1-19-2029/36

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-2029 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. märtsi 2020 määrus süüdimõistetu S.Y vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu S.Y (S.Y; isikukood XXX) kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. märtsi 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Harju Maakohtu 16.04.2019 otsusega karistati S.Y-d KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8, 9 järgi vangistusega 2 aastat 2 kuud, mille hulka KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti 27.11.
5. Karistuse kandmise aja lõpp 27.01.
7. Tartu Maakohtu 27.03.2020 määrusega jäeti S.Y tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. 2.
8. S.Y on mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole, kuid mitte vähem kui 4 kuud. Seega esinevad formaalsed alused S.Y tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
9. S.Y-d on kriminaalkorras korduvalt karistatud (2 kehtivat karistust). Käesoleval ajal kannab ta karistust varguste toimepanemise eest. Varasemast elukäigust nähtuvalt S.Y on toime pannud eriliigilisi kuritegusid. S.Y-le varasemalt mõistetud karistused ei ole ilmselgelt avaldanud vajalikku mõju. Maakohus pidas oluliseks, et Harju Maakohtu 12.01.2015 määrusega kriminaalasjas nr 1-13-4985 kohaldati S.Y suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 1 aasta. Sellele vaatamata jätkas S.Y pärast vangistusest vabanemist (karistuse lõpp 28.02.2015) uute kuritegude toimepanemist (uus kuritegu kuni 20.07.2015). Harju Maakohtu 09.12.2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-9549 tunnistati S.Y süüdi KarS § 184 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat 3 kuud vangistust, millest vabanes S.Y samuti pärast karistuse ärakandmist 20.10.
10. Sellele vaatamata jätkas S.Y juba oktoobris 2018, s.o vähem kui 1 aasta pärast vabanemist, uute kuritegude toimepanemist. Maakohus pidas ka oluliseks, et S.Y-d süüdistati kokku 23 varguse episoodis, mis on toime pandud vähem kui 2 kuu jooksul perioodil 01.10.2018 kuni 21.11.
11. Kokku tekitati varalist kahju vähemalt 22 kannatanule. S.Y varasemast elukäigust järeldub, et süüdimõistetu tegevuses on välja kujunenud ilmselge kuritegelik käitumismuster, mida ei ole mõjutanud ka varasemalt mõistetud karistused. Sellest tulenevalt ei olnud maakohtu arvates põhjust olla veendunud, et S.Y-le on senini ära kantud karistus avaldanud piisavat mõju. 2.
12. Vangistuse jooksul on S.Y läbinud sotsiaalprogrammid 12 Sammu, Eluviisitreening ja osalenud Tagasilanguse ennetamise tugigrupis. S.Y sõnul on ta vangistuse jooksul korduvalt külastanud kirikut ja on asunud usklikule teele. S.Y on veendunud, et just usk aitab teda ka edaspidiselt selleks, et muuta oma senist eluviisi. Vangistuse jooksul puuduvad S.Y-l distsiplinaarkaristused. Maakohus leiab, et S.Y puhul peamiseks uute kuritegude riskiks on tema narkootikumide tarvitamise harjumused. Maakohus pidas positiivseks, et S.Y on selle vangistuse jooksul võtnud eesmärgiks kuritegelikust käitumisest loobuda. Sellele vaatamata puudus veendumus, et S.Y reaalselt omab piisavat motivatsiooni ja suutlikkust edukalt narkootiliste ainete tarvitamisega seotud probleemiga tegeleda. S.Y on pikaajaline (alustanud 15-aastaselt) ja tugevate narkootiliste ainete tarvitaja, kes on ka varasema vangistuse jooksul läbinud sõltuvusrehabilitatsiooni, kuid sellele vaatamata on vabaduses jätkanud narkootiliste ainete tarvitamist. Maakohtu veendumust ei muuda ka asjaolud, et S.Y on ka käesoleva vangistuse jooksul läbinud sõltuvusteemalisi sotsiaalprogramme ja vabanemise korral soovib ta pöörduda rehabilitatsioonikeskusesse. 2.
13. Vabanemise korral soovib S.Y elama asuda MTÜ Rehabilitatsioonikeskusesse Valge Eesti, mis asub Tartus. S.Y sõnul soovib ta oma elu kardinaalselt muuta ja seetõttu vabanemise korral soovib ta elama asuda just Tartusse (mitte Tallinna). Samas kui S.Y-l tuleb karistus lõpuni kanda, siis ta rehabilitatsioonikeskusesse ei plaani minna. Vabanemise korral S.Y-l kindlat töökohta ei ole. K-raha andmetel on 25.11.2019 seisuga S.Y-l tasumata nõudeid summas 34 964,59 eurot ning vabanemisfondis üksnes 50,62 eurot. Arvestades S.Y varasemat elukäiku, tema eeldatavat majanduslikku olukorda ja narkootikumide tarvitamise probleemi, on maakohtu hinnangul tööga hõivatus S.Y puhul äärmiselt oluline. S.Y tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei võimalda eelkõige tema varasem elukäik, kuritegude toimepanemise asjaolud ja tema isik. Määruskaebus
14. Tartu Maakohtu 27.03.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu S.Y kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, kes palub tühistada maakohtu määruse. 3.
