13-30.1/22/459 ja
  8. detsembri
  9. a vaideotsus nr 1330.1/22/635-2 on lõpptulemusena õiguspärased. Kaebajale I toetuse andmine ei olnud lubatav ning juba väljamakstud toetuse tagasinõudmine oli õiguspärane. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis tehtud mõningad viitevead ja sõnastuslikud eksimused ei mõjuta haldusakti üldist õiguspärasust, tegemist on ilmselgete tehniliste ebatäpsustega. III
  10. Kaebaja II taotles ja sai toetust 47 m² pindalaga mesindushoone ehitamiseks ning 27 mesitaru ja 15 mesilaspere otsmiseks ning muude põllumajanduslike toodete tootmise 15 3-23-121 alustamise või arendamise alasteks tegevuskuludeks. Kaebaja II puhul heidab PRIA toetustingimuste rikkumise osas ette peaasjalikult omatoodetud põllumajandustoode müügitulu tingimuse rikkumist, ebaõigete andmete esitamist investeeringuobjekti ja selle ehitamise ning kasutamisviisi kohta. 29.

§ 14

lg 2 p 5 näeb ette, et toetuse saamisega võtab toetuse saaja kohustuse tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro ning sama sätte p 7 kohaselt kohustuse tagada, et tema põllumajandusliku standardkogutoodangu väärtus on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 14 000 euro, kui ta tegutseb peamiselt puuvilja-, marja-, pähkli-, köögivilja-, viinamarja-, veise- või hobusekasvatuse või mesinduse tegevusalal ja punktis 5 sätestatud nõue ei ole täidetud. Sellises sõnastuses jõustusid sätted 14. märtsil 2021,

§ 18lg 4 kohaselt kohaldatakse neid toetuse saajatele tagasiulatuvalt alates 2016.

aastast.

  1. Esmalt on ebaselge, kuidas mõista selle sätte kontekstis fraasi „taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta“. Raamatupidamise seaduse § 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt on majandusaasta pikkuseks 12 kuud, kuid raamatupidamiskohustuslase asutamisel, lõpetamisel, majandusaasta muutmisel või muul seadusega ettenähtud juhul võib majandusaasta olla lühem või pikem kui 12 kuud, kuid ei tohi ületada 18 kuud. Arvestades, et kaebaja I registreeriti äriregistris
  2. septembril 2016 võis tema taotlusele järgnev esimene majandusaasta olla 16 kuud pikk ehk septembrist 2016 kuni
  3. detsember
  4. Seda kinnitavad ka äriregistrile esitatud kaebaja II majandusaasta aruanded, milles käsitleti esimese majandusaastana ajavahemikku asutamise aasta 2016 kuni 2017.

§ 14

lg 2 p 5 mõttes oli taotluse esitamisele järgnenud teine majandusaasta seega 2018, mitte vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses märgitud aasta

  1. Vastustaja on selle tõlgendusega kohtumenetluses esitatud täiendavas seisukohas ka nõustunud. Seega tuleb kaebaja II puhul pidada taotluse esitamisele järgnevaks teiseks majandusaastaks aastat 2018 ning kaebaja I puhul aastat
  3. Teiseks on poolte vahel vaidlus selles, kuidas mõista

§ 14lg 2 p 5 sõnastust „teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro“.

