lg 1 p 1 ja lg 2, § 175 lg 1 p 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel sundraha 981 eurot, kaitsjatasu õigusabi osutamise eest 2253,60 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulu 42 eurot.
lg 3 alusel määrati, et kriminaalmenetluse kulud, summas 3276,60 eurot, tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena summas 273,05 eurot. T. P.B-lt mõisteti
lg 1 p 1 ja lg 2, § 175 lg 1 p 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel sundraha 981 eurot, kaitsjatasu õigusabi osutamise eest 1802,76 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulu 42 eurot.
lg 3 alusel määrati, et kriminaalmenetluse kulud, summas 2825,76 eurot, tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena summas 235,48 eurot. 2 Kannatanu X tsiviilhagi P.B ja T. P.B vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes summas 32,56 eurot jäeti rahuldamata. X tsiviilhagi P.B vastu kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldati osaliselt ja mõisteti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel P.B-lt kannatanu kasuks välja 150 eurot. X tsiviilhagi T. P.B vastu kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudesrauhldati osaliselt ja mõisteti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel T. P.B-lt kannatanu kasuks välja 150 eurot. P.B ja T.P.B mõisteti süüdi selles, et nemad,
Süüdistatava Tanel P.B kaitsja adv. M.Mahlapuu taotleb apellatsioonis samuti maakohtu otsuse tühistamist, mittevaralise kahju osas tsiviilhagi tühistamist ja menetluskulu riigi kanda jätmist. Apellant leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigustning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud valele isiku alusetule süüdimõistmisele. Menelusõiguse oluline rikkumine seisneb kaitsja hinnangul järgnevas. Kohtuotsuse ülesehitus vastama
-i nõuetele. Maakohus ei ole järginud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Kohus on otsuse põhistamisel eksinud tõendite hindamisel süüdimõistetu kahjuks. Kohus nimetatud põhimõtet rikkudes ning kõiki kaitsja poolt esitatud tõendeid mitte arvesse võttes andnud hinnangu kannatanu X ütlustele, lugedes need usaldusväärseteks võrreldes süüdistatavate ütlustega. Apellant leiab, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ning nende pinnalt ei ole võimalik teha süüdimõistvat kohtuotsust ja seda alltoodud põhjustel. Maakohus ei ole arvestanud otsuse põhistamisel asjaoluga, et X ütluste 4 usaldusväärsuses on põhjust kahelda. Esiteks ei soovinud kannatanu alguses anda asjale üldse „ametlikku käiku”. Järelikult olid tal mõjuvad põhjused selleks, aga neid pole ta avaldanud. See kinnitab tema ütluste ebausaldusväärsust. Kannatanu oli tugevas joobes. Puuduvad andmed, mida X tegi perioodil 8.02.2020 õhtul alates kl 23 kuni järgmise päeva hommikuni kl 10.22, so praktiliselt terve öö. X ähvardas varem korduvalt P.B kättemaksuga. X soovis P.B-lt raha välja pressida (väidetavalt korter on tema ostetud). T. P.B ja P.B selgitustest nähtub, et X annab nende suhtes valeütlusi ja seda seetõttu, et X on varem pikka aega koos elanud P.B-ga ning ta ei suuda andestada, et P.B on leidnud uue elukaaslase T. P.B näol. Seega on X isiklikult huvitatud, et T. P.B-l ja P.B-l läheks halvasti. Seda soovi on X vanglast vabanemisest alates korduvalt väljendanud. Seega esineb kannatanul ajend ja motiiv P.B suhtes valekaebuse esitamiseks. Maakohus ei ole sellele asjaolule hinnangut andnud. Veelgi enam, kohus ei ole X ütluste usaldusväärsust hinnanud. Nimetatud asjaolul on määrav tähtsus X ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei kinnita tõsikindlalt ükski objektiivne toend. Samuti ei haaku tema ütlused detailides teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate ütlustega. T. P.B ütlused riimuvad kaassüüdistatava ütlustega. Üheks oluliseimaks tõendiks, mis seavad kahtluse alla X ütluste usaldusväärsuse, on asitõendi vaatlusprotokoll ja CD-plaat, kus vaadeldud
