← Eesti

2-22-17812/33

Obsah (4)§ 172§ 150§ 229§ 149

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 19.09.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-17812 Ko

§ 172lg 1 ls 3).

Osanike nimekirja kanne ei ole osa ülemineku suhtes määrav. Osa üleminek nii pooltevahelises suhtes kui ka poolte võlausaldajate suhtes toimub vastavalt käsutuslepingule. Hagiavalduse p-s 12 on märgitud, et 4 2-22-17812 tegemist on õiguslikku tähendust omava nimekirjaga, kuid seda väidet ei ole lähemalt avatud. Seadus ei seo isegi osa üleminekut osaühingu suhtes nimekirjamuudatusega, vaid piisab võõrandamisest teatamisest ja ülemineku tõendamisest (

§ 150lg 1).

Erinev on aktsia ülemineku regulatsioon aktsiaseltsi suhtes

§ 229lg 4 alusel. 14. Maakohus märkis, et kuna kohus jätab hagi menetlusse võtmata Ts

MS § 371 lg 1 p 1 alusel ning põhjusel, et hagejatel ei saa ainuüksi materiaalõiguse järgi olla hagi esemena märgitud nõudeõigust, ei oma õiguslikult määravat tähtsust, kas hagejal on tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi. Küll aga oli maakohus seisukohal, et hagejatel TsMS § 368 lg 1 järgset tuvastushuvi ei ole. Ülaltoodud põhjendustel ei mõjutanud tehing hagejate ühingu- ega asjaõiguslikku positsiooni. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole. Riigikohtu praktika kohaselt on tuvastushuvi puudumine TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamise alus (RKTKm, 27.11.2019, 2-1718531, p 19; RKTKo 03.05.2016, 3-2-1-20-16, p 24). Tuvastushuvi puudumise tõttu olid maakohtu hinnangul täidetud ka TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused.

  1. Vastusena poolte viidetele Saksa õigusteooriale ja kohtupraktikale märkis maakohus, et iseenesest on võrdlevõiguslik meetod ja sellekohased argumendid asjakohased ning kohtupraktikas aktsepteeritud. Seda esmajoones olukorras, kus Eestis sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. Küll aga mõistis maakohus GmbHG § 15 lg 5 kommentaare sarnaselt kostjatega I ja III. Hagejate viidatud kommentaarid (J. Weller, M-P. Weller. Münchener Kommentar, C. H. Beck,
  2. GmbHG/§ 15, rn 373– 375) käsitlevad osa võõrandamispiirangu võimalikku ulatust erinevate juhtumigruppide puhul. Kostjad I ja III on põhjendatult viidanud sama kommentaari äärenumbrile 379, kus käsitletakse võõrandamispiirangu rikkumise tagajärgi. Tagajärg on üldjuhul võlaõiguslik ning pärast tehingu toimumist saab õiguskaitsevahendina kõne alla tulla kahju hüvitamise nõude esitamine. Kaudse osaluse tagastamise või tagasivõõrandamise nõuet ühingul ega teistel osanikel oma kohustusi rikkunud osaniku osaniku suhtes ei teki.
  3. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 1 ja § 146 lg 2 alusel solidaarselt hagejate kanda. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
  4. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ning teha uue määruse, millega saata asi tagasi samale maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. 17.
  5. Määruskaebuse kohaselt erinevalt Saksa õiguskorrast kehtib Eestis võõrandamispiirangu tagajärgede kohta erinorm, mille kohaselt on vastavat piirangut rikkuvad tehingud tühised (

§ 149lg 3 ls 4). Arvestades, et Gmb

HS § 15 reguleerib otsesõnu üksnes küsimust põhikirjas sätestatud piirangute ulatuse, mitte tagajärgede kohta, ei ole maakohtu järeldused Saksa õigusteooria kohta selles küsimuses asjakohased. Pealegi on Saksa kohtupraktikas loetud GmbHS § 15 lg-t 1 rikkuvad tehingud tühiseks vaatamata selgesõnalise erinormi puudumisele. Maakohus seda asjaolu ei arvestanud, sest ei andnud hagejatele võimalust kostjate seisukohtadele enne hagi menetlusse võtmata jätmist vastata. 17.2. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu saaks tahteavalduse asendamise nõue tugineda üksnes seaduses otsesõnu sätestatud alusele. Hagejate nõuded tuginevad eelkõige

§ 149lg-le 3, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) §-dele 32, 138 ning SEP-i põhikirja p-le 6.

