← Eesti

1-17-7278/47

Obsah (6)§ 121§ 74§ 75§ 16§ 39§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Kohtu

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 22.

novembri

  1. a otsus H.I kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde Süüdistatav - H.I , isikukood XXX, elukoht elukoht xxx Kaitsja - Valli Murde Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Kannatanu - J.S. , esindaja vandeadvokaat Rein Napa
  2. veebruar 2018 H.I, Valli Murde ja Anneli Hinto RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  6. Määrata Advokaadibüroo Objartel ja Partnerid OÜ-le H.I-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 126 (ükssada kakskümmend kuus) eurot (sh käibemaks 21 eurot).
  7. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks H.I-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 126 (ükssada kakskümmend kuus) eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  8. H.I anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema oma elukohas 1) lõi

  1. a jaanuarikuus ühel korral 7-aastasele pojale J.S. ile rihmaga vastu tuharaid, tekitades kannatanule füüsilist valu; 2) lõi
  2. jaanuaril 2017 kella kuue ja kaheksa vahel hommikul 7-aastasele pojale J.S. mitu korda rihmaga vastu tuharaid, jalgu ja käsi, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Kannatanule tekitatud tervisekahjustused olid järgmised: 14x7 cm suurune sinakas-punane verevalum parema reie välispinnal (laiemas kohas); kaks verevalumit läbimõõduga 1 cm parema sääre hüppeliigese piirkonnas; 2x2 cm suurune punetav ala paremas randmepiirkonnas; hematoom suurusega 5x2,5 cm vasakul küünarvarrel; viis ekskoriatsiooni vasakul pool kõhu alaosas. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  3. Tartu Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsusega tunnistati H.I

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ja teda karistati 10-kuulise vangistusega, mis jäeti

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi pooleteistaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Kohus määras, et lisaks

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõuete järgmisele peab H.I osalema käitumiskontrolli ajal sotsiaalprogrammis (