lg 2 1 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. Apellant leiab, et kohtus uuritud tõendid ei võimalda teha ühest ja ümberlükkamatuid järeldusi T. P.B süüdiolekus. Tõendid, sh tunnistajate ütlused, on vastuolulised ja vasturääkivad. Kaitsja märgib lisaks, et
Kriminaalmenetluses ei ole süüdistataval üldjuhul kohustust esitada tõendeid süüdistuse kummutamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.oktoobri 2007.a. otsus asjas nr.3-1-1-57-07). Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et
§-s 7 lg 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Apellant leiab, et tõendite ebaõige hindamisega on kohus rikkunud
§-s 339 lg 2 sätestatut, et kohus võib tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus.Samuti on maakohtu otsuse põhistused ebapiisavad. Seega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust
lg 2 mõttes, mis toob karistuse mõistmise osas kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Kokkuvõtvalt märgib apellant, et kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks on
p 1 ja 3 kohaselt kohtuliku uurimise ühekülgsus voi puudulikkus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Tallinna Ringkonnakohtu
Süüdistatava T. Kleismanni kaitsja leiab, et kohtuotsuse tühistamise aluseks on
p 1 ja 3 e kriminaalmenetluseõiguse oluline rikkumine
Mis puudutab väidet, et maakohus on rikkunud
Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav süüdistatava kaitsja poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e
Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt
Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei 6 ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida
lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav
Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Apellantide hinnangul on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ja see asjaolu on maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks
Antud juhul ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates ka kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Esiteks, just kaitsjate taotlusel määras kohus kannatanu suhtes kohtuarstliku ekspertiisi ja võttis vastu ka kohtule esitatud videosalvestused. Seega ei saa rääkida, et kaitsjate taotlused oleks jäänud kohtu poolt tähelepanuta ja et kohus oleks ühepoolselt nö kuulanud vaid prokuröri. Veel enam, nagu kohtuistungi protokollist nähtub ei olnud prokurör nõus kõigi kaitsjate poolt kohtule esitatud taotlustega, kuid kohus siiski andis õiguse kaitsjatele. Kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist prokurör ja kaitsjad kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Muuhulgas vaadati kohtuistungil ka esitatud videosalvestisi. Süüdistatavatel ja kaitsjatel oli võimalik esitada küsimusi kannatanule ja tunnistajatele. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsjad nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Miks pärast kohtuotsuse tegemist hakatakse väitma, et kohtulik uurimine on olnud puudulik, jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Seejuures ka apellatsioonides ei taotleta mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtu istungil ega viidata ka sellele, et maakohus oleks jätnud tähelepanuta kaitsepoole taotlused ning rahuldanud ainult süüdistuse poole taotlusi või vastupidi e olnud ühekülgne. