KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 24.10.2012. a, Tallinn Kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-12-4373 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, li

§ 263

p 1, 4; § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi Kriminaalasi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 07.08.2012.a. otsus Apellant kaitsja Prokurör Svetlana Maripuu T.M ik XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, põhiharidusega, elukoht XXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral, neist viimati: Süüdistatav Saare Maakohtu 31.05.2005. a otsuse alusel 1 aasta 10 kuu 21 päeva pikkuse vangistusega; Pärnu Maakohtu 09.03.2009. a otsuse alusel

§-de 209 lg 2 p1, 345 lg 1, 201 lg 2 p 1; 199 lg 2 p 7, 8, 9, 266 lg 2 p 1, 424, 263 p 3, 121, 274 lg 1 ja 215 lg 2 p 1 alusel kolmeaastase vangistusega, vabanes karistuse kandmiselt 08.08.

1. a., tõkendiks alates maakohtu otsuse kuulutamisest vahistamine. Kaitsja Eve Grass RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 07.08.
2. otsus osaliselt, nimelt T.M-ile

§ 266lg 2 p 1 ja § 121 järgi mõistetud karistuste ja liitkaristuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista T.M-ile

§ 266

lg 2 p 1 alusel karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust ja

§ 121järgi 10 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõista T.M-ile 2 aastat 3 kuud vangistust. Vähendada mõistetud liitkaristust 1

§ 263

p-de 1 ja 4 ja § 266 lg 2 p 1 järgi, karistades T.M kummagi kuriteo eest 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Lisaks tunnistas maakohus T.M süüdi

§ 121

järgi ja mõistis talle karistuseks 1-aastase vangistuse.

§-de 63 lg 2 ja 64 lg 1, 3 alusel mõistis kohus T.M-ile liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus T.M-ile mõistetud vangistust ühe kolmandiku võrra 1 aasta 8 kuuni.

§ 263

p 1, 4 järgi mõisteti T.M süüdi selles, et ta grupis koos Qga tungis 04.01.2012.a kella 00:10-00:17 vahelisel ajal Kuressaare linnas Tallinna tn 11 asuva maja ees tänaval, kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute juuresolekul kallale Cle ning peksis jalgadega maas lamavat kannatanut, tekitades viimasele Kuressaare Haigla SA teate kohaselt kehavigastusi: vasema silmaümbrise hematoomi, kogu pea ulatuses pindmisi kriimustusi.

§ 266

lg 2 p 1 järgi mõisteti T.M süüdi selles, et ta, isikuna, kes on varem toime pannud omavolilise sissetungimise, tungis 06.01.2012.a kella 00:30 ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt, sisse Saare mk Aste asulas XXX asuvasse Y.K korterisse, lõhkudes selleks korteriukse.

§ 121

järgi mõisteti T.M süüdi selles, et ta, olles tunginud Y.K korterisse, lõi Y.K-d ühel korral kõva esemega pea piirkonda, tekitades Kuressaare Haigla SA teate kohaselt kehavigastusi: kuklas 4 pindmist punktitaolist haava. Mõistetud karistusi põhistas maakohus järgnevalt. T.M on pannud toime kuriteod mitme isiku vastu.

§ 266

lg 2 p 1 ja 121 järgi kvalifitseeritud kuriteo pani T.M toime ajal, mil

§ 263

p 1, 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo suhtes oli juba alustatud kriminaalmenetlust. Kohus arvestas karistust kergendava asjaoluna süü puhtsüdamlikku kahetsust, kannatanu Y.K-le tekitatud materiaalse kahju hüvitamist; vastutust raskendavaid asjaolusid ei esinenud. Kohus märkis veel, et T.M on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, teda on karistatud ka vägivallaga seotud kuritegude eest. Lisaks on T.M korduvalt karistatud väärteomenetluse korras. T.M on varem toimepandud kuritegude eest kandnud korduvalt vangistuslikku karistust, viimati vabanes kinnipidamiskohast karistuse kandmiselt 08.08.2011.a. ja juba vaevalt viie kuu möödumisel karistuse kandmiselt vabanemisest pani toime uued kuriteod, sh. vägivallaga seotud kuriteod. T.M ei oma käesoleval ajal kindlat töökohta. Esitatud tõend selle kohta, et juhul kui T.Mi ei karistata reaalse vangistusega, saab ta töökoha, ei veena kohut selle reaalsuses. Kuriteod pandi 2

§ 74

alusel tingimisi kohaldamata või asendada T.M-ile mõistetud vangistus

§ 69alusel üldkasuliku tööga.

