Obsah (7)

§ 120§ 2§ 37§ 62§ 44§ 121§ 43

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-4580 Määruse kuupäev 9. jaanuar 2026 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks seoses rii

) § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas
2. detsembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub kohustada Politsei- ja Piirivalveametit (PPA) tegema kaebaja suhtes ametlik ettekirjutus Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni deporteerimise kohta. PPA tühistas
3. mail 2023 kaebaja taotluse alusel tema pikaajalise elaniku elamisloa, kuid otsuses väljasõidu ettekirjutust ei teinud. Kaebaja soovib minna Venemaa Föderatsiooni, kus on tema püsiv elukoht. Kaebaja viitab asjale nr 15.3-3.1/
5. PPA esitas
6. detsembril 2025 kohtule vastuse kohtunõudele, milles selgitas, et kaebaja suhtes viidi läbi tähtajalise elamisloa menetlust nr
7. PPA lõpetas menetluse
8. detsembri
9. a otsusega nr 15.3-3.1/2685-2, mille ajendiks oli kaebaja
10. detsembri
11. a taotlus. KOHTU SEISUKOHT 3.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust

§ 2lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust 3-25-4580 tahtest lähtudes.

Kohus mõistab, et kaebaja nõuab

§ 37

lg 2 p 2 alusel PPA kohustamist teha kaebaja suhtes Eestist lahkumisettekirjutus Venemaa Föderatsiooni. 4.

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kaebaja on viidanud kaebuses pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusele, kuid ei ole seda haldusakti asja materjalide juurde lisanud. Kohus ei pea vajalikuks vastavat dokumenti PPA-lt välja nõuda, sest saab selle asja materjalide juurde võtta varasema haldusasja materjalidest. Kohus võtab asja materjalide juurde haldusasjas nr 3-25-3496 esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 11. mai 2023. a otsuse nr 15.3-3.1/1073-3. 5.

§ 44

lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes kannab hetkel karistust Viru Vanglas. Kaebajal on Eestis viibimiseks ajutine alus välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 5 järgi. Kaebaja pikaajalise elamisloa tunnistas PPA
2. mail 2023 otsusega nr 15.3-3.1/1073-3 kehtetuks. Tähtajalise elamisloa menetluse lõpetas PPA
3. detsembril 2025 otsusega nr 15.3-3.1/2685-2 seoses asjaoluga, et kaebaja võttis taotluse tagasi. Seega on kaebaja Eestis viibimise seaduslikuks aluseks VMS § 43 lg 1 p 5 ning kohtule ei nähtu muid aluseid Eestis viibimiseks. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks PPA-d tegema kaebaja suhtes Eestist lahkumise ettekirjutuse Venemaa Föderatsiooni. Kaebuse esitamiseks puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, sest isiku subjektiivseid õiguseid ei rikuta haldusakti välja andmata jätmisega. Kaebajal on õigus riigist vabalt lahkuda ning pöörduda Venemaa Föderatsiooni ning lahkumine ei vaja PPA nõusolekut või luba. PPA ettekirjutuse andmata jätmisega ei piirata kaebaja õiguseid. Kaebaja õigus Eestist lahkuda eksisteerib olenemata PPA tegevusest ning lahkumisettekirjutusega ei mõjutata õigust pöörduda Venemaa Föderatsiooni. Kuigi kaebaja kannab vanglakaristust, siis pärast vangistusest vabanemist on kaebajal võimalus vabatahtlikult Eestis lahkuda ning pöörduda Venemaale. Seega ei riivata isiku subjektiivseid õiguseid.
4. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 kohaselt tehakse ettekirjutus isiku suhtes, kes viibib Eestis ilma seadusliku aluseta. Praegusel juhul puudub PPA-l kohustus ettekirjutuse tegemiseks, sest kaebaja viibib Eestis seaduslikult VMS § 43 lg 1 p 5 alusel. Lahkumisettekirjutuse puudumine ei riiva kaebaja õigusi, sest kaebajal on vahetult seadusest tulenev kohustus Eesti riigist lahkuda, juhul kui tal puudub seaduslik alus riigis viibimiseks (VSS § 3 lg-d 1 ja 3). Sellise kohustuse tekkimiseks ei ole täiendavalt vaja PPA ettekirjutust. Seega haldusakti andmata jätmine ei puuduta kaebaja õigusi.
5. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel seoses kaebaja ilmselge kaebeõiguse puudumisega, sest PPA lahkumisettekirjutuse tegemata jätmisega ei riivata kaebaja subjektiivseid õiguseid. Vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 2 3-25-4580 9. Isegi juhul, kui kohus möönaks kaebeõiguse olemasolu, tuleks kaebus tagastada

§ 121lg 2 p 2 alusel.

Selle sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja soov on pöörduda Venemaa Föderatsioon. Juhul kui kohus kohustaks PPA-d tegema kaebaja riigist väljasaatmiseks lahkumisettekirjutuse, ei oleks kaebajal võimalik pöörduda Venemaale enne karistuse ära kandmist. Lahkumisettekirjutus ei muuda kriminaalasjas määratud karistust ega peata või lõpeta seda. Kaebaja on karistuse edasisest kandmisest vabastamist korduvalt taotlenud, kuid kohtud ei ole seni neid taotlusi rahuldanud (vt nt Viru Maakohtu 4. detsembri 2025. a määrus asjas nr 1-22-252). Seega, isegi juhul kui kaebus rahuldada, ei ole võimalik saavutada kaebaja taotletud eesmärki. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3