Obsah (8)

§ 371§ 579§ 3§ 663§ 657§ 171§ 150§ 372

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-25-15475 F.I avaldus W

) § 372 lg 5). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.I (avaldaja) esitas
2. septembril 2025 Viru Maakohtule avalduse isaduse vaidlustamiseks pärast isiku surma. Avalduse kohaselt algatas Narva notar Sergei Nikonov A.W.K (pärandaja) pärimismenetluse ning koostas menetluse raames pärimistunnistuse kavandi. Kavandi kohaselt on A. W.K pärijateks F.I, Q.T ja W.K. Kavandist selgub, et W.K on Rahvastikuregistri andmetel A. W.K poeg. Avaldaja leiab, et see kanne ei vasta tegelikkusele ja võib seetõttu viia pärimismenetluse ebaõige tulemuseni. Avaldajale on teada, et W.K ema on O. W.K, isa kande vaidlustamiseks tuleks läbi viia DNA-ekspertiis. Avaldaja palus kohtul tuvastada, et W.K ei põlvne A.W.K-st ning ebaõige on sünniakti ja rahvastikuregistrisse tehtud kanne, mille kohaselt A.W.K on W.K isa. Põlvnemise kindlakstegemiseks palus avaldaja määrata DNA-ekspertiisi. Koos avaldusega esitas F.I esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, milles palus keelata notaril tõestada A.W.K pärimismenetluses pärimistunnistust kuni tsiviilasjas lahendi tegemiseni.
3. Viru Maakohus keeldus
4. septembri 2025 määrusega avaldaja avaldust menetlusse võtmast

§ 371lg 2 p 2 alusel.

Maakohus leidis, et avaldaja ei ole isik, kes saaks vaidlustada pärandaja lapse põlvnemise pärandajast. Perekonnaseaduse (PKS) § 95 alusel otsustab kohus isaduse tuvastamise või vaidlustamise mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Kui isik, kelle vastu oleks tulnud hagi esitada, on surnud, siis otsustab kohus hagita menetluses isaduse vaidlustamise või tuvastamise selle isiku avalduse põhjal, kes on eelmise lause kohaselt õigustatud hagi esitama.

§ 579

lg-te 1 ja 2 kohaselt lahendab kohus põlvnemise tuvastamise isikust, kes on surnud, ja sellise isiku kohta sünniakti või rahvastikuregistrisse tehtud vanema kande vaidlustamise üksnes avalduse alusel. Avalduse isiku põlvnemise tuvastamiseks või sünniakti või rahvastikuregistrisse tehtud vanema kande vaidlustamiseks isikust, kes on surnud, võib esitada isik, kelle põlvnemise tuvastamist taotletakse või kelle põlvnemist vaidlustatakse, tema eestkostja või valla- või linnavalitsus. Koos avalduse menetlusse võtmisest keeldumisega jättis maakohus rahuldamata avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse. 3. Avaldaja esitas 24. septembril 2025 määruskaebuse maakohtu 18. septembri 2025 määruse peale, milles leidis, et maakohus tõlgendas

§ 579

lg-t 2 ja PKS §-i 95 ülemäära formaalselt ning jättis tähelepanuta avaldaja otsese pärimisõigusliku huvi.

§ 3

lg 1 sätestab, et kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub kohtusse oma seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. F.I pärimisõigus on otseselt seotud sellega, kas W.K loetakse A.W.K pojaks. Kui see kanne on vale, väheneb kaebaja pärandiosa ning rikutakse tema õigust õiglasele menetlusele ja omandiõigust. Kuigi

§ 579

lg 2 otsesõnu ei nimeta abikaasat, tuleb seda sätet tõlgendada kooskõlas pärimisseaduse ja põhiõigustega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peab igal isikul, kelle varalised õigused sõltuvad kohtulahendist, olema reaalne ligipääs kohtule. Kitsas tõlgendus välistab kaebaja õiguskaitse ja rikub tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. Avaldaja esitas koos määruskaebusega ka uue esialgse õiguskaitse taotluse. 4. Maakohus leidis, et määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust määruskaebust rahuldada ja edastas 25. septembri 2025 kirjaga määruskaebuse

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2 Maakohus jättis

1. septembril 2025 rahuldamata avaldaja määruskaebuse tagamise taotluse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2025 määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21 ja § 659).

Määruskaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada. 6. Maakohus jättis avaldaja avalduse menetlusse võtmata

§ 371

lg 2 p 2 alusel, sest leidis, et avaldajale ei ole seadusega ette nähtud õigust vaidlustada W.K põlvnemist. Maakohus viitas PKS §le 95 ja

§ 579

lg-le 2 kui normidele, mis reguleerivad isadust vaidlustama õigustatud isikute ringi pärast isiku surma ning tuvastas, et avaldaja sellesse ringi ei kuulu.

1. Maakohus tuvastas õigesti, et avaldaja kui pärandaja üleelanud abikaasa ei kuulu nende isikute ringi, kellel on õigus vaidlustada pärandaja isadust. Maakohus on siiski ekslikult jätnud tähelepanuta erinormi, mis reguleerib pärija õigust vaidlustada pärandaja isadust. PKS § 93 lg 4 sätestab, et kui mees, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, on surnud enne isaduse vaidlustamise tähtaja möödumist, võib tema pärija vaidlustada surnud mehe isaduse ühe aasta jooksul selle mehe surmast arvates.
2. Ringkonnakohtu hinnangul sätestab PKS § 93 lg 4 ammendavalt tingimused, millal isadust saab vaidlustada PKS §-s 95 nimetamata isik. Avaldaja kui A.W.K pärija saaks vaidlustada A.W.K isaduse W.K suhtes üksnes PKS § 93 lg-le 4 tuginedes ühe aasta jooksul A.W.K surmast arvates. Asja materjalide kohaselt suri A.W.K
3. juunil 2024 (dtl 4) ja avaldaja esitas avalduse kohtule A.W.K isaduse vaidlustamiseks
4. septembril
5. Seega on avaldus esitatud PKS § 93 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes.
6. Riigikohtu praktika kohaselt on PKS § 93 lg-s 1 sätestatud isaduse vaidlustamise tähtaeg õigust ehk nõuet lõpetav tähtaeg (RKTKm 23.05.2012, 3-2-1-48-12, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul on sama tähendusega ehk õigustlõpetav ka PKS § 93 lg-s 4 sätestatud üheaastane tähtaeg isaduse vaidlustamiseks. Õigustlõpetava tähtaja rikkumine on aluseks, mis välistab nõude hagetavuse ehk on aluseks, et keelduda avalduse menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p 2 alusel.

1. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul oleks avaldus tõenäoliselt olnud edutu ka juhul, kui see oleks olnud tähtaegne. PKS § 93 lg 4 kohaselt saab pärija vaidlustada pärandaja isaduse ainult tingimusel, et pärandaja on surnud ajal, kui tal endal oli võimalik vaidlustada isadus, mis oli tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või isaduse omaks võtmisest. PKS § 93 lg 1 kohaselt võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Asja materjalide kohaselt sündis W.K
2. detsembril 1982 ja avaldaja ei ole tuginenud asjaolule, et A.W.K oleks vähem kui aasta enne oma surma saanud teada asjaoludest, mis oleks saanud olla aluseks isaduse vaidlustamiseks.
3. Avaldaja menetluskulud määruskaebemenetluses jäävad

§ 171

lg 1 alusel tema enda kanda.

§ 150

lg 1 p 2 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv, kui avaldust ei võeta menetlusse. Riigilõivu tagastamiseks tuleb esitada avaldus kohtule, kelle menetluses asi viimati oli (

§ 150lg 4).

Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (

§ 150lg 6).

12.

§ 372

lg 5 esimese lause ja § 477 lg 1 kohaselt võib avaldaja esitada määruskaebuse avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale. Kui hagi ei võetud menetlusse

§ 371

lg 2 p 2 alusel, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata (

§ 372lg 5 teine lause ja § 696 lg 1 teine lause).

Seega saab avaldaja esitada Riigikohtule määruskaebuse ringkonnakohtu määrusele. 3 (allkirjastatud digitaalselt) 4