Obsah (4)

§ 149§ 172§ 150§ 229

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Harju Maakohus Geidi Sile Määruse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2022.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-17812 Tsiviilasi Tsiviilasja hind Stars En Prix OÜ ja

§ 149lg 3 neljandast lausest tulenevalt tühine.

Kohus on seisukohal, et esitatud nõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus, kuna osaühingu põhikirjas kehtestatud osa võõrandamise piirangud ei laiene ega saa laieneda osaniku osanikule. Põhikiri on osanike vaheline leping, sellega reguleeritakse eelkõige ühingu sisesuhteid ning määratakse kindlaks ühingu tegutsemise alused ja juhtimisstruktuur. Ühe osaühingu põhikirjas ei saa siduvalt reguleerida teise ühingu osade võõrandamise tingimusi. Isegi kui piiranguid selliselt laiendada, ei saaks äriühing (SEP) ise ega teine osanik (UE) tugineda põhikirja rikkuva tehingu tühisusele, kuna kummagi hageja asjaõiguslikku positsiooni tehing ei mõjutanud. Kaudse osaluse võõrandamispiirangu rikkumise tagajärg saaks olla vaid võlaõiguslik (kahju hüvitamise nõue tekkimine), mitte asjaõiguslik (võõrandatud osaluse tagastamise nõude tekkimine). 10.

§ 149

lg 3 kohaselt võib osaühingu põhikirjas ette näha, et osa võõrandamine on lubatud üksnes täiendava tingimuse täitmise korral ning sellise tingimuseta tehtud tehing on tühine. SEP-i põhikirja punktis 6.2 on kehtestatud osa võõrandamise tingimused. Kohus nõustub kostjatega selles, et SEP-i põhikiri reguleerib üksnes SEP-i osa võõrandamise tingimusi. Hagejate kinnitusel SEP-i osa ei võõrandatud. Seega ei ole nõude rahuldamiseks alust. Kohus ei nõustu hagejatega, et tõlgendamise teel on võimalik põhikirja punktile 6.2 omistada sisu, mida sel grammatiliselt sõnaselgelt ei ole. Isegi kui EA-l ei olnud muud 3/6 2-22-17812 majandustegevust peale SEP-i osa hoidmise (valdusettevõttena tegutsemine), ei muuda see EA osanikku SEP-i osanikuks. EA osanikul (FS-il) oli õigus osa võõrandada vastavalt enda äranägemisele.

1. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt on EA osa käsutamise õigus üksnes EA osanikel, s.o varasemalt FS-il ning pärast osa võõrandamist DSVH-l. Hagejatel ei ole õigust kehtestada EA osa võõrandamise tingimusi. Seadusest, SEP-i põhikirjast ega EA põhikirjast ei tulene piiranguid EA osa käsutamise tingimuste ega eelduste osas.
2. UE on põhjendanud hagiavalduse esitamist sellega, et rikutud on tema õigust ja huvi otsustada, millised kolmandad isikud kuuluvad SEP-i osanikeringi (hagiavalduse p 73). Vastuseks sellele märgib kohus, et SEP-i osanikud ei vahetunud
3. augusti 2021.a tehingu tagajärjel (EA oli osanik enne tehingut ja jäi selleks pärast tehingu lõpuleviimist). Liiati on hagejate enda väitel SEP-i osa võõrandamiseks vaja 2/3 osanike nõusolekut (66,67% häältest). UE kui 1,63% suuruse osa omaniku häälest ei oleks nõusoleku andmine või mitteandmine sõltunud.
4. Isegi kui pidada õiguslikult võimalikuks osa võõrandamispiirangu laienemist osaniku osanikele, ei oleks hagejatel kohtu hinnangul õigust
5. augusti 2021.a tehingu tühisusele tugineda. Tagajärjed saaksid olla võlaõiguslikud (eeskätt kahju hüvitamise nõue), kuid mitte asjaõiguslikud. Praegu nõuavad hagejad, et kostja III annaks kostjale II üle kostja I osa.
6. Hagejad on vaidlustanud tehingu, mille pooleks nad ise ei ole. Kohtupraktikas juurdunud põhimõtte kohaselt saab isik esitada käsutustehingu tühisuse tuvastamise hagi vaid juhul, kui tehing mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (RKTKo 16.06.2021.a, nr 2-17-9822 p 14; RKTKo 13.02.2008.a, nr 3-2-1-140-07, p 14).
7. Hagejad ei ole väitnud, et
8. augusti 2021.a (käsutus)tehingu tühisusele tuginemise õigus tuleneks praegusel juhul otse seadusest. Ka kohtu arvates sellist õigusnormi ei ole. Seega saaksid hagejad tugineda EA osa võõrandamise tehingu tühisusele, kui see mõjutaks mõnd nende asjaõigust. Kohus on seisukohal, et EA osa võõrandamine ei mõjuta ega saa mõjutada SEP-i ega UE asjaõiguslikku positsiooni. Kumbki hageja ei nõua (käesolevas menetluses) osa üleandmist endale (ei pretendeeri EA omanikuks). Tehing ei mõjuta ka kummagi hageja ühinguõiguslikku positsiooni. UE (kui SEP-i osaniku) häälte osakaal on endine ka pärast seda, kui EA osanik vahetus. Sõltumata sellest, kes on EA osanik, peavad UE-le olema tagatud kõik seadusest ja põhikirjast tulenevad SEP-i osanikuõigused. Seega ei mõjuta UE osanikuõigusi ühelgi viisil asjaolu, kes on EA (SEP-i väikeosaniku) osanik.
9. Vahekokkuvõttena ning kuna vaidlustatud tehing ei mõjutanud SEP-i ega UE asjaõiguslikku positsiooni, ei saa hagejad tehingu tühisusele tugineda. Samal põhjusel ei ole hagejatel õigust vaidlustada
10. augusti 2021.a tehingut vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ega heade kommetega (hagiavalduse p 44 jj).
11. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Asjaõigusleping kui õiguslikult neutraalne leping ei saa üldjuhul olla heade kommete 4/6 2-22-17812 vastane ja seetõttu tühine. See on võimalik erandlikel juhtudel, kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine. Hagejad on punktis 48 väitnud, et EA osa võõrandamise eesmärk oli SEP-ile kahju tekitamine. Ka sellele väitele tuginemine eeldab, et tehing mõjutas kuidagi hagejate asjaõiguslikku positsiooni. Kohus sellega ülalmärgitud põhjendustel ei nõustu.
12. Võimalik hea usu põhimõtte rikkumine ei saa muuta vaidlusalust tehingut tühiseks ega viia tagasitäitmiseni. Hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või lepingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohtu praktika kohaselt saaks asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega erandkorras anda alust subjektiivsete õiguste kasutamise piiramiseks, kuid see ei saa olla lepingu tühisuse ega tühistamise alus (RKTKo 13.02.2008.a, nr 3-2-1-140-07, p 29, 29.03.2004.a, nr 3-2-1-41-04, p 24). Seega ei ole alust menetleda hagejate nõudeid ka osas, milles nad tuginevad hea usu põhimõtte rikkumisele.
13. Iseseisva kohustamisnõudena on hagejad esitanud EA osanike nimekirja muutmise tahteavalduste asendamise nõude (hagiavalduse resolutsiooni p 2 ja alternatiiv punktis 3.2). Osanike nimekirja kannete õiguslik tähendus ei ole üheselt selge. Ka Riigikohus on seda möönnud (RKTKo 08.10.2008.a, nr 3-2-1-65-08, p 22). Maakohus on seisukohal, et osanike nimekirjal ei ole sellist õiguslikku tähendust, et jaatada nimekirja muutmise nõudeõigust hagejate taotletud kujul. Juhatuse peetav osanike nimekiri on informatiivse, mitte konstitutiivse tähendusega. Liiati ei ole selle nimekirja informatiivne toimegi absoluutne –

