2-14-52132/173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-14-52132 Tsiviilasi Kalev Närepi avaldus põhihuvide keskme määramise õigusliku kontrolli läbiviimiseks seoses tsiviilasjaga nr 2-14-52132 Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. septembri 2025 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kalev Närepi määruskaebus Menetlusosalised esindajad Asja läbivaatamine ja nende Avaldaja: Kalev Närep (ik XXXXXXXXXXXX) Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. septembri 2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt määruse põhjendusi.
5. Jätta Kalev Närepi määruskaebus rahuldamata.
6. Lugeda Kalev Närepi
7. augustil 2025 avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot makstuks määruskaebuselt.
8. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud Kalev Närepi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Avaldajal on õigus esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 477 lg 1, § 372 lg 5). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitamata kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui taotlust ei esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD
9. Kalev Närep (avaldaja) esitas
10. augustil 2025 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus hinnangut sellele, kas Tartu Maakohtu
11. juuni 2015 määruses tsiviilasjas nr 2-14-52132 (
12. juuni 2015 määrus) määrati seaduslikult kindlaks tema põhihuvide keskme (COMI – Centre of Main Interests) asukoht ning kas see vastas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
13. mai 2015 määrusele (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (määrus nr 2015/848). Kuna avaldaja põhihuvide kese oli Soomes, ei olnud Tartu Maakohtul
14. a rahvusvahelist pädevust algatada Eestis tema pankrotimenetlust. Avaldaja palus hinnata, kas
15. juuni 2015 määruse tegemise ajal asus tema põhihuvide kese Eestis või Soomes, ning vajadusel määrata ekspertiis või lubada tõendite esitamist. Avaldaja rõhutas, et ei taotle
16. juuni 2015 määruse muutmist ega tühistamist, vaid tegemist on uue iseseisva avaldusega, mille eesmärgiks on hinnata, kas
17. juuni 2015 määrus põhines kehtival õiguslikul alusel. Avaldaja teab, et
18. juuni 2015 määrus on jõustunud ning vormilised õiguskaitsevahendid selle vaidlustamiseks ammendunud. MAAKOHTU MÄÄRUS
19. Maakohus keeldus
20. septembri 2025 määrusega avaldaja avaldust menetlusse võtmast ning jättis menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 1 p 4 alusel. Kohtute infosüsteemi (KIS) andmetel on Tartu Maakohtus lõppenud avaldaja enda avalduse alusel algatatud füüsilise isiku pankrotimenetlus ja kohustustest vabastamise menetlus, tsiviilasi 2-14-
21. Menetlust lõpetavad määrused on jõustunud. Kohus lõpetas
22. juuni 2015 määrusega avaldaja kui võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ja algatas avaldaja suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Määrus nr 2015/848 omab tähendust pankrotimenetluse algatamise hetkel. Pankrotimenetlus on jõustunud kohtulahendiga lõppenud. Avaldaja seab sisuliselt kahtluse alla jõustunud kohtulahendi õiguspärasuse. MÄÄRUSKAEBUS
23. Avaldaja esitas
24. septembril 2025 määruskaebuse, milles palub: tunnistada, et maakohtu
25. septembri 2025 määrus on vastuolus määrusega nr 2015/848 ja TsMS § 371 lg 1 p-ga 4; määrata, et tema avaldus on eraldiseisev ega ole seotud varasema tsiviilasjaga nr 214-52132; kohustada maakohut menetlema avaldust vastavalt määrusele nr 2015/848 ja TsMS-le. Määrus nr 2015/848 kohaldub ka avaldaja juhtumi puhul. Määruse nr 2015/848 artiklitest 3, 4 ja 6 tulenevalt on maakohtul kohustus hinnata, kas põhihuvide keskme määramine
26. a määruses toimus kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Määruse nr 2015/848 artiklite 3 ja 4 kohaselt peab kohus kontrollima oma pädevust ex officio. Kuna avaldaja põhihuvide kese oli menetluse ajal Soomes, puudus Eesti kohtul rahvusvaheline pädevus asja menetleda. TsMS § 371 lg 1 p 4 ei kohaldu, sest avaldus ei ole seotud varasema tsiviilasjaga nr 2-14-52132, vaid on eraldiseisev taotlus. Avaldaja on esitanud Soome kohtule samasisulise taotluse oma põhihuvide keskme määramise õiguspärasuse kontrollimiseks, sest sissenõudjad on alustanud Eesti kohtu määruse 2 alusel tema suhtes täitemenetlusi ka Soomes. Samuti on avaldaja esitanud Euroopa Komisjonile kaebuse seoses Eesti ja Soome kohtupraktikas ilmnenud süsteemsete rikkumistega, sh COMI määramata jätmisega.
27. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle
28. septembril 2025 TsMS § 663 lg 5 esimese lause alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29. Maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi (TsMS 657 lg 1 p 21, § 659). Avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata.
30. Maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 1 p 4 alusel. Kohus vaatab TsMS § 477 lg 1 järgi hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus avalduse lõppkokkuvõttes õigesti menetlusse võtmata ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Maakohtu määruse põhjendusi tuleb siiski osaliselt muuta ning avaldus tuleb jätta menetlusse võtmata TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 1 p 4 asemel TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 2 p 2 alusel.
