4-25-3052/22

Väärteoasi nr 4-25-3052 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.

1. a Tallinnas Väärteoasja number 4-25-3052 Kohtunik Kristjan Paluteder Kohtuistungi sekretär Ave Mõistlik Tõlk Irina Demjanovskaja Kohtuasi V. N. (isikukood: XXX) väärteokaebus nr 4-25-3052 Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna kohtuesindusgrupi 18.07.
2. a otsus väärteoasjas nr 2317,25,004385 Asja läbivaatamise kuupäev 21.10.
3. a Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja V. N. kaitsja Aleksei Smelov kohtuvälise menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna esindaja J. P. RESOLUTSIOON
4. Rahuldada V. N. kaebus, tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna kohtuesindusgrupi 18.07.
5. a otsus väärteoasjas nr 2317,25,004385 täies ulatuses ning lõpetada V. N. suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
6. V. N. kaitsja Aleksei Smelovi taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada ning hüvitada V. N.le tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 600 (kuussada) eurot riigieelarve vahenditest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 22.12.
7. a. Asjaolud ja menetluse käik
8. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna uurija A. L. koostas 20.06.
9. a väärteoprotokolli selle kohta, et V. N. 02.06.
10. a kl 13:56 ajal Harju Maakonnas, Tallinnas Kivimurru tn X juures juhtis mootorsõidukit, ei hoidnud ohutut külgvahet, mille tagajärjel riivas pargitud sõidukeid Mercedes reg märk XXX ja Volkswagen reg märk XXX. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju T. V. ja A. M., V. M. (varaline kahju fikseeritud fotodel ja sõiduki vaatlusprotokollil). Lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik.
11. Nimetatud väärteoetteheite põhjal tegi PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Jaak Paju 18.07.
12. a väärteootsuse, mille kohaselt rikkus V. N. LS § 46 lg 3; § 169 lg 4 p-de 4, 5; § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 223 lg 1 ja LS § 236 lg 1 järgi. Väärteootsusega määrati V. N.le LS § 223 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 88 trahviühiku ulatuses, s.o summas 704 eurot ja LS § 236 lg 1 alusel rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o summas 800 eurot. LS § 223 lg 2 alusel võeti V. N.lt juhtimisõigus ära 3 kuuks.
13. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada PPA 18.07.
14. a otsus ning lõpetada asjas menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Liiklusõnnetuse põhjuseks polnud V. N. poolne liiklusnõuete eiramine, vaid meditsiiniline hädaolukord, sest . vahetult enne kokkupõrget tabas teda ootamatu ja äge terviserike – peaajuinfarkt. Selle kinnituseks oli menetlusaluse isiku ülekuulamisel menetlejale üle antud ka epikriis, kuid seda pole arvestatud. Lisaks tuleb arvestada, et menetlusalune isik sattus pärast õnnetust segadusseisundisse, mistõttu ei olnud tal võimalik iseseisvalt olukorda hinnata ega politseisse teatada. Seega ei saa talle ette heita LS § 236 rikkumist. Alternatiivselt on taotletud menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel või põhikaristuse olulist kergendamist seoses vähese süüga ja lisakaristuse kohaldamata jätmist.
15. Kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja, et ta kahetseb juhtunut, kuid sündmus juhtus seoses tema terviseseisundiga.
16. Kaebuse esitaja kaitsja jäi kaebuses toodud seisukohtade juurde ning märkis täiendavalt, et menetlusaluse isiku epikriisist nähtuvad tõsised terviseprobleemid, mis olid õnnetuse põhjuseks.
17. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et puudub vaidlus selle üle, et menetlusalune isik liiklusõnnetuse põhjustas ning sündmuskohal ta häirekeskusesse ei helistanud. Esindaja hinnangul epikriisist nähtuvalt ühest seost väidetava haiguse tekke ja liiklusõnnetuse põhjustamise vahel ei ole võimalik luua. Seega on menetlusaluse isiku sellekohased ütlused paljasõnalised. Karistuse määramisel peab arvesse võtma teo ohtlikkust ja ka seda, et isikul oli kehtiv karistus liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Rahatrahvid on määratud sanktsiooni 2 keskmisest tunduvalt allapoole arvestades isiku finantsilist võimekust. Esindaja möönab, et lisakaristus sellises määras on liiga range ja ei vaidle vastu, kui kohus vähendab lisakaristust miinimummäärani, s.o 1 kuuni. Kohtuvälise menetleja esindaja palus kohtule jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT
18. Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü väärtegude toimepanemises ei ole kinnitust leidnud.
19. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et V. N. juhtis 02.06.
20. a kella 13:56 ajal Harju maakonnas, Tallinnas, Kivimurru tn X juures mootorsõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga XXX ning riivas pargitud sõidukeid Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXX ja Volkswagen registreerimismärgiga XXX ja sellega põhjustas (de facto) liiklusõnnetuse ja varalise kahju T. V. ja A. M., V. M. Need asjaolud nähtuvad üheselt asjas uuritud kirjalikest tõenditest, sh videosalvestiselt ja vaatlusprotokollidest. Nii nähtub avarii toimumine ja selle ligikaudne aeg videosalvestiselt „192.168.1.197_02_20250603105019347“ kus ajatempli järgi kella 12.56.01 ajal (video edastanud A. V. kinnitusel videopildi aeg on tegelikkuses 1 tund varasem – lk 3) riivab must Toyota Corolla halli värvi Mercedes-Benzi, näha on sõidukiosade laialipaiskumist. Valget värvi VW Jettast on videolt näha selle nurka. Vastavad asjaolud on näha sama kaamera pikemalt videosalvestiselt „192.168.1.197_//…146“, mida on ka vaadeldud (lk 8). Liiklusõnnetuse sündmuskohta ja tagajärgi kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll (LÕ akt, väärteotoimik lk 1-2, koos fotodega andmekandjal), kus on märgitud eespool nimetatud sõidukite andmed ja paiknemine, sh see, et avarii toimus Kivimurru X, Tallinn juures, kirjeldatud on sõidukite vigastusi (Mercedesel kriimustuste jäljed vasakul tagumisel uksel, vasakul tagaosal, vasakul tagarattakoopa juures; Toyotal parempoolsel küljel ja VW-l kriimustused paremal tagarattakoopa juurdes, kahjustatud parempoolne küljepeegel, parempoolsel küljel kriimustuse jäljed). Teave liiklusõnnetuse toimumise aja, koha, sõidukite ja vigastuste kohta nähtub ka A. V. (MB kasutaja) ja J. S. (VW kasutaja) süüteoteadetest ja nende lisadena lisatud fotodest (lk 3-5; 10-11). Sõiduki MB vigastused nähtuvad ka sõiduki vaatlusprotokollist koos fotodega (lk 7). Sõiduki VW vigastused nähtuvad ka autoremondiettevõtte e-kirjast koos lisatud fotodega (lk 12). Konkreetse sõiduki Toyota reg nr XXX juhtimist selles piirkonnas veidi enne õnnetuse toimumist kinnitab linnakaamera salvestis koos fotodega (lk 9, plaadil). Kõiki asjas kogutud tõendeid peab kohus usaldusväärseteks, kuivõrd neis puuduvad sisemised vastuolud ja need on omavahel riimuvad. Sõiduki juhtimise ja kokkupõrke toimumise fakti kinnitas kohtuistungil ka V. N. ise, tunnistades oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises, kuid märkis, et see juhtus terviseseisundi tõttu ning ta ei saanud ka avariist teada anda. Seega taandub vaidlusküsimus peaasjalikult sellele, kas liiklusõnnetuse põhjustamist saab V. N.le karistusõiguslikus mõttes ette heita.
