← Eesti

2-25-420/19

Obsah (12)§ 113§ 402§ 1§ 406§ 403§ 408§ 404§ 52§ 4031§ 4062§ 4034§ 416

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Brigitta Mõttus Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15. detsember 2025, Paide Tsiviilasja number 2-25-420 Tsiviilasi Bondora A

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni põhinõude (s.o 4868,95 euro) täitmiseni.

  1. Jätta rahuldamata hageja viivisenõue summas 1290,74 eurot.
  2. Jätta menetluskulud 80,02% ulatuses kostja kanda ja 19,98% ulatuses hageja kanda.
  3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 813,80 eurot. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
  4. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. 2-25-420 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
  5. Hageja esitas kohtule 09.01.2025 hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 4868,95 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 1290,74 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Hageja esitas 27.01.2025 hagi täpsustuse. Hageja nõue põhineb hageja ja kostja vahel 26.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingul nr. BL2416801, mille alusel sai kostja laenu 6000 eurot. Hageja selgitab, et laenulepingu eritingimustes on leppinud pooled kokku, et laenusumma on 6379 eurot, millest on lepingu üldtingimuste p.4.1 ja 8.
  6. alusel arvestatud maha lepingu sõlmimise tasu summas 379 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 55,94%, intressimäär 36,5% aastas. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 113 lg 1 ja lepingu üldtingimuste punktile nr 9.1 ning 1.20 on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamiselt viivist tasumata võlasummalt kuni kohustuse täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemise järgnevast päevast, s.o 13.09.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 09.01.2025 summas 1290,74 eurot Kostja oli hagiavalduse esitamise seisuga hagejale tasunud üksnes 1131,05 eurot. Kuivõrd hageja on arvestanud kõik tasutud maksed üksnes põhiosa, st tagastamata krediidisumma katteks, on põhiosa jäägiks 6000 1131,05 = 4868,95 eurot. Kostja jättis tasumata 11.07.2022, 11.08.2022, 12.09.2022 osamaksed täielikult. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles hageja lepingu üles 13.09.

  2. Hageja esitas 11.03.2025 ümberarvestuse, juhuks kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutut. Ümberarvestuse järgi on kostja teinud viimase makse 11.06.2024 (osaline laekumine). Hageja leiab, et ülesütlemine toimuks seega 12.08.2024 osamakse möödumisel, sest kuigi antud juhul, kui peaks lähtuma nn alternatiivsest ja ümberarvestatud maksegraafikust, oleks hageja huvi öelda laenuleping üles ilmselgelt esimesel võimalusel kui eeldused oleks täidetud. Seega tuleks arvesse võtta, et vahepealsel ajal oleks hüpoteetiliselt saadetud ka täiendav ülesütlemise hoiatus, millega on antud kostjale võimalik võlgnevus tasuda täielikult kahe nädala jooksul. Eeltoodut kokkuvõttes on hageja seisukohal, et ülesütlemine toimuks järelikult 13.08.2024 ning samuti taotleb hageja tuleviku seadusjärgse viivisenõude välja mõistmist kostjalt alates 14.08.2024, põhinõude summa oleks 4868,95 eurot.
  3. 12.03.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Kohus toimetas hagimaterjalid ja 12.03.2025 määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu 21.06.
  4. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 07.07.
  5. Kostja hagile vastust ei esitanud. 11.03.2025 ümberarvestus on kostjale kätte toimetatud 2

(10)2-25-420 KÄPO kaudu 18.10.
  2. Kohus määras asjas istungi 14.10.2025 kell 13.
  3. Kostjale on kutse kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja istungile ei ilmunud ning selgitusi ega mõjuvat põhjust istungile mitteilmumiseks ei esitanud. Kohus arutas asja ilma kostja osavõtuta. Hageja märkis, et esitatud on alternatiivnõue ning et ka hagi on esitatud seadusjärgses ulatuses. Hageja selgitab, et juhul kui kohus leiab, et võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleks lähtuda, et leping on üles öeldud 13.09.
  4. Kostja ei ole vahepeal hagejale makseid teinud ning puudub alus arvata, et ta seda ka nüüd tegema hakkaks. Kohus määras lahendi ajaks 15.12.
  6. Hageja esitas 14.10.2025 menetluskulude nimekirja ning palub kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud kokku 1017 eurot (630 eurot riigilõiv + 387 eurot esindajakulu). Hageja palub hagi rahuldada.
  7. Kohus edastas 21.10.2025 kohtunõudega kostjale hageja 14.10.2025 esitatud menetluskulude nimekirja ning istungiprotokolli ja palus kostjal esitada seisukoht hiljemalt 7 päeva jooksul arvates kohtudokumentide kättesaamisest. Kohus edastas kostjale dokumendid Ametlike Teadaannete kaudu 24.10.
  8. Kostja tähtajaks s.o 17.11.2025 seisukohta kohtule ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused
  9. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
  10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 9.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 406

² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 403

⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse 3

(10)2-25-420 asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Bondora AS 26.10.2021 tarbijakrediidilepingu nr. BL2416801, mille alusel sai kostja laenu 6000 eurot (dtl 10). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Bondora AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 10.

§ 408

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud

§ 404

lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni

§-s 404 või § 405 sätestatud andmetest.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Hageja selgitas hagi p-s 1.1.4, et antud juhul on pooled sõlminud lepingu sidevahendi abil

§ 52

tähenduses krediidiandja hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kuhu sisenemisel identifitseeris kostja ennast ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga. Keskkonnas edastas kostja laenutaotluse, millele hageja edastas pakkumuse. Kostja andis oma tahteavalduse (avalduse kohustuste võtiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PINkoodi. Tahteavalduse andmist(PIN-koodisisestamist) kajastab lepingu jaluses olevinfoga, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP-aadressi ning kinnitamistoimingu aega (dtl 40). Hagi p-i 1.1.5 järgi edastas hageja kostjale ka kogu

§ 404

ja § 405 sätestatud lepingueelse teabe ja tegi oma veebikeskkonnas viivitamatult kostjale kättesaadavaks lepingu dokumentatsiooni (dtl 40). Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva laenulepingu (dtl 31 – 54). Hageja väitel on kostja lepingu elektroonilise allkirjaga kinnitanud, et elektrooniline allkiri asub lepingu jaluses (dtl 43). Hageja selgitustest nähtub, et Bondora laenulepingute puhul toimub autentimine tugeva isikutuvastusvahendiga, aga allkirjastamine käib telefoninumbrile SMSiga saadetava pinkoodi sisestamisega kliendiportaalis, kuhu tarbija on end autentinud tugeva autentimisvahendiga. Hagejast võib aru saada nii, et SMS-ga saadetud pin-koodi sisestamisel automaatselt lisatakse lepingu faili isiku nimi, isikukood, ajamärge, IP-aadress. Kohtule on selline fail esitatud pdf failina. Failil endal ei ole juures mingeid andmeid, mille alusel saaks tuvastada seda, mida hageja on eeltoodud allkirja andmise viisi kohta selgitanud. Kohus kontrollis hageja esitatud lepingudokumenti, milles hageja väitel on kostja elektrooniline allkiri, Acrobat Reader ja DigiDoc tarkvaradega, kumbki ei tuvastanud failist elektroonilist allkirja, mille sertifikaadi kehtivust oleks võimalik valideerida. Elektroonilise allkirja olemasolu ei võrdu ka TsÜS § 80 mõttes elektroonilise vorminõudega. TsÜS § 80 lg 3 tuleneb, millistele nõuetele vastava allkirjaga dokumendi saab lugeda selle sätte tähenduses elektroonilises vormis sõlmituks. Vastavalt eIDAS-määrusele on kvalifitseeritud e-allkiri võrdväärne omakäelise allkirjaga (art 25 lg 2). Kuna määrus on vahetult kohaldatav, ei ole liikmesriigi õigusaktis võimalik omakäelise allkirjaga võrdväärse elektroonilise allkirjana määratleda elektroonilist allkirja, mis ei vasta eIDAS-määruses kvalifitseeritud e-allkirjale sätestatud nõuetele. Sellest tulenevalt on selge, et TsÜS § 80 lg 1 mõttes kirjaliku vormiga võrdne elektrooniline vorm on üksnes kvalifitseeritud e-allkirjaga (nagu Eesti digiallkiri) kinnitatu. TsÜS § 80 lg 1 võrdsustab elektroonilise vormi kirjaliku vormiga reservatsiooniga, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm aga eeldab omakäelist allkirja ning sellega on eIDAS määruse kohaselt võrdsustatud üksnes kõige kõrgema tasemega e-allkiri. Muu kui kvalifitseeritud e-allkirjaga kinnitatud (st madalama tasemega e-allkirja) tehingu puhul on kindlasti täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue, mille puhul lähtuvalt TsÜS §-st 79 peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taas esitamist võimaldaval 4