Apellatsiooni argumendid on järgmised. Vaatamata asjaolule, et 31.07.2012 toimunud kohtuistungil kaitsja väljendas seisukohta, et käesoleval juhul esineb ka

§ 57

lg 1 p-s 9 nimetatud karistust kergendav asjaolu – leppimine kannatanuga –, ei ole kohus seda karistuse mõistmisel arvestanud ega põhjendanud, miks kohus leiab, et käesoleval juhul

§ 57lg 1 p-s 9 sätestatud karistust kergendavat asjaolu ei esine.

Nimelt kannatanu täiendaval ülekuulamisel kohtueelses menetluses mainib Y.K, et T.M on tema ees korduvalt vabandanud, suisa mitu korda. Samuti mainib Y.K, et ta on T.M-ile andeks andnud. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et kohtul oleks tulnud karistuse mõistmisel arvestada karistust kergendava asjaoluna muuhulgas

§ 57lg 1 punktis 9 sätestatud leppimist kannatanuga.

Apellant on seisukohal, et korduv vabandamine kannatanu ees ning kannatanu ütlused, mille kohaselt ta on süüdistatavale andestanud tema poolt toimepandud õigusrikkumised näitab ilmselgelt asjaolu, et süüdistatav on aru saanud enda teo keelatusest ning ta soovib enda poolt tehtut heastada. Seega isegi juhul, kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole

§ 57

lg 1 p-s 9 sätestatud karistust kergendava asjaoluga, oleks kohus pidanud neid asjaolusid arvestama

§ 57lg 2 alusel muude karistust kergendavate asjaoludena.

Kaitsja märgib veel, et

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Maakohus on oma otsuses toonud põhiliseks reaalse vangistuse mõistmise aluseks T.M varasema karistatuse ja asjaolu, et juba vaevalt viie kuu möödumisel karistuse kandmiselt vabanemisest pani T.M toime uued kuriteod. Apellandi hinnangul ei välista aga varasem karistatus iseenesest vangistuslikust karistusest tingimisi vabastamist või üldkasuliku töö kohaldamist. Kohus on reaalse vangistuse kohaldamisel tähelepanuta jätnud asjaolu, et alates jaanuarist kuni kohtuotsuse tegemiseni s.o. ligi 8 kuu vältel on T.M käitunud õiguskuulekalt. Puuduvad andmed selle kohta, et T.M ei oleks võimeline kriminaalhoolduse kontrollnõudeid järgima või üldkasulikku tööd tegema. T.M elus on toimunud peale jaanuari 2012 suured muutused – ta on leidnud endale elukaaslase, kes alates aprillist 2012. a ootab last. T.M suhtub enda poolt varasemalt toime pandud tegudesse kriitiliselt, mida ta väljendas ka kohtuistungil, paludes kohtul anda talle veel viimane võimalus ennast tõestada. T.M soovib edaspidi hoiduda õigusrikkumiste toimepanemisest ning käituda seadusekuulekalt, olla toeks enda perele, kasvatada last ja vastutada oma perekonna eest. 3. Apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse prokurör, kes leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. 3

§ 56

nõudeid, so isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse eesmärke (üld- ja eripreventsioon). Apellandi väidet, et kannatanu poolt süüdistatavale toimepandud õigusrikkumiste andestamine näitab ilmselgelt asjaolu, et süüdistatav on aru saanud enda teo keelatusest ning ta soovib enda poolt tehtut heastada, ei pea prokurör asjakohaseks. Kannatanupoolne andestamine näitab kannatanu hoiakut, mitte süüdistatava arusaama enda tegude keelatusest. Kohus on põhjendanud, miks ei ole T.M-ile võimalik mõista rahalist karistust, järgides sellega

§ 56lg 2 nõudeid.