Kohus möönab, et

§ 14

lg 2 p 5 sõnastus ei ole kõige õnnestunum, sest sõnastuslikult on raskesti mõistetav, kas müügitulu 4000 eurot peab olema saavutatud ühe asjakohase majandusaasta raames või tuleb müügitulu hindamisel arvestada esimese ja teise majandusaasta müügitulu kokku. Võttes aluseks varasema muudetud redaktsiooni ning seletuskirjas esitatud sätte muutmise vajaduse põhjenduse on õigem lähtuda vastustaja seisukohast. Seletuskirjas on selgitatud, et „kui enne pidi toetuse saaja tagama, et omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on igal majandusaastal üle 4000 euro, siis muudatuse tulemusena peab toetuse saaja tagama, et nimetatud müügitulu saavutatakse hiljemalt taotluse esitamisele järgneva teise majandussaasta lõpuks. See tähendab, et muudatuse tulemusena ei nõuta noortelt põllumajandustootjatel toetust täielikult tagasi, kui ühel majandusaastal kavandatavat müügitulu ei saavutatud. Edaspidi võimaldatakse neil kaks majandusaastat tegutseda ja alles teise majandusaasta (üldjuhul äriplaanis kajastatud viimane majandusaasta) lõpuks tuleb nimetatud müügitulu nõue täita, sest teatud põllumajandustootmise valdkondades võib võtta 4000 euro suuruse müügituluni jõudmine aega rohkem kui üks aasta, seda eriti keerulises majanduslikus olukorras.“ Seega eesmärgiks oli leevendada toetusetaotleja kohustust nii, et igal majandusaastal ei pea müügitulu suurus olema üle 4000 euro, vaid see määr tuleb saavutada teisel majandusaastal, et seeläbi kinnitada aktiivseks põllumajandustootjaks saamist. Sätte sõnastus ja seletuskirjas esitatud eesmärgid ei viita sellele, et taotlejal võimaldatakse liita esimese ja teise majandusaasta müügitulud kokku, vaid eesmärgiks oli tagada taotluse esitamisele järgneva majandusaasta lõpuks üle 4000 euro suuruse müügitulu 16 3-23-121 saavutamine. See võimaldab noorel põllumajandustootjal tootmist paindlikumalt juhtida ja tagada aktiivseks põllumajandustootjaks muutumise teise majandusaasta lõpuks ehk ta ei pea tagama 4000 euro suuruse müügitulu saavutamist juba esimesel toetuse esitamisele järgneval majandusaastal. Kaebaja tõlgendusega nõustudes ei ole kummalgi majandusaastal vajalik vähemalt 4000 euro suuruse müügitulu saavutamine, sest kahe majandusaasta tulemuse saaks liita kokku. Kui nõustuda kaebaja seisukohaga, siis võiks teise järgneva majandusaasta müügitulu jääda marginaalseks olukorras, kus on saavutatud piisav müügitulu esimesel majandusaastal ning selline olukord ei pruugi tagada teise järgneva majandusaasta lõpuks taotleja aktiivse põllumajandustootja seisundit. Seletuskirja põhjendused ei viita, et õigusakti kehtestaja soovis taotlejate kohustusi sedavõrd ulatuslikult vähendada. Eesmärgiks oli, et toetuse saajal ei lasu kohustust igal majandusaastal üle 4000 euro müügitulu saada, vaid toetuse saajal lasub kohustus tagada, et nimetatud müügitulu saavutatakse taotluse esitamisele järgneva teise majandussaasta lõpuks. 32. Eelnevast lähtuvalt oli kaebajal II kohustus saavutada 2018. a lõpuks omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluks üle 4000 euro. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu aastal 2017 oli 657, 56 eurot (sularahaarved kokku 140,85 eurot), aastal 2018 oli müügituluks 3980,69 eurot (sularahaarved moodustasid kokku 3154,64 eurot) ning 2019. aastal oli müügitulu suuruseks 232,49 eurot (vt ka PRIA otsus p 2.1.2.). PRIA on nõustunud kaebajaga, et vaidlustatud otsuses on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaastana ekslikult käsitletud aastat 2019, kui tegelikult on selleks aasta 2018 (vt ka otsuse p 30). Erinevalt kaebajale I tehtud otsusest ei sea PRIA kaebaja II sularahaarvete asjakohasust kahtluse alla ega kahtle müügitulu suuruses ja tehingute tegemises. Kuna taotluse esitamisele järgneva majandusaasta müügitulu puhul ei saa sellel aastal ja sellele eelnenud aastal saavutatud müügitulu kokku liita, siis tuleb

§ 14lg 2 p 5 tingimuse täitmisel lähtuda kaebaja enda märgitud ja tõendatud 2018.