21. Väärteokirjelduse järgi heidetakse V. N.le ette LS § 46 lg 3 nõude rikkumist ehk seda, et juhina ta ei hoidnud ohutut külgvahet. Seega heidetakse talle ette hoolsuskohutuse rikkumist. Kuivõrd V. N. juhtis sõiduautot, siis üldteadaolevalt saab sõidukiga ohutut külgvahet hoida selle rooliga liikumissuunda hoides või muutes, arvestades seejuures ka pidevalt muutuvaid liiklusolusid, sõidukite kaugusi jne. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt mäletab ta, et ta liikus Peterburi teelt kõrvaltänavale, kui hakkas teadvust kaotama, silme ees oli nagu udu. Ta sõitis veel natuke maad edasi ning ei saanud aru, mis on juhtunud. Ta peatus, kuna pilt silmade ees hakkas natuke selginema ja tundis, et on midagi juhtunud ja tuleb peatuda (tl 3 2121pö). Menetlusaluse isiku ütlustes pole kohtu hinnangul põhjust kahelda, sest need riimuvad tema poolt esitatud haigusloo väljavõttega. Ta on esitanud kohtuvälisele menetlejale ja kohtule epikriisi 02.06.
22. a hospitaliseerimisega seoses. Selle põhjal saab välja tuua, et politseipatrull kutsus talle kiirabi, sest isik sõitis kella 14 paiku parkivatele autodele otsa (politseile teostati kutse kell 14.09) ja sündmuskohal oli V. N. kõndinud vastu politseibussi peegleid. Samuti on ta kiirabiautosse kutsumisel kõndinud vastu autot, kõnnak kisub paremale (lk 22). Objektiivselt leiti, et V. N. on teadvusel ja tal esineb ainsa sümptomina parempoolne visuaalne neglekt (s.o tema nägemisvõime oli piiratud paremal pool). Uuringutes midagi ei leitud, kuid talle tehti insuldikahtluse tõttu trombolüüsravi (lk 22pö, 25). Seejuures väärib rõhutamist, et isik on ise kirjeldanud meditsiinitöötajatele, kuidas ta „käsi ei kuulanud sõna ja ei pööranud sinna kuhu plaanis“, episoodi kohta kõike hästi ei mäleta, teadvuskaotust ta eitas ja selline episood oli tal esimest korda elus.
23. Kohtu hinnangul puudub epikriisis kirjeldatu pinnalt igasugune alus kahelda V. N. ütlustes selle kohta, et ühel hetkel tema terviseseisund halvenes nii, et ta hakkas just kui teadvust kaotama ja nägemine oli halvenenud. Need ütlused on kooskõlas arstidel insuldikahtluse tinginud sümptomitega, millele järgnes ka trombolüüsravi. Tõsi on, et arstidele on tema segadusseisund ja avarii tekitamise põhjus jäänud ebaselgeks (lk 25). Olgu siinkohal rõhutatud, et meditsiin ei saagi viimases anda õiguslikku hinnangut. Lõpetuseks leiti, et insult on ebatõenäoline, kuid võis olla tegemist esmakordse epileptilise hooga (lk 25-25pö). Seega puudub kohtu jaoks V. N. ütluste ja epikriisis kirjeldatu koosmõjus kahtlus selles, et sõiduki juhtimise ajal Kivimurru tn X juures tabas teda haigushoog, mis takistas tal oluliselt liiklusolusid tajumast, sõidukit vastavalt liiklussituatsioonile juhtimast, sh täitmaks LS § 46 lg-s 3 nimetatud juhi aktiivset käitumist eeldavat kohustust, hoida ohutut külgvahet.
