← Eesti

2-24-12948/34

Obsah (7)§ 78§ 1018§ 1041§ 578§ 207§ 30§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus Jüri-Karl Leppik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.11.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-12948 Tsiviilasi A. P. hagi N. L. vastu 13 408,0

) § 78 lõikest 1 lähtuvalt täita lepingupoole kohustuse kolmanda isikuna. Praegusel juhul ei ole pooled viidanud mistahes asjaoludele, et J. M. oleks kohustuse täitmisele esitanud vastuväiteid, sealhulgas vastuvõtmisest keeldunud. Kohus kordab, et kostja ei vaielnud hageja ja J. M.i võlasuhte olemasolule vastu, vaid esitas üksnes tõendamatuse vastuväite (dtl 55) ning pole väitnud, et tema ja J. M. vahel oleks olnud mõni võlasuhe. 12.

§ 78

lõike 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Tuvastatud asjaoludel võiks hagejal põhimõtteliselt olla

§ 1018

lõike 1 ja § 1023 lõike 1 või

§ 1041alusel kostja vastu nõudeõigus.

  1. Õiguskaitsevahendite rakendamise esmane eeldus on see, et poolte vahel on kehtiv võlasuhe. Kostja on vastustes hagile (dtl 32-35 ja dtl 53-56) tuginenud poolte vahel 19.12.2023 sõlmitud kokkuleppele (dtl 36-38; tõlge dtl 63-65). Kostja on viidanud kokkuleppe punktile 5 ning on leidnud, et selle punktiga on pooled kokku leppinud, et kõik pooltevahelised võlasuhted on lõppenud.
  2. Pooled ei vaidle kokkuleppe sõlmimise ega kehtivuse üle. Hageja on väitnud, et vaidlusalune nõue ei olnud kokkuleppe esemeks, sest selle eesmärk oli kompromissiga lõpetada vaidlused, mis olid seotud perekonna vara jagamise ja elatise kohustusega (dtl 68-70). Kohus selgitas hagejale, et hageja peab täiendavalt selgitama ja tõendama enda väiteid, miks tuleks kokkulepet tõlgendada selliselt, et vaidlusalune nõue ei olnud kokkuleppega hõlmatud (dtl 76). Hageja kordas seejärel enda varasemaid seisukohti ja toonitas, et kokkulepped puudutavad üksnes vara jagamist ning rohkem väiteid asjaolude või tõendite kohta ei esitanud (dtl 84). 3

(7)
  1. TsMS § 4 lõikest 2 ja § 5 lõigetest 1 ja 2 lähtuvalt määravad vaidluse eseme ja esitatavad asjaolud pooled. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on kokkuleppe (dtl 36-38; tõlge dtl 6365) kehtivalt sõlminud. Sealjuures ei ole hageja esitanud ühtegi vastuväidet kostja esitatud tõlkele. Lepingu punktide 2 ja 3 kohaselt kohustus kostja (omanik) tasuma hagejale (kreeditor) 59 250 eurot pangaülekandega kolme päeva jooksu. Pooled ei ole välja toonud, et kostja oleks seda kohustust, kui lepingust nähtuvat põhikohustust, või mõnda muud lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja leping võiks olla lepingu rikkumisele tuginedes õiguskaitsevahendi kasutamise järel lõppenud. Kohus juhtis sellele ka eelmenetluses tähelepanu, kuid pooled ühtegi väidet seoses kompromissi sõlmimise, kehtivuse ega tekstiga ei esitanud (dtl 75-76).
  2. Kohus tuvastab, et lepingu punktides 1-1.6 on pooled kajastanud lepingu sõlmimise asjaolusid. Lepingu punktis 5 on hageja (kreeditor) kinnitanud, et pärast lepingu punktis 2 nimetatud kompromisshüvitise laekumist ei ole tal kostja (omanik) vastu mingeid rahalisi ega varalisi nõudeid ega pretensioone, sealhulgas selliseid, mis ei ole otseselt nimetatud, ning kõik poolte vahelised võlasuhted loetakse lõppenuks.
  3. Kohtu jaoks ei ole siduvad poolte poolt kasutatud lepingu pealkiri ega selles kasutatud terminid. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas

§-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (RKTKo 12.10.2023, 2-21-7989/94, p 17). Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et hageja nõue võib olla loobumise tõttu lõppenud (dtl 75-76). Dokumendi tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige

§-st 29 ja vajadusel ka tahteavalduste osas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st

  2. Üksnes kokkuleppes selgelt nimetatud nõuete osas kompromissi sõlmimine ja vastutulekute tegemine ei välista kõigi pooltevaheliste nõuete käsutamist. Hageja on väitnud, et

§ 578

lõikest 2 tulenevalt hõlmab kompromiss vaid need nõuded, mis olid sõlmimise hetkel pooltele teada või mida nad pidid teadma ning mis olid lepingu esemeks (p 2.2; dtl 70).