15. Määruskaebuses ei nõustuta maakohtuga, sest süüdimõistetu on vanglas käitunud korralikult. Vastavalt iseloomustusele subkultuurilisi hoiakuid ei täheldatud. Soovib peale vabanemist leida töökoha, luua pere, tasuda nõudeid, käia kirikus ning tegelda iseendaga, et hoiduda kuritegevusest ning narkootikumide tarvitamisest. 2 Maakohus märkis, et isiku tegevuses on välja kujunenud ilmselge kuritegelik käitumismuster ja ei ole põhjust olla veendunud, et ära kantud karistus on avaldanud piisavat mõju, kuid vastavalt Riigikohtu lahendile (3-1-1-12-17 p 20) tuleb isiku edasist õiguskuulekat käitumist hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik on ennast karistuse kandmise ajal ülal pidanud. 3.
16. Eluaseme osas ohtlikkus ja risk on maandatud, kuna isik saab elama asuda MTÜ Rehabilitatsioonikeskusesse Valge Eesti vastavalt garantiikirjale. Samas on eesmärgiks ka tööhõive. Isik soovib eemale saada vanadest tuttavatest. Mõtlemise ja käitumise osas on risk ja ohtlikkus tegelikult maandatud, kui isik soovib leida töökoha, luua pere, tasuda nõudeid, käia kirikus ning tegelda endaga, et hoiduda kuritegevusest ja narkootikumidest. Oluline erinevus on selles, et isik on hakanud usklikuks, tagasilanguse põhjustanud kooselu on lõppenud ning on teine elukoht. Maakohtu kahtlused piisava motivatsiooni ja suutlikkuse puudumisest ei ole põhjendatud, sest olukord ja isiku suhtumine on oluliselt muutunud. Isik on läbinud mitmed sotsiaalprogrammid ning tagasilanguse ennetamise ja 12 sammu tugigrupi. Neid meetmeid ei saa alahinnata. 3.
17. Maakohus on avaldanud kahtlust sõltuvusteemaliste sotsiaalprogrammide ja rehabilitatsioonikeskusesse pöördumise osas, kuid individuaalses täitmiskavas sotsiaalprogramme ilmselt enam ei ole. Isik on väga pingutanud. Kaitsja arvates on maakohtu järeldused ekslikud. Majandusliku toimetuleku osas risk ja ohtlikkus tegelikult puudub, sest isik on nõus igasuguse tööga nagu vabaduseski. Vanglas on isik töötanud. Samuti on ta kinnitanud soovi nõuded hüvitada. Suhete osas on isik kinnitanud, et on teinud elus täieliku pöörde ja ei soovi edaspidi suhelda varem karistatud isikutega. Narkootikumide osas risk ja ohtlikkus on mitmete abinõude tõttu maandatud. Kriminaalhooldusel on võimalus veel kord läbida sotsiaalprogramm Eluviisitreening. Eelnevate andmete põhjal ei peaks kõrgeks hinnatud uue kuriteo risk realiseeruma, sest isik soovib täita kontrollnõudeid. Lisaks rida muid meetmeid. 3.
18. Kaitsja arvates on maakohus jätnud positiivsed asjaolud ja isiku pingutused ning head tulemused arvestamata. Maakohtu järeldustega ei ole võimalik nõustuda vastavalt kinnipeetava iseloomustusele ja perekondlikele asjaoludele. Isik on teinud vanglas kõik temast oleneva, et kuritegusid enam mitte kunagi toime panna, ta on vanglas töötanud ja sotsiaalprogrammidest osa võtnud. Alkoholi, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete keelu tõttu on isik katseajal kontrollitav ja rikkumise korral tagasi vanglasse paigutatav. Kaitsja taotleb maakohtu määruses toodud seisukohtade ümberhindamist, kuna need ei ole kooskõlas KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaoludega ja seega on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust (KarS § 76 lg 4 ja § 56 lg 1) ning menetlusõigust (KrMS § 339 lg 2). Kaitsja hinnangul ei saa isikule ette heita karistatust kui sellist, kuna tema käitumine vangistuses on näidanud, et ta on teinud positiivsed järeldused jätkamaks edasist elu seaduskuulekalt. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
19. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale asumiseks, mistõttu jääb see edutuks.
20. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) 3 Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus ei tuvastanud määruskaebuse pinnalt ega ka toimikuga tutvudes, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea ehk oleks arvestanud sobimatud või ebaõigeid asju, jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta või ei oleks üldse kaalutlusõigust teostanud. Lisaks tuleb märkida, et põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega. Samuti ei nähtu määruskaebusest, millised KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid on kaitsja hinnangul maakohus ebaõigesti kohaldanud. Lisaks ei ole määruskaebuses välja toodud asjaolusid, mis tooksid kaasa maakohtu seisukohtade ümberhindamise.
