← Eesti

3-25-144/21

Obsah (6)§ 207§ 238§ 121§ 44§ 4§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-25-144 4. veeb

) § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohus selgitas, et tervisekahju puhul tuleb kaebaja õiguse riive intensiivsuse hindamisel lähtuda kaebajale saabunud negatiivsetest tagajärgedest. Kuna kaebaja enda kinnitusel ebaõiget ravimit ei tarbinud, siis ei saanud talle mingeid tervisehäireid tekkida. Asjaolu, et hüpoteetiliselt oleks kaebaja hinnangul võinud talle ravimi manustamisel kaasneda raske tervisehäire või surm, ei tingi kaebaja õiguste intensiivset riivet. Halduskohus nentis, et tervishoiutöötaja tegevus võis põhjustada kaebajale heaolu langust, mida saab seostada väärikuse alandamisega, kuid tegemist ei saanud olla sellise heaolu langusega, mis võinuks põhjustada kaebajale ülemääraseid kannatusi. SA Viljandi Haigla selgituste kohaselt ei olnud kaebajale ekslikult pakutud OxyContini annus ohtlik. Seega oli kaebaja hirm suures osas alusetu. 6. Kaebaja esitas 2. veebruaril 2025 määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. 7. Tartu Ringkonnakohus tagastas

§ 207lg 2 ja § 207 lg 3 p 2 alusel.

määruskaebuse 13.veebruari

  1. a määrusega MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada. Kaebaja hinnangul on SA Viljandi Haigla
  3. jaanuari
  4. a vastus enda tegu õigustav ning sisaldab ebaõigeid ja kontrollimatuid väiteid. Pole võimalik aru saada, mille põhjal väidab haigla, et kaebajale poleks 120 mg OxyContini annustamisel üledoosi tekkinud. Asjaolu, et mõned patsiendid saavad ka 400 mg annuseid, ei ole asjakohane, kuna kaebaja ei ole opioid-resistentne.
  5. Vastustaja palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul oli kaebuse tagastamine põhjendatud. Üledoosi oht tekib siis, kui ületatakse päeva maksimumdoosi. Seda ei juhtunud, kuna ravim jäi manustamata. Lisaks oleks kaebuse tagastamine põhjendatud ka seetõttu, et 2

(6)3-25-144 vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Tegemist ei ole avalik-õigusliku vaidlusega. Haigla ei teosta kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel avalikku võimu. Seadusandja eesmärgiks oli
  1. juulist 2024 jõustunud vangistusseaduse (VangS) redaktsiooni alusel suunata vanglas tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlused tsiviilkohtusse. Tsiviilkohtu pädevuse kasuks räägib ka tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS), mille alusel on kinnipeetavatel võimalik tervisekahju tekkimisel pöörduda hüvitise saamiseks tervishoiuteenuse osutaja kindlustusandja poole. Kindlustuskohustus laieneb ka vanglas tervishoiuteenuse osutamisele. Juhul kui käesoleva vaidluse lahendamine siiski on halduskohtu pädevuses, tuleks täiendava vastutajana kaasata menetlusse ka Tervisekassa.
  2. Justiits- ja Digiministeerium selgitab oma seisukohas, et VangS kohaselt tekib kinnipeetava ravimisel eraõigussuhe kinnipeetava ja haigla ehk tervishoiuteenuse osutaja vahel. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju eest vastutab seega haigla. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja väljaspool vanglat ei ole korraldatud sedavõrd erinevalt, et teenuse üle tekkinud vaidluste puhul oleks põhjendatud rakendada erinevat vaidluse lahendamise korda. Sarnaselt kõikidele teistele ravivea tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõuetele, tuleks ka kinnipeetavate nõuded lahendada tsiviilkohtus. Erandina võib raviteenuse osutamisel tekkida avalik-õigusliku iseloomuga õigussuhe tulenevalt Tervisekassale üle antud kohustusest tagada kinnipeetavatele raviteenus.
  3. Tartu Vangla nõustub oma seisukohas Justiits- ja Digiministeeriumi seisukohaga. Vangla lisab, et kui varem kõneles vaidluste avalik-õiguslikuks lugemise kasuks mh meditsiinilise ja haldusotsuse eristamise keerukus, siis vanglate tervishoiureformi tulemusel on kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel tekkivad era- ja avalik-õiguslikud suhted selgelt eristatavad. Tervishoiuteenused on loetletud Vabariigi Valitsuse
  4. juuni
  5. a määruses nr 32 „Vanglas ja arestimajas kinni peetavale isikule tervishoiuteenuste osutamine“. Näiteks defineerib määruse nr 32 § 6 lg 1 p 2 käesoleva kaebuse aluseks oleva haigla tegevuse ravimite ordineerimisel ja komplekteerimisel ning väljastamisel selgelt tervishoiuteenusena. Riik vangla kaudu saaks solidaarvastutajana kõne alla tulla ainult hüpoteetilisel juhul, kui patsiendiohutusjuhtum on tingitud korraga nii raviveast kui ka vanglas tervishoiuteenuse osutajale kasutada antud ruumide seisukorrast ja tervishoiuteenuse osutaja ei saanud seda vältida ning samal ajal ei ole võimalik eristada, milline asjaolu kahju tekitas.
  6. Tervisekassa seisukoha järgi puudub nii Tervisekassal kui ka vanglal tervishoiuteenuse osutamiseks tegevusluba, mistõttu ei saa neil tekkida kinnipeetavaga tervishoiuteenuse osutamisega seotud õigussuhet. Haigla osutab tervishoiuteenust vanglas iseseisvalt ning talle on jäetud ulatuslik otsustusõigus. Seega vastutab kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju eest haigla. Kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlused tuleks lahendada sarnaselt teiste tervishoiuteenust puudutavate vaidlustega tsiviilkohtus. Riik saaks vastutada vaid juhul, kui sõlmimata oleks ravi rahastamise leping. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kaebaja määruskaebus tuleb rahuldada. Tartu Ringkonnakohtu
  8. veebruari
  9. a määrus ja Tartu Halduskohtu
  10. jaanuari
  11. a määrus tuleb tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (

