Obsah (4)

§ 173§ 175§ 193§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise koht ja aeg 12. november 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-19-17444 Tsiviilasi Z.T

§ 173lg 1).

Samuti ei tohi võlgnik varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (

§ 173lg 3).

Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Maakohus tuvastas, et võlgnik on kõigi aastate jooksul olnud majanduslikult seisus, mis ei ole võimaldanud tal võlausaldajatele viimaste poolt ootuspärases suuruses väljamakseid teha. Kohus tunnustab võlgniku aruannete korrapärast esitamist, pikalt ühe töökoha hoidmist ja selgitusi, kas ja miks ta ei ole saanud rohkem pingutada. Kohus ei pea põhjendatuks eeldada, et isik oma võlgade tasumiseks ilmtingimata peab vahetama pikalt peetud töökohta, kuivõrd alaealise (kuni 2024 märtsini) lapsega peres on olulisem töösuhte ja seeläbi ka sissetuleku stabiilsuse hoidmine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramise vastuväite esitamisega on võlgnik aga hiljaks jäänud, selle vastuväite pidanuks võlgnik esile tooma enne laenuvõlgade suhtes toimuvates menetlustes lahendite tegemist. Eeltoodule vaatamata ei saa väita, et võlgnik oleks käitunud süüliselt. Võlausaldajaid on palju ja on ilmne, et kõiki nõudeid ei suudaks rahuldada ka väga kõrge palga puhul. Kohus ei ole tuvastanud sissetuleku varjamist või tahtlikult tulutoova tegevuse mitteotsimist. Kohus peab eluliselt usutavaks tervise kohta antud selgitusi. See asjaolu kogumis töökoha hoidmisega ning võimaluste piires väljamaksete tegemisega ei anna alust lugeda võlgniku käitumist süüliseks ainuüksi sellest tulenevalt, et eraldivõetult on iga võlausaldaja võlanõue tõepoolest vähenenud väikses ulatuses. Kuigi mõningal määral saab võlgnikule oma kohustuste täitmise korrektsuse osas küll etteheited teha, ei ole need siiski sellises ulatuses, mis tooks kaasa, arvestades mõjurina ka võlgniku tervislikku seisundit, tahtliku süülise käitumise tuvastamise ja selle tagajärjena kohustustest vabastamata jätmise. Võlgniku alaealine laps on täisealiseks saanud

1. a märtsis ehk ca aasta tagasi, st valdav osa KVM perioodist on võlgniku sissetulekutest väljamaksete tegemiseks jääva summa osas 3 vaja olnud järgida TMS § 132 ehk osa, millest ei saanud kinnipidamisi teha, oli kuni lapse täisealiseks saamiseni suurem. MTA andmetel ja võlgniku enda kinnitusel on võlgnikul täna olemas ka uus töökoht ehk et ta on tegelenud tulutoova tegevuse leidmisega. Kohtu hinnangul väärib võlgnik täitmata jäänud kohustuse tasumisest vabastamist.
2. septembri 2025 istungil võlgniku vande all antud selgituse kohaselt on ta teinud mõistlikus ulatuses pingutusi ja saab aru, et kõiki nõudeid ta täita ei suuda. Vaatamata oma järjest halvenevale tervisele (taas on tulemas operatsioonid), on ta siiski soovinud töötada täistööajaga ehk et ei ole hakanud taotlema töövõime vähendamist. Küll aga teeb ta pingutusi, et kurnava Tallinnasse tööle sõitmise asemel saaks oma ametioskusele (omandas hooldaja kutse) vastavat tööd kodulähedasemalt. Alates
3. juulist 2022 kehtiva füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 49 lg 9 kohaselt juhul kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, sest võlgnik on olnud hooletu oma FIMS §-s 47 nimetatud kohustuste täitmisel ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, mille möödumise järel otsustatakse kohustustest vabastamise üle uuesti. Kohus võib menetlust pikendada mitu korda. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui neli aastat menetluse algatamisest. Ehkki käesolevas menetluses kohaldab kohus varasema pankrotiseaduse redaktsiooni, mis määratleb kohustustest vabastamise menetluse (KVM) tavapikkusena 5 aastat ja võimaldab seda pikendada veel 2 aastat, on täna kehtivas seaduses indikatsiooniks KVM perioodi siiski lühendatud 3+1 aastale selleks, et võlgnikud intensiivsemalt lühema perioodi kestel näitaksid, kas neil üldse on huvi oma võlgadega tegeleda. Eelnõu seletuskirja kohaselt ei täitnud varasem 5+2 aastat loodetud eesmärki. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks pikendada menetlust veel 2 aasta võrra. Lisaks ei annaks see võlausaldajatele oluliselt rohkem lootust nõuete täitmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. Võlausaldaja Credit.ee OÜ esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub võlausaldaja muuta maakohtu määrust selliselt, et kohustustest vabastamise menetlus lõpetatakse ilma võlgnikku kohustustest vabastamata. Võlausaldaja leiab, et maakohus on vaidlustatava määruse tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Pankrotiseaduse (edaspidi