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Ette ei saa ka heita seda, et maakohus oleks ühekülgselt hinnanud tõendeid. Selle väite vastu räägivad maakohtu seisukohad, mis puudutavad tsiviilhagi ja seda nii varalise kahju kui ka mittevaralise kahju osas. Maakohtu otsusest on selgelt väljaloetav seisukoht, et maakohus ei usu kannatanut selles, et süüdistatavad oma ründega on põhjustanud kannatanule tema elukvaliteedis selliseid muutusi nagu kannatanu on kirjeldanud kohtus antud ütlustes (ei jõua kätt enam kaua üleval hoida, teraapia ja taastusravivajadus). Samuti jäid kohtu hinnangul tõenditest puudu ka osas, et kannatanu poolt ostetud ravimid ja arsti viisiditasu aga ka teraapias ja taastusravis käimine, puuduv töövõime, 18.03.2020 diagnoositud mõõdukas depressioon ning orgaaniline segatüüpi meeleoluhäire, 24.04.2020 diagnoositud müalgia ning väited selle kohta, et ta ei suuda enam nii kaua käsi üleval hoida, on tingitud just 08.02.2020 kuriteosündmusest. Seoses kohtule esitatud videosalvestistega märgib kohtukolleegium vastuseks apellatsiooniväidetele veel järgmist. 29. juuni 2021 istungil, kui kaitsja esitas videosalvestised, oli prokurör nende vastuvõtmise vastu. Prokurör leidis, et kuna 7 tegemist on selliste salvestistega, millel on jäädvustatud kannatanu juba pärast arutatavat sündmust, ei ole need tõenditena asjakohased. Salvestised on salvestatud 2020 aasta juulis e viis kuud pärast sündmust. P.B kaitsja, kes oli ka salvestiste esitaja, selgitas seepeale, et “ma ei tõenda sündmust, vaid tõendamine on sündmuse tagajärg. Nõutakse 9000 eurot sellepärast, et tekitati kohutav kehaline trauma, mille tõttu ta ei ole võimeline enam töötama ega aru saama, mis maailmas toimub. Kui me vaatame videoid, siis me näeme, et see asi ei ole üldse nii hull“. Kaitsja põhjendas ka salvestiste esitamist kohtule sarnaselt: „ Me tahame nende salvestistega näidata seda, et kui me vaatame surevat luike, ma pean silmas kannatanut, siis mujal on ta väga rõõmus ja seltskondlik inimene, tunnistaja W istub ka temaga koos ja nad lõbutsevad. Teine video näitab seda, kuidas nad Wga kahekesi tulevad minu kliendi korteriukse taha, mida nad tahavad ei tea, aga sealt on näha, kui energiline ja elujõus ta on, tal ei ole mingisuguseid hädasid ega muresid nagu me siin näeme, et ta tahab vaheaegasid saada, sest ta ei jõua enam siin istuda, kuigi kannatanu ei peagi siin olema, aga teda huvitab, kas tema nõks läheb läbi või mitte“. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, on kaitseargumendid selles osas kohtu poolt arvesse võetud ja 19 000 eurosest mittevaralisest kahjunõudest rahuldas kohus 300 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega ei ole enam apellatsioonimenetluse ajaks aktuaalne vaidlus, kas kannatanu tervislik seisund, milline see oli kohtmenetluse ajaks e 1 aasta ja 4 kuud pärast arutatavaid sündmusi, oli ikka just nende sündmuste tagajärg. Kui keegi üldse selles osas maakohtu otsuse vaidlustamiseks apellatsioonikohtu poole pöörduda võiks, siis oleks see kannatanu. Pühendada aga enamus apellatsioonist kannatanu tervisele ja tervisega seotud tõenditele, milliste hindamist süüküsimusega seonduvalt ei ole taotletud ka mitte maakohtus ja väita, et kohus ei ole neid arvestanud, on asjakohatu. Kohtukolleegium peab paraku ikka ja jälle selgitama apellantidele, et pöördudes apellatsiooniga ringkonnakohtusse, tuleb meeles pidada seda, et see esitatakse maakohtu otsuse peale ja just maakohtu otsus on menetlusdokument, mis jääb ajaliselt maakohtus esitatud kaitsekõne teeside ja apellatsioonis esitatud kaitseväidete vahele ning apelleerida maakohtu otsust nendesamade väidetega ei ole mitte alati asjakohane. Oluline on otsust lugeda selle pilguga, kas ikka kõik maakohtus esitatud kaitseväited enam aktuaalsed on ja kas juhuslikult ei ole maakohus juba nendele tähelepanu pööranud otsuses. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega, kes väidavad, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on