§ 75lg 2 p 8). 2

(8)(b) Põhiosa
  1. Maakohus asus seisukohale, et H.I süüdistuses kirjeldatud teod on tõendatud. Kannatanu J.S. ütluste kohaselt andis isa talle rihmaga peksa, kuna kannatanu ei pannud ennast riidesse. Kannatanu osutas löömiskohtadele ja seletas, et isa võttis rihma elutoast seinalt ja rihmal on selline väike metallist rõngas küljes. J.S. rääkis, et tal oli paha olla, kui issi lõi ja valus oli, ta oli paljas. Fototabelite kohaselt on J.S. nähtavad vigastused. Tunnistaja E.T., kes on X. valla lasteaia X. õpetaja, andis kohtus ütlusi, mille kohaselt tuli J.S.
  2. jaanauaril 2017 lasteaeda kell 8.15, õues oli pime, laps ütles, et isal oli kiire ja isa pani ta autost maha. Lõunauinakule asumise ajal nägid õpetajad J. parema reie ülaosas sinikat, kui lapse käest küsiti mis juhtus, vastas J., et issi lõi rihmaga. Õpetajad vaatasid ka mujalt lapse keha ja nägid vasakul pool külje peal nahamarrastust. Tunnistajale jäi mulje, et see võib olla rihma pandlaga tekitatud. Lasteaia õpetajad arutasid nähtut, võtsid ühendust sotsiaaltöötajaga. Järgmisel päeval läks tunnistaja koos lapsega Jõgeva haiglasse vigastusi fikseerima ja politseisse. Need tõendid kinnitavad J.S.
  3. jaanuaril 2017 tuvastatud tervisekahjustusi: erineva suuruse ja intensiivsusega verevalumeid keha mitmes piirkonnas, hematoome ja pindmisi nahavigastusi, -marrastusi või kriimustusi. Tunnistaja Ü.S. , kes on süüdistatava abikaasa, andis ütlusi, mille kohaselt on ta ühel korral näinud, kui H.I lõi J. rihmaga. See oli
  4. aasta alguses. Löömine toimus elutoas. Tunnistaja ei tea, kas J. kiusas siis mõnda looma või lõhkus tunnistaja ravimipudeli. H.I lõi J. rihmaga pepu peale, J. olid püksid jalas. Teist löömise korda teab tunnistaja ka – H.I lõi J. siis kui oli lasteaeda minek. Seda löömist tunnistaja pealt ei näinud, kuid kuulis kui J. kisas teises toas, et ta ei taha haiget saada. J. oli siis alasti ja H.I karjus ta peale, et pane riidesse. Kui J. karjus, et ei taha haiget saada, ju siis oli vitsa või rihma andmine. Tunnistaja oli sel ajal teises toas, toitis poeg M.. Ta ei saanud vahele minna. H.I kinnitas kohtuistungil, et ta on löönud last kahel korral rihmaga nagu süüdistuses kirjas. H.I sõnul ei saa seda nimetada löömiseks, vaid karistamiseks. Lapsele kindlasti see ei meeldinud, ta tundis valu, andis sellest karjudes märku. Süüdistatav ütles, et alati pärast karistamist küsis ta lapse käest, kas too on aru saanud.
  5. jaanuaril 2017 käskis H.I J. tõusta ja riidesse panna. Kui H.I mõne aja pärast J. tuppa läks, oli J. alasti voodis. Siis võttis süüdistatav rihma ja andis J. vastu tuharaid. Seejärel pani J. ruttu riidesse ja jooksis välja, aga naabrimees oli autoga juba ära läinud. Siis viis süüdistatav lapse kuni Nugise teeotsani, kus pani J. maha ja sealt läks laps jalgsi lasteaeda. Ka see oli karistusmeetod, kuna kannatanule oli mitu korda räägitud, et kui ta jääb autost maha, siis peab ta jala lasteaeda minema. Pärast neid karistusmeetodeid ei ole laps enam selliseid rumalusi teinud. Et mitte karistada saada, on ta hakanud sõna kuulama. H.I märkis veel, et juhtunu on teda kainestanud ja selliseid asju enam ei kordu. Süüdistatava arvates ei saanud kõik J. kirjeldatud vigastused tekkida süüdistatava teoga, mõned võivad olla tekkinud ka mingist kukkumisest. H.I on ise lapsena saanud oma emalt karistada nii vitsa kui ka rihmaga. Süüdistatav kinnitas, et ta on ise õppinud tavakoolis, teab, et vägivald ei ole lubatud, teab üleskutset „ära löö last“, talle on tutvustatud lasteaia kodukorda. Tunnistaja E.K, kes on süüdistatava ema, andis ütlusi selle kohta, et tema poeg sai lapsena 10–11 eluaastani karistuseks vitsa või rihma, sest tema teod olid pahatahtlikud. J. on tunnistajale öelnud, et ta kardab issit ja emmet, nad on kurjad. J. on palunud tunnistajat, et see ta endaga kaasa võtaks, laps ei tahtnud enam kodus olla. Maakohus uuris kohtuistungil asitõendit – kannatanu löömiseks kasutatud rihma, mis on ühelt poolt kaetud presendist riidega ja teiselt poolt viltmaterjaliga. Rihma otsas on neetidega kinnitatud metallist plaat ja aas. Rihm on katsudes kõva ja jäik. Arvestades tervisekahjustuste välist pilti, on vaadeldud rihm sobiv vahend kannatanul tuvastatud tervisekahjustuste tekitamiseks. Arvestades tervisekahjustuste asetsemist erinevates kehapiirkondades, ei ole võimalik selliste kahjustuste tekitamine ühe löögiga, lööke pidi olema rohkem. Nii kannatanu, süüdistatava kui ka tunnistaja Ü.S. ütlused kinnitavad, et kannatanu tundis süüdistatava löökide tagajärjel valu. 3
(8)H.I pani kehalise väärkohtlemise toime korduvalt oma lapseealise poja vastu ehk lähisuhtes. H.I pani teo toime kavatsetusega

§ 16lg 2 mõttes.

4. Maakohus ei nõustunud kaitseversiooniga, et H.I pani talle süüksarvatava teo toime vältimatus keelueksimuses

§ 39tähenduses.

