Obsah (12)

§ 177§ 637§ 405§ 442§ 232§ 162§ 178§ 175§ 639§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Aleksandr Kondrašov, Ele Liiv, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 06.01.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-103256 Kohtuasi Osaühing EUR

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. 3.9.1. Hageja menetluskuludeks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot ning lepingulise esindaja kulu 1398 eurot ilma käibemaksuta (12 h x 120 eurot/h). Maakohus leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud kuluks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot, kuid hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu on 1350 eurot (11,25 h x 120 eurot/h). Menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis (

§ 177lg 4).

4 2-25-103256 3.9.

1. Maakohus märkis, et hageja esitas oma menetlusdokumendid selliselt, et pärast hagiavalduse esitamist kohtule esitatud igas sisulises menetlusdokumendis (v.a 04.09.2025 menetlusdokument) esitas hageja ka ülevaate selleks hetkeks tekkinud menetluskuludest. Kohtu hinnangul ei olnud see vajalik ning seetõttu vähendas kohus vaidlusalust ajakulu kokku 45 minutit. Muud menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud olid maakohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud. 3.9.
2. Hageja õigusabikulude suurus on tingitud peamiselt sellest, et kostja vastuväidete tõttu pidi hageja esindaja tutvuma paljude (kostja) menetlusdokumentidega ning ka ise seetõttu mitmeid menetlusdokumente koostama, sh koguma kostja vastuväidetele vastamiseks tõendeid. Märkimisväärse osa (ca 40%) hageja esindaja ajakulust moodustas 24.08.2025 menetlusdokumendi koostamine ja seonduvate tõendite kogumine. See oli tingitud kostja esitatud vastuväitest, et 08.01.2025 ei olnud Ülemiste City parkimismaja A sissepääsu juures oleval betoonpostil väidetavalt parkimistingimuste infotahvlit. Tõendamaks vastupidist, pidi hageja esindaja otsima ja koguma fototõendeid (menetluskulude nimekirja kohaselt mh arhiveeritud andmebaasidest). Kostja pidi arvestama, et hageja peab tegema toiminguid kõigi kostja vastuväidetega tutvumiseks ning neile vastamiseks. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Kostja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda. 4.
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus ebaõigesti parkimislepingu hetke ning ei analüüsinud, kas parkimisleping on kehtivalt sõlmitud. Hageja kodulehel avaldatud tingimustes on selgesõnaliselt märgitud, et parkimisseanss – ning seega ka lepinguline suhe – algab automaatselt autonumbri kaamera abil tuvastamisel. Kui leping loetakse sõlmituks autonumbri tuvastamise hetkel, peavad parkimistingimused olema nähtavad hiljemalt sellel hetkel. Parkimistingimustega infotahvel asub ligikaudu 10 meetrit numbri tuvastamise ekraanist tagapool ning ei jää juhi loomulikku vaatevälja olukorras, kus juht peab koheselt sooritama parempöörde tasandile –
5. Sellest tulenevalt puudus kostjal reaalne võimalus tutvuda tingimustega enne, kui hageja süsteemi järgi loetakse leping sõlmituks. Kui ei ole tuvastatud, et parkimistingimused tehti teatavaks enne lepingu sõlmimist, siis ei saa eeldada, et leping on sõlmitud. Teistes hageja hallatavatel parkimisaladel paiknevad infotahvlid koos lepingutingimustega enne numbri tuvastamise kaamerani jõudmist ja on juhile selgelt nähtavad juba parkimisalale sisenemisel. 4.
6. Maakohtu järeldus parkimistingimuste nähtavuse kohta põhines kostja käitumise subjektiivsel hindamisel (mida „mõistlik juht“ oleks pidanud märkama ja kuidas käituma), mitte objektiivsel analüüsil parkimismaja ülesehitusest. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja oleks pidanud infotahvlit märkama. 4.
7. Hageja käitumine (hageja ei olnud selles konkreetses kohas pikka aega ühtegi trahvi määranud) ja parkimisala tingimused (puudusid märgised, mis eristaksid vaidlusalust kohta, kus kostja parkis, teistest samasugustest lubatud parkimiskohtadest) võisid parkijale mõistlikult jätta mulje, et konkreetne koht (kus kostja parkis) oli lubatud. 4.
8. Maakohus ei hinnanud, kas hageja määratud leppetrahv on proportsionaalne ja mõistlik. 5 2-25-103256 4.
9. Kostja palub vähendada hageja menetluskulusid. Hageja esitas eksitavaid ja puudulikke tõendeid ning korduvalt samu ja ebavajalikke materjale. Seega pidas maakohus ebaõigesti hageja lepingulise esindaja kulu osaliselt põhjendatuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637

lg 1 p 6 ja lg 2 1 alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid. 6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palub hageja mõista kostjalt välja 65 eurot. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud piirmäärasid, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

7.

