Obsah (7)

§ 371§ 663§ 657§ 69§ 70§ 75§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Geidi Sile Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-15050 Kohtuasi K.Z-

) § 371 lg 1 p 1 alusel keelduda. Ilmselt esineks alus avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks ka

§ 371

lg 2 p 2 alusel, s.o riik ei peaks andma taolises asjas õiguskaitset, kuna sisuliselt on avaldusega soovitud legaliseerida tekkivat lapseröövi olukorda. Kui avaldaja leiab, et laps peaks edaspidi elama Eestis ning vanemad omavahelisele kokkuleppele ei jõua, siis tuleb avaldajal saada lapse elukoha muutmiseks vajalik õigus lapse hariliku viibimiskoha riigis, s.o Austraalias. Määruskaebus

1. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätkata menetlust. 2 3.
2. Määruskaebuse kohaselt on kohus lahendanud asja ebaõigesti, viidates pädevuse puudumisele, Euroopa Nõukogu määruse nr 2019/1111 alusel. Austraalia pole liikmesriik, kelle kodanike asju reguleeriks nimetatud määrus. Praegu on tegemist kahe Eesti kodaniku vahelise vaidlusega lapse hooldusõiguse küsimustes. Seega poleks Eesti kodanike õigussuhete reguleerimisel puudet ühegi teise riigi õigusega. Hooldusõigusega reguleeritakse vanemate õigusi ja kohustusi lapse suhtes. Need õigused on seadusega kaitstud ja nende õiguste kaitse peab Eesti kodanikule olema tagatud eelkõige Eesti kohtu poolt. Ebaloogiline oleks ja õiguse mõttele ei vastaks olukord, kus Eesti kodanikud ei saa omavahelist vaidlust lahendada või oma õigusi kaitsta Eesti kohtus. Põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Juhul, kui Eesti kodanikul pole võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda Eesti kohtu poole, siis sellised sätted riivaks ebaproportsionaalselt PS §-s 15 sätestatud õigust ja see oleks vastuolus PS §-dega 11 ja
3. Avaldaja on selgitanud, et tal puudub Austraalias kindel sissetulek, elukoht ja töökoht, mistõttu ei saaks ta Austraalias lapsega pikalt elada. Sellises olukorras on avaldaja õiguste kaitse Eesti kohtus vajalik. Avaldaja on hetkel koos lapsega Austraalias tagasi ja lapseröövi olukorda ei esine. Menetluse edasine käik
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata (

§ 657lg 1 p 21 koosmõjus §-ga 659).

6. Ringkonnakohtus on vaidluse all asja lahendamise allumine Eesti kohtule. Kohtualluvus tähendab

§ 69lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus.

Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse

§ 70lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

§ 75

lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Asi allub

§ 70

lg 2 järgi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

§ 70

lg 4 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes nimetatud Euroopa Liidu määrustes.

§ 371

lg 1 p 2 (koosmõjus § 477 lg-ga 1) kohaselt keeldub kohus avalduse menetlusse võtmisest, kui avaldus ei allu sellele kohtule. 6.

1. Vanemliku vastutuse asjades reguleerib rahvusvahelist kohtualluvust Euroopa Nõukogu
2. juuni 2019 määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud)). Samuti sisalduvad kohtualluvust reguleerivad sätted Haagi
3. oktoobri 1996.a Vanema kohustuste 3 kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioonis (Haagi
4. a konventsioon). 6.
5. Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust kohaldatakse selle artikli 97 kohaselt kohtualluvuse kontrollimisel vanemliku vastutuse asjades Eesti kohtus juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil. Ka Riigikohus on varem kehtinud Brüsseli II bis määruse osas selgitanud, et see kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest (vt RKTKm 20.03.2019, 217-11804, p 21). 6.
6. Avaldusele lisatud dokumentidest nähtuvalt on laps sündinud Austraalias (dtl 6). Rahvastikuregistri andmetel on lapse alaline elukoht Austraalias (dtl 48). Sealjuures on Austraalia kohus 26.05.2023 kinnitanud vanemate vahel vanemate ja lapse õigusi kinnitava kokkuleppe (dtl 16). Lapse vanemad on omavahel 19.05.2025 kirjalikult kokku leppinud, et lapsel on õigus reisida emaga Eestisse perioodil 14.06.-14.09.2025 (dtl 43). Lapse ema on soovinud jääda lapsega elama Eestisse ning on esitanud kohalikule omavalitsusele lapse kohta elukohateate ja seejärel käesoleva avalduse maakohtule. Lapse isa on kohalikule omavalitsusele avaldanud, et ta ei ole andnud nõusolekut lapse elukoha muutmiseks ning ootab last tagasi Austraaliasse (dtl 14-25). Ema on määruskaebuses avaldanud, et on lapsega tagasi Austraalias. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lapse harilik viibimiskoht ei olnud avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Ka avaldaja ei ole eeltoodud seisukohta määruskaebuses vaidlustanud. 6.
7. Austraalia ja Eesti Vabariik on Haagi 1996.a konventsiooni osalisriigid, mistõttu tuleb praegusel juhul kohtualluvuse määramisel lähtuda Haagi 1996.a konventsioonis sätestatust. Haagi 1996.a konventsiooni artikli 5 kohaselt on lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtu või haldusasutuse pädevuses rakendada abinõusid lapse või tema vara kaitseks. Sealjuures tuleneb artiklist 7, et lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise korral säilitavad pädevuse selle osalisriigi ametiasutused, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda määruskaebuse väited asuda kohtualluvuse osas maakohtust erinevale seisukohale, kuna Haagi 1996.a konventsiooni kohaselt tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda lapse harilikust viibimiskohast, mitte vanemate või lapse kodakondsusest. Praegusel juhul viibis laps Eestis ajutiselt ning teine vanem ei ole andnud nõusolekut lapse elukoha muutmiseks. Seega ei saa pidada Eestit lapse harilikuks viibimiskohaks Haagi 1996.a konventsiooni mõistes. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et avalduse läbivaatamine ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Asjas ei ole ka esile toodud, et vanemate vahel oleks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe vaidluse lahendamiseks Eesti kohtus. 6.
8. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus

§ 371

lg 1 p 2 (koosmõjus § 477 lg-ga 1) alusel lõppjärelduses põhjendatult avalduse menetlusse võtmisest keeldunud ning ringkonnakohtul ei ole alust määruskaebust rahuldada.

1. Maakohus on määruse sissejuhatavas osas ebaõigesti märkinud tsiviilasja numbriks 2-
2. Käesoleva tsiviilasja number on 2-25-
3. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega, mille ringkonnakohus saab parandada.
4. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta

§ 171lg 1 alusel avaldaja kanda.

4 (allkirjastatud digitaalselt) 5