Riigikohus on tõesti selgitanud, et sellise rikkumisega on tegemist juhtudel, kui kohtuotsuse põhjendused on ebapiisavad või nad ei ole veenvad. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Ka asjaolu, et kaitsjad ei nõustu maakohtu otsuses esitatud tõendite hindamisega, ei mõjuta otsuse põhjendatusele antavat hinnangut. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtukolleegiumi hinnangul selles osas maakohtu otsusele etteheiteid teha ei saa. 8 Süüdistatava T. P.B kaitsja on apellatsioonis viidanud maakohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele. Ka selline väide on väär. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel ja seda nii süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel kui ka karistuse mõistmisel, konfiskeerimisotsuse tegemisel jms. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et apellandid ei ole esitanud apellatsioonides ühtegi põhjendust, et kohtuotsuse muutmata jätmise korral tuleks muuta süüdistatavavate käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut või kergendada karistust. Veel juhib kohtukolleegium kaitsjate tähelepanu asjaolule, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse ainult
lg 2 alustel e õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumise, siis on kaks võimalust: kas ringkonnakohus tagastab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks või kõrvaldab ise rikkumise (
Rõhutada tuleb sedagi, et kaitsja, kes väidab, et maakohus on rikkunud mõnda
lg 1 punktides 111 loetletud sätetest e praegusel juhul p 8, ei saa taotleda enamat, kui kriminaalasja tagastamist maakohtule pärast kohtuotsuse tühistamist ringkonnakohtu poolt. Olukord, kus maakohtu otsuse motiivid mõnes küsimuses ei ole piisavad või on ebaselged, on parandatav ringkonnakohtu poolt. See tuleneb
Eeltooduga kohtukolleegium selgitas, miks ei pööra tähelepanu käsitletud apellatsiooniväidetele ja miks peab neid väiteid põhjendamatuteks ning sisuliselt otsituteks. Kaitsjad võivad küll kaitsetegevuse käigus paisata õhku mistahes väiteid, kuid neid tuleb ka seaduse aspektist asjakohaselt põhjendada. Paljasõnaliselt õhku paisatud väited ei ole apellatsioonikohtus apellatsioonimenetluse esemeks ja need jäävad tähelepanuta. Sellised väited ei saa kuidagi kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsusega vastupidise otsuse tegemist. Olles ümber lükanud kaitseväited nende poolt viidatud seaduserikkumiste kohta ning lugenud need sisuliselt ilmselgelt põhjendamatuteks kuna neil puudub lihtsalt seaduslik alus ning nendele viitamisega püütakse leida mingeid olematuid pidepunkte, et vaielda vastu maakohtu otsusele, sedastab kohtukolleegium järgmist. Põhimõtteliselt on vaidluse sisuks apellatsioonimenetluses maakohtu poolne tõendite hindamise protsess ja selle tulem e apellantide arvates on kohus teinud hulgi eksimusi tõendite usaldusväärsuse osas ja tegelikul tulnuks tõendeid hinnata selliselt nagu nende arvates on õige. Ehk siis apellatsioonidest võib välja lugeda, et olukorras, kus kohus oleks hinnanud tõendeid selliselt nagu seda peavad õigeks kaitsjad, oleks kohtuotsus õigeksmõistev. Kaitsjad peavad õigeks, et kohtuotsus, mis oleks siis sel juhul õigeksmüistev