Teise inimese tervist ohustava vägivallateo puhul on tegemist süüteoga, mille ebaõigussisu on ilmne ja üldarusaadav. Isik ei peagi teadma seadusesätet, mis sellise teo keelab, kuid võib eeldada, et isik teab, et teise inimese, sh oma lapse suhtes vägivalla kasutamine on keelatud. Tõendid ei anna alust arvata, et süüdistatav ei saanud oma teo keelatusest aru. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ta on teadlik, et Eestis on vägivalla kasutamine keelatud. Prokuröri küsimusele vastas ta, et „ütle üks riik, kus on vägivald lubatud“. Samuti kinnitas süüdistatav, et on kuulnud üleskutset „ära löö last“. X. vallavalitsuse koostatud perekonna iseloomustusest nähtub, et

  1. a detsembris, kui oli laekunud info H.I poolt oma poja J.S. väärkohtlemise kohta, kutsuti H.I valla sotsiaaltöö spetsialisti juurde ja temalt nõuti toimunu kohta seletust. Räägiti tema vihahoogudest ja võimalikest teraapiast, mida H.I ei pidanud aga vajalikuks. Seega vaid kuu aega enne süüdistatavale inkrimineeritava teo toimepanemist
  2. aasta jaanuaris, oli temaga sel temaga vesteldud ja selgitatud, et lapse suhtes vägivalla kasutamine ei ole aktsepteeritav. Süüdistataval ei ole rasket psüühikahäiret ja ei ole teada ka muud põhjust, mis annaks alust arvata, et ta ei tea kehtivaid norme. Süüdistatav kuulub
  3. aastast Kaitseliitu. Kaitseliidu seaduse kohaselt peab liige tundma riigi põhiseaduslikku korda, õigusakte ja täitma neist tulenevaid kohustusi. Eeltoodud tõendid kogumis kinnitavad, et süüdistatav teadis ja sai aru lapse suhtes vägivalla kasutamise keelatusest. Kohtuistungil möönis süüdistatav, et lapse peksmine ei ole üldjuhul lubatav. Süüdistatav on põhjendanud oma tegu veendumusega, et lapse kasvatuslikul ja karistamise eesmärgil on vägivalla tarvitamine siiski põhjendatud ning see on peresisene asi, millesse riik ei peaks sekkuma. Kohtus õigustas süüdistatav lapse füüsilist karistamist sellega, et laps sai hakkama halva teoga või ei kuuletunud. Süüdistatava veendumuste kohaselt on lapse füüsiline karistamine põhjendatud, kui muud meetodid, näiteks rääkimine ei aita. Füüsiline karistamine aitab lapsel õppida ja aru saada, mis on õige, mis vale. Süüdistatava arvates ei ole lapse karistamiseks kohane talle rusikaga obaduse andmine, kuid põhjendatud on karistamine näiteks kärbsepiitsa või rihmaga. Süüdistatav on oma tegu õigustanud veel sellega, et ka teda karistati lapsepõlves füüsiliselt. Ainuüksi süüdistatava veendumused lapse suhtes vägivalla kasutamise vajalikkusest kasvatuslikel eesmärkidel ei anna alust järelduseks, et süüdistatav oli teo toimepanemisel keelueksimuses. Süüdistatav pidas küll oma tegu veendumustega põhjendatuks, kuid tõendid kinnitavad, et süüdistatav sai väga hästi aru lapse suhtes vägivalla kasutamise keelatusest. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.I kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist.
  5. Apellant leiab, et maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 39lg 1.

Süüdistatav ei vaidlusta seda, et ta lõi süüdistuses märgitud ajal ja asjaoludel oma poega J.S. , tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja terviskahjustusi. Süüdistatav ei nõustu aga sellega, et tema tegevus on ebaseaduslik. Kaitsja arvates puudus kaitsealusel süü, kuna ta ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli temale vältimatu. Sellest tulenevalt tuleb H.I õigeks mõista. 7. H.I selgitas kohtule, et ta lähtus lapse karistamisel põhimõttest, et vanema kohustuseks on üles kasvatada laps, kes suudab iseseisvalt korraldada oma elu ega sõltu välismaailma negatiivsest mõjust. Ka süüdistatavat ennast karistati lapsepõlves pidevalt füüsiliselt. Viimast kinnitas ka 4