  1. 5 2-22-17812 Kui kohus tuvastab, et vaidlusalune tehing on tühine, siis on hagejatel tulenevalt Riigikohtu praktikast õigus nõuda vastavate tahteavalduste tegemist mh tulenevalt hea usu põhimõttest ning seda sõltumata nt sellest, kas osanike nimekirjal on konstitutiivne või informatiivne tähendus. 17.
  2. Vaidlusalune tehing mõjutab hagejate asjaõiguslikku positsiooni, kuna sisuliselt võõrandatakse kinnise osaühingu osa kolmandale osapoolele ilma, et eelnevalt pakutaks osa omandamist vastavalt põhikirjale SEP-ile ja teistele SEP-i osanikele (sh UE-le). Kui EA võõrandaks talle kuuluva SEP-i osa kooskõlas põhikirjaga, oleks hagejatel võimalik oma osalust SEP-is suurendada. Samuti mõjutab vaidlusalune tehing hagejate ühinguõiguslikku positsiooni, kuna tehingu tulemusena saab asuda EA asemel sisuliselt osanikuõigusi teostama osaühinguväline isik DSVH, saades selliselt ligipääsu nii SEP-i sisemistele aruteludele kui ka dokumentidele. Põhikirja p 6.2 eesmärk oli sellist olukorda vältida. 17.
  3. Saksa õiguses ollakse seisukohal, et taolise valdusettevõtja osa müük on võrdne selle tütarettevõtja osa müügiga, mille suhtes kehtivad põhikirjast sõnaselgelt tulenevad võõrandamispiirangud. Võõrandamispiirangute rikkumisega on ilmselgelt tegu siis, kui tehingu esemeks on osalus valdusettevõtjas, mille eesmärk on üksnes osaluse hoidmine tütarettevõtjas. Nõnda hoitakse valdusettevõtja osa võõrandamisega kunstlikult kõrvale tütarettevõtja põhikirjas kehtestatud võõrandamispiirangutest, mistõttu on ka kaudne osanik kohustatud hoiduma valdusettevõtja osa võõrandamisest ilma vastavate nõusolekuteta. 17.
  4. Täidetud on kõik Saksa teoorias ja praktikas kehtestatud eeldused osa võõrandamise piirangu kohaldamiseks. EA omas tehingu tegemisel osalust SEP-is, kuna EA-le kuulus ja kuulub siiani SEP-is ligikaudu 0,98% osalus. EA ainus oluline vara oli SEP-i osa. EA registreeriti 16.04.2019 osakapitaliga 2500 eurot. EA asutaja oli FS. EA ainus vara peale 32 euro sularaha oli ligikaudu 0,98% osalus SEP-is, mille väärtuseks on 80 000 eurot. See sama 80 000 eurot on kajastatud EA majandusaasta aruannetes finantsinvesteeringuna. Kuna EA ei osalenud
  5. a majandusaasta aruande kohaselt 2019.–
  6. a majandustegevuses, siis on EA eksisteerimise ainus põhjus osaluse omamine SEP-is. EA-l oli ainuosanik, kes võõrandas osaluse kolmandale isikule. EA ainuosanik oli enne 23.08.2021 tehtud tehingut FS. 23.08.2021 tehingu tulemusel võõrandas FS oma osaluse EA-s täielikult DSVH-le. Järelikult on kõik Saksa õiguskirjanduses nimetatud eeldused täidetud. Seetõttu oli võõrandamistehing hõlmatud SEP-i põhikirjas sisalduva osade müügiprogrammiga. 17.
  7. Võõrandamistehing on vastuolus SEP-i põhikirja ja eesmärgiga. SEP-i põhikirja
  8. ja
  9. peatüki eesmärgiks on tagada osanike kinnine ring ja välistada kolmandatel isikutel ühingus tegutsemine ning ühingu üle kontrolli omamine. Põhikirja osa võõrandamise piirangud on suunatud just sellele, et hoida ühingut kontrollivate isikute ringi kinnisena, esmajoones tagada selle kontrollimine MarkIT-i praeguste ja endiste töötajate poolt. SEP-i põhikirja eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus osa võõrandamise piirangust minnakse kunstlikult mööda täiendava juriidilise keha loomisega, nagu on seda EA osa võõrandamise puhul tehtud. Seetõttu oli võõrandamistehing vastuolus SEP-i põhikirja eesmärgi ja mõttega. Maakohus jättis 28.12.2022 määruses

§ 149

lg 3 ja põhikirja p-i 6.2 eesmärgi ekslikult välja selgitamata ning piirdus grammatilise tõlgendusega. 17.7. Maakohus jättis tähelepanuta, et

§ 149

lg 3 ls 4 näeb põhikirjaga vastuolus oleva tehingu puhul sõnaselgelt ette tehingu (sh võlaõigusliku ja käsutustehingu) tühisuse. Sätte tagajärjena nii kohustus- kui ka käsutustehingu tühisust kinnitab seejuures seadusandja tahe ning kohtupraktika (hagiavalduse p 54). Kuna võõrandamispiirangu tagajärjed sätestab sõnaselgelt Eesti õigus, siis ei ole põhjendatud pöörduda selles küsimuses Saksa õiguse 6 2-22-17812 juurde, seda eriti olukorras, kus Saksa õiguses vastav säte puudub. Maakohus jättis tähelepanuta, et Saksa kohtud on sõltumata

