Obsah (8)

§ 178§ 162§ 168§ 663§ 659§ 550§ 171§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 7. jaanuar 2026 Tsiviilasja number 2-24-3804 Tsiviilasi Jeka

) § 696 lg 1, § 178 lg 1). Määruse resolutsiooni p 3 peale on menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus juhul, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2).

Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jekaterina Lukina (hageja) esitas
2. märtsil 2024 Viru Maakohtule Anastassija Šagandina (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus tunnistada kehtetuks Jevgeni Šagandini (pärandaja) pärimismenetluses
3. oktoobril 2021 tõestatud pärimistunnistus.
4. aprilli
5. a määrusega rahuldas maakohus koos hagiavaldusega esitatud hagi tagamise taotluse ning kandis hagi tagamise korras osaühingu XXXXXXX (registrikood XXXXXXXXX) osanike nimekirja kostja osale vastuväite ebaõige osanikukande muutmiseks hageja kasuks ning korteriomandile aadressil XXXXXXX vastuväite ebaõige omanikukande muutmiseks hageja kasuks. Hagiavalduse kohaselt viis notar läbi pärandaja pärimismenetluse ning tõestas
6. oktoobril 2021 pärimistunnistuse, mille kohaselt on pärandaja ainus seadusjärgne pärija kostja. Pärandaja pärandvara hulka kuulub 20 396 eurot 77 senti, kinnisasi aadressil XXXXXXX ning Osaühingu XXXXXXX ainuosa nimiväärtusega 2500 eurot. Kostja on kinnistusraamatu ja äriregistri andmetel kinnisasja ja Osaühingu XXXXXXX osa ainuomanik. Hageja esitas
7. märtsil 2022 Viru Maakohtule avalduse, milles palus tuvastada, et pärandaja on hageja isa, tsiviilasi nr 2-22-
8. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi
9. detsembri
10. a ekspertiisiakti kohaselt on tõenäosus, et hageja põlvneb pärandajast, 99,999%. Hageja on seega pärandaja laps ja tema esimese järjekorra seadusjärgne pärija. Hageja pöördus
11. veebruaril 2024 notari poole taotlusega tunnistada pärimistunnistus kehtetuks. Notar keeldus, kuna tsiviilasjas nr 2-22-4720 ei olnud tehtud vee jõustunud lahendit, milles oleks tuvastatud hageja põlvnemine pärandajast. Viru Maakohus ei olnud ka praeguses asjas menetletava hagi esitamise ajaks teinud asjas nr 2-22-4720 menetlust lõpetavat määrust. Hageja nõuab eelmärgitust lähtudes kostjalt pärimisseaduse (PärS) § 175 lg 4 alusel pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist. Kuigi tsiviilasjas nr 2-22-4720 ei ole kohus lõplikku lahendit teinud, on asjas läbi viidud kohtulik ekspertiis, mis kinnitab, et hageja põlvneb kostjast. Sellest tulenevalt on piisav alus arvata, et pärimistunnistus ei ole õige ja tuleb kehtetuks tunnistada.
12. Hageja esitas pärast seda, kui tsiviilasjas nr 2-22-4720 tuvastati jõustunud lahendiga, et hageja põlvneb pärandajast, notarile avalduse pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Notar tunnistas
13. jaanuaril 2025 pärimistunnistuse kehtetuks. Notar väljastas
14. veebruaril 2 2025 uue pärimistunnistuse. Hageja esitas
15. märtsil 2025 sellest tulenevalt avalduse hagist loobumiseks, kuna hagiga taotletud eesmärk on saavutatud. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda või alternatiivselt

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Hageja esitas hagi, kuna notar keeldus pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamisest. Hagi esitamine oli hageja õiguste kaitseks seega vajalik. Maakohus leidis hagi tagamisel, et hagi esitati põhjendatult. DNA-ekspertiisi tulemused olid hagi esitamise ajaks teada. Kostjal ei olnud takistusi hagiga nõustumiseks. Kostjal ei olnud vaja tsiviilasja nr 2-224720 lõpplahendit ära oodata. Hageja pakkus korduvalt välja kompromissi. Kostja ei pöördunud hageja poole kompromissi sõlmimiseks.