(8)tunnistaja E. K, kes on süüdistatava ema. Seega kujunes süüdistataval juba lapsepõlves arusaam, et lapse füüsiline karistamine on lubatav. Süüdistatav selgitas kohtule, et tema arvates on vanemal perekonna autonoomiast lähtudes õigus oma last kasvatada ja riigi õigus sellesse sekkuda on piiratud. Maakohus jättis arvestamata, et lapse viiendaks eluaastaks on käitumisreeglid põhimõtteliselt juba omandatud. H.I suhtes tarvitati lapseeast peale vägivalda ja tänasel päeval elab ta maailmas, kus primaarseks on vägivalla õigustamise doktriin. Seetõttu ei ole tema süüditunnistamine lapse suhtes vägivalla tarvitamise eest õiglane. Kohus jättis arvestamata süüdistatava selgituse, et tema ei loe lapse karistamist rihmaga süüteoks. 8. H.I eksimus

§-s 121 sätestatud keelu osas tuleneb veel tema veendumusest, et last ei tohi kasvatada n-ö kasvuhoone tingimustes. Laps peab olema teadlik, et välismaailm on üsna karm ning inimese suhtes vägivaldne. Seepärast arvas kaitsealune, et lapse õigeks arenguks tuleb teda õpetada alluma distsipliinile ning täitma korraldusi, mis lapsele eriti ei meeldi. Tegelikult tuleneb lapse kasvatamisel sunni kasutamine otseselt lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg-st 3, mis sätestab, et kui lapse huvid erinevad lapse arvamusest või muul põhjusel tehakse otsus, mis ei ühti lapse arvamusega, tuleb selgitada lapsele tema arvamuse arvestamata jätmise põhjuseid. Lisaks aktsepteerib sama seadus põhimõtteliselt olukordi, kui lapse suhtes vägivalla tarvitamine on siiski lubatav. LasteKS § 24 lg-de 3 ja 4 kohaselt ei ole tegu lapse väärkohtlemisega sama seaduse tähenduses, kui lapse käitumine kujutab otsest ja vahetut ohtu lapse enda või teiste isikute elule või tervisele ning seda ohtu ei ole võimalik vältida, sealhulgas vestluse, veenmise või suulise rahustamise teel, ja sellest tulenevalt tuleb last kasvataval isikul, lapsega töötaval isikul ja lastekaitsetöötajal lapse ohjeldamiseks kasutada füüsilist jõudu määral, mis ei tekita lapsele kehalisi, vaimseid ega emotsionaalseid kahjustusi ning riivab võimalikult vähe lapse õigusi ja vabadusi. Füüsilist jõudu tohib kasutada vaid lapse liikumise või liigutuste piiramiseks määral, mis on proportsionaalne ja vähim vajalik teda ähvardava või temast lähtuva ohu tõrjumiseks.

  1. Lisaks jättis kohus tähelepanuta süüdistatava veendumuse, et pereautonoomia põhimõttest lähtudes on riigi õigus sekkuda tema pereellu piiratud. Vanema karistamine kriminaalkorras on äärmuslik meede ega aita kindlasti kaasa vanema ja lapse sideme tugevdamisele ja taastamisele. X. Vallavalitsus nõudes süüdistatavalt
  2. aastal seletust kannatanu väärkohtlemise kohta ja selgitades lapse vägivaldse kohtlemise keelatust, samuti lasteaia töötajad, kes viisid kannatanu Jõgeva haiglasse kehavigastusi fikseerima ja seejärel politseisse, käitusid süüdistatava suhtes vägivaldselt, kuna ei valinud H.I ja lapse suhete normaliseerimiseks eesmärgpäraseid ja proportsionaalseid abinõusid. Kaitsja leiab, et eesmärgipärane ja proportsionaalne abinõu olnuks see, kui täiendavalt oleks välja selgitatud, millistes elutingimustes laps ja vanem elavad, milline on nende suhete muster ja vägivalla tarvitamise põhjused. Kohus jättis arvestamata, et lapse sünnist kuni tema kuueaastaseks saamiseni elasid süüdistatav ja laps kahekesi. See tähendab, et lapse kasvatamise ja tema eest hoolitsemisega tegeles üksnes süüdistatav. H.I ja kaitsealuse suhted halvenesid pärast seda, kui kaitsealune abiellus ja perre sündis veel üks laps. Laps, kes oli elanud kuus aastat teadmisega, et tema ja ta isa kuuluvad vaid teineteisele, hakkas end tundma mahajäetu või vähem armastatuna. Sellega võib seletada lapse käitumismustri negatiivset muutust. Tekib küsimus, kas riigil on õigus sekkuda sellisel viisil kaitsealuse pereellu. Kui süüdistatavale heidetakse ette vägivaldsust, siis miks on riigil lubatud kasutada süüdistatava suhtes vägivalda. Ringkonnakohtu istung
  3. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav apellatsiooni juurde ja palusid selle rahuldada. Süüdistatav märkis täiendavalt, et ta oli tegu toime pannes hädaseisundis, kuna soovis ära hoida varalist kahju oma perekonnale. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata. 5