§ 172

lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui osaühing teab või peab teadma, et osaniku aadress erineb osanike nimekirja kantust, tuleb sama teade saata lisaks teadaoleval muul aadressil. 20. Osanike nimekirja kanne ei ole osa ülemineku suhtes määrav. Osa üleminek nii pooltevahelises suhtes kui poolte võlausaldajate suhtes toimub vastavalt käsutuslepingule. Hagiavalduse punktis 12 on märgitud, et tegemist on õiguslikku tähendust omava nimekirjaga, kuid ei ole seda väidet lähemalt avatud. Seadus ei seo isegi osa üleminekut osaühingu suhtes nimekirjamuudatusega, vaid piisab võõrandamisest teatamisest ja ülemineku tõendamisest (

§ 150lg 1).

Erinev on näiteks aktsia ülemineku regulatsioon aktsiaseltsi suhtes

§ 229lg 4 alusel.

Seega ei ole osanike nimekirjal sellist õiguslikku tähendust, mis annaks õiguse nõuda ühingu juhatuselt nimekirja muutmist või parandamist.

1. Eelnevat kokku võttes jätab kohus hagiavalduse menetlusse võtmata. Menetlusse võtmata jätmise õiguslik alus on TsMS § 371 lg 2 p
2. EA osa võõrandamine ei rikkunud hagejate õigusi ning neil ei ole õiguslikku alust nõuda, et kostja III annaks kostja I osa üle kostjale II. Kostjad on põhjendatult välja toonud, et isegi kui FS ja DSVH vaheline käsutusja/või kohustustehing oleks tühine, saaks tagasitäitmise või alusetu rikastumise võlasuhe tekkida üksnes FS ja DSVH ehk kostjate II ja III vahel. Ühelgi juhul ei saa selliseid nõudeid olla emmal-kummal hagejal.
3. Kuna kohus jätab hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 punkti 1 alusel ning põhjusel, et hagejatel ei saa ainuüksi materiaalõiguse järgi olla hagi esemena märgitud nõudeõigust, ei oma õiguslikult määravat tähtsust, kas hagejal on tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi. Küll aga on kohus seisukohal, et hagejatel TsMS § 368 lg 1 järgset tuvastushuvi 5/6 2-22-17812 ei ole. Ülaltoodud põhjendustel ei mõjutanud tehing hagejate ühingu- ega asjaõiguslikku positsiooni. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole. Riigikohtu praktika kohaselt on tuvastushuvi puudumine TsMS § 371 lg 2 punkti 2 kohaldamise alus (RKTKm 27.11.2019.a, nr 2-1718531 p 19; RKTKo 03.05.2016.a, nr 3-2-120-16, p 24). Tuvastushuvi puudumise tõttu on maakohtu hinnangul täidetud ka TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused.
4. Vastusena poolte viidetele Saksa õigusteooriale ja kohtupraktikale märgib kohus, et iseenesest on võrdlevõiguslik meetod ja sellekohased argumendid asjakohased ning kohtupraktikas aktsepteeritud. Seda esmajoones olukorras, kus Eestis sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. Küll aga mõistab kohus GmbHG § 15 lg 5 kommentaare sarnaselt kostjatega I ja III. Hagejate viidatud kommentaarid (J. Weller, M-P. Weller. Münchener Kommentar, C. H. Beck,
5. GmbHG/§ 15, rn 373-375) käsitlevad osa võõrandamispiirangu võimalikku ulatust erinevate juhtumigruppide puhul. Kostjad I ja III on põhjendatult viidanud sama kommentaari äärenumbrile 379, kus käsitletakse võõrandamispiirangu rikkumise tagajärgi. Tagajärg on üldjuhul võlaõiguslik ning pärast tehingu toimumist saab õiguskaitsevahendina kõne alla tulla kahju hüvitamise nõude esitamine. Kaudse osaluse tagastamise või tagasivõõrandamise nõuet ühingul ega teistel osanikel oma kohustusi rikkunud osaniku osaniku suhtes ei teki.
6. Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 1 ja § 146 lg 2 alusel solidaarselt hagejate kanda. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks TsMS § 177 lg 2 korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Geidi Sile kohtunik 6/6