§ 578

lõike 1 järgi on kompromissileping leping poolte vastastikuste järeleandmiste teel õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks. Kohus nõustub hagejaga, et kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul, on oma ese ehk konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse ning

§ 578

lõike 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist (

§ 207

) ja nõude tunnustamist (

§ 30

) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid (RKTKo 24.10.2018, 2-17-6579/47, p 11). Asjaolu, et kokkulepe on pealkirjastatud kompromisslepinguna, ei tähenda, et terve selle dokumendi sisustamisel peaks üksnes lähtuma

§ 578lõigetest 1 ja 2.

Veelgi enam, lepingu algne keel on vene keel, mistõttu võib selle sõna tähendus eesti keelest erineda. Pooled ei vaidle selle üle, kas mõni kokkuleppes nimetatud asjaolu või erimeelsus, mille pooled on vastastikuste järeleandmiste teel muutnud vaieldamatuks, on lõppenud või jäänud edasi kestma. Kostja väidabki, et pooled on sõnaselgelt kinnitanud ka kokkuleppeväliste nõuete puudumist. Selline kokkulepe on käsitatav

§ 207lõike 2 järgi nõudest loobumisena. Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et nõudest loobumine sisaldub dokumendis, kus on käsitletud ka pooltevahelist kompromissi. 4

(7)19. Kohus tõlgendab

§ 29-st lähtudes kokkuleppe punkti 5 sarnaselt kostjaga. Punkti 5 esimese lausega on hageja sisuliselt andnud Ts

ÜS § 102 lõike 2 mõttes edasilükkava tingimusega kinnituse, et tal puuduvad lepingu punktis 2 nimetatud kohutuse täitmisel kostja vastu nõuded. Punkti 5 teise lausega on mõlemad pooled lugenud kõik poolte vahelised võlasuhted lõppenuks. Kostja on väitnud, et punktiga 5 on pooled kinnitanud, et neil ei ole teineteise suhtes enam mingeid nõudeid ega pretensioone, mis hõlmab ka selleks hetkeks tekkinud võimalikke alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest tulenevaid nõudeid. Kohus kordab, et pooled ei vaidle punktis 2 nimetatud kohustuse täitmata jätmise üle. 20. Hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et kokkuleppe punkt 5 oli teatud nõuetega piiratud. Ühestki kokkuleppe punktist ega ka selle eesmärgist (

§ 29lg 6) ei ole see tuletatav.

Hageja ei ole esitanud ka väiteid näiteks läbirääkimiste kohta (

§ 29

lg 5 p 1), poolte käitumise kohta (

§ 29

lg 5 p 3) või lepingu olemuse kohta (

§ 29lg 5 p 4), mis võiksid hageja käsitlust toetada.

Ka hageja väide, et kokkulepe sõlmiti ühisvara jagamise raames, on kooskõlas kostja poolt esitatud väitega, sest viitab sellele, et pooled soovisid kooselu lõpetada selliselt, et hiljem teineteise vastu enam nõudeid ei esitata.

  1. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et miski hageja esitatud käsitlusest ei viita sellele, et ta ei teadnud kokkuleppe sõlmimise ajal, et tal võiks olla hagiavalduse esemeks olev nõue. Hageja on vastupidiselt esitanud väiteid, et tal oli väidetava käsundita asjaajamise võlasuhte raames teadlik soov kostjat soodustada (dtl 84). Seega ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks loobunud nõuetest, mille olemasolust ta ei saanudki teadlik olla, kui ta enda väitel teadlikult tegutses kostja soovitamise tahtega.
  2. Kohus leiab, et tegemist on kokkuleppega, et pooled kinnitavad vastastikku kokkuleppeväliste nõuete puudumist (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 26). Miski kokkuleppe tekstis ei võimalda järeldada, et kokkuleppe punkt 5 reguleeriks üksnes kokkuleppes nimetatud nõudeid, sõltumata punkti 5 sõnastusest.
  3. Kohus järeldab, et hageja nõuded, mis võivad olla tekkinud 12.10.2021 ülekande tegemisest ja kostja kohustuse täitmisest kolmanda isikuna, lõppesid

