Obsah (6)

§ 402§ 406§ 403§ 4034§ 108§ 186

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Mark Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-112469 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 9. Krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud eelduslikest arvutustest lähtudes, kuna lepingu sõlmimise ajal ei ole teada, kui palju laenusaaja tegelikult krediiti kasutab ja seetõttu ei ole täpselt teada, millised tasud kaasnevad. Krediidi kulukuse määr on arvestatud eeldusega, et 1500 euro laenamisel 12 kuuks, intressimääraga 20% aastas, võetakse kasutusele viivitamata ja täies ulatuses. 16.10.2020 lepingu krediidikulukuse määr 26,92% on seega kohtu poolt arvestatud eeldusel, et 1500 euro laenamisel 12 kuuks, intressimääraga 20% võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus. 16.10.2020 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 61,56%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (26,92%)

§ 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

1. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
2. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). 3 Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 4034 lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o 4 tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

1. Hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
2. Kohus selgitas 10.09.2024 määruses, et vastutustundliku laenamise kohustuse sisu ning andis hagejale täiendava tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta täiendavate tõendite ja/või ümberarvestuse esitamiseks. Hagiavaldusest ja hageja 25.09.2024 vastusest ning kohtule esitatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on krediidivõimelisuse hindamisel võtnud aluseks kostja laenutaotluse (dtl 62) ja maksehäireregistri väljavõtte (dtl 63). Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja igakuine sissetulek oli 1082,35 eurot, igakuisteks kohustusteks arvestas krediidiandja 150 eurot ning lepingust tuleneva kuutasu 2,50 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 929,85 eurot. Seega oli kostja krediidiandja ja hageja hinnangul krediidivõimeline. 12.
3. Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. 12.
4. Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund, sh regulaarse sissetuleku ja rahaliste kohustuste ning majapidamiskulude suurus. Laenutaotluses märgitud ja maksehäireregistrist nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelik varaline seisund. Maksehäireregistri väljavõte on seejuures tehtud 20.05.2024, s.o hagiavalduse esitamise päeval ning ei tõenda maksehäirete kontrolli enne krediidilepingu sõlmimist. Laenutaotlusel on märgitud vaid kostja igakuised sissetulekud ja kohustused, kuid puudub teave sissetuleku allika ja kohustuste sisu kohta. Samuti ei nähtu kohtule, et krediidiandja oleks välja selgitanud kostja majapidamiskulud. 5 Hageja esitatud krediidi kasutamisest ja tagasimaksetest (dtl 99-222; dtl 244-341) nähtub, et kostja on lepingu alusel teinud tagasimakseid. Üksnes tagasimaksete tegemisest aga ei saa järeldada, et tarbija oli laenu saamisel ka reaalselt krediidivõimeline. Tarbija võib laenu tagasi maksmiseks võtta ka uusi laenusid, mille tulemusel tarbija võlad üha suurenevad. Krediidivõimelisuse kontrolli eesmärk on sellist tagajärge vältida. 12.
5. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlausaldaja ei järginud

§ 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust.

Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal oli

§ 403

⁴ lg 4 ning KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

§ 4034

lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lõigetele 3 ja

1. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama paragrahvi lõikest 4 tuleneb, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Nimetatud kohustuste täitmine ei ole kehtiva seaduse kohaselt seatud sõltuvusse laenusumma suurusest. Praegusel juhul ei nähtu, et võlausaldaja oleks eelnimetatud kohustusi täitnud. Puuduvad tõendid ja selgitused selle kohta, millised olid kostja tegelikud rahalised kohustused ja majapidamiskulud. Tõendeid pole esitatud ka kostja sissetuleku suuruse, regulaarsuse ja allika kohta.
2. Hageja on esitanud ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (dtl 242). Kostja on kasutanud krediidilimiiti 17 155,78 euro ulatuses ja teinud tagasimakseid kokku 18 791,22 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse

§ 4034

lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Seadusjärgse intressi suurus oli alates lepingu sõlmimisest kuni

1. jaanuarini 2023 0%,
2. jaanuarist 2023 2,5% ja alates
3. juulist 2023 4%. Kuivõrd kostja on tasunud hagejale 1635,44 eurot saadud laenusummast enam, ei olnud kostja 28.12.2023 seisuga võlgnevuses ning lepingu ülesütlemiseks puudus alus. Seega ei ole kostjal

§ 4034

lg 7 kohaselt võlga ning hagejal puudub õigus

§ 108lg 1 kohaselt nõuda lepingu täitmist.

Kuigi poolte vahel oli kehtiv leping, on pooltevaheline võlasuhe praeguseks

§ 186p 1 kohaselt lõppenud kohase täitmisega.

1. Eeltoodust tulenevalt jäävad põhivõla nõue 1472,44 eurot ja intressi nõue 109,78 eurot rahuldamata. Rahuldamata jäävad ka sissenõudmiskulude nõue 50 eurot, kuivõrd meeldetuletuskirjade saatmise ajal ei olnud kostjal võlga, ja viivisenõue 115,87 eurot, kuivõrd kostja ei ole võlgnevuse täieliku tasumise tõttu võlgnevuse tasumisega viivitusse jäänud. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Hagi rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Seega puuduvad rahaliselt 6 kindlaksmääratavad menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohtuotsuse kostjale kättetoimetamine
4. Maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kohtul kostjale materjale mõistliku aja jooksul ja registrites näidatud kontaktidel kätte toimetada. Kostja tegelik elukoht ei ole teada ja kõiki võimalikke vahendeid kasutades ei olnud võimalik seda välja selgitada. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole ülalkirjeldatud asjaolud muutunud, kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik 7