§ 637

lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul on maakohus vastavalt

§ 442lg-le 10 otsuses märkinud, et ei anna luba edasikaebamiseks.

8. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

§ 637

lg 2¹ alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13). 9. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 6 2-25-103256

1. Maakohus tuvastas kolleegiumi hinnangul õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping hageja parkimistingimustes toodud tingimustel (VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1, § 20 lg 1). Samuti tuvastas maakohus õigesti, et parkimisleping tuli vastavalt lepingutingimustele lugeda sõlmituks sõiduki parkimisega (vt hageja parkimistingimuste p 1). Puudub vaidlus, et kostja sõiduk oli hageja poolt opereeritavasse parkimismajja pargitud (LS § 2 p 49). Kostja viitab hageja kodulehel avaldanud parkmislepingu tingimustele, mille p-i 3 järgi võib parkimissessiooni algus ja lõpp olla fikseeritud ka automaatselt kaamera abil, tuvastades selleks sõiduki registreerimismärgi (dtl 171, https://europark.ee/parkimise-abi/parkimislepingu-tingimused). Puudub vaidlus, et Ülemiste City A parkimismajas avaldatud parkimistingimused selliselt parkimislepingu sõlmimist ette ei näinud. Asjaolu, millised tingimused kehtivad teistes hageja opereeritavates parklates, ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust. Hageja lähtus leppetrahvinõude esitamisel pooltevahelisest lepingust.
2. Asja materjalide kohaselt on vaidlusalune parkimisala selgelt tähistatud ning kostja pidi parkimismajja sisenedes aru saama, et ta siseneb hageja poolt opereeritavasse eraparklasse, kus parkla operaator on kehtestanud kindlad parkimistingimused. Lisaks on kostja menetluses avaldanud, et ta on nimetatud parkimismajas korduvalt parkinud (dlt 53). Maakohus on õigesti lähtunud sellest, et betoonpost koos parkimistingimustega pidi olema parkimismajja sisenedes keskmisele mõistlikule inimesele nähtav ning kui parkimistingimused ei olnud nende kauguse tõttu loetavad, siis oli kostjal võimalik autost väljuda ja nendega tutvuda. Seega on saanud hageja parkimistingimused lepingu osaks (VÕS § 37 lg 1). Kostja leiab, et maakohtu järeldused parkimistingimuste nähtavuse kohta põhinesid kostja käitumise subjektiivsel hindamisel (kohus viitas mõistlikkuse põhimõttele). Ringkonnakohus märgib, et võlasuhte poolte käitumise hindamisel mõistlikkuse põhimõtte alusel lähtutakse neutraalse isiku käitumismudelist ning arvestatakse konkreetse võlasuhte asjaolusid. Seega põhineb mõistliku isiku käitumisstandardi sisu just objektiivsetel, mitte subjektiivsetel asjaoludel (vt VÕS I komm, § 7, p 4.1; RKTKo 28.10.2009, 3-2-1-98-09, p 11).
3. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja rikkus parkimistingimusi, kuna parkis sõiduki väljaspool joonitud parkimiskohti. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal ei saanud olla õigustatud ootust, et parkimine väljaspool joonitud parkimiskohti on lubatud, isegi kui vaidlusalune koht ei olnud selgelt keelualana märgistatud. Lisaks ei oma asja lahendamisel tähtsust see, et väidetavalt on hageja sarnases olukorras jätnud varasemalt leppetrahvi määramata.
4. Kostja märgib apellatsioonkaebuses, et maakohus ei hinnanud, kas leppetrahv on proportsionaalne ja mõistlik. Kolleegium selgitab, et kohus saab VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendada vaid leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel, omal algatusel kohus seda teha ei saa. Praegusel juhul ei ole kostja esitanud maakohtule taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Apellatsioonimenetluses on selline taotlus esitatud hilinenult (RKTKo 23.11.2016, 3-2-1-112-16, p 20).
5. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
6. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
7. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda

§ 162lg 1 alusel.

7 2-25-103256 17. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14). 18. Seega ei võimalda

§ 637

lg 2 1 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. 19. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid. 20. Kostja ei ole konkreetselt esile toonud, millises ulatuses ta hageja lepingulise esindaja kuludega ei nõustu (millises ajamahus ja millise summa ulatuses on hageja lepingulise esindaja toimingud kostja hinnangul põhjendamatud). Samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Kostja selliseid asjaolusid esile toonud ei ole. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu. 21.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd praegusel juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 22. Apellatsioonkaebuselt on tasumata riigilõiv. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel kuulub riigilõiv

§ 150

lg 1 p-i 2 järgi tagastamisele, siis ringkonnakohus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumist ei nõudnud. 8 2-25-103256 23. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

24.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 9