KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu Maakohus Susann Liin Tartu, 19. november 2025 Tsiviilasja nr 2-25-7904 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi K.P vas

§ 4034lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega.

Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. 7.4.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid.

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja väitis hagis esmalt, et omandas info laenutaotluselt, maksehäireregistrist ja pangakonto väljavõttelt, lisades, et kostja igakuised sissetulekud olid 3200 eurot ja kohustused 0 eurot. Hageja täpsustas vastuses kohtunõudele, et kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli kostja igakuine sissetulek 2600 eurot ja väljaminekuteks arvestati 0 eurot. Hageja esitas kohtule küll kostja arvelduskonto väljavõtted, kuid ta ei seostanud hagi aluseks olevaid asjaolusid esitatud tõenditega ega toonud välja, milles seisnes kostja krediidivõimelisuse hindamine, millised andmed nendelt tuvastati ning kuidas nendega arvestati krediidianalüüsi tegemisel. Kohus selgitab, et üldine väide pangakonto väljavõtte küsimise ja analüüsimise kohta ei võimalda kohtul sisuliselt kontrollida, kas krediidiandja on kogunud piisavalt infot kostja sissetulekute ja kohustuste kohta ning jõudnud neid analüüsides põhjendatult veendumusele, et kostja oli võimeline pakutud krediidi koos kõrvalkuludega kokkulepitud tingimustel tagastama. 4 Hageja ei ole kohtule esitanud analüüsi, millest nähtuks, kui suured olid kostja igapäevased väljaminekud ning kas tal oli ülalpeetavaid ega sellise analüüsi tegemist ka kohtule tõendanud. Kohus märgib, et asjaolud peab hagiavalduses välja tooma hageja ise, kohus ei otsi ise asjaolusid esitatud tõenditest. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodut arvestades hageja tõendanud, et krediidiandja hindas nõuetekohase hoolsusega kostja krediidivõimelisust esimese lepingu sõlmimisel. Kohus lisab, et lepingu muutmise lepingute puhul ei ole kostja tuginenud hagi alusena sellele, et ta oleks kostja krediidivõimelisust lepingute muutmise lepingute sõlmimisel hinnanud ega neid asjaolusid ka tõendanud.
2. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja tõi 21.05.2025 kohtule esitatud dokumendis esile, et kostja on saanud lepingu alusel laenu 10 000 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 12 749 eurot 9 senti. Kohus märgib selguse huvides, et kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjena kostja muid tasusid ei võlgne, siis tuleb lugeda saadud laenuks 9800 eurot. Kohus selgitab, et hageja on esitanud maksekorralduse, millest nähtuvalt tegi krediidiandja kostjale laenu väljastades ülekande 9800 eurot, 200 eurot arvestati lepingutasuks. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on kostja hageja nõude vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades täies ulatuses rahuldanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd lõpptulemusena jääb hagi igal juhul rahuldamata, piirdub kohus selle äramärkimisega, et hagiavalduse järgi oli teise lepingu muutmise lepingu krediidikulukuse määr 51,32%, mis ületaks toonast määra üle kolme korra (16,95 × 3 = 50,85%) ning oleks seetõttu tühine VÕS § 4062 lg 1 järgi, mis sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus märgib ära ka selle, et hageja ei ole tõendanud ka seda, et ta saatis kostjale nõude loovutamise teate, nõude loovutamise teate näol on tegemist trükitud tekstiga (dtl 48), mille metadata kohaselt on fail loodud hagi esitamise päeval 21.5.2025, 12:59:
4. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kohus peab TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrama kindlaks ka menetluskulude jaotuse. Kuivõrd kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid, märgib kohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin 5