(8)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on piisavalt argumenteerinud kõiki H.I süüditunnistamiseni viinud järeldusi, sh seda, miks H.I polnud J.S. lüües

§-s 39 nimetatud keelueksimuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Vastuseks apellandi väidetele märgib kolleegium järgmist.

  1. Apellandi keskne seisukoht on see, et H.I ei mõistnud J.S. kehaliselt väärkoheldes, et ta käitub ebaseaduslikult, kuna süüdistataval kujunes juba lapsepõlves välja arusaam, et lapse füüsiline karistamine on lubatav. Süüdistatav lähtus veendumusest, et vanemal on perekonna autonoomiast lähtudes õigus oma last kasvatada ja riigi õigus sellesse sekkuda on piiratud.
  2. Ringkonnakohtu jaoks puudub kaitsja sellisel väitel igasugune usutavus. Maakohus on veenvalt ära näidanud, et H.I oli süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal informeeritud enda praktiseeritavate vägivaldsete lapsekasvatusmeetodite lubamatusest (vt käesoleva otsuse punkt 4). Apellant ei ole kohtu kõnealuseid argumente kummutanud. Lisaks maakohtu otsuses märgitule kõneleb H.I väidetava keelueksimuse vastu ka see, et vägivald, mida süüdistatav kannatanu suhtes kasutas, oli asjaolusid arvestades intensiivne. Süüdistatav lõi oma 7-aastast last rihmaga, mis nähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist (KoTo, tl 49–51) ja maakohtu toimetatud asitõendi vaatlusest on ehituselt selline, et võimaldab tekitada arvestatavat valu ning tervisekahjustusi ning millega löögi saamist on põhjust peljata isegi täiskasvanul.
  3. jaanuaril 2017 lõi süüdistatav kannatanut – kes oli seejuures ilma riieteta – kõnealuse rihmaga korduvalt, põhjustades kannatanule terve rea silmanähtavaid tervisekahjustusi erinevates kehapiirkondades. See osutab süüdistatava kasutatud vägivalla tõsidusele. Niisiis pole praeguses asjas tegemist olukorraga, kus vanem kasutanuks lapse suhtes n-ö leebet (ehkki valu tekitavat) mõjutamist, mille puhul võiks diskuteerida, kas tegemist on teatud olukordades sotsiaalselt aktsepteeritava kasvatusmeetodiga, või siis vähemalt kahelda, kas lapsevanem sai aru või pidi aru saama oma käitumise lubamatusest. Ühtlasi ei nähtu tuvastatud asjaoludest, et süüdistatava kasutatud vägivald olnuks suunatud mingi vahetu ja olulise ohu tõrjumisele. H.I kasutas oma 7-aastase poja suhtes vägivalda sellisel viisil, määral ja põhjustel, et vägivalla lubamatus on selgelt äratuntav isegi keskmisest madalama arusaamisvõimega inimesele.
  4. Kaitsja apellatsioonist ja ringkonnakohtu istungil öeldust võib välja lugeda seisukoha, et H.I-l polnud alust lapse kasvatuslikel eesmärkidel löömise (peksmise) keelatust uskuda, kuna ta on veendunud sellise kasvatusviisi õigsuses, teda ennast karistati lapsena füüsiliselt ja lisaks on maailm üleüldse üks vägivaldne paik. Ringkonnakohus märgib, et see, kui toimepanija peab tema käitumist keelavat õigusnormi oma veendumustest lähtuvalt ebaõigeks, pole käsitatav eksimusena teo keelatuses (