rajaneks süüdistatavate ütlustel ja nende tunnistajate ütlustel, kes kohtus väitsid, et nemad pole kannatanu ründamist süüdistatavate poolt näinud. Nendeks on tunnistajad F, C ja B. Maakohtu poolt usaldusväärseteks loetud kannatanu X ja tunnistajate W ja Q ütlused on aga tegelikult vastuolulised ja nendele süüdimõistvat kohtuotsust rajada ei saa. Kannatanu oli lubanud kätte maksta P.B-le ja tal oli seega motiiv nö lavastada kuriteosündmus. Vigaselt on 9 maakohus kasutanud ka Q ütlusi tõendina. Q ei tajunud ega näinud sündmust vahetult pealt, vaid annab edasi ainult kannatanu poolt antud teavet. Kohtukolleegium selgitab ja seda toetudes Riigikohtu poolt korduvalt väljaöeldud seisukohtadele, et ringkonnakohtul ei ole õigust hakata niisama, ilma maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vigu tuvastamata, hakata omapoolselt tõendeid ümber hindama. Sellist ringkonnakohtu tegevust on Riigikohus hinnanud kui menetlus õiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. Nimelt, Riigikohus on selgitanud, et selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Oluline on veel siinjuures kohtukolleegiumi arvates selgitada, et menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kõige eeltoodu põhjal peab kohtukolleegium põhjendatuks anda vaid omapoolne hinnangu maakohtu poolsele tõendite hindamise protsessile e sellele, kas maakohus on tõendite hindamisel teinud mingeid vigu, mis tingivad lõppkokkuvõttes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-4812, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise või õigeksmõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist või mittetoimepanemist süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu poolt esitatud põhjendusi, sest nagu öeldud, esiteks, on nendega täielikult nõus ja teiseks, kaitsjate poolt esitatud apellatsiooniväited ei lükka ka ümber maakohtu poolt otsuses esitatud põhjendusi ning maakohtu järeldust süüdistatavate süü osas. Süüdistatava T. P.B kaitsja leiab ka seda, et maakohus on alusetult hinnanud kohtuotsuse punktis 2.24 muuhulgas tunnistaja Q ütlusi tõendina. Apellant rõhutab, et Q ei tajunud ega näinud sündmust vahetult pealt, vaid annab edasi ainult kannatanu X poolt antud teavet. Teatavasti
lg 2 1 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. Kohtukolleegiumi seisukohast tuleks selleks, et selgitada, mida on Q ütlustega sisuliselt maakohus tõendanud, lähtuda kohtuotsuse p-st 2.11, 10 kus on tsiteeritud Q ütlusi, mida nad konkreetselt tõendavad. Maakohtu hinnangul tunnistaja Q ütlused kinnitavad kannatanu ja tunnistaja W sõnu kohtumise ning kiirabisse helistamise kohta. Omalt poolt märgib kohtukolleegium vastuseks kaitsjate apellatsioonides esitatud ja maakohtu vigadeks loetud väidetele veel järgmist. Esmalt kordab kohtukolleegium seda, et ei nõustu kindlasti kaitsjatega selles, et nende poolt esitatud tõendite analüüs saaks kuidagi mõjutada kohtupoolset lõppjäreldust süüdistatavate süü osas. Need väited ei kinnita ka seda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud vigaselt ja et ringkonnakohtul tekiks kohustus tõendite ümberhindamiseks. Ei ole võimalik mõista isikut õigeks seetõttu, et ta ise eitab tegu ja et on olemas veel mõned tunnistajad, kes ei näinud pealt kuriteosündmust. Tõsi on see, et kaitsjate poolt märgitud tunnistajad ja ka maakohtu otsuses on käsitletud selliste tunnistajate ütlusi, kes olid küll süüdistuses märgitud ajal süüdistuses märgitud kohas, kuid ei näinud pealt süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmust. Selleks, peaks kohus jõudma järeldusele, et kannatanu ja tunnistajad, kes vastupidi