31. Kohus võib jätta TsMS § 477 lg-st 1, § 371 lg 2 p-st 2 tulenevalt avalduse menetlusse võtmata, kui avaldus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui avaldusega ei ole avaldaja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. KIS-ist nähtuvalt esitas avaldaja
32. mail 2014 Tartu Maakohtule avalduse (dtl 6–7) pankroti väljakuulutamiseks ja kohustusest vabastamiseks, avaldus registreeriti tsiviilasjana nr 2-
33. Maakohus võttis
34. juuni 2014 määrusega (dtl 34–36) avaldaja pankrotiavalduse menetlusse, nimetas ajutise halduri, kohaldas käsutuskeeldu ning avaldas Ametlikes Teadaannetes selle kohta teate.
35. juuli 2014 määrusega (dtl 90–95) kuulutas maakohus välja avaldaja pankroti ja nimetas pankrotihalduri. Maakohus lõpetas
36. juuni 2015 määrusega (dtl 157–165) avaldaja pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist, vabastas pankrotihalduri, märkis iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses on jäänud raha saamata, ning algatas avaldaja suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus lõpetas
37. novembri 2020 määrusega (dtl 870–877) avaldaja pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus avaldaja vabastamisest pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kõik eelviidatud määrused on jõustunud. Riigikohus keeldus
38. märtsi 2024 määrusega (dtl 1121) avaldaja teistmisavalduse menetlusse võtmisest, sest
39. juuni 2015 määrusest, mille teistmist avaldaja nõudis, oli möödunud viis aastat. Ringkonnakohus leiab, et Eesti seadustest ega ka määrusest nr 2015/848 ei tulene avaldajale õigust taotleda kohtult iseseisva tsiviilasjana pärast maksejõuetusmenetluse lõppemist ja menetluses tehtud lahendite jõustumist hinnangut ja tuvastamist, kas põhihuvide kese määruse nr 2015/848 mõistes oli määratud kindlaks õigesti. Avaldus tuleb jätta TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, sest see ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset.
40. Ringkonnakohus selgitab avaldajale, et määrust nr 2015/848 kohaldatakse art 84 järgi ainult pärast
41. juunit 2017 algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes. Ka Riigikohus märkis avaldaja täitemenetlusi puudutatava kaebuse lahendamisel mh, et määrust nr 2015/848 hakati art 92 kohaselt põhiosas rakendama alles alates
42. juunist 2017 (vt RKTKm
43. aprill 2025 nr 2-24-11100/45, p 9). Avaldaja maksejõuetusmenetlus algatati
44. juunil 2014, mil kehtis 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu
45. mai 2000 maksejõuetusmenetluse määrus nr 1346/
46. Erinevalt määruse nr 2015/848 art 4 lg-st 1 ei rõhutanud varasem määrus, et kohus peab rahvusvahelist kohtualluvust kontrollima omal algatusel (vt ka K. Jürgenson, M. Torga. Maksejõuetusmenetluse (uuesti sõnastatud) määrus – samm tervendamise ja rahvusvahelise koostöö suunas. - Juridica 9/2015, lk 631).
47. Avaldaja palus
48. oktoobril 2025 ringkonnakohtule esitatud e-kirjas ja sellele lisatud selgituses kaaluda Tartu Maakohtu
49. oktoobri 2025 määruse tsiviilasjas nr 2-25-17544 käsitlemist koos oma
50. septembri 2025 avaldusega, sest teemad haakuvad – COMI määramine ja täiturite tegevuse seaduslikkus rahvusvahelises kontekstis. Eeltoodut saab käsitada ettepanekuna liita avaldused ühte menetlusse TsMS § 477 lg 1 ja § 374 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et liitmiseks puudub alus, mh ka seetõttu, et tsiviilasi nr 2-25-17544 ei ole ringkonnakohtu menetluses.
51. Seoses määruskaebuse riigilõivuga märgib ringkonnakohus järgmist. Avaldaja maksis maakohtule avalduse esitamisel
52. augustil 2025 riigilõivu 70 eurot (dtl 1148); maakohus selgitas
53. septembri 2025 määruses, et TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel on õigus taotleda avalduse menetlusse võtmata jätmise korral riigilõivu tagastamist (dtl 1158). Kuna määruskaebuselt oli riigilõiv maksmata, jättis maakohus kaebuse
54. septembri 2025 määrusega käiguta ja andis avaldajale tähtaja tasuda riigilõiv 70 eurot (dtl 1175–1176). Avaldaja teatas
55. septembril 2025, et on riigilõivu
56. augustil 2025 juba tasunud, ning lisas samade andmetega maksekorralduse, mille oli esitanud koos algse avaldusega (dtl 1177– 1179). Ringkonnakohus ei tuvastanud, et avaldaja oleks maksnud
57. augustil 2025 riigilõivu rohkem kui ühe korra 70 eurot. Seega maakohus ei kontrollinud ega selgitanud nõuetekohaselt avaldaja määruskaebuselt riigilõivu tasumist. Ringkonnakohus peab siiski võimalikuks ja mõistlikuks käsitada praegusel juhul avaldaja
58. septembri 2025 kirja taotlusena lugeda avalduselt tasutud riigilõiv tagastamise asemel makstuks määruskaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu katteks. Avaldaja
59. augustil 2025 tasutud riigilõiv tuleb lugeda määruskaebuselt makstud riigilõivuks. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, ei tulene avaldajale TsMS §-st 150 alust taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist.
60. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebusega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 4