Obsah (8)

§ 172§ 667§ 659§ 5§ 200§ 233§ 439§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Margit Jäätma, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 17. oktoober 2025 Tsiviilasja number 2-23-17433 Tsiviilasi L.N. av

§ 172

lg 1 teise lause alusel puudutatud isiku I kanda, kuna lahend on tehtud puudutatud isiku I kahjuks. Maakohus leidis, et avaldaja põhjendatud menetluskulud on riigilõiv 50 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1687 eurot 50 senti. Avaldaja lepingulise esindaja tehtud toimingud olid vajalikud ja põhjendatud. Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 150 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. MÄÄRUSKAEBUS

1. Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, mida täiendas
2. augustil
3. Puudutatud isik I palub tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus määras juurdepääsu tasu 50 eurot aastas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Puudutatud isik I palub saata asi juurdepääsu tasu ja juurdepääsutee väljaehitamise tingimuste määramiseks tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub puudutatud isik I teha uue määruse, millega määrata juurdepääsu kasutamise eest makstavaks tasuks 5887 eurot aastas ning määrata juurdepääsu väljaehitamise tingimused järgmiselt: juurdepääsutee rajab Lohu kinnisasja omanik omal kulul pinnareljeefi sõidetavuseni kruusakattega. Vahemetsa kinnisasja omanik annab Lohu kinnisasja omanikule juurdepääsutee rajamiseks nõusoleku ja volituse vajadusel asjaajamiseks tema nimel kohalikus omavalitsuses kõikide vajalike toimingute tegemiseks, kõik juurdepääsutee rajamiseks ja tööde tegemiseks vajalikud load ja kooskõlastused hangib oma kulul Lohu kinnisasja omanik, kes vastutab ka tööde tegemise vastavuse eest õigusaktidega kehtestatud nõuetele. Tööde alustamisest teavitab Lohu kinnisasja omanik Vahemetsa kinnisasja omanikule ette vähemalt 10 päeva. Puudutatud isik I palub jätta menetluskulud maakohtus avaldaja kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda ning määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus jättis arvesse võtmata, et juurdepääsutee tuleb alles rajada ega määranud juurdepääsutee väljaehitamise tingimusi. Vaatluse protokolli fotolt 1 nähtub, et tegemist on 5 muru või viljapõlluga, mitte teega. Maakohus määras juurdepääsu sõiduvahenditega, mis tähendab igat liiki sõidukit. Juurdepääs peab seega olema tagatud ka raskematele sõidukitele, sh ehitustehnikale, tuletõrjeautole, prügiautole jne. Juurdepääsutee ei ole kehtestatud normide kohaselt välja ehitatud ega ole taolisele autoliiklusele vastupidav. Maakohus ei tuvastanud, kas juurdepääsu pinnas on vastupidav ja kannatab määratud liikluskoormust. Puudutatud isiku I kinnisasja võimalikku kahjustamist ilma teed välja ehitamata ei ole analüüsitud. Maakohus ei määranud, millist ehitustegevust ja millises ulatuses avaldaja võib või peab juurdepääsu rajamisel läbi viima ja kelle kulul see toimub. Avaldajale ei ole pandud kohustust kanda kõik tee väljaehitamisega seotud kulud. Need peaksid jääma avaldaja kanda, sest juurdepääs on tema huvides. Riigikohus on lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17 p-des 12 ja 13 asunud sarnastele seisukohtadele. Maakohus ei ole piisava põhjalikkusega välja selgitanud juurdepääsutasu määramiseks vajalikke asjaolusid. Maakohus pidi tulenevalt hagita menetluses kehtivast uurimisprintsiibist koguma ise tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt RKTKo 19.02.2014, 3-2-1-172-13, p 16; RKTKm 16.01.2013, 3-2-1-170-12, p 11). Puudutatud isik I, kellel ei olnud õigusteadmistega esindajat, on sisuliselt tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus. Isegi kui puudutatud isik I ei oleks sellele tuginenud, pidi maakohus selle kohta ise tõendeid koguma. Puudutatud isik I sai kohtu küsitud ekspertiisist aru nii, et kohus määrab selle ise. Puudutatud isik I ei esitanud ise taotlust ekspertiisi määramiseks, et temale kui taotlejale ei pandaks kulude kandmise kohustust. Maakohus ei ole oma algatusel kogunud tõendeid kinnisasja väärtuse vähenemise kohta. Maakohtu määruse p-s 10 on toodud, et kasutuseelise arvestamisel saab lähtuda eeldatavast keskmisest üürihinnast. Maakohus tugines Maa- ja Ruumiameti vastusele, millest nähtub, et see ei ole esitatud eraomandis olevate maatulundusmaade keskmise üürihinna kohta. Seega keskmine üürihind on jäänud kohtu poolt välja selgitamata. Maakohus märkis keskmiseks üürihinnaks 0,03 eurot, mis ei ole keskmine, vaid
4. a tasu, ja mis ei puuduta eraomandite üürihindu. Turupõhine kasutustasu põhineb vara harilikul väärtusel, mis on välja selgitatud sarnaseid hoonestamata maa ostu-müügitehinguid analüüsides. Ka sellest vastusest lähtuvalt pidi maakohus koguma õiglase tasu määramiseks täiendavaid tõendeid, sh kinnisasja väärtuse kohta. Puudutatud isik I esitas vastuväite, et avaldaja on juurdepääsutee parameetreid menetluse kestel suurendanud, kuid tasu (50 eurot aastas) on jäänud samaks. Maakohus ei põhjendanud, miks ta puudutatud isiku I vastuväidetega ei arvesta ja kas avaldaja arvestus on põhjendatud. Puudutatud isik I on välja selgitanud, et kinnisasja väärtuse vähenemine on vahemikus 57 000 – 61 000 eurot vastavalt Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ
5. augusti
6. a arvamusele, s.o keskmiselt 58 000 eurot. Vastavalt Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 2-19-20416 p-s 15.5 sätestatud valemile on juurdepääsu iga-aastaseks tasuks 5887 eurot (58 000 eurot x 10,15%). Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult puudutatud isiku I kanda. Avaldaja ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist ei avalduses ega ka täiendavas avalduses. Maakohus on ületanud nõude piire ja teinud lahendi nõude kohta, mida ei ole esitatud. Õiglane oli jätta menetluskulud avaldaja kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda. Lahend tehti avaldaja huvides, mistõttu pidi avaldaja ise kandma menetluskulud. Kohtupraktikas on tavaliselt jäetud menetluskulud sarnastes vaidlustes menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja pöördus kohtusse ennatlikult, keset kohtueelseid läbirääkimisi. Puudutatud isiku I käitumine ei andnud põhjust avalduse esitamiseks. Maakohus oleks pidanud vähendama nii avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu kui ka ajakulu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 6
7. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Juurdepääs on olemas ja midagi täiendavat ei ole vaja rajada. Avaldaja on kasutanud juurdepääsu alates
8. aastast. Enne seda kasutas juurdepääsu kinnisasja eelmine omanik. Juurdepääs võimaldab kinnisasja otstarbekohast kasutamist. Kinnisasjal asuv elamu on kasutusel peamiselt suvekoduna. 25 aasta jooksul ei ole tekkinud probleeme elamu juurde pääsemisel, v.a ajal, mil puudutatud isik I kaevas