Kohus on otsuses põhjendanud vangistusliku karistuse mõistmise vajadust ja andnud ammendava hinnangu, miks T.M-ile mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga või karistusest tingimisi vabastamine (

§-d 74,75) on välistatud. Varasematest karistustest T.M järeldusi teinud ei ole. 4.1 Kohtukolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et

§ 266

lg 2 p 1 ja § 121 järgi kvalifitseeritud kuritegude puhul tuleb

§ 57lg 1 p 9 järgi karistust kergendava asjaoluna arvestada kannatanuga leppimist.

Nagu apellatsioonis märgitud, on kannatanu Y.K ise andnud ütlusi selle kohta, et T.M on tema ees korduvalt vabandanud ja ta on T.M-ile andeks andnud (tl 22). Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab leppimine just seda, et süüdistatav on kannatanult vabandust palunud ja kannatanu on tõepoolest süüdistatavale andestanud.

§ 57

lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne ja kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.05.2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07; p 6). Käesoleval juhul on maakohus otsusest nähtuvalt karistust kergendavate asjaoludena arvestanud vaid süü puhtsüdamlikku kahetsust ja kannatanu Y.K-le tekitatud materiaalse kahju hüvitamist. Kuigi kaitsja on ka maakohtus viidanud leppimisele kui karistust kergendavale asjaolule, ei ole maakohus selle suhtes otsuses seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks ta seda karistust kergendava asjaoluna ei arvesta. Seega tuleb asuda seisukohale, et maakohus on alusetult jätnud kergendava asjaoluna arvestamata. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus

§ 266

lg 2 p 1 ja § 121 järgi mõistetud karistuste osas tühistada ja mõista T.M-ile nimetatud kuritegude eest uued karistused. Arvestada tuleb aga sellega, et leppimine on tihedalt seotud kahe ülejäänud kergendava asjaoluga, mida maakohus on juba arvesse võtnud – süü puhtsüdamliku kahetsemise ja kannatanule kahju hüvitamisega. Nimelt võib kannatanu ees vabandamist pidada kinnituseks selle kohta, et süüdistatav tõesti kahetseb tegu siiralt. Ühtlasi on selge, et kahju hüvitamine aitab kaasa kannatanuga leppimisele. Lisaks tuleb nõustuda prokuröri osutatuga, et leppimine sõltub ka kannatanust. Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks karistuste olulist kergendamist võrreldes maakohtu poolt mõistetutega ning mõistab

§ 266

lg 2 p 1 järgi karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust,

§ 121järgi 10 kuud vangistust.

Kuigi T.M tekitas Y.Kle tervisekahjustuse ajal, kui ta oli ebaseaduslikult tunginud viimase korterisse, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda

§ 63lg-st 2.

Nimelt ei kattu tegevused, millega üks või teine koosseis täideti, omavahel üldse ja seetõttu ei saa rääkida ühtsest teost, millega täideti mitu erinevat süüteokoosseisu. 4.2 Kuna ringkonnakohus mõistis T.M-ile

§ 266

lg 2 p 1 ja § 121 järgi uued karistused, tuleb T.M-ile mõista ka uus liitkaristus. Et mõistetud üksikkaristused jäävad ühte suurusjärku ja kergemad karistused kogumis ületavad raskuselt raskeimat karistust, ei pea ringkonnakohus võimalikuks lugeda kergemaid karistusi raskeimaga kaetuks, vaid karistuste liitmisel tuleb raskeimat karistust suurendada. Seejuures tuleb arvesse võtta, et kuriteokoosseisud, mille järgi T.M on süüdi mõistetud, kaitsevad osaliselt samu õigushüvesid. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud karistuste täies ulatuses liitmine. Kuna ringkonnakohus kergendas kahte üksikkaristust kolmest, peab ka mõistetav liitkaristus olema kergem maakohtu mõistetud karistusest. Samas tuleb 4

§ 56

lg-s 2 sätestatud kohtu kohustusele põhistada vangistuse mõistmist, kui eriosa säte, mille järgi isikut karistatakse, näeb ette ka kergema karistuse, ei ole apellatsioonis taotletud kergema karistusliigi – rahalise karistuse – mõistmist. Seda, miks maakohus ei pea võimalikuks karistada T.M rahalise karistusega, on maakohus ka põhistanud. Seega ei ole maakohus

§ 56lg-t 2 rikkunud.