§ 207

lõike 2 mõttes 19.12.2023 sõlmitud kokkuleppega, mille punktis 5 on hageja kinnitanud kostja vastu nõuete puudumist ning pooled lugesid kõik nende vahelised võlasuhted lõppenuks. 24. Hageja selline kinnitus toob

§ 207

lõike 2 järgi kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 26). Eeltoodust tulenevalt on ka muude eelduste esinemisel välistatud, et hagejal kui kolmandal isikul võiks olla kostja kohustuse täitmisest ja

§ 78

lõikest 4 lähtuvalt olla kostja vastu sissenõutav nõue, sest ta on kostjaga sõlmitud kokkuleppega (dtl 36-38; tõlge dtl 63-65) nendest nõuetest loobunud.

  1. Hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kohus jättis vastavalt 23.10.2025 kirjale (dtl 164-166) TsMS § 238 lõike 1 ja § 238 lõike 5 alusel arvestamata hageja taotluse alusel kogutud tõenditega (dtl 89-161), sest kohtu määratud tähtajaks (dtl 86-88) ei sidunud kumbki pool tõendeid tema poolt väidetud asjaoludega. Sealjuures esitas hageja määratud tähtaja jooksul menetlusdokumendi, kuid teatas selles üksnes nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses (dtl 163). Hageja on ka 07.11.2025 hilinenult ja enda 22.10.2025 avaldatud nõusolekuga vastukäivalt 5

(7)istungi korraldamist ja isikuliste tõendite kogumist taotledes väitnud, et kogutud tõenditest ei nähtu tema väidetud asjaolusid ehk J. M.i poolt kostjale ülekande tegemist (dtl 169-171). Kohus märgib eeltooduga seoses, et jättis vastuolulise käitumise ja taotluse hilinenult esitamise tõttu hageja taotluse TsMS § 238 lg 3 punkti 3 alusel rahuldamata (dtl 172-174). Kohus saab otsuses ka kahtlusteta väita, et hageja poolt nimetatud asjaolude tõendamiseks taotletud tõendite kogumine ei oleks asja lõpplahendust muutnud. Kohus järeldas vastuvõetud tõenditest ja poolte esitatud väidetest, et hageja täitis J. M.ile kolmanda isikuna kostja kohustuse (ülal p 10). Hagi jääb rahuldamata seetõttu, et hageja võimalik nõue kostja vastu oli poolte vahel sõlmitud kokkuleppega lõppenud. Menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramine
  1. Kohus määrab järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse.
  2. Kohus jätab TsMS § 162 lõike 1 alusel menetluskulud hageja kanda, sest kohus jätab hagiavalduse rahuldamata ehk teeb otsuse hageja kahjuks.
  3. Lähtudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lg 1 punktist 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lõike 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS
  4. peatüki
  5. jao erisusi.
  6. Kostja on 14.11.2025 esitanud menetluskulude nimekirja. Kostja on taotlenud menetluskuluna hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulud viie tunni eest summas 930 eurot ilma käibemaksuta (dtl 188-190). Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtuasjaga.
  7. TsMS § 175 lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Väljamõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus ei pea üksikasjalikult igat kuluartiklit välja tooma ja eraldi hindama (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12).
  8. Kostja kulud lepingulisele esindajale on 930 eurot. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muu hulgas kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Kohtu hinnangul saab praegusel juhul hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 150 eurot, mis ei sisalda käibemaksu, pidada tavapäraseks ja põhjendatuks ning vastab kohtuvaidluse olemusele. Kohus loeb ka õigusteenuse osutamiseks kulunud aja põhjendatuks ja vajalikuks. Seega on kostja kulud lepingulisele esindajale summas 930 eurot põhjendatud.
  9. Kokkuvõttes peab hageja hüvitama kostjale menetluskulud summas 930 eurot koos käibemaksuga.
  10. Tulenevalt TsMS § 178 lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, 6
(7)kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte. (allkirjastatud digitaalselt) Jüri-Karl Leppik kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.