1. Kostja märkis vastusena hagiavaldusele, et kui kohus leiab tsiviilasjas nr 2-22-4720, et pärandaja on hageja isa, ei vaidle kostja hagile vastu. Kui kohus teeb muu lahendi, vaidleb kostja hagile vastu.
2. Kostja ei vaielnud hagist loobumisele vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Pärandaja suri
3. juulil
4. Notar avaldas
5. augustil 2021 väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, mille kohaselt notar algatas pärandaja pärimismenetluse. Notar märkis, et pärimistunnistuse tõestamise kavandatav tähtpäev on
6. oktoober 2021 ja kutsus üles pärimisõigust omavate isikute andmetest notarile teada andma. Hageja pöördus
7. veebruaril 2024 notari poole taotlusega tunnistada pärimistunnistus omal algatusel kehtetuks. Notar keeldus sellest
8. veebruaril
9. Kui hageja oleks tsiviilasjas nr 2-22-4720 tehtava lahendi ära oodanud, ei oleks menetluskulusid tekkinud. Hagejal oleks isadust tuvastava lahendi saamisel olnud alus pöörduda uuesti notari poole, kes tunnistab pärimistunnistuse kehtetuks. Hageja oletus, et kostja võinuks päritud vara võõrandada või koormata, on põhjendamatu. Kostja oli hagi esitamise ajal alaealine ja ta võime varaga toiminguid teha oli piiratud, kuna selleks oli vaja kohtu eelnevat luba. Kostjal ega tema seaduslikul esindajal ei ole plaanis päritud vara võõrandada ega koormata. MAAKOHTU MÄÄRUS
10. Maakohus võttis
11. aprilli
12. a määrusega vastu hageja taotluse hagist loobumiseks, lõpetas asjas menetluse ning tühistas
13. aprilli
14. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 630 eurot ning tagastas hagejale riigilõivu 210 eurot. Määruse põhjenduste kohaselt loobus hageja hagist omal algatusel. Kostja ei rahuldanud hageja nõuet pärast hagi menetlusse võtmist. Menetluskulud jäävad

§ 168

lg-te 2, 4 ja 5 alusel seega hageja kanda.

§ 162lg 4 ei kohaldu.

Puuduvad erandlikud asjaolud, mis võimaldaksid sätte kohaldamist. Hageja käitumine põhjustas selle, et kostja pidi menetluskulusid kandma. Kostja ei saanud hageja nõuet õigeks võtta, kuna kostja ei otsusta, kes on pärija ja kelle nimele tuleks pärimistunnistus väljastada. Hageja pärimisõigus sõltus sellest, kas hageja on pärandaja laps, s.o tema seadusjärgne pärija. Kostja ei saanud seda mõjutada. Hagejal oli võimalik oodata tsiviilasjas nr 2-22-4720 lõpplahendi tegemist ja alles siis otsustada hagi esitamise kostja vastu. Hageja ei põhjendanud hagi esitamise vajadust ega seda, et hagi esitamise tingis kostja. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, ning teha uus määrus, millega jätta menetluskulud kostja või alternatiivselt poolte endi kanda. Hageja ei vaidlusta maakohtu määrust muus osas. Hageja põhjendas hagi esitamise vajadust. Hageja ei kuritarvitanud hagi esitamisega enda õigusi. Hagi ja hagi tagamise taotluse esitamine oli hageja kaitseks vajalik, kuna notar ei tunnistanud pärimistunnistust omal algatusel kehtetuks ja hagejal oli vaja enda kui võimaliku kaaspärija õigusi kaitsta. Maakohus pidas hagi tagamise määruses hagi esitamist põhjendatuks ning kostja ei vaidlustanud seda. Hagi ja hagi tagamise taotluse esitamata jätmisel oleks olnud oht, et kostja käsutab pärandvara hageja õigusi kahjustavalt. Kostja oli hagi esitamise ajal küll alaealine, ent ta sai täisealiseks XX
2. Hageja ei saanud seega oodata, kuni kohus teeb asjas nr 2-22-4720 lõpplahendi, vaid ta pidi esitama enda õiguste kaitseks hagi varem. Hageja tegi ettepaneku tsiviilasja kompromissiga lahendamiseks, ent kostja ei vastanud sellele. Kostja sai
3. mail 2024 teada hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-22-4720 tehtud kohtulahendist. Kostja ei kontakteerunud sellele vaatamata kompromissi sõlmimiseks hagejaga. Kostja venitas kompromissiläbirääkimiste eiramisega menetlust ja tekitas sellega ise menetluskulusid. Kostja vastusest nähtub, et kui tsiviilasjas nr 2-22-4720 tuvastatakse hageja põlvnemine pärandajast, võtab kostja hagi õigeks. Kostja ei teatanud pärast tsiviilasjas nr 2-22-4720 lõpplahendi tegemist, et ta võtab hagi õigeks. Hageja tõi välja