§ 149

lg 3 ls 4 võrdväärse sätte puudumisest leidnud, et kaudse osaluse võõrandamise piirangu tagajärjeks on käsutustehingu tühisus. Tehingu tühisus on sellises olukorras tuvastatud GmbHG § 15 lg 5 ja BGB § 134 (võrdväärne TsÜS §-ga 87) alusel. Seega on Saksa kohtud tuvastanud kaudse osaluse võõrandamise käsutustehingu tühisuse isegi siis, kui Saksa õiguskord vastavat tagajärge sõnaselgelt ette ei näe. Eesti õiguses on aga (käsutus)tehingu tühisus tagajärjena expressis verbis kehtestatud, mistõttu on ainuvõimalik järeldus, et võõrandamispiirangu rikkumise tagajärjeks on kogu tehingu tühisus, sh nii võlaõigusliku tehingu kui ka käsutustehingu tühisus. Kostjate ja maakohtu viited antud küsimuses Saksa õiguskirjandusele on põhjendamatud (kostjate I ja III vastuse p 63, määruse p 23). 17.8. Maakohus leidis vääralt, et kostjatele ei tulene õiguskorrast kohustust anda tahteavaldust osa tagastamiseks ega osanike nimekirja muutmiseks. Seejuures juhindus maakohus ekslikult eeldusest, nagu peaks vastav kohustus tulenema otsesõnu seadusest. Hagis esitatud nõuded on perspektiivikad. Hagejatel on kostja vastu hagis nimetatud nõuded tahteavalduse andmise kohustamiseks mh TsÜS § 68 lg 5 alusel. Hagejate nõuete materiaalõiguslik alus tuleneb eelkõige TsÜS § 68 lg-st 5,

§ 149lg 3 ls-st 4, VÕS §-st 6, Ts

ÜS §-dest 32 ja 138 ning SEP-i põhikirja p-st 6.

  1. Seega on olemas materiaalõiguslik alus, mille järgi hagejate nõudeid lahendada. Asjaolu, et seadusest ei tulene selgesõnalist kohustust, vaid see tuleneb erinevate sätete koosmõjust ning hea usu põhimõttest ei tähenda, nagu ei eksisteeriks nõude rahuldamiseks õiguslikku alust. TsÜS § 138 rakendamise eelduseks ei ole seadusest otsesõnu tuleneva kohustuse olemasolu. Selle sätte eesmärk ongi täiendada kohustuste sisu ning täita lünkasid olukorras, kus isikud kuritarvitavad oma võimalusi. Riigikohus on korduvalt märkinud, et tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda ka üksnes hea usu põhimõttest. Seega on kohustust anda teatud sisuga tahteavaldus varemgi tuletatud üldistest õiguspõhimõtetest ning erinevate sätete koosmõjust, isegi kui vastavat nõudeõigust seaduses otsesõnu sätestatud ei ole. 17.
  2. Hagejatel on õiguslik huvi tehingu tühisuse tuvastamiseks ja tahteavalduste andmiseks kohustamiseks. Hagi lõppeesmärk on võimaldada hoida ühingut kontrollivate isikute ring kinnisena, takistada pahatahtlikke ja SEP-i põhikirjaga vastuolus olevaid tehinguid ning takistada osa võõrandamise piirangust kunstlikku kõrvalehiilimist majandustegevuseta juriidilise keha loomisega. Maakohtu hinnangul on lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt EA osa käsutamise õigus üksnes EA osanikel. Samas ei otsinud kohus erinevate põhiõiguste tasakaalu, vaid eelistas põhjendamatult kostjate huve hagejate õiguste üle, et SEP-i osanike ring hoitaks kinnisena ning tehinguid tehtaks kooskõlas SEP-i põhikirjaga. Hagi rahuldamise tagajärjel oleks mõlemal hagejal võimalus omandada EA-le kuuluv SEP-i osa, kui EA peaks seda soovima võõrandada ning suurendada seeläbi enda osalust. SEP-i osanike ringi mittekuuluv isik saab asuda tehingu tulemusel teostama SEP-i osanikuõigusi, mille välistamiseks olidki SEP-i põhikirjas sisalduvad piirangud mõeldud. 17.
  3. Maakohus eksis hagi menetlusse võtmisest keeldumisel. Vaidlus puudutab keerulist ning Eestis pretsedenditut õiguslikku probleemi. Sellises olukorras tuleb hagi menetlusse võtmisest keeldumisele eelistada menetluse läbiviimist, et kohus saaks vaidlusalustest küsimustest täieliku ülevaate ning väldiks õiguse ekslikku kohaldamist. Maakohus ei küsinud enne hagi menetlusse võtmata jätmise määruse koostamist hagejatelt seisukohta kostjate menetlusdokumentidele. Selle tulemusena tugines maakohus kostjate ühepoolsele versioonile Saksa õiguspraktika kohta, mis osutus ekslikuks. Välisriigi õiguse sisu väljaselgitamine hõlmab tõendite kogumist ja hindamist, mis hagi menetlusse võtmise staadiumis ei ole lubatav (TsMS § 234). Samuti rikkus maakohus menetlusõigusnorme sellega, kui piirdus

§ 149

lg 7 2-22-17812 3 ning SEP-i põhikirja analüüsimisel üksnes sätete grammatilise tõlgendusega. Sätete eesmärgipärane tõlgendamine toetab ühemõtteliselt järeldust, mille kohaselt on vaidlusalune tehing tühine. Kui maakohus oleks võimaldanud hagejatel enne hagi menetlusse võtmisest keeldumist neid asjaolusid kohtule selgitada, siis oleks maakohus jõudnud teistsugusele lõppjäreldusele.