24. Kohus rõhutab, et isegi juhul, kui lähtuda sellisest käsitlusest, et eespool kirjeldatud V. N. terviserike ei tekkinud sõiduki juhtimise ajal või see polnud sedavõrd tõsine, ei saa rääkida tema karistusõiguslikust vastutusest. Vastuseks kohtuvälise menetleja kahtlustele terviserikke tõsidusest, märgib kohus, et kuigi V. N. võis veel pärast terviseriket autoga edasi sõita, sh teha mõne tema aktiivset osalust nõudva manöövri (roolida sõidukit, peatuda), siis ei ole võimalik tagantjärele tema terviserikke ulatust kokkupõrkele vahetult eelnevalt täpselt kindlaks teha. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et politsei saabudes kõndis V. N. vastu politseibussi ja kiirabi saabumisel vastu autot (lk 22). Seejuures tuleb meeles pidada, et KrMS § 7 lg 3 ja VTMS § 2 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. Seda tehes tõlgendab kohus koosmõjus ülejäänud tõendikogumiga väärteoasjas tekkinud kahtlused V. N. kasuks ja leiab, et tema ütlused sündmuse, sh tervisrikke ulatuse ja selle tekkimise ajahetke kohta on usaldusväärsed.
25. Väärteoetteheites LS § 223 lg 1 järgi leitakse, et V. N. on ettevaatamatusest rikkunud hoolsuskohustust. Tagajärjedeliktide korral moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist (RKKKo nr 3-1-1-23-13, p 6). Siinsel juhul muutus V. N. seisund sõiduki juhtimise ajal ootamatult nii, et see ei võimaldanud tal sõiduki juhtimisel nõutavat hoolsust ühel hetkel enam rakendada. Seejuures saab isiku visuaalse vaatevälja järsku halvenemist (iseäranis sellel poolel, kuhu sõiduk kaldus) ja seda, et tema käsi ei allunud tahtele, pidada sellisteks objektiivseteks asjaoludeks, mis ei võimaldagi tal hoolsuskohustust täita. Neil asjaoludel ei saa rääkida ka hoolsuskohustuse rikkumisest. Seega puudub ettevaatamatusdelikti mõttes siin karistusõiguslik tegu ning selliselt on täitmata teo objektiivne koosseis.
26. Täiendavalt tuleb kohtul märkida, et ka juhul, kui lähtuda sellisest käsitlusest, et V. N.le etteheidetav tegu oleks üldisemalt sõiduki juhtimine, mille ühe osana ei hoidnud ta ohutut külgvahet, ei saa isik LS § 223 lg 1 järgi vastutada. Isegi kui möönda sel juhul karistusõigusliku teo olemasolu ja põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel ning lugeda süüteo 4 objektiivne koosseis täidetuks, on selle subjektiivne koosseis täitmata. Kuna kohus arvestab kõrvaldamata kahtlused V. N. kasuks, tuleb igal juhul möönda, et tal esines vahetult avariieelselt tekkinud terviserike (vt otsuse p 10-11). Seetõttu ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid ta poleks ka saanud seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette näha, sest vastav võime oli tal sel hetkel oluliselt piiratud. Seega ei saa rääkida isegi mitte sellest, et teo saanuks toime panna ettevaatamatusest hooletuse vormis.
27. Eelnev tähendab, et väärteomenetlus LS § 223 lg 1 järgi tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Tegelikkuses võinuks vastavale järeldusele jõuda ka varem ja väärteomenetluse saanuks lõpetada juba kohtuväline menetleja. Siinkohal on kummastav, et kuigi vastav epikriis sisaldub väärteotoimikus enne kohtuvälise menetleja lahendit, ei ole väärteootsuses sellele ega ka isiku kaitseväidete ümberlükkamisele vähimatki tähelepanu pühendatud. Kohtuvälise menetlejale on seejuures ilmselt tähelepanuta jäänud ka varasem kohtupraktika mõnes samalaadses asjas (nt HMKo nr 4-20-1670).