aasta müügitulust, milleks oli 3980,69 ehk see ei ületanud sättes nimetatud lävendit (jäi alla 4000 euro). Samuti jäi müügitulu oluliselt alla 4000 euro ka sellele aastale eelnenud ja järgneval aastal, mis näitab, et kaebajal oli piisava müügitulu saavutamine raskendatud ka teistel aastatel. Eriti ilmekas on

§ 13

lg 2 p 5 mõttes asjakohasele aastale järgnenud aasta müügitulu tohutu langemine, mis samuti seab kaudselt kaebaja konkurentsivõimelisuse kahtluse alla. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viited COVID epideemia puhkemisele ja seetõttu

muutmisele ei oma kaebaja müügitulu hindamisel määravat tähtsust, sest arvestades COVID epideemia puhkemise aega (2020 kevad) ei saanud nimetatud nakkushaiguse levik kuidagi mõjutada kaebaja 2019 ja varasemate aastate müügitulu suurust. Kohus nõustub samas kaebajaga, et müügitulu suurus aastal 2018 erineb vähesel määral kohustuseks võetud määrast, kuid see ei muuda fakti, et tingimust ei täidetud. 33.

§ 14

lg 2 p 7 nägi ette, et kui toetuse saaja tegutseb peamiselt mesinduse tegevusalal ja sama sätte punktis 5 sätestatud omatoodetud põllumajandusliku toodete müügitulu nõue ei ole täidetud, siis tagab toetuse saaja et tema põllumajandusliku standardkogutoodangu väärtus on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 14 000 euro. Kaebaja ei ole täitnud aga ka seda nõuet, sest mesinduses eeldaks see vähemalt 112 mesilaspere omamist (vt PRIA otsuse p 2.1.5.), kuid kaebaja II sedavõrd paljusid mesilasperesid ei omanud. 34. Seega ei täitnud kaebaja

§ 14lg 2 p-des 5 ja 7 sätestatud nõudeid.

35. Põhjendatud on PRIA järeldus, et kaebaja II ei ole äriplaanis kavandatud tegevust investeeringuobjekti osas kohustavas mahus ellu viinud, samuti on kaebaja esitanud ehitise pindala ja kasutusviisi kohta ebaõigeid andmeid. 17 3-23-121 36.

§ 14

lg 1 kohaselt viib toetuse saaja äriplaanis kavandatud tegevused ellu hiljemalt kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest, kusjuures tegevuste elluviimine peab algama kuue kuu jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 1) ja äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas määruse § 5 lõike 2 kohane investeering (põhivara, sh ehitustegevus), peab olema ellu viidud ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 2). Kohus nõustub PRIA tõlgendusega, et

§ 5

lg 2 kohane investeering hõlmab investeeringuobjektiks olevat hoonet ning ehitustegevus peab seega olema ellu viidud ühe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Ehk teisisõnu,

§ 14

lg 1 p 2 alusel peab ehitustegevus ning kogu äriplaanis kavandatud tegevuse mahust vähemalt 75% olema ellu viidud ühe aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Kaebaja II toetustaotlus rahuldati PRIA

  1. jaanuari
  2. a otsusega nr 13-30.1/17/14, seega ehitustegevus pidi olema ellu viidud hiljemalt
  3. jaanuariks
  4. Ehitise täielikku valmimist
  5. jaanuariks 2018 ei ole kaebaja tõendanud. Ehitustegevuse ellu viimine

§ 14

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ei hõlma vaid ehitustegevusega tegelemist, vaid valminud ehitis peab olema ka sihtotstarbeliselt selleks ajaks kasutatav ning ehitis peab vastama ehitusseaduse normidele ehk vajadusel omama kasutusluba. Üksnes ehitustegevusega tegelemine ja hoone karkassi valmimine ei ole piisav lugemaks ehitustegevust ellu viiduks selle sätte mõttes. Vastupidisel juhul piisaks vaid ehitustegevusega tegelemisest ning hoone tegelik eesmärgipärane kasutatavus ning kehtestatud tingimustele vastavus ei omaks nimetatud sätetes märgitud kohustuse täitmisel mingit rolli.