  1. EA ja DSVH paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. 18.
  2. Hagejad on asunud vaidlustama tehingut, mille pooleks nad ei ole ning mille osas neil puudub õiguslik puutumus. Hagejate poolt vaidlustatud FS ja DSVH vaheline tehing ei mõjuta hagejate asjaõiguslikku ega ühinguõiguslikku positsiooni. SEP-i osanikuks on endiselt EA, kellele laienevad kõik seadusest tulenevad osaniku õigused ning keda SEP-il tuleb kohelda täisväärtusliku osanikuna. FS ja DSVH vaheline EA osa võõrandamine ei riku ühelgi viisil SEP-i subjektiivseid õigusi. Sõltumata sellest, kes on EA osanik, tuleb SEP-il täita EA suhtes kõiki seadusest ja põhikirjast tulenevaid kohustusi. Seega ei oma hageja asjaõigusliku ega ühinguõigusliku positsiooni vaatest mingit õiguslikku tähendust, kes on EA osanikuks. SEP-i ning EA vahelistes suhetes on pooltel samad õigused ja kohustused sõltumata sellest, kes on EA osanik. UE positsioon hagi esitamisel jääb arusaamatuks. UE näol on tegemist SEP-i osanikuga, kellele kuulub 1,63% suurune osalus SEP-is (osa nimiväärtusega 120 eurot). UE-d ei puuduta ühelgi viisil asjaolu, kes on EA osanikuks. Hagejad ei ole hagis ühelgi viisil näidanud, kuidas FS-i ja DSVH vaheline EA osaluse võõrandamine rikub nende õigusi. 18.
  3. Hagejate sooritusnõuded on õiguslikult perspektiivitud. Hagejad ei ole hagiavalduses ega määruskaebuses esitanud ühtegi seaduse sätet, millest tulenevalt saaksid hagejad asuda esitama FS ja DSVH nimel sooritusnõudeid. Samuti ei nähtu hagiavaldusest nõudenormi, mille alusel saaksid hagejad nõuda kostjatelt hagi esemeks olevaid sooritusi, s.o nõuda hagis nõutud tahteavalduste tegemist. Ainsad hagejate esitatud nõudenormid nähtuvad hagiavalduse p-st 59, kus hagejad on viidanud võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 1028 ja
  4. Puudub kahtlus, et hagejad ei saa ühelgi hagi aluseks oleval asjaolul olla alusetu rikastumise võlasuhte pooleks. Hagejad ei ole teinud kostjatele mis tahes (alusetuid) sooritusi, mida nad saaksid kostjatelt tagasi nõuda VÕS § 1028 jj alusel. Ka hagejad ise ei ole hagi alusena väitnud, et nad on teinud kostjatele sooritusi, mille tagastamist nad võiksid kostjatelt nõuda. 18.
  5. Hea usu põhimõttest ei saa tuleneda sooritusnõudeid (RKTKo 29.10.2014, 3-2-1-89-14, p 22). Hagejad on viidanud erinevatele Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad ühingu osaniku või aktsionäri kohustust hääletada osanike või aktsionäride otsuse poolt (nt RKTKo 3-2-1-9711). Sellised väited on asjakohatud, kuna need puudutavad ühingu otsuse tegemist ning õigussuhet, mille pooleks osanik või aktsionär on. Käesoleval juhul on hagejad esitanud aga sooritusnõuded sellise õigussuhte kohta, mille pooleks nad ei ole ning mis nende õigusi ei puuduta. Sellised olukorrad ei ole faktiliselt ega õiguslikult võrreldavad. Kolmandate isikute eest sooritusnõuete esitamine ja nende kohustamine sooritusnõuete täitmiseks tahteavalduste andmiseks ei ole võimalik. Lisaks TsÜS § 68 lg 5,

§ 149lg 3 ja Ts

ÜS § 32 ei ole nõudenormid. Ka SEP-i põhikirja p 6.2 ei ole nõudenorm. 18.