28. Veel on asjas V. N.le väärteoprotokolli järgi ette heidetud ka LS § 169 lg 4 p 4, 5 ja § 169 lg 5 rikkumist, s.o seda, et ta lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Selline tegu kvalifitseeriti LS § 236 lg 1 järgi. Siinkohal tuleb esiteks tähele panna, et etteheite osa sündmuskohalt lahkumise kohta ei ole siin asjakohane. Koosseisuliseks teoks saab LS § 236 lg 1 mõttes olla liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt vastava kohustuse olemasolul liiklusõnnetusest teavitamise nõuete rikkumine (sh teavitamata jätmine). Eespool leidis V. N. ütluste ja epikriisi koosmõjus tuvastamist, et ta peatas sõiduki õnnetuskohast edasi ja sinna saabus politseipatrull, kes pidas vajalikuks seoses tema terviseseisundiga kutsuda talle kiirabi.
29. Kohtu hinnangul on siingi süüteokoosseis täitmata, sest V. N.l esines juba terviserike ja liiklusõnnetuse toimumise järgselt oli ta arvatavalt segadusseisundis. Epikriisis märgitud anamneesi kohaselt ei teadnud isik politseile nimetada oma sünnikuupäeva, kõndis vastu autosid, kaldus kõndides paremale (lk 22) ning arstidele on tema segadusseisundi ja avarii tekitamise põhjused jäänud ebaselgeks (lk 25). Viimase osas on kohus leidnud eespool, et V. N.l esines terviserike, mis tal objektiivselt takistas vastavat hoolsuskohustust täitmast. Kuigi politseipatrulli saabumiseni võis kuluda aega, ei väära see tõsiasja, et selle saabudes oli V. N. käitumine ja liikumine selline, mis tingis vajaduse politseiametnike poolt kiirabi kutsumiseks. V. N. ise ei adunud seejuures päris täpselt enda seisundit (kiirabi kutsuti seoses kahtlusega nägemishäires ja ebaadekvaatses käitumises, lk 25). V. N. kinnitas kohtus, et ta ei saanud koha peal päris täpselt aru, mis toimub (tl 21pö). Sellistel asjaoludel tuleb tõdeda, et V. N. seisund ei olnud arvatavalt ka mõnda aega pärast avarii toimumist selline, et see võimaldanuks tal häirekeskust liiklusõnnetuse toimumisest teavitada. Edasiselt, kui kohale oli jõudnud politseipatrull, puudus selline kohustus sootuks. Kohus tõdeb, et LS § 236 lg 1 koosseisu hindamisel võib lähtuda mh V. N. nendest ütlustest, mille järgi hakkas ühel hetkel tal pilt natuke selginema ta tundis, et peab peatuma, kuna midagi on juhtunud (tl 21pö). Siiski ei saa ka nende pinnalt öelda, et süüteokoosseis oleks täidetud, sest kohus hindab tõendeid kogumis ja eespool kirjeldatud asjaoludel (terviserike ja segadusseisund) puudus tal arusaamine koosseisupärasest olukorrast, tegutsemisvajadusest ja -kohustusest ning tal polnud ka võimalik vastavalt otsustada oma käitumise üle. Sellisel käsitlusel poleks täidetud väärteokoosseisu subjektiivne külg. Kokkuvõttes pole ka LS § 236 lg 1 süüteokoosseis täidetud ning väärteomenetlus selles osas tuleb samuti lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 5 Menetluskulud
30. Menetlusaluse isiku kaitsja taotleb menetluskulude hüvitamist seoses väärteomaterjalidega tutvumise, kliendiga konsultatsiooni, kaebuse koostamise ja kohtuistungil osalemise eest, summas 600 eurot. Kohus peab nimetatud toiminguid ja nende ajalist mahtu täies ulatuses põhjendatuks. Kuivõrd kohus lõpetas menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, siis tuleb taotlus rahuldada ning VTMS §-st 23 lähtuvalt hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna 600 eurot riigieelarve vahenditest. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 6