(10)2-25-420 viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud.
  1. Seega isegi kui hageja esitatud lepingudokumendis on tegemist kostja e-allkirjaga, ei ole kohtu hinnangul tegemist kvalifitseeritud e-allkirjaga eIDAS artikli 3 lõike 12 mõttes. Kuid nagu märgitud, saab ka eIDAS määrusele mitte vastava elektroonilise allkirja puhul leping olla sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja poolt esile toodud väidetaval elektroonilisel allkirjal on seega kostja tahteavalduse tegemise tõendamise roll. Tuginedes hageja esitatud selgitustele elektroonilise allkirja loomise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud tahteavalduse laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu. Kostja ei ole lepingute sõlmimist vaidlustanud. Hageja on selgitanud, et lepingudokumendid on peale lepingu sõlmimist tarbijale kättesaadavad krediidiandja veebikeskkonnas bondora.ee, kuhu tarbija saab end sisse logida. Hageja on ka tõendanud, et laen summas 6000 eurot on kostjale välja makstud (dtl 2).
  2. Vastavalt

§ 4031

lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt

§ 404

lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks.

§ 408

lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et

§ 408

lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59). Hageja on 27.01.2025 esitatud menetlusdokumendis märkinud, et krediidi kulukuse määr on 5

(10)2-25-420 lepingu nr. BL2416801 kohaselt 55,94% aastas. Krediidi kulukuse määr sõltub laenusummast (eritingimuste p.1.12.), kuumaksete arvust (eritingimuste p.1.16), intressimäärast (36,5%, eritingimuste p. 1.20), haldustasust (eritingimuste p. 1.21), lepingutasust (eritingimuste p.1.22) (dtl 28). Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

  1. jaanuariks ja
  2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 26.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. BL2416801 sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68% aastas (kolmekordne määr 56,04%). Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud

§ 406² lg 1 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri.

Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 13. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 403⁴ lg 2 teine lause).

Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja märgib hagi p-s 1.1.2, et hageja on lepingueelselt kostja laenuvõimet analüüsinud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on laenuvõimeline (dtl 12). 11.03.2025 esitatud menetlusdokumendis hageja täpsustab, et juhul, kui laenutaotleja ei märgi igakuiseid elamiskulusid, on hageja arvestanud elamiskuludeks 30% sissetulekust (või minimaalselt 250 eurot). Sissetulekute puhul on hageja lähtunud kolme kuu keskmisest sissetulekust, sama kehtib ka regulaarsete kohustuste kohta. Kohustused, millega hageja on arvestanud laenulepingu sõlmimisel, on välja toodud alamlehel Bank Statement details. Veerus "B" on näha laenulepingu numbrit, mille järel on välja toodud sissetuleku ja väljamineku tüüp ning summa (dtl 191). Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija 6

(10)2-25-420 kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18). Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (214-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (221-13098, p 21). Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega asjaolu, mille pinnalt oleks kohtul võimalik hinnata, kas ja mille alusel on krediidiandja enne lepingu sõlmimist hinnanud kostja krediidi võimelisust. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et laenuandja ei saanud olla kostjaga sõlmitud lepingu puhul veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 403⁴ lg-s 6 sätestatud kohustust.

14. Vastavalt

§ 403

⁴ lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas.

§ 403

⁴ lg 7 kolmandast lausest tulenevalt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on ümberarvestused esitanud 11.03.2025 menetlusdokumendis, mis on ühtlasi ka kostjale kätte toimetatud. 15.

§ 416

lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on selgitanud, et kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikust kuud (dtl 13), s.o 11.07.2022, 11.08.2022, 12.09.2022. Samuti oli kostja jätnud tasumata 11.05.2022 osamakse ja 13.06.2022 osamakse, tasudes küll 16.06.2022 osaliselt võlgnevuse (dtl 27). Ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale 12.08.2022 (dtl 5), millega anti kostjale 30 päeva aega võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja võlgnevust tähtajaks ei tasunud, öeldi laenulepingu 13.09.2022 üles (dtl 6). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Lepingu BL2416801 kohaselt tuli kostjal hagejale laen tagastada 60 osamaksega alates 08.11.2021 kuni 08.10.2026 (dtl 31). Lepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg (08.10.2026) ei ole saabunud. Ent hageja väitel on leping kehtivalt üles öeldud 13.09.2022 või 11.03.2025 esitatud menetlusdokumendis selgitatu põhjal, toimuks hageja hinnangul korraline ülesütlemine 13.08.2024 (dtl 193). Kuna laenu tagastamise lõpptähtaeg lepingu järgi ei ole saabunud, tuleb

§ 403⁴ lg 7 kohaselt ka tagasimaksed uuesti määrata.