  1. Hagejatel puudub õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Hagejad ei ole hagiavalduses ega määruskaebuses põhistanud ega tõendanud, milline on hagejate õiguslik huvi hagi resolutsiooni p-s 1 nimetatud tuvastusnõude esitamiseks. Olukorras, kus hagejad ei ole tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi olemasolu põhistanud, ei saa kohus asuda hagi alust ise täiendama ega õiguslikku huvi nn juurde tõlgendama. Kostjad juhivad tähelepanu, et olukorras, kus hageja on esitanud sooritusnõude ehk kohustamisnõude, puudub tuvastusnõude 8 2-22-17812 eraldiseisvaks menetlemiseks üldse õigustatud huvi. Hagejate tuvastusnõue on õiguslikult lubamatu ning tuleb jätta menetlusse võtmata (RKTKo 2-17-13391, p 23; 3-2-1-157-12, p 14; 3-2-1-71-16, p 12). Hagejate esitatud hagis on tuvastusnõuet käsitletud kui hagis esitatud kohustamisnõude ehk sooritusnõude maksmapaneku ühte eeldust. Sooritusnõude eeldusküsimuste osas ei saa aga tuvastusnõuet esitada, kuna sellised eeldusküsimused lahendatakse sooritusnõude lahendamise käigus (RKTKo 3-2-1-71-16, 3-2-1-122-08, 3-2-120-16, 3-2-1-157-12). 18.
  2. Kaudse osaluse võõrandamisel ei saa põhikirjaline piirang muuta kaudse osaluse võõrandamist tühiseks ei Eesti ega Saksa õiguse kohaselt. Ei ole õige, et Eesti õigus ja Saksa õigus ei ole põhikirjalise piirangu rikkumise tagajärje osas olemuslikult võrreldavad. Saksa õiguskirjanduse ühene valitsev arvamus on, et kaudse osaluse võõrandamise korral ei ole põhikirjalise piirangu rikkumise tagajärg sellise tehingu tühisus, st piirangul ei ole kaudse osaluse võõrandamisel asjaõiguslikku toimet. Teisisõnu, kui selle ühingu, mille põhikirjas on vastavad võõrandamise piirangud ette nähtud, osalustega tehinguid ei tehta ning tehing toimub üksnes kaudse osalusega, on selle piirangu rikkumise tulemuseks üksnes võlaõiguslike nõuete tekkimine. Kaudse osaluse võõrandamisel on põhikirjaliste piirangute asjaõigusliku mõju puudumise kohta Saksa õiguskirjanduses välja kujunenud põhjalik teoreetiline alus, mille ühene järeldus on, et selles suhtes asjaõiguslikku mõju ei ole ning seega ei saa põhikirjaline piirang tuua kaudse osalusega tehingu tegemisel kaasa tehingu tühisust. Lisaks jõuaksime hagejate esitatud käsitluse kohaselt tulemuseni, kus tehinguliselt (sest põhikiri on tehing) saaks piirata kolmanda isiku õigust enda vara käsutada. Selline tulemus on põhimõtteliselt ebaõige. Ka Saksa õiguskirjanduses märgitakse üheselt, et ühingu põhikirjaga ei saa ette näha piiranguid, mis ületavad vastava ühingu piirid, kuna põhikirjaga saab kehtestada reegleid üksnes konkreetsele ühingule, mitte aga sellest väljapoole. Ka TsÜS-i kommentaarides nimetatakse

§ 149lg-t 3 erinormiks Ts

ÜS § 76 suhtes. Seetõttu kehtivad kaalutlused, milleni on jõutud Saksa õiguses vastavalt BGB § 137 ja GmbHG § 15 lg 5 omavahelise suhte määratlemisel, ka Eestis TsÜS § 76 ja

§ 149lg 3 suhtes.

Teisisõnu,

§ 149lg 3 on erinorm Ts

ÜS § 76 suhtes, kuid see kehtib üksnes tehingu poolte vahel, ühingu puhul aga üksnes konkreetse ühingu sees. 18.6. Ebaõige on hagejate väide, et kui hagejad ei saa enda nõuet hagis esitatud viisil esitada, siis ei saa ühing või osanikud

§ 149lg-le 3 tugineda ja see muutub sisutühjaks.

Ühing või osanikud saavad endiselt

§ 149

lg-le 3 tugineda, aga üksnes siis, kui tehing tehakse selle ühingu osalusega, kus on vastav põhikirjaline piirang ette nähtud.

  1. FS palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. 19.
  2. FS-i hinnangul puudub käesoleval juhul mõistlik põhjus ja vajadus

§ 149

lg 3 sisuliseks tõlgendamiseks esimeses järjekorras asuda analüüsima Saksa õiguskorras sisalduvat sarnast regulatsiooninormi. Tehingu tühisuse (sh võõrandamise keeldu puudutavate) seaduses sätestatud alustega seonduvat kohtupraktikat on meie õiguskorras piisavalt. Ühtlasi on olemas kehtiv õiguslik regulatsioon ja kohtupraktika ka tehingu tühisuse õiguslike tagajärgede osas. 19.

  1. Käesoleva vaidluse seisukohalt omavad õiguslikku tähendust esmajoones küsimused SEP-i põhikirja sätete siduvusest kolmandate isikute suhtes, osade võõrandamistehingu tühisuse tagajärgedest ning hagejate õigustatud huvist. Kõik vastavad küsimused on võimalik ja otstarbekas lahendada Eestis kehtiva normatiivõiguse ja kohtupraktika pinnalt, mida Harju Maakohus on ka teinud. FS jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt on SEP-i põhikirja 9 2-22-17812 näol tegemist osanike vahelise lepinguga, mis ei saa reguleerida ega mõjutada kolmandate isikute õigusi ja kohustusi. 19.
  2. FS juhib tähelepanu sellele, et hagi aluseks oleva

§ 149lg 3 redaktsioon on alates 01.02.2023 muutunud.