§ 162lg 4 kohaldamise aluseks olevad erandlikud asjaolud.

Hageja loobus hagist, kuna hagi esitamise eesmärk oli saavutatud. Notar tunnistas pärimistunnistuse ise kehtetuks. Hageja loobus hagist edasiste menetluskulude vältimiseks.

1. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja pöördus kohtusse pahatahtlikult. Kui hageja oleks ära oodanud tsiviilasjas nr 2-22-4720 tehtava lahendi, ei oleks menetluskulusid tekkinud. Kostja märkis hagile esitatud vastuses, et tunnistab hagi, kui kohus tuvastab hageja põlvnemise pärandajast. Kostja ei olnud hagi esitamise ajal täisealine. Ta ei oleks seetõttu nagunii saanud pärandvara hulka kuuluvaid asju sel ajal käsutada. Hageja oletus, et kostja võis pärandvara hageja huvide vastaselt käsutada, on põhjendamatu. Pooled ei saanud kompromissiga määrata, et hageja põlvneb pärandajast. Seda sai otsustada üksnes kohus.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (

§ 659ja § 657 lg 1 p 1).

10. Hageja vaidlustab maakohtu määrust üksnes menetluskulude jaotust puudutavas ulatuses (dtl 336). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 659ja § 651 lg 1 järgi seega ainult selles ulatuses.

11. Maakohus jättis menetluskulud

§ 168lg-te 2 ja 4 alusel põhjendatult hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid (

§ 659ja § 654 lg 6).

Ringkonnakohus märgib vastusena määruskaebusele järgmist. 4 12. Hageja loobus hagist. Maakohus lõpetas seetõttu menetluse. Hagist loobumise korral kannab

§ 168lg-te 2 ja 4 kohaselt reeglina menetluskulud hageja.

Hagist loobumise korral saab jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda üksnes siis, kui hageja loobus hagist seetõttu, et kostja rahuldas pärast hagi esitamist hageja nõude (

§ 168lg 5).

Hageja loobus hagist, kuna notar tunnistas pärimistunnistuse ise kehtetuks ja sellega sai hagi esitamise eesmärk saavutatud. Notar tunnistas pärimistunnistuse kehtetuks, kuna hageja esitas notarile vastavasisulise avalduse ja kohtulahendi, millega kohus tuvastas pärast pärandaja surma, et pärandaja oli hageja isa (tsiviilasi nr 2-22-4720). Hageja hagist loobumiseni viis seega hageja enda tegevus, mitte see, et kostja oleks hageja nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Menetluskulusid ei ole järelikult põhjendatud jätta

§ 168lg 5 alusel kostja kanda.

Muid õiguslikke aluseid menetluskulude tervikuna kostja kanda jätmiseks ei ole. 13. Hagist loobumisel on kohaldatav ka

§ 162

lg 4, ent selle normi alusel saab jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, mitte tervikuna kostja kanda.