  1. Seega ei oma tähtsust, kas kaebaja esitas
  2. aastal ehitusloa taotluse ja mis hetkel ning kas ja mis ulatuses ehitustegevus
  3. aastal toimus, sest investeeringuobjekti nõuetekohaseks ajaks ellu ei viidud ning täies ulatuses ei olnud ehitis sihipäraselt kasutatav ka vaidlustatud PRIA otsuse tegemise ajal. Asjaolu, et ehitist võis saada osaliselt sihipäraselt kasutada ei ole määrav, sest investeeringuobjekti ei ole täies ulatuses vaidlustatud otsuse tegemiseni sihipärasesse kasutusse võetud ega ellu viidud, sest ehitise II korrus, kus pidid asuma laoruumid, ei olnud ka
  4. mail 2021 PRIA järelepärimisele vastuse esitamise ajaks veel valmis. Ehitisregistri andmetel oli vaidlustatud PRIA otsuse tegemise ajal ja on ka praegu ehitis püstitamisel ehk pole täies ulatuses valminud, sellel ei ole jätkuvalt kasutusluba ning puudub märge esmase kasutuselevõtu aasta kohta. Sellises olukorras ei saa lugeda investeeringuobjekti ellu viiduks ja sihipäraselt täies ulatuses kasutuses olevaks. Sellega on kaebaja ühtlasi rikkunud ka

§ 14

lg 2 p 1 tingimust, mis näeb ette, et toetuse saamisega võtab toetuse saaja kohustuse investeeringuobjekti säilitada ja sihipäraselt kasutada vähemalt üks aasta arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Nimetatud kohustuse rikkumine on käsitletav toetuskõlblikkuse kriteeriumite rikkumisena.