Uus redaktsioon näeb ette, et osa võõrandamise piiranguid on võimalik ühingu põhikirjaga ette näha üksnes tingimusel, et sellega nõustuvad kõik ühingu osanikud. Kuivõrd tegemist on omandiõigust piirava tingimusega, on selline eeldus ka mõistlik. SEP-i põhikirjas sätestati osa võõrandamise piirang esmakordselt alles 23.04.

  1. Vastava muudatuse poolt ei hääletanud aga kõik ühingu osanikud (k. a EA), vaid põhikirja muudeti enamusosanike häältega. Vastavaid asjaolusid tuleb FS-i hinnangul vältimatult arvestada SEP-i kehtiva põhikirja eesmärgi ja mõtte tõlgendamisel. Käesoleval juhul ei ole 23.04.2020 muudatused põhikirja sisse viidud mitte lähtuvalt (kõigi) osanike soovist ja huvist hoida SEP-i osanike ringi muutumatuna, vaid kontrolliva enamusosaniku pahatahtlikust soovist muuta vähemusosanikele võimatuks enda osa vaba võõrandamine turutingimustel. 19.
  2. Kuivõrd seonduvalt

§ 149

lg-s 3 sätestatud piiranguga seadus teistsugust tagasitäitmise korda ette ei näe, saab tühise tehingu raames toimunud käsutustehingu eset tagasi nõuda üksnes alusetu rikastumise sätete alusel. Vastaval lepinguvälisel õigusel põhinev nõue saab siiski olla üksnes isikul, kes on tühise tehingu alusel eseme üle andnud. Seadus ei näe ette võimalust, et tagasitäitmise nõude esitab üleandja eest kolmas isik. 19.

  1. FS ei nõustu hagejate etteheidetega menetlusõiguse võimaliku rikkumise osas. Maakohus on lõppjäreldusi ülimalt süsteemselt põhjendanud, kaaludes seejuures kõiki vaidlusega seonduvaid aspekte. Kohus on kummutanud hagejate veendumuse selles osas, et tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, mis tingib omakorda vajaduse anda sellele lõplik hinnang kohtumenetluses. Nii menetlusosalistele kui ka kohtule koormava menetluse eesmärgiks ei saa olla õigusteoreetiliste konstruktsioonide analüüsimine, kui need ei saa puudutada hagejate õigusi. Eestis on olemas kohtupraktika nii tehingu tühisuse, tagasitäitmise kui ka sellega seonduvate nõudeõiguste küsimuses.
  2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ls 2). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. Ringkonnakohus leiab esmalt, et maakohus ei ole hagi menetlusse võtmisest keeldumisel eksinud menetlusõiguse normide vastu. Hagejad esitasid oma põhjalikud seisukohad ning käsitluse Saksa kohtupraktika osas juba hagiavalduses. Maakohus andis kostjatele võimaluse hagiavalduse menetlusse võtmise osas seisukoha esitamiseks ning mõlemad pooled on saanud esitada oma käsitluse Saksa kohtupraktika kohta vaidlusaluses küsimuses. Seega ei nähtu ringkonnakohtule, et maakohus oleks jätnud poolte seisukohad praeguses menetluses välja selgitamata. Seejuures ei ole maakohus hagi menetlusse võtmisest keeldumisel kogunud ega hinnanud Saksa õiguse sisu väljaselgitamiseks tõendeid (TsMS § 234). Maakohus on tuginenud hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel hagis esitatud faktilistele asjaoludele, Eesti äriseadustikule ning Riigikohtu kujundatud praktikale. Maakohus on 10 2-22-17812 käsitlenud poolte viiteid Saksa õigusteooriale ja kohtupraktikale põgusalt üksnes vaidlustatud määruse p-s
  5. Seega ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus Eestis rakenduspraktika selles küsimuses puudub, mis oleks eeldanud välisriigis kehtiva materiaalõiguse normi sisu hindamist. Muuhulgas on hagejad ise määruskaebuses selgitanud, et kuna võõrandamispiirangu tagajärjed sätestab sõnaselgelt Eesti õigus, siis ei ole põhjendatud pöörduda selles küsimuses Saksa õiguse juurde, seda eriti olukorras, kus Saksa õiguses vastav säte puudub. Eeltoodust tulenevalt ei käsitle kolleegium poolte väiteid seoses Saksa õiguses ja kohtupraktikas valitsevate tõlgendustega.
  6. Hagejad on leidnud, et maakohtu seisukoht, nagu saaks tahteavalduse asendamise nõue tugineda üksnes seaduses otsesõnu sätestatud alusele, on ebaõige ning vaidlusalune tehing mõjutab nii hagejate asjaõiguslikku kui ka ühinguõiguslikku positsiooni. Kolleegium sellega ei nõustu. 23.
  7. Maakohus on viidanud õigesti Riigikohtu seisukohale, et isik saab esitada käsutustehingu tühisuse tuvastamise hagi vaid juhul, kui tehing mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822, p 14; RKTKo 13.02.2008, 3-2-1-140-07, p 14). Hagejad on toonud määruskaebuses välja, et nende nõuete materiaalõiguslik alus tuleneb eelkõige TsÜS § 68 lg-st 5,

§ 149lg 3 ls-st 4, VÕS §-st 6, Ts

ÜS §-st 32 ja § 138 ning SEP-i põhikirja p-st 6.