§ 162

lg 4 on hagist loobumise korral kohaldatav siiski üksnes juhul, kui poolelt, kelle kanda jääksid menetluskulud

§ 168

lg 2, 4, 5 alusel, oleks vastaspoole menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa seega üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kanda need üldreegli kohaselt jääksid, olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (nt RKTKm 18.11.2022, 2-20-5007/36, p-d 14–15). 14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ületanud diskretsiooni piire, kui leidis, et

§ 162lg 4 alusel menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks ei ole alust.

Hageja pöördus enne hagi esitamist pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks notari poole, kuid notar keeldus sellest, kuna hageja põlvnemine pärandajast ei olnud jõustunud kohtulahendiga kindlaks tehtud. Pärandaja saab olla olukorras, kus tema elu ajal ei olnud tuvastatud, et ta on hageja isa, perekonnaseaduse (PKS) § 84 lg 1 p 3 kohaselt hageja isa üksnes juhul, kui kohus hagita menetluses (

§ 550lg 1 p 5) jõustunud lahendiga tuvastab, et pärandaja on hageja isa.

Notar keeldus järelikult pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamisest esialgu põhjendatult. Kostja ei oleks saanud notari otsust muuta, kuna asjaolu, kas pärimistunnustus oli antud valesti välja ja tuli kehtetuks tunnistada sõltus sellest, kas kohus tuvastab, et pärandaja oli hageja isa, s.o asjaolust, mida kostja ei saanud mõjutada. Hageja väidab, et hagi esitamine oli vajalik, et tagada hagi tagamise kaudu pärandvara hulka kuuluva vara säilimine. Samas hageja toonud hagi tagamise taotluses välja kostja selliseid tegevusi, millest saaks järeldada kostjal kavatsust pärandvara hulka kuuluvaid esemeid võõrandada või muul viisil käsutada. Hageja viitab üksnes sellele, et võõrandamine on teoreetiliselt võimalik. Hagi esitamine oli seega kantud ennekõike hageja soovist enda õigusi paremini kaitsta. Kostja märkis hagile esitatud vastuses kohe, et ta on nõus pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamisega, kui kohus tuvastab, et pärandaja oli hageja isa. Kostja ei esitanud seega hagile põhjendamatuid vastuväiteid ega tekitanud sellega täiendavaid menetluskulusid. Ainuüksi sellest, et kostja ei kontakteerunud hagejaga pärast seda, kui kohus oli tuvastanud, et pärandaja on hageja isa, ega sõlminud käesolevas asjas hagejaga kompromissi, ei saa järeldada, et kostja oleks menetlust venitanud või hagejale lisakulusid tekitanud. Hageja esitas pärast seda, kui kohus tuvastas, et pärandaja oli hageja isa, notarile uue avalduse pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Notar tunnistas pärimistunnistuse kehtetuks. Hageja loobus seetõttu hagist. Pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamine ja hagist loobumine olid seotud hageja käitumise ja valikutega. See toimus kostja tegevusest sõltumata. 5 Ringkonnakohus nõustub seega maakohtuga, et hageja ei toonud välja asjaolusid, millest nähtuvalt on kostja menetluskulude hagejalt väljamõistmine hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja väljatoodud asjaolud viitavad pigem, et menetluskulude kostja kanda jätmine oleks ebaõiglane, kuna kostja vastu hagi esitamine ei olnud tingitud kostja käitumisest. 15. Hageja ei vaidlusta määruskaebuses kostja menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust. 16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja tegi määruskaebuse menetluses järgmised menetlustoimingud: kaebusega tutvumine, ajakulu 1 tund, vastuse koostamine, ajakulud 1,5 tundi. Kostja esindaja tunnitasu on 140 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1).

Määruskaebuse menetluses vaieldi üksnes menetluskulude jaotuse üle. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise küsimusega. Määruskaebus ega kostja vastus ei ole mahukad. Kostja esindaja oli vaidluse asjaoludega eelnevalt kursis. Kostja esindaja ajakulu on seega põhjendatud kahe tunni ulatuses. Kostja esindaja tunnitasu ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest tasumisele kuuluvat tunnitasu. Kostja esindajakulud on seega vajalikud ja põhjendatud 280 euro ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 6