9. aasta kevadel juurdepääsu üles. Avaldajal on olnud võimalik juurdepääsul sõita kõigi kinnisasja teenindamiseks vajalike sõidukitega. Mingit liikluskoormust juurdepääsul ei ole, seal liigub avaldaja sõiduautoga. Juurdepääs on läbitav vajadusel ka operatiivautodele (tuletõrje jms). Juurdepääsu korrasoleku tagamise eest on alati hoolitsenud avaldaja. Puudutatud isik I ei ole selgitanud, millistele normidele peaks juurdepääs vastama. Seadusest ei tulene, milline peab olema juurdepääsutee tehniline seisukord (nt pinnas-, kruusa- või asfalttee). Juurdepääs ei pea vastama ehitusseadustiku nõuetele. Avaldaja huvides on hoida juurdepääs kinnisasja kasutamiseks vajalikus korras ja juurdepääsu kvaliteet on ainult avaldaja huvi. Olemasolev juurdepääs ei kahjusta kuidagi puudutatud isiku I kinnisasja. Puudutatud isiku I viidatud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17 oli tegemist Tallinna linna tänava kaudu soovitava juurdepääsuga ehitusele, transpordimaa sihtotstarbega erateega. See lahend ei kohaldu üksiku suvekodu juurdepääsule avalikult kasutatavale teele. Riigikohus on selgitanud, et juurdepääsu nõude rahuldamine ei eelda, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee seaduse tähenduses; juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise alus (vt RKTKm 15.03.2023, 2-19-517, p 17; RKTKm 17.05.2010, 3-2-1-42-10, p 31 ja RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 28). Seega ei saa puudutatud isik I edukalt tugineda vastuväidetele, et tee ei ole valmis või kohane. Puudutatud isiku I tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega, selle eesmärgiks on püüda saada võimalikult suurt, kuid põhjendamatut kasu juurdepääsu kasutamise eest ning võimalik, et sundida avaldajat andma puudutatud isiku I omandisse suur osa avaldaja maast. Avaldaja ei nõustu, et maakohtu määratud juurdepääsutasu on liiga väike. Juurdepääs on ainult ühele elamule. Liiklusega ei kaasne müra, mis kedagi segaks. Juurdepääsu läheduses ei ole elamuid. Puudutatud isik I ei kanna juurdepääsuga seoses mingeid kulusid. Puudutatud isik I ei esitanud maakohtus taotlust ega tõendeid juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamiseks. Maakohus selgitas
10. septembri
11. a kirjas ja
12. novembri
13. a kohtuistungil puudutatud isikule I põhjalikult juurdepääsutasu määramisega seonduvat, sh erinevaid viise juurdepääsutasu määramiseks. Puudutatud isik I ei taotlenud ekspertiisi määramist. Puudutatud isik I ei esitanud kohtu määratud tähtaja jooksul juurdepääsutasu aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid. Puudutatud isikul I ei olnud põhjust arvata, et kohus hakkab hindama tema kinnisasja turuväärtuse langust omal algatusel ja ekspertiis tehakse riigi raha eest. Puudutatud isik I ei ole esitanud ka koos määruskaebuse täiendusega tõendit selle kohta, kui palju tema kinnisasja turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu väheneb. Maakohus on tasu määramiseks ka ise tõendeid kogunud. Maakohus on määruse p-s 10 piisava põhjalikkusega kirjeldanud, millistest asjaoludest ja kriteeriumitest ta tasu määramisel lähtus. Maakohus ei ületanud nõude piire ja jättis põhjendatult menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Pooled pidasid enne kohtule avalduse esitamist läbirääkimisi juurdepääsu asukoha ja tasu osas. Avaldaja oli sunnitud pöörduma kohtusse seetõttu, et tema kinnisasjale puudus kindlaksmääratud juurdepääs ja puudutatud isiku I esitatud juurdepääsu kasutamise 7 tingimused ei olnud aktsepteeritavad. Menetluskulude põhjustaja on puudutatud isik I. Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu suurus ja ajakulu on põhjendatud.
14. Puudutatud isiku IV üldõigusjärglased O.E. ja A.A. teatasid kohtule, et nad ei nõustu menetluskulude ümberjaotamisega Lohu kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanike vahel. Teised puudutatud isikud ei esitanud määruskaebuse kohta seisukohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda. Muus osas ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus võtab