nägid sündmust pealt, annavad kohtule valeütlusi ja samal ajal sedastama, et tunnistajad, kellest üks magas ja teine ei viibinud sisuliselt kuriteosündmuse juures köögis, on need tunnistajad, kes oskavad midagi kuriteosündmuse kohta rääkida. Kohtukolleegium leiab sarrnaselt maakohtuga, et kohtuotsuse rajamine süüdistatavate süüd õigustavatele ütlustele ja nende tunnistajate ütlustele, kes ise kinnitavad, et kas magas või oli teises toas, ei saa. Põhjendatult on maakohus andnud eelistuse kannatanule ja tema ütlusi kinnitavatele tunnistajetele lugedes nende ütlused usadusvääärseteks ning jätnud süüdistatavate ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale. Kohtukolleegiumi veendumust selles, et süüdistatavad olid süüdistuses märgitud ajal süüdistuses märgitud kohas ja panid toime kannatanu suhtes ka süüdistuses kirjeldatud teod, süvendavad järgmised tuvastatud asjaolud, millistest ei saa mööda vaadata. Kohtu veendumust ei kummuta fakt, et süüdistatavad eitavad, et nad üldse süüdistuses märgitud ajal viibisid sündmuskohal ja väidavad, et nad ei ole 8.02.2020 üldse kannatanut näinud. Kohtukolleegiumi hinnangul on leidnud tõendamist süüdistatavate viibimine kuriteosündmuse toimumise ajal kuriteosündmuse toimumise kohas ja seda maakohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditega. Veel enam, kohtukolleegium seisukohast on tõendatud ka asjaolu, et nad lausa otsisid kannatanut 8.02.2020. Seda kinnitab tunnistaja Y, kes on kannatanu poeg ja kes väidab, et temale helistati P.B telefoninumbrilt, helistajaks oli Trumm ja ta otsis X ning ähvardas ka seejuures, et kui ei saa kätte, siis tema läheb lõpuni. Otsimise põhjuseks oli auto lõhkumine. Just P.B auto lõhkumises ööl vastu 8.02.2020 süüdistasid süüdistatatavad kannatanut ja selle kohta oli alustatud ka väärteomenetlust. 8.02.2020 otsiti kannatanut ja kui ta ilmselgelt kellegi vihje peale leiti õhtul XXX külast XXX talust, siis kättemaksu sisuks oli muuhulgas just kannatanu auto lõhkumine. Kohtukolleegium seda juhuseks ei pea. Tegemist oli vägagi sihipärase rünnakuga, sest tuldi, kohale, rünnati kannatanut ja vägivalda kasutades tiriti ta õuele, kus lõhuti ka tema auto. Nagu tunnistaja W süüdistatavate tegevust kirjeldas, siis toimus see nii, et nad jooksid sisse ja kohe X poole ning seejuures T. P.B teatas, et “siin sa oledki”. Ka see kinnitab Y ütlusi selle kohta, et süüdistatavad olid kannatanut otsinud. Tegemist on süüdistatavate poolt motiveeritud rünnakuga, millel 11 oli kindel eesmärk ja ka tallu tuldi kindla teadmisega, et X on seal. Ka asjaolu, et T. Kleeesmannil oli käes nukikaitsmetega kinnas, aga sedagi kinnitab tunnistaja W , tähendab seda, et süüdistatavatel oli juba tulles eesmärk kannatanut ka füüsiliselt rünnata. Motiiv ja ajend oli süüdistatavatel seega olemas. Otsida motiivi ja ajendit, miks kannatanu süüdistatavaid alusetult süüstab, aga just seda kaitsjad teevad, on ainetu. P.B ja X on endised elukaaslased, neil on kaks ühist last ja suhted pärast lahjuminekut ei ole kiita. Samas, ei välista sellised suhted ka seda, et X on säilinud midagi sellist, mis takistas teda koheselt politseile üles andmast oma laste ema. Sestap ei ole ka tõeseltvõetav see, mida ta tunnistaja Q-le täpselt mainis teda rünnanud isikute kohta, kui tunnistaja helistas hädaabinumbrile 9.02.2020 hommikul ja kiirabi välja kutsus. Samuti ei oma süüküsimuse seisukohast tähtsust asjaolu, kas politseile esitas kuriteoavalduse kannatanu või keegi kolmas isik. Samamoodi ei mõjuta süüdistatavate süüd asjaolu, kas nendega oli kaasas ka keegi kolmas isik või mitte. Süüdistatavate süü on tõendatud ja apellatsioonides esitatud väited seda seisukohta ei kummuta. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Süüdistatava P.B kaitsja heidab maakohtule ette seda, et maakohus on aidanud kaasa X-l pääseda lapsevanema kohustuste täitmisest. Nimelt kannatanu poolt esitatud tsiviilhagis oli märgitud vaid konto number, kuhu kanda kannatanu kasuks välja mõistetavad kahjuhüvitised. Maakohus märkiski oma otsusesse selle konto numbri ja konto omanikuna kannatanu X. Seejärel aga pöördus kohtu poole kannatanu ja teatas, et tema poolt kohtule antud konto omanik on tegelikult tema poeg Y. Tegemist on tõesti sellise asjaoluga, mis nagu kohus õigesti vigade parandamise määruses märkis võib takistada vabatahtlikult rahalise kohustuse täitmist. P.B arvates on kannatanu sellega proovinud varjata oma tulusid. Kui hüvitis laekuks kannatanu kontole, siis saaks kohtutäitur selle arvata lastele ülalpidamisrahade katteks maha kuna väidetavalt on kannatanu konto arestitud. Kohtukolleegium möönab, et esitatud põhjendused, iks kannatanu on soovinud kahjusummade ülekandmist poja kontole võivad olla õiged. Samas ei ole apellatsioonikohtult taotletud selle küsimuse osas seisukohavõttu ja on vaid märgitud, et M.Kleesannile jääb selgusetuks. Ei ole esitatud ka kannatanu konto numbrit. Ilmselgelt on see P.B-le teada ja kui ta ei ole saannud kannatanu kontolt mingeid rahasid, siis kohtutäituri kaudu, kelle menetluses on elatisraha sissenõude asi saanuks seda teada. Kohtukolleegium ei näe aga mingit rikkumist selles, kui süüdistatavatel on soov vabatahtlikult selleks ettenähtud tähtajal hüvitada kannatanule väljamõistetud 300 eurot, siis teevad nad ülekande kannnatanu kontole ja märgivad ka selgitusse, mis ülekandega tegemist. Kui süüdistatavad seda vabatahttlikult ei tee ja kannatanu pöördub kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks, siis tuleb selles osas pöörduda täituri poole ja selgitada asjaolusid. Seega leiab kohtukolleegium, et süüdistatavate kaitsjate apellatsioonide rahuldamiseks alus puudub. Süüdistatava P.B kaitsja adv. Gennadi Kull on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse 12 kohaselt 6 tundi, mille eest on tasu 388,80 eurot (sh käibemaks 32,40 eurot). Kuus tundi on kulunud maakohtu otsusega tutvumisele, kliendiga konsulteerimisele ja apellatsiooni koostamisele. Tasude ja kulude korra § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte 324 euro ühes kohtuastmes. Tasude ja kulude korra § 1 lg 6 kohaselt juhindutakse sellest tasumäärast ka apellatsioonimenetluses. Seega on käimasolevas apellatsioonimenetluses kaitsja ajakulu taotluse kohaselt olnud maksimaalses määras. Süüdistatava T. Kleesmaani kaitsja adv. Madis Mahlapuu on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 5 tundi, mille eest on tasu koos käibemaksuga 324 eurot. See aeg kulus temal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Järelikult tuleb kohtul olukorras, kus kaitsja toimingud on kahtlustatava või süüdistatava kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemiseks kulunud aeg põhjendanud, toimingute eest tasu kindlaks määrata. Seega RÕS § 22 lg-st 7 tulenevalt on kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima kaitsja esitatud riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning vajadusel taotletud riigi õigusabi tasu summat vähendama. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjad on ilmselgelt üle paisutanud apellatsiooni koostamisele kulunud ajakulu. Taotlustest küll ei selgu, kui kaua nad tutvusid maakohtu otsusega, kuid arvestades, et tegemist on üheepisoodilise süüdistusega ja sisuliselt kujutab maakohtu otsuse lugemine seda, et kaitsja tutvub maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga e miks maakohus on lugenud usaldusväärseks ühed tõendid ning jätnud kõrvale teised kui mitteusaldusväärsed. Mingeid keerulisi juriidilisi nüansse kohtuotsus ei sisalda ja kohtukolleegium on veendunud, et kõrgkvalifitseeritud advokaat, kes osales ka maakohtu kohtulikul uurimisel ja oli juba otsust lugema asumisel teadlik nii enda kaitseväidetest kui ka prokuröri vastuväidetest, ei kuluta 12 leheküljele paigutatud motiivide lugemisele üle poole tunni. Apellatsiooni koostamisele kulunud aja osas märgib kohtukolleegium, et apellatsioonid sisaldavad suures osas maakohtu otsuse ja kohtuiśtungi protokollist tsitaate. Võrreldes apellatsioone, siis süüdistatava T. P.B kaitsja põhjendused on 4 leheküljel, kuid ka seal on palju tsiteeritud ütlusi maakohtu istungi protokollist. Samas on sellest apellatsioonist vähemalt hoomatav, mida millegagi öelda tahetakse. Süüdistatava P.B kaitsja apellatsioon kannab tõesti vaid apellatsiooni nime. Sisu on selline, et seda on isegi raske edasi anda. 71 lauset/tsitaati jne on nummerdatud. Enamus on lihtsalt kannatanu, tunnistaja, süüdistatavate ütlused ja dokumentaalsete tõendite ümberkirjutused, pisut maakohtu seisukohti ja olematu kogus kaitsja enda selliseid seisukohti, millistega üritab kaitsja ringkonnakohut veenda tõendeid ümber hindama, kuid, mis tegelikult on trafaretsed ning nende tippimine maakohtus ülekuulatud isikute 13 ütluste ümberkirjutuste vahele ei ole selline kaitsetegevus, millega oleks eriti vaeva nähtud. Mis aga puudutab apellatsiooni seda osa, mis ongi lihtsalt kohtuistungi protokolli ümber kirjutamine, siis seesama oli paberile pandud ja ette kantud juba maakohtus kohtuvaidlustes. Teiste poolt räägitu suuline ettekanne kestis tund aega, oli vägagi ilmekas ja see sarnanes multifilmi dubleerimisele, kus kurja tegelase tekst oli kurja hääletooniga ette kantud, hea tegelase tekst leebema häälega ja prokuröri seisukohad vägagi irooniliselt. Seega selle teksti eest on maakohtu poolt juba kaitsjatasu välja mõistetud e hüvitatud on ka osa apellatsioonimenetluse kuludena näidatud töörahast. Apellatsioonides maakohtule etteheidetud rikkumised, millistele kohtukolleegium käesolevas otsuses kaitsjate tähelepepanu pööras, on ilmselgelt aga põhjendamatud ja kriminaamenetluslik kogemus lubab väita üheselt, et sellised tekstid rikkumiste kohta võetakse ikka ja jälle üle varasematest kirjatükkidest, kus nad võisid isegi õigeks osutuda ja said ringkonnakohtu poolt heakskiidu. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et arvestab apellatsioonidele kulunud ajaks 2 tundi ja seejuures arvestad süüdistatava P.B kaitsja adv. G. Kulli poolt ilma ajakuluta näidatud kaitsealusega konsulteerimise selle aja sisse. Tema apellatsioon on ringkonnakohtu jaoks eriline šedööver, milliseid ei tohiks kohtu laual üldse olla. Apellatsioonist ei õhka ka infot, et ta oleks oma kaitsealusega pidanud midagi eriti konsulteerima. Ainuke küsimus, mis kaitsealusele selgusetuks oli jäänud puudutab maakohtu poolt tehtud vigade parandamise määrust, kuid ka sellega seoses ei ole kaitsja suutnud oma tööd perfektselt teha, mida on ringkonnakohus juba eelnevalt ka kritiseerinud. Seega hindab kohtukolleegium apellatsioonimenetluses kaitsjate töö ajakuluks 5 pooltundi, mis on 135 eurot ja koos käibemaksuga kuulub kaitsjatele hüvitamisele 162 eurot.
kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
lg 1 p -st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse P.B ja T. P.B suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.