, redaktsioon, mis kehtis kuni 30.06.2022) § 175 lg 2 p 2 on kohustav norm ning ei näe ette kohtule kaalutlusõigust (pole sõnastatud nt „võib kohus“). See tähendab, et kohtul tuleb hinnata ja analüüsida fakte ning tuvastada järgmine: 1) kas võlgnik on rikkunud mõnda §-s 173 nimetatud kohustust süüliselt ja kas 2) rikkumis(te)ga on kahjustatud võlausaldajate huve. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (

§ 175

lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas (RKTKm) nr 3-2-1-49-16, p 15). Võlausaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et „mõningasel määral saab võlgnikule oma kohustuste täitmise korrektsuse osas küll etteheited teha, ei ole need siiski sellises ulatuses, mis tooks kaasa, arvestades mõjurina ka võlgniku tervislikku seisundit, tahtliku süülise 4 käitumise tuvastamise ja selle tagajärjena kohustustest vabastamata jätmise“. Maakohus ei ole aga täpsustanud, millised rikkumised kohus tuvastas või milliseid asjaolusid kohus ei lugenud võlgniku rikkumiseks. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik rikkunud

§-s 173 nimetatud kohustusi. Esiteks, võlgnik on rikkunud

§ 173lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustust.

Võlgnik ei teavitanud kohut, et leidis uue töökoha alates

1. oktoobrist
2. Samuti nähtub maakohtu määrusest, et võlgnik omandas hooldaja kutse, st vahetas tegevusala. Võlgnik on tööle asumise märkinud alles
3. juuli 2025 esitatud lõpparuandes ning tegevusala vahetust ja uue kutse omandamist selgitanud alles kohtuistungil 10.09.
4. Teiseks, võlgnik on rikkunud

§ 173lg-s 3 sätestatud loovutamiskohustust.

Võlgnikul oli kohustus loovutada 75% oma tulust, mis ületab mittearestitavat miinimumi, võlausaldajatele. Võlgniku esitatud lõpparuandest nähtub, et võlgniku sissetulekud pärast

1. oktoobril 2024 tööle asumist ületasid oluliselt mittearestitavat miinimumi. Võlgnik on välja toonud, et tulu osa, millele saab sissenõuet pöörata, on olnud 3234,27 eurot viimasel aruandeaastal (2024 detsember kuni 2025 juuli), millest võlausaldajatele pidanuks võlgnik loovutama 2425,70 eurot. Võlgnik on märkinud lõpparuandes, et loovutas võlausaldajatele 499,91 eurot. Seega võlgnik rikkus 2024.–
2. aastal pankrotiseadusest tulenevat loovutamiskohustust ning võlausaldajatel jäi saamata 1925,79 eurot, millega võlgnik kahjustas võlausaldajate huve. Võlausaldaja leiab, et võlgnik on rikkunud PankS § 173 lg-t 1, mille kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit ajavahemiku
3. veebruar 2024 –
4. oktoober 2024 kohta, et ta sel perioodil otsis tööd. Üksnes „arvel olek“ Töötukassas ei tõenda automaatselt, et võlgnik tegeles tulutoova tegevuse otsimisega. Võlgnik ei ole oma „halva“ tervisliku seisundi kohta esitanud mitte ühtegi tõendit. Võlgniku sissetulekud on viimase poole aasta jooksul, st alates tööle asumisest, oluliselt suurenenud ning võlgnik ei ole pidanud vajalikuks taotleda töövõime vähendamist. Seega läbivalt ei tugine maakohtu seisukohad tuvastatud faktidel või nende faktide subsumeerimisel

sätetega, vaid hoopiski „müstilisel“ diskretsioonil või kohtuniku sisekaemusel. Võlgniku tegevus jättes väljamaksed seaduses sätestatud ulatuses tegemata, on tahtlik, st võlgnik on süüliselt rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Võlgnik on esitanud kohtule aruanded, seejuures ei ole ta kordagi kohtu poole pöördunud, et ei oska arvutada võlausaldajatele loovutatava summa suurust vms. Maakohtul tulnuks

§ 175lg 2 p 2 alusel keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest.

1. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
2. Ülejäänud võlausaldajad ei ole määruskaebuse osas oma seisukohta kohtule esitanud.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus täiendab üksnes maakohtu määruse põhjendusi (TsMS § 667 lg 1, § 659 ja § 657 lg 1 p 21 koosmõjus). Võlausaldaja määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 5
5. Võlgniku suhtes algatas maakohus kohustustest vabastamise menetluse
6. juuli 2020 määrusega. Usaldusisikuks määras maakohus võlgniku enda. Võlgniku pankrotimenetluses jäi täitmata tunnustatud nõudeid kokku 66 033,02 eurot. Määruskaebuse esitaja tunnustatud nõude suurus on 527,82 eurot ja tema jaotise suuruseks on 0,7536% võlausaldajatele pankrotimenetluses välja maksmise kuuluvast varast. Tema pankrotimenetluses saamata jäänud jaotise suuruseks oli 497,65 eurot, millest jäi tal ka kohustustest vabastamise menetluse käigus saamata määruskaebuse kohaselt 445,91 eurot. Ülejäänud võlausaldajad ei ole maakohtu määrust, millega maakohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, vaidlustanud.
7. FIMS § 68 lg 2 kohaselt kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis
8. aasta
9. juunini. Enne
10. juulit kehtinud

