KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 29. oktoober 2021 Kohtuasja number 1-18-9162 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm Kohtuasi T.J (isikukood XXX) tingimisi enne

) § 424 lg 2 järgi ning teda karistati 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka T.J kahtlustatavana kinnipidamise aeg ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 1 kuu ja 27 päeva vangistust. Sellele karistusele liideti T.J-ile Viru Maakohtu

1. novembri 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 10 kuud ja 2 päeva vangistust ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust alates
2. oktoobrist
5. novembri 2019 määrusega vabastati T.J vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega 3 kuuks. T.J-ile määrati katseaeg kuni
6. oktoobrini 2021 ja samaks ajaks allutati ta käitumiskontrollile. Käitumiskontrolli ajal pidi T.J järgima

§ 75lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid.

Lisaks keelati tal alkoholi tarvitamine, ta oli kohustatud pöörduma vanglast vabanemise päeval rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond ja alluma rehabilitatsiooniprogrammile.

2. aprilli 2020 määrusega määrati T.J-ile käitumiskontrolli ajaks lisakohustus alluda elektroonilisele valvele veel 3 kuu kestel ning läbida alkoholivastane ravi hiljemalt
3. juuniks
4. T.J-ile varasema kohtumäärusega määratud kohustus alluda rehabilitatsiooniprogrammile rehabilitatsioonikeskuses Uus Põlvkond tühistati.
6. juuli 2020 määrusega pöörati T.J vangistuse ärakandmata osa 1 aasta 10 kuud ja 16 päeva täitmisele. Vangistuse kandmisele ilmus T.J
7. septembril 2020 ning tema karistusaeg lõppeb
8. augustil
10. Viru Vangla esitas
11. septembril 2021 Viru Maakohtule materjalid T.J tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
12. Viru Vangla ja prokuratuur toetavad T.J vabastamist. Vaidlustatud kohtumäärus
13. Viru Maakohus jättis
14. oktoobri 2021 määrusega T.J tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
15. Formaalsed eeldused T.J vabastamiseks on täidetud.
16. On positiivne, et vangistuses puuduvad T.J-il distsiplinaarkaristused, ta on osalenud sotsiaalprogrammis ja keelekursusel, on asunud täitma töökohustust, asus omandama eriala ning suhtub ametnikesse positiivselt. Positiivne on seegi, et vabanemisel soovib T.J asuda täitma töökohustusi, peab vajalikuks jätkata raviga, tal on olemas lähedased ning ta tunneb vastutust ülalpidamisel oleva lapse ja elukaalase ees.
17. T.J-il on kolm kriminaalkaristust, kõik mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Ta on olnud oma käitumisega ohtlik nii endale kui ka juhuslikele kõrvalistele isikutele. Vanglas on ta olnud korduvalt. Vangistuse kandmiselt on teda mitu korda ennetähtaegselt vabastatud, sealhulgas praeguses kriminaalasjas. Siiski ei ole ta ennetähtaegset vabastamist väärtustanud. Vaid mõni kuu pärast tema ennetähtaegset vabastamist juhtis ta jälle joobes olles mootorsõidukit. Ka rikkus T.J katseajal korduvalt alkoholi tarvitamise keeldu, kriminaalhooldaja kontrollile allumise kohustust ja jämedalt elektroonilise valve korda. Seega on ilmne, et varasemad karistused T.J-ile mingisugust õiguskuulekusele suunavat mõju ei avaldanud. Tema varasem optimism seaduskuulekalt käituda ei realiseerunud ning kohus ei leia põhjuseid, mis õigustaks tema järjekordset usaldamist. T.J usalduslimiit on ammendunud. Ka kriminaalhooldaja järelevalve ei ole piisav motivaator T.J õiguskuulekale teele suunamiseks. Samuti ei ole piisavaks garantiiks elektrooniline valve, kuna T.J on jämedalt rikkunud elektroonilise valve korda. Enesekriitika puudumine kujutab endast uue süüteo ohtu. T.J ei teadvusta oma käitumise keelatust. 2

§ 76

lg 4 ei räägi midagi vangla või prokuratuuri seisukohast kinnipeetava vabastamise suhtes. Tähtsust saaks omada vaid prokuratuuri ja vangla sisulised argumendid. Prokuratuur pole neid aga esitanud üldse ja vangla on piirdunud väga üldsõnaliste lausungitega. Määruskaebused

1. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused T.J ja tema kaitsja vandeadvokaat Margus Viira.
2. Kaitsja määruskaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
3. T.J suhtes esinevad positiivsed aspektid kaaluvad üles negatiivsed. T.J käitumine vanglas on olnud eeskujulik: T.J on olnud pidevalt tööga hõivatud, osaleb aktiivselt „Eluviisitreeningus“ ja eesti keele kursustel, õpib keevitajaks ning tal puuduvad distsiplinaarkaristused. T.J-il on garanteeritud elukoht, mis vastab elektroonilise valve tingimustele. Ka on tal töökoht, millest saadavale tasule lisandub töövõimetuspension. T.J-il on olnud probleeme alkoholiga, kuid praegu ta enam alkoholi tarvitada ei soovi, ta ei näe probleemi alkoholi tarvitamise keelu täitmisega ning on lubanud asuda sõltuvusravile. Narkootikume ta ei tarvita. T.J suhtleb aktiivselt oma vanemate, elukaaslase ja tema lastega.
4. aastal sündis T.J-il tütar. Kriminaalse taustaga isikutega T.J ei suhtle. 3

§-s 76 puudub viide sellele, et ennetähtaegne vabastamine on erandlik ja seda saab rakendada vaid mõne kuriteo või karistuse puhul. Kui lähtuda eeldusest, et isiku käitumine ei muutu ja ta kujutab endast ühiskonnale jätkuvat ohtu, tekib küsimus, kuidas saab karistuse eesmärke saavutada ja miks on vaja mõista kuriteo toime pannud isikule üldse vanglakaristust. Kohus ei ole objektiivselt hinnanud T.J käitumist, kuna kohtuasja materjalidest nähtub, et T.J on täitnud kõik tema ennetähtaegseks vabastamiseks vajalikud eeltingimused ning omab väga häid resotsialiseerumise väljavaateid.

1. Riigikohus on selgitanud, et isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist varasemalt toimepandud kuritegudega, rääkimata uue kuriteo toimepanemise võimalikkusest. Aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid muudetud paindlikumaks (näiteks elektroonilise valve kohaldamisega seotud nõuded, lühendatud minimaalselt ärakantava karistuse tähtaega kuuelt neljale kuule jmt).
2. Kohus väitis, et usalduslimiit T.J suhtes on ammendunud. Seda teha ei tohtinud. T.J õiguskuulekusele ja kuriteo riskile antud hinnang rajaneb toimepandud kuriteo asjaoludel ning T.J varasemat käitumist iseloomustavatel andmetel. Kohtu põhjendused lähtuvad ekslikult eeldusest, et kuriteo asjaolude tähtsus aja jooksul ei vähene ja eeskätt seetõttu ei saa süüdimõistetult eeldada õiguskuulekat käitumist vabaduses. Kuigi tuvastatud on hulgaliselt T.J-i iseloomustavaid positiivseid asjaolusid, jäävad kohtumääruse põhjendused üldsõnalisteks küsimuses, miks on jätkuvalt suurem kaal T.J varasemal elukäigul ja tema kuritegude toimepanemise asjaoludel. Ainuüksi kohtu usk ei saa olla aluseks seaduslikule kohtulahendile.
3. Mõistlik on vabastada T.J käitumiskontrolli kohaldamisega koos alkoholi tarvitamise keelu ja tööle asumise kohustusega. See aitaks T.J-il sulanduda ühiskonda.
4. T.J määruskaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised. Kohus tõi välja vanad faktid, aga vanu asju praegu ei vaadata. Inimene ei saa oma minevikku muuta, aga tulevikku saab. Kohus kirjutas, et vangla ei võimaldanud avavanglat. Seda seetõttu, et T.J ei läbinud programme ja vestlusi, mis on vajalikud enne avavanglat. Kui see on tehtud, võib T.J taotleda enda üleviimist. Kohus kirjutas, et T.J on varem läbinud „Eluviisitreeningu“ ja see ei aidanud. See oli aga varem ja siis T.J ei soovinud oma elu muuta. Praegu on ta hingega sukeldunud programmi ja see tõesti aitab mõelda tuleviku peale ning eluviisi muuta. Programm avas ta silmad, aga seda ei olnud iseloomustuses, sest siis ei olnud programm veel lõppenud. Kõik rikkumised räägivad sellest, et T.J-il olid probleemid alkoholiga. Nüüd saab ta aru, et see probleem segab tema elu ja võttis tarvitusele kõik meetmed, et tappa see harjumus enda sees. Tulevikus kavatseb ta tegeleda raviga. Prokuratuur ja vangla toetavad vabastamist.
5. märtsil 2021 sündis T.J-il tütar. Ta sai kohe aru, et peab oma elu muutma ja tegema kõik, et varem välja saada. Tema iseloomustuses on näidatud, et ta on tõesti muutunud. Vanglas ei ole võimalust ravida 4