Ning seejärel, arvestades kostja poolt tasutu uuesti määratud tagasimaksete katteks, saab hinnata, kas ka sel juhul oleks lepingu üles ütlemise eeldused (st võlgnevus vähemalt kolme järjestikuse maksega) olnud täidetud lepingu üles ütlemise aja. Seega kui arvestada, et kostja sai laenu 6000 eurot ja tagasimakseid tuli teha 60 järjestikust kuud, tuli kostjal tasuda ümberarvestuse kohaselt põhiosa tagasimakseks 100 eurot kuus. 7

(10)2-25-420 Kostja tegi hagejale tagasimakseid kokku 1131,05 eurot ehk kostja on ümberarvestuse kohaselt tasunud osamakseid 11,5 kuud s.o kuni 08.09.2022 ja osaliselt ka 08.10.2022 osamaksest. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt (dtl 194), oleks kostja maksetega viivituses alates 11.07.2022 osamaksest, kuid kohus leiab, et hageja esitatud ümberarvestus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et hageja ei ole lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks, kuna kostja ei olnud lepingu üles ütlemise ajaks s.o 13.09.2022 kolme järjestikuse osamaksega viivituses. Hageja esitab alternatiivselt, et juhul, kui kohtu hinnangul on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kohtu hinnangul ei ole täidetud ülesütlemise eeldused, taotleb hageja TsMS § 369 alusel tulevikunõude rahuldamist (dtl 192). TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kohus nõustub hagejaga selles, et on põhjendatud alus arvata, et kostja ei tasu makseid ka edaspidi. Kostja on hagejale tasunud viimase osamakse 16.06.2022 (dtl 192). Samuti ei ole kostja osalenud kohtumenetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuigi leping ei ole kehtivalt üles öeldud ja täitmise tähtaeg ei ole saabunud, viitab kostja kohtueelne ja menetluslik käitumine sellele, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused. Lepingu BL2416801 alusel sai kostja laenu 6000 eurot (dtl 2) ning kostja on teinud hagejale tagasimakseid kokku 1131,05 eurot (dtl 3). Arvestades asjaolu ning tulenevalt

§ 403

⁴ lg 7 ei ole hagejal seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed laenude põhisumma katteks. Seega on tasumata põhiosa summas 4868,95 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. 16.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti

§ 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne viivisemäär.

Hageja on taotlenud, et kohus mõistaks kostjalt välja viivise seaduses sätestatud määras. Kohus ei nõustu hagejaga, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda hüpoteetilisest kuupäevast, mil hageja ilmselt oleks kostjaga lepingu üles öelnud. Kuna kohus tuvastas eelnevalt, et kostjaga sõlmitud leping ei ole kehtivalt üles öeldud, jätab kohus hageja viivisenõude perioodi 09.13.2022 kuni 01.09.2025 osas rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. 17. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4868,95 eurot ja viivised

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja viivise nõude summas 1290,74 eurot.

  1. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
  2. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise 8

(10)2-25-420 suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 630 eurot ja esindaja kulud 387 eurot, s.o kokku 1017 eurot (dtl 225-226). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Kohtunõudega tutvumise, seisukoha koostamise, nõude ümberarvestuse tegemise ja kohtule esitamise ajaks on menetluskulude nimekirja kohaselt 1,5h tunnihinnaga 120 eurot (dtl 193). Menetlustoimingutele kulunud aeg perioodil 14.08.2025 kuni 14.10.2025 on kokku 2h 18m, 90 eurot tunnis (207 eurot) (dtl 225-226). Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus ja märgitud ajakulu kohtu hinnangul põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1017 eurot (630+387). 20. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagihind on 6702,58 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 4868,95 eurot ning viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras (aasta viivis 494,20 eurot), mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast 80,02%. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 80,02% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 19,98% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 813,80 eurot (80,02% 1017-st). 21. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

  1. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.
  2. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik 9

(10)2-25-420 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.