§ 238lg 2 teine ja neljas lause, § 234, § 230 lg 1).

Kolleegium saadab asja halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. I 14.

§ 121

lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse 3

(6)3-25-144 rahuldamine ebatõenäoline. Kaebuse tagastamine on lubatav, kui korraga on täidetud mõlemad sättes nimetatud eeldused (RKHKm 3-18-763/15, p 9; RKHKm 3-25-675/23, p 10). 15. Üldjuhul on isikul kaebeõigus, kui vaidlustatav haldusakt või toiming riivab tema subjektiivseid õigusi (

§ 44

lg 1).

§ 121

lg 2 p 21 on mõeldud rakendamiseks olukorras, kus kaebuse rahuldamisest saadav kasu on vähetõenäoline ja ebaproportsionaalselt väike võrreldes kohtupidamise kuludega. Kuna tagastamisega keeldub kohus õigusvaidlust sisuliselt läbi vaatamast, riivab kaebuse tagastamine isiku kohtusse pöördumise õigust (vt RKÜKm 3-1-1-62-16, p 31; RKPJKo 5-25-1/15, p 54). Seega ei tohi

§ 121

lg 21 eelduste sisustamine muuta lävendit kohtusse pöördumiseks ebaproportsionaalselt kõrgeks.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole käesoleval juhul täidetud eeldus, mille kohaselt kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse seletuskirja (Riigikogu XIII koosseis, 496 SE) lk-l 23 on toodud näited, milliseid kinnipidamistingimustega seotud rikkumisi võiks pidada väheintensiivseks. Käesoleva kaebuse aluseks olnud sündmus riivas kaebaja õigusi märkimisväärselt rohkem võrreldes seletuskirjas toodud näidetega.
  2. Kaebuse aluseks on olukord, kus vangistuses viibivale kaebajale pakuti ekslikult tõsist mürgistust põhjustada võivat ravimit. On usutav, et ohtlikku seisundit põhjustava ravimi pakkumine õõnestab kinnipeetava turvatunnet ja usaldust talle osutatava tervishoiuteenuse vastu. Siin tuleb eriti arvestada, et kinnipeetaval ei ole võimalik valida, kes talle tervishoiuteenust osutab, ning ta peab sama tervishoiuteenuse osutajat kasutama ka edaspidi. Juhtum võis kaebajale põhjustada rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega VangS § 41 lg 1 mõistes.
  3. Kolleegium nõustub kaebajaga, et vastustaja halduskohtule esitatud selgitusi ravimi OxyContin ohutuse kohta ei saa pidada ilmselgeks. Ei saa välistada, et opioidide suures koguses manustamine võib olla eluohtlik. Ka vastustaja enda vastuse kohaselt on ravimi OxyContin võimalikuks kõrvaltoimeks suurte annuste korral surm, kuid kõrvaltoimed sõltuvad suuresti sellest, kas isik on muutunud opioid-resistentseks.
  4. Kuigi praegusel juhul kaebaja kardetud oht ei realiseerunud ning kaebajale ei tekkinud tervisekahju, ei saa kaebaja õiguste riivet lugeda nii väheintensiivseks, et kaebuse võiks tagastada

§ 121lg 21 alusel.

Kuna kaebust ei võinud tagastada, tuleb kaebus saata halduskohtule uuesti menetlusse võtmise otsustamiseks (

§ 238lg 2 neljas lause).