  1. Kolleegium märgib, et hagejate välja toodud normid ei ole nõudenormid, sh ka nende koosmõjus. Ka ühe osaühingu põhikiri ei saa olla praegusel juhul nõude aluseks, kuivõrd osaühingu põhikirjas kehtestatud osa võõrandamise piirangud ei laiene ega saa laieneda osaniku osanikule, nagu leidis õigesti ka maakohus. Ka ringkonnakohtule ei ole teada sellist õigusnormi, millest tuleneks hagejatele õigus tugineda 23.08.2023 (käsutus)tehingu tühisusele. 23.
  2. Maakohus on õigesti analüüsinud järgmisena, kas EA osa võõrandamise tehing mõjutaks mõnd hagejate asjaõigust ning leidnud, et EA osa võõrandamine ei mõjuta ega saa mõjutada SEP-i ega UE asjaõiguslikku positsiooni. Kumbki hageja ei nõua osa üleandmist endale. Hagejad on kaebuses selgitanud, et mõju väljendub selles, et eelnevalt ei pakutud osa omandamist vastavalt põhikirjale SEP-ile ja teistele SEP-i osanikele (sh UE-le), mille tõttu oleks hagejatel olnud võimalik oma osalust SEP-is suurendada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline käsitlus õiguslikult võimalik. Sellega, et FS võõrandas EA osa DSVH-le, ei muutunud SEP-i osanike ring ega ka osaluste suurus. EA osaniku vahetumine ei muuda SEP-i ja EA omavahelisi õigusi ega kohustusi ega ka osanike, s.o UE ja EA omavahelisi õigusi ega kohustusi. Olukord oleks kolleegiumi hinnangul teistsugune, kui EA oleks SEP-i osa võõrandanud DSVH-le, millisel juhul kohalduksid SEP-i põhikirja p-st 6.2 tulenevad võõrandamispiirangud. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. 23.
  3. Maakohus on õigesti analüüsinud ka seda, kas EA osa võõrandamise tehing mõjutaks kummagi hageja ühinguõiguslikku positsiooni ning leidnud, et UE osanikuõigusi ei mõjuta ühelgi viisil asjaolu, kes on EA (SEP-i väikeosaniku) osanik. Hagejad on kaebuses selgitanud, et tehingu tulemusena saab asuda EA asemel sisuliselt osanikuõigusi teostama osaühinguväline isik DSVH, saades selliselt ligipääsu nii SEP-i sisemistele aruteludele kui ka dokumentidele, mis on põhikirja p-i 6.2 eesmärgiga vastuolus. Kolleegium jagab siinkohal maakohtu seisukohta, et lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt on EA osa käsutamise õigus üksnes EA osanikel, mille tõttu ei ole hagejatel õigust kehtestada EA osa võõrandamise tingimusi. SEP-i põhikirjast ei tulene piiranguid EA osa käsutamise tingimuste ega eelduste osas ning sellele pole ka hagejad tuginenud. Eeltoodust tulenevalt 11 2-22-17812 leidis maakohus õigesti, et kuivõrd vaidlustatud tehing ei mõjutanud SEP-i ega UE asjaõiguslikku positsiooni, ei saa hagejad tehingu tühisusele tugineda. 23.
  4. Asjakohased ei ole hagejate viited ka hea usu põhimõttele ning viidatud Riigikohtu praktikale, mis käsitleb aktsionäri õigust hääletada üldkoosolekul teatud viisil (RKTKm 16.10.2017, 2-16-18531, p 13; RKTKm 27.10.2011, 3-2-1-97-11, p 35) ning seda, et tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda ka üksnes hea usu põhimõttest (RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 27, RKTKo 2-17-4267, p 38). Kolleegiumile sellist seisukohta, et tahteavalduse andmise kohustus võiks tuleneda ka üksnes hea usu põhimõttest hagejate viidatud lahenditest ei nähtu. Riigikohtu praktika, mis puudutab aktsionäri õigust hääletada üldkoosolekul teatud viisil, põhineb põhikirjast tulenevatel kohustustel. Praeguses asjas on kolleegium leidnud, et EA-le ei ole võimalik laiendada SEP-i põhikirjast tulenevaid kohustusi, mistõttu pole võimalik ka seeläbi SEP-i põhikirja p-st 6.2 tulenevaid kohustusi rikkuda. Lisaks ei saa Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt üldjuhul üldisest hea usu põhimõttest tuleneda otseseid kohustamisnõudeid (RKTKo 29.10.2014, 3-2-1-89-14, p 22) ning hea usu põhimõtte vastane käitumine ei saa olla lepingu tühisuse ega tühistamise alus (RKTKo 13.02.2008, 3-2-1-140-07, p 29; RKTKo 29.03.2004, 3-2-1-41-04, p 24). Kaebusest ei nähtu mh, milles väljendub kostjate hea usu põhimõtte vastane käitumine. Seega on maakohus õigesti leidnud, et hagejatel ei ole õigust 23.08.2021 tehingut vaidlustada ka vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ega heade kommetega.