§ 39

). Ka põhiseaduse § 41 lg 2 sätestab, et veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist. Asjaolu, et süüdistatavat ennast karistati lapsepõlves füüsiliselt, ei tähenda seda, nagu poleks ta täisealise ja täielikult süüdiva inimesena võimeline teadvustama normi, mille kohaselt on tema kasutatavad vägivaldsed lapsekasvatusmeetodid keelatud, ja oma käitumist vastavalt sellele normile juhtima. Kaitsja loogikast lähtudes ei saaks kedagi kohustada järgima sellist õigusnormi, mida talle ei tutvustatud juba lapsepõlves või mis on vastuolus tema varajases lapsepõlves välja kujunenud arusaamadega. Mõistetavalt ei ole selline käsitlus õiguslikult arvestatav. 15. Seega jääb ringkonnakohtul üle vaid nõustuda maakohtu järeldusega, et H.I ei olnud J.S. kehaliselt väärkoheldes keelueksimuses (

§ 39). Samas märgib kolleegium sedagi, et isegi juhul, kui käesolevas asjas olnuks võimalik H.I keelueksimus tuvastada, tulnuks 6

(8)seda pidada välditavaks.

§ 39

lg 1 järgi puudub keelueksimuses oleval isikul süü üksnes juhul, kui eksimus on temale vältimatu. Üldjuhul on keelueksimus välditav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-46-14, p 17.1). Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-92-05, p 8;
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-91-09, p 8.4).
  7. Menetletava kriminaalasja kontekstis on ilmselgelt asjakohatu apellandi viide LasteKS § 24 lg-tele 3 ja 4 (vt käesoleva otsuse punkt 8). Tuvastatud asjaolude kohaselt ei kujutanud J.S. käitumine, millele H.I reageeris süüdistuses kirjeldatud viisil, mingit otsest ega vahetut ohtu J.S. ega teiste isikute elule või tervisele.
  8. jaanuaril 2017 peksis süüdistatav kannatanut oma robustse rihmaga seetõttu, et J.S. ei pannud ennast hommikul enne lasteaeda minekut (piisavalt kiiresti) riidesse. Kannatanu ütluste kohaselt ei teinud ta seda selleks, et isa äratas ta üles ja ta oli väsinud (KoTo, tl 28). Ka teise süüdistuses märgitud löömise puhul ei ole tuvastatud LasteKS § 24 lg-s 3 sätestatud jõu kasutamise lubatavuse eeldusi. Ühtlasi ei vastanud füüsilise jõu kasutamine H.I poolt ilmselgelt LasteKS § 24 lg 4 esimesest lausest tulenevatele tingimustele ja oli ka vastuolus sama lõike teise lausega, mille kohaselt ei ole füüsilist jõudu lubatud kasutada karistuse eesmärgil.
  9. Käesoleva otsuse punktis 9 refereeritud kaitsja väidetel pole H.I süüditunnistamise seisukohalt tähendust: need seisukohad ei põhine ühelgi õigusnormil ega mõjuta hinnangut H.I tegude koosseisupärasusele õigusvastasusele ega süülisusele. Samas peab kolleegium alusetuks ja kummastavaks apellandi etteheidet lasteaiakasvatajatele selle eest, et nad viisid kannatanu talle tekitatud tervisekahjustuste fikseerimiseks haiglasse ja politseisse, ning X. vallavalitsusele selle eest, et H.I-lt nõuti
  10. a detsembris selgitust J.S. väärkohtlemise kohta. Veelgi arusaamatumaks jääb sellise – õiguslikult mitte üksnes lubatava, vaid isegi nõutava – käitumise nimetamine süüdistatava vastu suunatud riigipoolseks vägivallaks.
  11. Ringkonnakohtu istungil esitas süüdistatav H.I uue kaitseväite, mille kohaselt ta ei pea küll oma käitumist õigeks, kuid leiab, et ta oli tegu toime pannes hädaseisundis. Nimelt soovis ta ära hoida suuremat kahju – majanduslikku kahju oma perekonnale. Süüdistatava sõnutsi oli tal vaja viia teised pereliikmed arsti juurde ja ise õigeks ajaks tööle jõuda. Seepärast tekitas ta suurema kahju ärahoidmiseks väiksema kahju.
  12. Ringkonnakohus peab süüdistatava tuginemist

§-le 29 ilmselgelt põhjendamatuks ja sellekohaseid põhjendusi küüniliseks. Esiteks jääb süüdistatava selgituse pinnal ebaselgeks, milline „majanduslik kahju“ ähvardas teda ja tema perekonda seetõttu, et kannatanu ei pannud end hommikul piisavalt kiiresti riidesse. Isegi, kui hädaolukorda jaatada, on ilmne, et süüdistatava valitud päästmistoiming – riietumisega viivitava 7-aastase unise lapse peksmine – ei olnud kõnealuse ohu kõrvaldamiseks

§ 29

mõttes vajalik, samuti ei saa kaitstavat huvi (mõningase lisakulu vältimine) pidada kahjustatud huvist (kannatanu tervis)

§ 29tähenduses „ilmselt olulisemaks“.