II

  1. Vastustaja väite kohta, et kaebuse tagastamine oli põhjendatud ka seetõttu, et vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse, peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist.
  2. Riigil on põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 ning VangS §-de 49, 52 ja 53 kohaselt kohustus tagada kinnipeetavate ravi (RKÜKm 3-21-30/19, p 24). Kinnipeetavatele ravi tagamine on riigi ülesanne, mida riik täitis kuni
  3. juulini 2024 vangla kaudu. Kinnipeetavatele osutasid tervishoiuteenust vahetult tervishoiutöötajad, kes kuulusid vangla meditsiini- või tervishoiuosakonda ja tegutsesid riigi nimel. Vajaduse korral saadeti kinnipeetavaid ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde väljaspool vanglat. Ka sellisel juhul vastutas kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise eest vangla (RKEKm 3-21-924/12, p 12). 4

(6)3-25-144
  2. juulil 2024 jõustunud VangS redaktsiooniga muudeti senist kinnipeetavate ravi korraldust. Kehtiva VangS § 49 lg 3 kohaselt korraldab tervishoiuteenuste osutamist kinnipeetavale Tervisekassa. Selleks sõlmib Tervisekassa ravi rahastamise lepingu tervishoiuteenuse osutajaga (vt VangS § 52 lg 1). Vangla ülesandeks on muu hulgas tagada tervishoiuteenuse osutamiseks tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud nõuete kohaste vajalike ruumide olemasolu vangla territooriumil (VangS § 49 lg 5) ning vastata kinnipeetava pöördumisele, mis on seotud talle tervishoiuteenuste osutamise korraldamisega (VangS § 49 lg 6).
  3. Muudatuse eesmärk oli tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirja (Riigikogu XIV koosseis, 699 SE) kohaselt lõpetada olukord, kus vangla, kelle põhiülesanne on korraldada karistuse täideviimine, tegeleb veel ka tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega. Eelnõu kohaselt hakkab kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamist korraldama ja juhtima Eesti Haigekassa (lk 3). Tallinna Vangla, Viru Vangla ja Tartu Vangla ei ole edaspidi tervishoiuteenuse osutajad (lk 12).
  4. Seega alates
  5. juulist 2024 ei osuta riik enam vangla kaudu ise tervishoiuteenust. Riik delegeeris kinnipeetavate ravi vahetu osutamise haiglatele ehk eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kes on sõlminud selleks Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu. Selline leping on haldusleping. Halduslepinguga võtab haigla endale kohustuse osutada avalikes huvides teenust, mille toimimise eest vastutab PS § 28 lg 1 ja VangS 49, 52 ja 53 alusel lõppkokkuvõttes riik. Järelikult täidab haigla kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel enda nimel avalikku ülesannet (vrd RKEKm 3-3-4-1-10, p 5; RKHKo 3-3-1-19-14, p 11). Lisaks delegeeris riik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamise korraldamise Tervisekassale. Riik vastutab aga endiselt kinnipeetava ees, et talle nii vanglas kui ka väljaspool vanglat osutatav ravi vastaks õigusaktides ettenähtud nõuetele. Kui riik pole suutnud Tervisekassa või tervishoiuteenuse osutaja kaudu nõuetekohast ravi tagada, on ka riik rikkunud kinnipeetava vastu oma kohustusi.
  6. Kuna haigla osutab tervishoiuteenust kinnipeetavatele enda nimel, tekib tervishoiuteenuse osutamisel täiendav õigussuhe kinnipeetava ja haigla vahel. Seetõttu on kinnipeetaval võimalik nõuda tervishoiuteenuse osutamise käigus talle tekkinud kahju hüvitamist haiglalt. Seejuures piirdub haigla tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel kitsalt raviteenuse osutamisega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 3 p 1 mõttes. Raviteenuse vahetul osutamisel võlaõigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisel tekkinud kahju hüvitamisele riigivastutuse seadus ei kohaldu (RVastS § 1 lg 2), mistõttu tuleb sellised kahju hüvitamise nõuded lahendada võlaõigusseaduse sätete alusel.
  7. Sõltumata sellest, et selliste nõuete lahendamisel tuleb kohaldada eraõiguse norme, on kolleegiumi hinnangul kinnipeetavate ravi vaidluste lahendamine jätkuvalt halduskohtu pädevuses

§ 4lg 1 kohaselt.

Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et kinnipeetavate ravi praktilist korraldust mõjutavad oluliselt vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim, mistõttu ei ole tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi võimalik lugeda puhtalt ainult era- või avalik-õiguslikeks. Seetõttu luges üldkogu kõik sellised vaidlused

§ 4

lg 1 kohaldamisel avalik-õiguslikeks (RKÜKm 3-21-30/19, p 27; vt ka RKHKm 3-22-2321/45, p 9). Riigikohtu erikogu on hiljem täpsustanud, et era- ja avalik-õiguslike suhete kompleks iseloomustab kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamist nii vanglas kui ka väljaspool vanglat, mistõttu ei ole õigussuhte määramisel vahet, kus kinnipeetavale tervishoiuteenust osutatakse (RKEKm 3-21-924/12, p 11). 27. Kolleegiumi hinnangul kehtivad viidatud seisukohad jätkuvalt ka olukorras, kus kinnipeetavatele tervishoiuteenuse vahetu osutamine ehk avaliku ülesande täitmine on delegeeritud eraõiguslikule juriidilisele isikule ehk haiglale. Vanglatel ja haiglatel tuleb kinnipeetavate ravi tagamisel teha tihedat koostööd. See hõlmab kinnipeetava terviseseisundi jälgimist, infovahetust ja kinnipeetava pöördumistele vastamist, kinnipeetava saatmist tervishoiuteenuse osutaja juurde jms. Sellistel 5

(6)3-25-144 juhtudel on meditsiinilised toimingud ja vangistuse täideviimise toimingud omavahel läbipõimunud. Riigi ja kinnipeetavate suhteid haiglatega korraldav Tervisekassa on avalik-õiguslik juriidiline isik. Tema suhted riigi ja kinnipeetavatega on avalik-õiguslikud. 28. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirja (Riigikogu XIV koosseis, 699 SE, lk 13) kohaselt tuleb vangla tervishoiureformi järel kohtupädevuse määramisel arvestada, et tervishoiuteenuse osutaja tegevusest tekkivaid vaidlusi lahendavad edaspidi maakohtud. Samas ei sisalda tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus ega TOKVS ise ühtegi õigusnormi, mis puudutaks pädeva kohtu määramist. Kolleegiumi hinnangul ei saa Riigikohtu üldkogu antud tõlgendust

§ 4

lg-le 1 ja kohtute pädevust muuta vaid seaduse seletuskirja alusel (PS § 104 p 14,

§ 4lg 1 teine lauseosa).

Riigivõimu saab teostada üksnes seaduse alusel, mis on avaldatud ettenähtud korras (PS § 3). 29. Eelnevast tulenevalt on käesolev vaidlus

§ 4lg 1 kohaselt halduskohtu pädevuses.

  1. Vangistuse täideviimine on riigi tuumikfunktsioon, mida ei ole lubatud delegeerida eraisikutele. Kinnipeetavate ravi on selle funktsiooniga tihedalt seotud. Selle delegeerimine eraisikutele ei ole põhimõtteliselt keelatud, kuid see ei tohi halvendada kinnipeetava õiguste kaitset (halduskoostöö seaduse § 5 lg 1 p 3). Muu hulgas ei tohi kahjuhüvitise kättesaamine takerduda vangla ja haigla tegevuse läbipõimumise tõttu raskustesse, mis võivad ilmneda kahju tekitanud isiku ja põhjusliku seose tuvastamisel. Kuna riigil on jätkuvalt kohustus tagada kinnipeetavatele ravi, on kinnipeetaval võimalik nõuda kahjuhüvitist solidaarselt nii tervishoiuteenuse osutajalt kui ka riigilt vangla kaudu, kui tervishoiuteenuse osutaja on rikkunud oma kohustusi riigi ülesande täitmisel. Riigil on niisugustel juhtudel regressinõue tervishoiuteenuse osutaja vastu (analoogia RVastS § 12 lg-ga 4 ja § 19 lg-ga 1).
  2. Riigi solidaarvastutus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju eest ei välista haiglaga vastutuskindlustuslepingu sõlminud kindlustusandja hüvitise maksmise kohustust TOKVS § 12 lg 4 ega § 20 p 7 alusel. Viidatud normide eesmärk on välistada hüvitised, mida riik maksab seaduse alusel isikutele riiklikust sotsiaal- ja tervishoiusüsteemist (vt tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindluse seaduse eelnõu seletuskiri, Riigikogu XIV koosseis, 522 SE, lk 26). Hüvitised, mida riik peab maksma põhjusel, et ta on rikkunud oma seadusest tulenevat kohustust tagada kinnipeetavatele nõuetekohane ravi, ei ole nende normide eesmärgiga hõlmatud.
  3. Kaebaja on kaebuses ja hilisemates menetlusdokumentides viidanud vastustajana nii SA-le Viljandi Haigla, Tartu Meditsiinikeskus OÜ-le kui ka vanglale. Halduskohtul tuleb asja menetlusse võtmise uuel otsustamisel selgitada, kelle vastu kaebaja täpselt nõuet esitada soovis, ja vajaduse korral vastustajat täpsustada.
  4. Menetluskulude jaotuse otsustab halduskohus asja edasisel lahendamisel.
  5. Kohtulahendi avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.