Maakohtu istungi protokolli kohaselt on kaitsja kohtuvaidluste raames isegi tõdenud, et arvestades T.M isikut ja toimepandud kuritegusid, ei saa talle mõista rahalist karistust. Seevastu ei tulene viidatud sättest maakohtu kohustust põhistada seda, miks kohus ei asenda vangistust üldkasuliku tööga ega jäta karistust tingimisi täitmisele pööramata. Mainitud säte räägib kohtu kohustusest põhistada eriosanormis ette nähtud karistusliikide, s.o põhikaristuste vahelise valiku tegemisest. Üldkasuliku töö puhul on aga tegemist asenduskaristusega ja tingimisi karistuse täitmisele pööramata jätmine ei ole üldse karistuse liik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.

1. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-02; p 6.1). Nende põhistamist reguleerib KrMS § 312 p 6, mille sõnastusest on karistuse asendamise või karistusest vabastamise küsimuse käsitlemine otsuses vajalik eelkõige siis, kui kohus otsustab isiku karistusest vabastada või kohaldada asenduskaristust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.04.
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11; p 8.2). Kuivõrd aga kaitsja on maakohtus taotlenud T.M-ile mõistetava karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist, pidi maakohus siiski otsuses põhjendama seda, miks ta vastavat taotlust põhjendatuks ei pea. Seda on maakohus ka teinud. Kohus leidis, et nii eri- kui üldpreventiivsetel eesmärkidel on põhjendatud T.M karistamine reaalse vangistusega. Otsuses on toodud välja ka asjaolud, millele maakohtu taoline seisukoht tugineb (varasem karistatus, töökoha puudumine). Üldkasuliku töö välistas – nagu maakohtu otsuseski märgitud – aga juba see, et puudus süüdistatava enda nõusolek, ilma milleta

§ 69lg 1 kohaselt vangistust üldkasuliku tööga asendada ei või.

Siiski on maakohus otsuses selleski küsimuses esitanud ka sisulised argumendid. 6. Apellatsioonis on esitatud taotlus asendada T.M-ile mõistetud vangistus üldkasuliku tööga ning lisatud on süüdistatava kirjalik nõusolek. Seoses nimetatud taotlusega tuleb aga märkida, et seda karistusseadustik ei võimalda.

§ 69

lg 1 näeb ette, et üldkasuliku tööga võib asendada isikule mõistetud kuni 2-aastase vangistuse. T.M-ile mõistetud liitkaristus on 2 aastat 3 kuud vangistust, mis ületab nimetatud määra. Kuigi kohus vähendas karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 1 aasta 6 kuuni, ei muuda see võimalikuks üldkasuliku töö kohaldamist.

§ 69lg 1 räägib isikule mõistetud karistusest.

Karistuse mõistmisena saab kohtukolleegiumi hinnangul käsitada vaid karistusõiguse sätete alusel karistuse liigi ja määra valikut. KrMS § 238 lg-st 2 tulenev kohustus vähendada lühimenetluses mõistetud karistust 1/3 võrra ei ole subsumeeritav

§-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtete ega

§-s 57 ettenähtud karistust kergendavate asjaolude alla (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.10.

1. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12; p 9).
2. Sarnaselt maakohtuga ei pea kohtukolleegium põhjendatuks mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Apellatsioonis on märgitud, et puuduvad andmed selle kohta, et T.M ei oleks võimeline kriminaalhoolduse kontrollnõudeid järgima. Seoses sellega tuleb juhtida tähelepanu sellele, et isik vabastatakse karistusest juhul, kui kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole vangistuse ärakandmine otstarbekas. Küsimus ei ole mitte selles, kas isik on võimeline täitma iga üksikut

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõuet, vaid eelkõige selles, kas nende kontrollnõuete järgmine aitab isikul edaspidi käituda 5

§ 266

lg 2 p 1 ja § 121 järgi mõistetud karistuste ja liitkaristuse osas ning teeb ses osas uue otsuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. T.M kaitsja taotles apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasu 76,8 eurot, ringkonnakohus rahuldas taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jääb kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu riigi kanda. Sten Lind Pavel Gontšarov Malle Preimer 6