) § 31 lg 5 kohaselt on korteriomanik kohustatud korraldama oma korteriomandi valitsemise ka ajal, kui ta ise viibib sellest eemal.
lg 1 sätestab, et korteriomandi kaasomandi osa eseme tavapärase valitsemise küsimuste üle otsustavad korteriomanikud häälteenamuse alusel, kui korteriühistu põhikirjaga ei nähta ette rangemaid nõudeid. Sama paragrahvi lõike 2 p 2 kohaselt käsitatakse tavapärase valitsemisena eelkõige korteriühistu kaudu tarbitavate teenuste jaoks lepingute sõlmimist.
lg 1 kohaselt teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele.
lg 2 näeb ette, et korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades korteriühistu põhikirjaga ette võib näha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majanduskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majanduskulud tasub korteriomanik pärast kulude selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 sätestab, et kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et avaldusele lisatud tõenditega on tõendatud, et avaldajal on sissenõutavaks muutunud nõue oma kohustusi rikkunud puudutatud isikute vastu. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 ning
lg 2 on avaldajal õigus nõuda puudutatud isikutelt kohustuste täitmist ja
Avaldaja nõuab puudutatud isikutelt perioodi 01.09.2023 – 30.06.2025 eest tekkinud 2 475,31 euro suuruse võlgnevuse väljamõistmist. Puudutatud isikud ei ole vastava kohustuse täitmata jätmisele ega võlgnevuse suurusele vastuväiteid esitanud. Avaldaja nõue on avaldusele lisatud tõenditega tõendatud. Seega tuleb puudutatud isikutelt avaldaja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 2 475,31 eurot. Avaldaja on palunud välja mõista põhivõlgnevuselt ka 30.06.2025.a. seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 458,01 eurot. Puudutatud isikud ei ole vastu vaielnud sellele, et ei ole tähtaegselt eelpool viidatud sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevust tasunud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu on avaldajal õigus nõuda puudutatud isikutelt viivist kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Puudutatud isikutelt tuleb seega välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 458,01 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kokkuvõtlikult puudutatud isikutelt avaldaja kasuks välja: põhivõlgnevuse 2 475,31 eurot ja seisuga 30.06.2025.a. sissenõutavaks muutunud viivise 458,01 eurot. Menetluskulud TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades korteriomandi nõuete lahendamise erisusega hagita menetluses ning asjaolu, et kohus rahuldas avalduse ja mõistis puudutatud isikutelt avaldaja kasuks välja kogu võlgnevuse, leiab kohus, et on õiglane jätta menetluskulud puudutatud isikute kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtumääruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Viktor Bome Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.