§ 76lg 4 kõneleb süüdimõistetu käitumisest karistuse kandmise ajal.

See aga ei tähenda, et vanglas hästi käitunud inimene tuleb igal juhul vabastada. Vabastatakse selline inimene, kellelt saab piisava tõenäosusega oodata kuritegudest hoidumist. Mõnikord viitab kuritegevusvabale elule tõepoolest (muu hulgas) inimese korralik käitumine vanglas. Sellisel käitumisel võib aga retsidiivsusriski hinnates olla ka väga väike tähendus. Nii on see nt olukorras, kus kuritegude riskiallikad asuvad väljaspool vanglat – nt on senised kuriteod tinginud alkohol, st aine, mis pole vanglas kättesaadav. Seetõttu tuleb mõne inimese puhul leida, et sõltumata eeskujulikust käitumisest vanglas tuleb tal vangistus lõpuni kanda. Niisugust järeldust ei saa väärata see, et sellisel juhul pole süüdimõistetul motivatsiooni vanglas korralikult käituda. Isegi kui tal sellist motivatsiooni pole, peab ta vanglasse jääma – sest

§ 76lg 4 eeldused pole täidetud, st temast lähtuv uute kuritegude oht on liiga suur.

Motivatsiooni aga võiks selline inimene leida sellest, et talle võidakse korraliku käitumise tõttu kohaldada mingeid vangalasiseseid soodustusi (vangistusseaduse (VangS) § 22) või vähemasti ei karistata teda distsiplinaarkorras.

1. Ka tahab kaitsja teada, et kui eelduseks on see, et inimese käitumine ei muutu ja ta kujutab endast ühiskonnale ohtu, siis kuidas saab karistuse eesmärke saavutada ja miks on vaja mõista kuriteo toime pannud isikule üldse vanglakaristust. On tõsi, et vangistuse primaarne eesmärk on inimese suunamine õiguskuulekale teele (VangS § 6 lg 1). Samas aga ilmneb sellestsamast sättest seegi, et vangistusel on veel teinegi eesmärk: õiguskorra kaitsmine. Lisaks sellele leitakse õigusteoorias, et preventiivsete eesmärkide kõrval on karistuse mõte endiselt ka kurjategijale tema kuriteo eest talle ebameeldival moel kätte maksmine ehk tasumine (Kiris, Pikamäe, Sootak. Sanktsiooniõigus. 2017, II/27 ja 89). Niisiis on karistus vangistuse näol põhjendatud ka siis, kui pole (kuigivõrd) alust loota, et see muudab inimese õiguskuulekaks: esiteks on vanglas olles uute kuritegude sooritamine keeruline ja teiseks peab inimene lunastama oma süü, olles allutatud talle ebameeldivale meetmele.
2. Kaitsja viitab isegi, et kohus ei ole seotud vangla ja prokuratuuri seisukohtadega kinnipeetava vabastamise suhtes. Arusaamatuks jääb aga väide, et kohtud on alati toetunud prokuratuuri seisukohale, kui see on olnud vanglaga sarnaselt negatiivne. See, kui inimene jäetakse sellises olukorras vabastamata, kus tema vabastamata jätmist toetavad ka vangla ja prokuratuur, ei tähenda seda, et kohus tugineb prokuratuuri seisukohale: kohus teeb inimese vabastamata jätmise otsuse seetõttu, et ta püstitab

§ 76lg 4 eeldusi vaagides negatiivse retsidiivsusprognoosi.