§ 667

lg 3 alusel asja juurde määruskaebuse täiendusele lisatud Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ

1. augusti
2. a arvamuse.
3. Puudutatud isik I ei vaidlusta maakohtu määrust osas, millega maakohus määras AÕS § 156 lg 1 alusel avaldajale kuuluvale Lohu kinnisasjale juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle puudutatud isikule I kuuluva Vahemetsa kinnisasja. Puudutatud isik I vaidlustab juurdepääsu väljaehitamise tingimuste määramata jätmist ja määratud juurdepääsutasu suurust, samuti menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 659ja § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudutatud isiku I taotlus juurdepääsutee väljaehitamise tingimuste määramiseks ei ole põhjendatud. Juurdepääsu määramisel tuleks lahendada muu hulgas juurdepääsu asukohas tee puudumise korral tee rajamise küsimus. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, mille kohaselt maakohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata asjaolu, et juurdepääsutee tuleb alles rajada ja jätnud määramata juurdepääsutee väljaehitamise tingimused. Puudutatud isik I ei vaidlusta maakohtu määrust osas, millega maakohus määras juurdepääsu asukoha ning viisi, s.o nii jalgsi kui sõiduvahenditega. Asja materjalidest nähtub, et juurdepääsu asukohas oli tee olemas. Kambja Vallavalitsuse
2. jaanuari
3. a seisukohast (dtl 39) nähtub, et Vahemetsa kinnisasjal asuv tee on ajaloolistelt kaartidelt tuvastatav alates
4. aastast ja on rajatud ilmselt
5. aastal teostatud maaparanduse käigus. Vaatluse protokollist (dtl 84) nähtuvalt tuvastas maakohus vaatluse käigus, et juurdepääsu asukohas paikneb pinnastee (täitmata), millel puudub pealiskiht ja mis on liikumistee looduslikul pinnasel. Tee oli vaatluse ajal läbitav ja kuiv. Vaidlust ei olnud selles, et avaldajale kuuluvalt Lohu kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele pääsemiseks (sh sõiduvahenditega) on kasutatud kõnealust pinnasteed. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt olemasolev tee ei võimaldanud juurdepääsu avaldaja taotletud viisil, arvestades Lohu kinnisasja kasutamise otstarvet (suvekodu). Asja materjalidest ei nähtu ka asjaolusid, mis võiks anda alust asuda seisukohale, et juurdepääsutee kasutamine avaldaja taotletud viisil võib puudutatud isikule I kuuluvat kinnisasja kahjustada. Puudutatud isik I ei ole selgitanud, milliste nõuetega tuleks juurdepääs vastavusse viia. Eeltoodut arvestades puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus juurdepääsu väljaehitamise tingimuste määramiseks. 8 Nagu iga tsiviilõiguse teostamisel, peavad ka juurdepääsuõiguse teostamisel kõik osalised lähtuma tsiviilõiguse üldistest põhimõtetest, eelkõige kohustusest toimida oma õiguste teostamisel heas usus ja teisi isikuid mitte kahjustades (TsÜS § 138).
6. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust muuta maakohtu määrust osas, millega maakohus määras juurdepääsu kasutamise eest makstavaks tasuks 50 eurot aastas. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga I, et kohtu uurimispõhimõte tähendab, et kohus pidi puudutatud isikule I tasu määramiseks ise vajalikud asjaolud ja tõendid koguma.

§ 5

lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgne uurimispõhimõtte esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (RKTKm 17.04.2013, 3-21-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada (

§ 200lg-d 1 ja 2).

Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. Koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsutasu määramise asjas on sellisteks mh asjaolud, mille alusel saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta (RKTKm 03.10.2018, 2-16-3663, p 23). Maakohus selgitas 16. septembri 2024. a kirjaga (dtl 109

1. jj)puudutatud isikule I õigesti ja põhjalikult juurdepääsutasu määramisega seonduvat, s.o et juurdepääsutasu saab kindlaks määrata kahel erineval viisil ja kuidas juurdepääsutasu mõlemal juhul kujuneb ning määras puudutatud isikule I tähtaja tõendite või tõendite kogumise taotluse esitamiseks. Maakohus määras ka 19. novembri 2024. a kohtuistungil puudutatud isikule I tähtaja juurdepääsutasu osas asjaolude ja tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus selgitas 16. juuli 2025. a kirjaga (dtl 359
2. jj)puudutatud isikule I täiendavalt juurdepääsutasu määramise põhimõtteid ja määras puudutatud isikule I tähtaja juurdepääsutasu suurust puudutavate asjaolude, tõendite ja taotluste esitamiseks. Puudutatud isik I tugineb sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ja taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist. Riigikohtu lahendist tulenevalt saab sellisel juhul juurdepääsutasu arvutada järgmise valemi järgi: juurdepääsutasu iga-aastane makse = kinnisasja väärtuse vähenemine (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) × diskontomäär. Diskontomäärana tuleb kasutada seadusandja poolt mõistlikuks tulumääraks peetavat võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev (vt RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.5). Puudutatud isik I leiab, tuginedes määruskaebuse täiendusele lisatud Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ 15. augusti 2025. a arvamusele (dtl 381 jj), et tema kinnisasja väärtuse vähenemine on vahemikus 57 000 – 61 000 eurot, s.o keskmiselt 58 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et esitatud arvamusest nähtuvate andmete alusel ei ole võimalik jõuda sellisele järeldusele. Esitatud arvamuse kohaselt on kinnisasja hoonetega osa ~ 1,37 ha turuväärtus tõenäoliselt vahemikus 125 000 – 145 000 eurot ja haritava maa osa ~ 7,6 ha turuväärtuseks 58 000 – 64 000 eurot ning juurdepääsutee tõttu läheb kaotsi ligikaudu 3000 9 m2 haritavat maad ja 7,3 ha haritava maa turuväärtuseks jääb 55 000 – 61 000 eurot. Seega ei ole õige ka puudutatud isiku I seisukoht, et juurdepääsutasu suurus peaks Riigikohtu lahendist tuleneva valemi järgi arvutades olema 5887 eurot aastas (58 000 eurot x 10,15%). Puudutatud isiku I esitatud arvamus ei tõenda, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus. Esitatud arvamusest ei tulene, milline on juurdepääsutee tõttu puudutatud isiku I kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine (s. o koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe). Kohus saab juurdepääsutee talumise tasu suuruse määramisel tugineda ka

