KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Määruse tegemise aeg ja koht 05.01.2026 Tallinnas Haldusasja number 3-25-4752 Haldusasi Keila linna Eesti Reformierakon

) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 3.

§ 44lg 1 järgi võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks.

Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguste või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 2).

Isikute ühendus, kes ei ole juriidiline isik, võib kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 3).

1. Kuigi kaebuses on viidatud KOKS § 47 lg rikkumisele 1, tuleneb proportsionaalset esindatust puudutav põhimõte KOKS § 47 lg-st 1
2. Selle sätte kohaselt arvestatakse volikogu komisjoni koosseisu kujundamisel erakondade ja valimisliitude esindajate osakaalu volikogus.
3. Riigikohus on 12.03.2019 lahendis nr 3-17-2784 KOKS § 47 lg 1 3 kohta selgitanud, et sellest sättest ei tulene subjektiivset õigust Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 ja

§ 44lg 1 mõttes.

Riigikohtu selgituste kohaselt annab KOKS § 47 lg 1 3 volikogu liikmele võimu nõuda volikogult teatud viisil tegutsemist vaid volikogusiseste õigussuhete raames (vt otsuse p 9). Riigikohus sedastas, et PS § 15 lg-s 1 ja

§ 44

lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku võimu kandja suhtes. Otsus volikogu komisjonide koosseisu kinnitamise kohta ei ole suunatud väljapoole, vaid see on haldusesisene akt, mis reguleerib volikogu kui kollegiaalorgani sisesuhteid. Riigikohus jäi seega kõnealuses lahendis juba varasemas praktikas väljendatud seisukohale, et volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt viidatud otsuse p 8 ja seal toodud viited). 6. Praegusel juhul on kaebuse esitajaks mitte volikogu liige, vaid Keila linna Eesti Reformierakonna fraktsioon, mis Keila linna põhimääruse § 8 lg 2 kohaselt on volikogu tööorganiks. Eelnevas punktis viidatud lahendis selgitas Riigikohus fraktsioonidesse puutuvalt ühtlasi seda, et ehkki KOKS § 47 lg 1 3 peab silmas fraktsioonide esindatust volikogu komisjonides, ei ole fraktsioon igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS § 15 lg 1 ja

§ 44lg-te 1 ja 2 järgi (vt viidatud otsuse p 10).

Tegu on juriidiliseks isikuks mitteoleva volikogu liikmetest koosneva korporatiivse ühendusega, mis saaks kohtusse pöörduda ainult juhul, kui seadus sellise võimaluse ette näeks. Fraktsioonile saaks niisiis kaebeõiguse anda

§ 44

lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega, kuid praegu seda tehtud ei ole. Riigikohus rõhutas ka seda, et asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda enda poliitilise tahte 2

§ 121lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub selles asjas ilmselgelt kaebeõigus.

Vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kuna kaebuse tagastamise aluseks on

§ 121

lg 2 p 1, ei kuulu tasutud riigilõiv tagastamisele (

§ 104lg 5 p 2).

8. Seoses kaebuses viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsustele peab kohus vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu sellele, et ükski kaebuses toodud viidetest ei vasta selle väidetavale sisule ega puuduta mingil määral kaebuse temaatikat. Soovides tugineda konkreetsele kohtupraktikale, tuleks esitatavad viited eelnevalt vähemalt üle kontrollida. Kaebajal ei ole lubatud kohut eksitusse viia (

§ 28lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 3