Pealegi on kohtud korduvalt vabastanud ka selliseid inimesi, kelle vabastamist prokuratuur ei toeta (Tartu 5

§ 76

lg 4 alusel antavast hinnangust sellele, kas T.J-ilt on piisav alus oodata kuritegevusvaba elu või mitte. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule selle hinnangu andmisel ulatusliku otsustusruumi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus T.J-i vabastamata jättes kaalutlusviga. Maakohus põhjendas igati piisavalt ja asjakohaselt, miks ei saa vaatamata positiivsetele asjaoludele T.J-i ennetähtaegselt vabastada. Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, ei korda kohtukolleegium juhinduvalt KrMS § 390 lg-st 1 ja § 342 lg 3 p-st 1 neid põhjendusi üle. Määruskaebuste argumentidele vastab ringkonnakohus järgmist.
2. Paljasõnalistele väidetele ja pelgalt T.J varasemale karistatusele tuginemist heidab kaitsja maakohtule ette alusetult. Samuti ei ole maakohus rääkinud midagi ennetähtaegse vabastamise erandlikkuse ega selle kohta, et seda saab rakendada vaid mõne kuriteo või karistuse puhul.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita ka seda, et ta viitab usalduse puudumisele süüdimõistetu vastu. Tähendab ju kurjategija ennetähtaegne vabastamine alati riski võtmist: isik võib jääda õiguskuulekaks, aga ta võib ka hakata uusi kuritegusid sooritama – ehk murda talle osutatud usaldust. Mõõduandev on see, kas kohus rajab oma väite usalduse puudumise kohta kohastele (st

§ 76

lg-s 4 nimetatud) kriteeriumitele ja kas ta teeb seda oma kaalutlusõiguse piires. Nagu juba märgitud, praegu maakohtu kaalutlusviga tuvastatav ei ole.

1. Maakohus leidis põhjendatult, et oluline on arvestada T.J varasema kuritegeliku käitumisega seonduvat. Kuigi on õige, et minevikuasjaolusid ei saa kinnipeetav muuta ning kuriteo toimepanemise asjaolude kaal ka väheneb aja jooksul, ei tähenda see siiski, et neid asjaolusid ei tuleks ennetähtaegse vabastamise otsustamisel arvestada. Retsidiivsusriski hinnates ongi vaja suuresti tugineda minevikus aset leidnule: üldjuhul kipuvad inimesed tulevikus käituma nii, nagu nad tegid seda minevikus. Kuna T.J-i on korduvalt karistatud samalaadse kuritegeliku käitumise eest ning uue kuriteo toimepanemisest ei suutnud ta hoiduda ka varasema ennetähtaegse vabastamisega kaasneval katseajal, suurendab tema varasem käitumine oluliselt retsidiivsusriski.
2. Teiseks suurendab T.J retsidiivsusriski tugevasti tema alkoholiprobleem, mida maakohuski arvestas. T.J tunnistab, et tal on olnud alkoholiprobleem pikka aega. Ka on tal diagnoositud alkoholisõltuvus. T.J lubadused alkoholist loobumise ja alkoholiravile minemise kohta jäävad paljasõnaliseks. Pealegi ravile läks T.J ka eelmise ennetähtaegse vabastamise järgselt. Siiski ei suutnud ta alkoholi tarvitamist lõpetada ega järgida ka alkoholi tarvitamise keeldu. Seetõttu ei ole kindlust, et ta suudaks alkoholist loobuda nüüdki ning et abi võiks olla ravile asumisest. Seda kindlust ei tekita vangistuses „Eluviisitreeningu“ läbimine. Nagu maakohus õigesti viitas, läbis T.J selle programmi ka varem, kuid ta jätkas alkoholi tarvitamist. Kuigi sel korral oli programm T.J sõnul mõjus, on tegemist jällegi paljasõnalise väitega. Uskuda ei saa T.J väiteid sellestki, et motivatsiooni saab ta perest ja vangistuse ajal sündinud tütrest. Varem pere olemasolu teda ei distsiplineerinud. On küll positiivne, kui T.J soovib nüüd tütre nimel oma eluviise muuta, kuid paraku ei saa tema varasema käitumise põhjal teda usaldada. Pealegi oli tal üks tütar ka varasemalt, kellega tal enda sõnul on suhted head ja seega tekib küsimus, miks ei motiveerinud teine tütar teda muutuma. Samuti ei pruugi alkoholist loobumine olla sõltlasele kuigivõrd lihtne ning on üldteada, et sageli kogetakse tagasilangusi. Nii võib minna ka T.J-iga . Ka tööle asumisest ei saa abi loota, sest tööl käis ta varemgi. Kuna 6