21. Määruskaebuses korratakse veelkordselt üle maakohtu poolt arvestatud positiivsed asjaolud, need on individuaalse täitmiskava alusel toimunud tegevused ja distsiplinaarkaristuste puudumine. Küll ei anna nende asjaolude ülekordamine neile täiendavat kaalu. Maakohus on arvestanud neid kui süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Tegemist on küll faktiliselt positiivsete asjaoludega, kuid tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Nagu maakohus välja on toonud, on süüdimõistetu neid taasühiskonnastavaid tegevusi läbinud ka varasemate karistuste puhul, kuid need ei ole süüdimõistetule mõju avaldanud. Miks nende mõju käesolevalt peaks olema kordades suurem, määruskaebusest ei nähtu. Kaudselt püütakse sellist mõju põhjendada sellega, et süüdimõistetu on hakanud usklikuks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on küll positiivse asjaoluga, kuid sellele ei ole võimalik anda ülemäärast kaalu, selle mõju lühiajalisuse kui ka efektiivsuse osas. Faktiliselt on positiivne, et süüdimõistetul on võimalus elama asuda MTÜ Rehabilitatsioonkeskusse Valge Eesti, kuid vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetu on ka varasemalt läbinud rehabilitatsiooni, kuid ei nähtu, et sellest oleks süüdimõistetule abi olnud. Ka on maakohus põhjalikult käsitlenud süüdimõistetul töökoha puudumisest tulenevaid riske. Arvestades asjaolu, et süüdimõistetul on probleeme oma käitumise läbimõtlemisega ja probleemide lahendamisega, ta on tegusid toime pannud majandusliku kasu saamise eesmärgil, tal on märkimisväärselt tasumata nõudeid, kuid soov neid tasuda, ning hariduslik puudujääk, siis sellest tulenevalt uute kuritegude toimepanemise risk märkimisväärne. Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetu töötas ka enne vangistust, ometi ei pannud see teda oma käitumist muutma ning kuritegelikust käitumisest hoiduma. Süüdimõistetu soovib eemale saada ka vanadest tuttavatest. Seejuures tuleneb vangla iseloomustusest, et kinnipeetav suhtleb tuttava A.K. ga, keda on kriminaalkorras karistatud ning kes vabanes vanglast 2018 juulis. Antud tuttav osaleb samuti MTÜ Valge Eesti tegevustes ning on käinud kinnipeetava juures lühiajalisel kokkusaamisel. Kuna kinnipeetav on toime pannud ka kuritegusid grupis, viitab see mõjutatavusele ning võib mingil määral olla riskiks uute kuritegude toimepanemisele. Seega on mõneti kaheldav ka väide, et isik ei soovi suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega. Kaitsja toob määruskaebuses välja, et süüdimõistetu suhtes puudub alkoholiga seotud risk. Ringkonnakohtule ei nähtu maakohtu määrusest, et süüdimõistetule oleks ette heidetud alkoholiga seotud riske, seega selle äramärkimine ei oma kaalu. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-12-17 tuleneb tõesti, et isiku edasist õiguskuulekat käitumist hinnatakse esmajoones selle kaudu, kuidas isik on ennast karistuse kandmise ajal ülal pidanud, kuid sama oluline on tutvuda ka ülejäänud lahendiga, kus on ka märgitud, et arvestada tuleb 4 esmajoones ka, kas süüdimõistetu on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid ning seejärel veel hinnata isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Seega asjaolu, et isikul puuduvad distsiplinaarkaristused ei too automaatselt kaasa süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist. Selline käsitlus irduks otseselt ka KarS § 76 lg-s 4 sätestatust. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et ka kriminaalhooldus muudaks süüdimõistetu käitumist. Nimelt on süüdimõistetu viibinud varasemalt kriminaalhooldusel, samuti on tema suhtes kohaldatud karistusjärgset käitumiskontrolli. Varasemat elukäiku on maakohtu määruses põhjalikult käsitletud. Lisaks tuleneb vangla iseloomustusest, et kinnipeetav on allutatud käitumiskontrollile kolmel korral (millest üks kord karistusjärgse käitumiskontrolliga). Ühel korral pöörati karistus täitmisele ning teisel korral sooritas uue kuriteo. Karistusjärgse käitumiskontrolli lõpetas edukalt, kuigi selle kulgemine oli probleemne (rikkus kohtu poolt määratud kohustust mitte omada või tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid ning sooritas uue kuriteo). Seega pole kriminaalhooldusel ning isegi mitte edukalt lõpetatud karistusjärgsel käitumiskontrollil olnud süüdimõistetu suhtes täiendavat mõju. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et käesolevalt see erineks ning maandaks uue kuriteo märkimisväärset riski. Millised on need perekondlikud põhjused, miks ei saa kaitsja hinnangul maakohtu järeldustega nõustuda, määruskaebusest ei nähtu. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, et käesoleval hetkel tuleks anda süüdimõistetule võimalus näidata, et ta suudab vabaduses olla seadusekuulekas.
22. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
23. märtsi 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk 5 Mati Kartau