  5. Hagejad on leidnud, et neil on õiguslik huvi tehingu tühisuse tuvastamiseks ja tahteavalduste andmise kohustamiseks. Hagejad on kaebuses välja toonud, et hagi lõppeesmärk on võimaldada hoida ühingut kontrollivate isikute ring kinnisena, takistada pahatahtlikke ja SEP-i põhikirjaga vastuolus olevaid tehinguid ning takistada osa võõrandamise piirangust kunstlikku kõrvalehiilimist majandustegevuseta juriidilise keha loomisega. Kolleegium märgib, et tuvastushagi subsidiaarsusest tulenevalt puudub üldiselt õiguslik huvi tuvastusnõude esitamiseks, kui hageja on esitanud menetluses sooritus- või kujundushagi, mille ese kattub tuvastusnõude esemega. Hagejad on palunud hagiavalduses tuvastada FS-i ja DSVH vahel tehtud 23.08.2021 võõrandamistehingu kohustus- ja käsutustehingu tühisuse ning andma tahteavaldused osanike nimekirja muutmiseks. Alternatiivselt on esitatud eraldiseisev kohustamisnõue, s.o DSVH-l tuleb anda FS-le üle EA osa. Seega on sooritusnõude eeldusküsimuseks ka 23.08.2021 võõrandamistehingu kehtivus, mistõttu ei saa selles osas tuvastusnõuet esitada. Veel enam on hagejad palunud tuvastada kohustustehingu tühisuse, kuid hagejad ei ole tehingu pooleks. Tuvastushuvi kohustustehingu osas kuulub üksnes tehingu pooltele ning ei saa hagejate õigusi rikkuda (RKTKo 09.04.2014, 3-2-1-18-14, p-d 16–25). Veel enam ei ole hagejad oma õiguslikku huvi kaebuses põhjendanud. Hagejate ainus põhjendus on, et DSVH ei kuulunud enne osanike ringi, mistõttu on võimalus DSVH-l SEP-i kõrval teise MarkIT-i suuraktsionärina mõjutada SEP-i otsuseid ning saada informatsiooni SEP-i dokumentide ja sisemiste arutelude kohta. Hagejad ei ole toonud välja, kuidas võõrandamistehingu tõttu on võimalik DSVH-il mõjutada SEP-i otsuseid. EA-le kuulub 0,98% SEP-i osadest, s.o EA on üksnes SEP-i väikeosanik. Kolleegiumile ei nähtu, et tuvastushagi esitamise ajal ning asja sisulise arutamise lõpuni oleks olemas aktuaalne oht hagejate õiguslikule positsioonile ja sellest tulenevale vajadusele saavutada õigusselgus. Seega on maakohus õigesti leidnud, et hagejatel puudub praegusel juhul tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 kohase tuvastushagi esitamiseks.
  6. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et isegi, kui pidada võimalikuks osa võõrandamispiirangu laienemist osaniku osanikele, ei oleks hagejatel õigust 23.08.2021 12 2-22-17812 tehingu tühisusele tugineda. Tagajärjed saaksid olla võlaõiguslikud (eeskätt kahju hüvitamise nõue), kuid mitte asjaõiguslikud. Hagejad on asunud vaidlustama tehingut, mille pooleks nad ise ei ole ning isegi, kui FS ja DSVH vaheline käsutus- ja/või kohustustehing oleks tühine, siis saaks tagasitäitmise või alusetu rikastumise võlasuhe tekkida üksnes tehingu poolte vahel.
  7. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks ning asja tagasi saatmiseks samale maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohus on õigesti keeldunud TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kohus on poolte palvel määruskaebuse lahendamist kompromissiläbirääkimiste tõttu korduvalt edasi lükanud ja poolte arvates võiks seda teha veel detsembrini 2025, ei pea kohus seda võimalikuks. Aeg kokku leppimiseks on olnud enam kui piisav, seda saab teha kohtuväliselt ning hagejatel on endiselt võimalus vajadusel kohtusse pöörduda.
  8. Hagejad esitasid määruskaebuse lisadena täiendavad tõendid (lisad 1–9) ning 30.01.2023 lisade tõlked (lisad 1.1–9.1). TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Siiski leiab kolleegium, et kuivõrd praegusel juhul ei ole põhjendatud hinnata välisriigi õigust vaidlusaluses küsimuses (vt määruse p 22), siis ei ole nimetatud tõendid käesoleva asja lahendamisel asjakohased. Seega ei võta ringkonnakohus neid asja materjalide juurde ning need tagastatakse määruskaebuse esitajatele.
  9. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis kannavad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hagejad võrdsetes osades TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel.
  10. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.