Kohtupraktika kohaselt on päästmistoiming vajalik siis, kui see on ohu tõrjumiseks sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-95-06, p 12). Selleks, et unine laps end hommikul riidesse paneks oli süüdistatava käsutuses oluliselt säästvamaid abinõusid kui lapse rihmaga nüpeldamine ja sellega tervisekahjustuste tekitamine. Näiteks võinuks süüdistatav lapse juures viibida ja aidata tal end riidesse panna, vajadusel selleks ise varem ärgates.

§ 29järgi peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ka ilmselt olulisem.

Huvide kaalumisel arvestatakse

§ 29

teise lause järgi eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ja päästmistoimingu ohtlikkust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-60-16, p 13) Praegusel juhul oli süüdistatava päästmistoiminguga kahjustatud õigushüve (lapse tervis) tunduvalt olulisem kui piiratud varaline kaotus, mis süüdistatavat ja tema peret soovitud sihtpunktidesse hilinemise 7

(8)korral väidetavalt oleks tabanud ja mille vältimise nimel süüdistatav enda kinnitusel kannatanut lõi.
  1. Kokkuvõttes ei ole kaitsja ega süüdistatav esitanud ühtki sellist argumenti, mis annaks alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Seepärast ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsuse muutmata ning H.I kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  4. H.I määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule kaks taotlust riigi õigusabi tasu määramiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks.
  5. detsembril 2017 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtupraktika analüüsimiseks ja apellatsiooni koostamiseks 8 pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata Advokaadibüroo Objartel&Partnerid OÜ-le tasu 160 eurot, millele lisandub käibemaks 32 eurot.
  6. veebruaril 2018 esitatud taotluses palub kaitsja määrata advokaadibüroo pidajale kaitsja osalemise eest
  7. veebruari
  8. a kohtuistungil tasu 50 eurot, millele lisandub käibemaks 10 eurot.
  9. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  10. juuli
  11. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 4, 6 ja 10 ning § 6 lg-test 3 ja 5, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. Kaitsja esimese taotluse lahendamisel tuleb aluseks võtta tasude ja kulude korra redaktsioon, mis kehtis enne
  12. jaanuari 2018, teine taotlus tuleb aga lahendada tasude ja kulude korra praeguse redaktsiooni järgi. Sellest on õigesti lähtunud ka kaitsja oma taotlustes. Arvestades käesoleva kriminaalasja vähest mahukust ja keerukust, aga samuti apellatsiooni õigusliku argumenteerituse taset ja ilmselgelt asjakohatute argumentide suurt osakaalu, loeb kolleegium apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakuluks 4 pooltundi. Sellele vastav riigi tasu on 80 eurot, millele lisandub käibemaks 16 eurot. Samuti osutus ringkonnakohtu
  13. veebruari
  14. a istung planeeritust lühemaks. Nimelt algas see kohtuistungi protokolli kohaselt kell 10.59.01 ja lõppes kell 11.38.12, väldates seega 39 minutit 11 sekundit. Tasude ja kulude korra § 1 lg 4 esimene ja teine lause sätestavad, et kohtuistungil osalemise eest arvestatakse tasu 30 minuti kaupa ja lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel; tasu arvestamisel lähtutakse menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi alguse ja istungiprotokollis märgitud kohtuistungi lõpu kellaajast. Seega tuleb H.I kaitsjale määrata 39-minutilisel kohtuistungil osalemise eest riigi õigusabi tasu ühe, mitte aga kahe pooltunni ulatuses ehk 25 eurot, millele lisandub käibemaks 5 eurot. Kokku on süüdistatavale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suurus 126 eurot (sh käibemaks 21 eurot).
  15. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel H.I-lt riigi kasuks välja mõista. Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.