§ 175

lõike 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Rakendussätte

§ 1933 lg 1 järgi kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022.

aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on

§ 175

lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Seega pidi maakohus otsustama võlgniku kohustustest vabastamise 1. juuli 2025 seisuga. 12. Võlgniku kohustustest vabastamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, samas peab kohus diskretsiooni teostades arvestama sama paragrahvi lõikes 2 sätestatuga.

§ 175

lg 2 kohaselt kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 13. Määruskaebuse kohaselt olid võlgniku rikkumised, mille tõttu teda ei või pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada, kohustustest vabastamise menetluses järgmised: - võlgnik on rikkunud teavitamiskohustust; - võlgnik on rikkunud

§ 173

lg-st 3 tulenevat loovutamiskohustust; - võlgnik on rikkunud

§ 173lg-t 1, kuivõrd ei ole tõendanud väidetavat töö otsimist perioodil 1.

veebruar 2024 –

1. oktoober
2. Määruskaebuse esitaja peab võlgniku rikkumisi süülisteks.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et võlgnik ei ole oma

§-st 173 tulenevaid kohustusi süüliselt rikkunud. Maakohus märkis, et võlgnikule saab oma kohustuste täitmise korrektsuse osas teha mõningal määral etteheiteid, kuid need ei ole siiski sellises ulatuses, mille alusel saaks tuvastada süülise käitumise. Ka selle maakohtu seisukohaga saab nõustuda. Võlgnik on iga-aastaselt kohtu määratud vormis ja tähtajaks esitanud kohtule aruande, milles on käsitlenud ka töötamise ja ümberõppega seotud asjaolusid. Võlgnik andis maakohtu istungil vande all selgitusi oma tervise, töölepingu lõpetamise asjaolude ja ümberõppe kohta. Sellega on need asjaolud ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul piisavalt tõendatud, määruskaebuse esitaja ei ole vastupidist tõendanud. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluses rikkunud ei teavitamiskohustust ega ka mõistlikult tulutoova tegevuse või selle 6 otsimise kohustust. Maakohtu vastavad seisukohad on põhjendatud. Kuivõrd võlgniku töövõi teenistussuhtest saadud tulu nõuded loetakse

§ 173

lg 3 (st seaduse) alusel usaldusisikule loovutatuks, ei saanud võlgnik rikkuda ka loovutamiskohustust. Väljamaksete tegemine võlausaldajatele on aga usaldusisiku kohustuseks

§ 172lg 2 järgi.

15. Praeguses asjas on oluline arvestada seda, et maakohus määras võlgniku enda usaldusisikuks. Seega oli võlgnik kahes menetluslikus rollis. Väljamaksete osalist tegemata jätmist saab ette heita talle üksnes usaldusisiku kohustuste rikkumisena.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma sama seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja on kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Usaldusisiku ülesannete ebakohane täitmine selleks alust ei anna. 16. Riigikohus on selgitanud, et

§ 172

lg 6 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks määranud, on kohtul

§ 172

lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (RKTKm 2. november 2016, nr 32-1-31-16, p 18). Riigikohus on märkinud ka seda, et kui võlgnik ise on määratud usaldusisikuks, ei ole piisav, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (

§ 172

lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (RKTKm

1. oktoober 2019, nr 2-12-24696 p 27). Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist
2. juuli 2020 määrusega kuni
3. septembril 2025 toimunud ärakuulamiseni (IV kd lk 158) ei ole maakohus kordagi võlgnikuga suhelnud, teda juhendanud ega juhtinud tema tähelepanu võimalikele puudustele usaldusisiku ülesannete täitmisel, sh võlausaldajatele väljamaksete tegemisel. Kui kohus oleks leidnud, et võlgnik ei tule usaldusisiku ülesannete täitmisega toime, oli kohtul võimalik vabastada võlgnik usaldusisiku ülesannete täitmisest ja asendada ta teise usaldusisikuga (

§ 172lg 5).

Ka ükski võlausaldaja, sh määruskaebuse esitaja ei ole palunud kohtul selgitada võlgnikule, et võlgnik tegutsedes usaldusisikuna ei tee võlausaldaja hinnangul väljamakseid usaldusisikule loovutamisele kuuluva vara arvel kooskõlas seadusega. Seetõttu võis võlgnikul tekkida õigustatud arusaamine, et kohtul ja võlausaldajatel etteheited talle menetluses puuduvad. Võlgnik on oma sissetulekud aruannetes kajastanud, seega ei ole ta oma tulusid kohtu ja võlausaldajate ees varjanud.

1. Arvestades eeltoodut on maakohus põhjendatult vabastanud võlgniku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 7
2. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ 8