  1. Kuigi võib möönda, et ainuüksi hoonealuse pindala muutmine ei pruugi tõepoolest vähendada taotlusega seatud eesmärke, jätab kaebaja II tähelepanuta selle, et PRIA ei heida ette üksnes ehitise pindala muutust, vaid koostoimes teiste asjaoludega seab kahtluse alla investeeringuobjekti kasutamisviisi ja kulude mõistlikkuse ja vajaduse laiemalt. Kohtule esitatud kontrollaruandes kajastatud pildimaterjal kinnitab, et rajatud hoone vastab rohkem elumajale kui tavapärasele mesindushoonele omastele joontele. Kaebaja on muutnud pärast toetuse määramist ja väljamaksete tegemist ühepoolselt oluliselt ehitusalust pindala ja üldkasutatavat pinda ning ehitanud kahekordse hoone, mille ülakorrusel on terrass ning mis väliselt ja sisemuselt ei ole omane mitte meekäitlushoonele, vaid meenutab enam elamut. Sellist ehitise sisekujundust ja kasutusotstarvet on võimalik kergesti muuta puhkemajale omaseks ning kasutada hoonet ka otstarbel, milleks toetust ei määratud ehk mitte üksnes PRIA-le esitatud projektis märgitud meekäitlushoonena. Väheusutav on kaebaja seisukoht, et 18 3-23-121 hoone teist korrust, kuhu pääseb üksnes treppi kasutades, kasutatakse tulevikus tootmishoone laoruumina. Tootmishoone puhul ei ole tavapärane, et inventar ja tooted hoiustatakse ruumides, kust ei ole esemed transportimiseks kergesti kättesaadavad. Kuna ehitusprojekti esitamise kohustust PRIA-le toetustaotluse esitamise ajal ei olnud, siis ei saanud PRIA toetustaotluses viidatud kirjeldusest (hoone on puitmaja pindalaga 47 m² ja selle asuvad tootmisruum ja laoruumid) ka mõista, et kaebaja II kavatseb investeeringuobjektina rajada hoopis 70 ruutmeetrise ehitisealuse pindala ja 100,1 m² köetava pinnaga (kohapealses kontrollis tuvastatud ja ehitisregistrisse kantud andmed) kahekorruselise elumajale sarnaneva terrassiga hoone ning teha seda etapiviisiliselt nii, et ehitise II korrus, kus pidid asuma laoruumid, ei olnud ka
  2. mail 2021 PRIA järelepärimisele esitatud vastuse kohaselt veel valmis. Seega ei olnud investeeringuobjekt ka
  3. mai
  4. a seisuga veel täies ulatuses välja ehitatud ja sihtotstarbeliselt kasutatav. Sellega seoses on PRIA põhjendatult asunud otsuses seisukohale, et kaebaja on ehitamisel oleva hoone oluliste tingimuste osas jätnud PRIA tehtud muudatustest nõuetekohaselt teavitamata või on esitanud osade muudatuste kohta teabe mittetäielikult. Samuti ei ole kaebaja toetustaotlust muutnud ning järelevalvemenetluse tulemusena selgunud asjaolud seavad põhjendatult kahtluse alla, kas sellise ehitise rajamiseks toetuse andmine on vajalik ja mõistlik otsuse tegemise ajal kehtinud ELÜPS § 75 lg 1 mõttes. Kohus nõustub PRIA järeldusega, et ehitatud hoonet on raske nii välimuselt kui kasutusotstarbelt eristada elumajast. Muu hulgas jääb hoolimata kaebaja II esitatud väidetest kohtule arusaamatuks, miks meekäitlushoone II korruse laoruumidena kasutatava ruumi ees on vajalik terrass ning otsese päevavalguse sissepääs ruumi ning kuidas on tagatud nende ruumide sihipärane kasutamine tulevikus.
  5. Kohus nõustub PRIA kriitika ja seisukohtadega ka kaebaja II teiseks investeeringuks olnud mesitarude ja mesilasperede soetamise kohustuse ning puukooli rajamise kohustuse ja maakasutuse mittenõuetekohase täitmise kohta ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Kaebuses esitatud seisukohad ei tingi PRIA seisukohtade ebaõigsust.
  6. Kohus ei pea vajalikuks võtta lõplikku seisukohta selles, kas ja millises ulatuses omas kaebaja II ainuomanik oma töökohast lähtuvalt siseinfot ja seda toetuse taotlemisel kasutas, sest sellest ei olene oluliselt kohustuste rikkumise kohta tehtud järeldused ning teiseks on materjalide alusel raske mõista, millise siseinfo kasutamist täpselt kaebaja II ainuomanikule ette heidetakse. Töökohal toetuste taotlemiste kohta juhendite koostamine ei anna veel alust järeldada, et sama isik on toetustaotluse esitamisel tahtlikult kasutanud siseinfot eelise saamiseks. Kuigi kaebaja II ainuomanikult võib eeldada toetuse tingimuste paremat tundmist, ei muuda ainuüks see asjaolu veel kaebaja II rikkumiste ulatust.
  7. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kaebaja II on rikkunud oluliselt toetustingimusi. Ehitise pindala, kasutusviisi ja ehitamisega seotud asjaolude muutumisel oleks kaebaja pidanud muudatustest PRIA-t üksikasjalikult teavitama. Kohapealse kontrolli raames tuvastatud asjaolud, mis on kajastatud kontrollaruandes ning vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused on piisavad järeldamaks, et kaebaja II on osaliselt varjanud ehitatava hoone olulisi andmeid ning võimalikku kasutusviisi ja ehitise valmimise ulatust ning seeläbi avaldanud ebaõiget teavet investeeringuobjektiks oleva hoone olemusest ja hilisemast kasutusviisist. Lähtuvalt määruse nr 1306/2013 art-st 60 ei olnud kaebaja II toetustaotluse rahuldamine lubatav, sest kaebaja on rikkunud toetuskõlblikkuse tingimusi ning tegemist on sedavõrd oluliste rikkumistega, mis ei anna alust toetuse tagasinõudmiseks osaliselt. Seega on kaebaja viide kaalutlusõiguse ebakohasele kasutamisele asjakohatu. Põhjendatud on toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamine ning väljamakstud toetuse tagasinõudmine täies ulatuses (vt ka otsuse p-d 25-26). Kuna vaidlustatud otsus on õiguspärane, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Seega jääb OÜ Mesikar kaebus rahuldamata. 19 3-23-121 IV
  8. Kokkuvõtlikult jäävad Maajõud OÜ ja OÜ Mesikar kaebused rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.