§-le 233, kuid selleks peab kohus tuvastama vastavate eelduste olemasolu. Riigikohus on leidnud, et selleks peab kohus eelnevalt tuvastama, et menetlusosaliste kohtu ette toodud juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omaniku suhtes negatiivset mõju avaldavate juurdepääsuteest lähtuvate asjaolude korral ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha (nt selles piirkonnas puudub piisav arv võrdlustehinguid nii kasutuseeliste kui ka kinnisasja koormatiste vaba ja koormatud väärtuse kindlaksmääramiseks vms) või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (RKTKm 01.06.2022, 2-1920416, p 15.6). Maakohtu otsust määrata juurdepääsu tasuks 50 eurot aastas tuleb käsitleda kohtu diskretsiooniotsusena

§ 233mõttes.

Maakohus on oma otsustust määruse p-s 10 piisavalt põhjendanud. Puudutatud isik I ei ole nõus sellega, et maakohus on tasu suuruse määramisel arvestanud Maa- ja Ruumiameti esitatud andmeid, kuna need ei ole esitatud eraomandis olevate maatulundusmaade keskmise üürihinna kohta. Puudutatud isik I ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaks määrata suurema juurdepääsutasu, kuigi nii maa- kui ringkonnakohus andis talle selleks võimaluse. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu määratud juurdepääsu tasu suuruse ja selle põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Maakohus arvestas muu hulgas põhjendatult, et tasu suurus, mida avaldaja on nõus juurdepääsu kasutamise eest maksma, on suurem kui avaldaja esitatud ja maakohtu kogutud andmete alusel arvutatud juurdepääsutasu. 14. Puudutatud isik I on vaidlustanud maakohtu määruse ka osas, milles maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud puudutatud isiku I kanda ja määras kindlaks avaldaja menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, mille kohaselt maakohus on menetluskulusid puudutatud isiku I kanda jättes ületanud nõude piire ja teinud lahendi nõude kohta, mida ei olnud esitatud (

§ 439

). Kohtul tuleb

173 lg-st 2 tulenevalt märkida kohtulahendis menetluskulude jaotus olenemata sellest, kas menetlusosaline esitas vastava taotluse või mitte. Menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine ei olnud välistatud tulenevalt asjaolust, et avaldaja ei märkinud kohtule esitatud avalduses ega selle täienduses vastavasisulist taotlust.

§ 172

lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb muu hulgas arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Asjaolu, et koormatava kinnisasja omaniku kasuks mõistetakse 10 juurdepääsu talumise eest välja tasu, ei anna iseenesest veel alust pidada juurdepääsu määramist ühtlasi ka puudutatud isiku huve teenivaks (vt RKTKm 20.12.2023, 2-19-6901, p 17). Maakohus jättis menetluskulud

§ 172

lg 1 teise lause alusel puudutatud isiku I kanda põhjusel, et kohus rahuldas avalduse ja lahend on tehtud puudutatud isiku I kahjuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole üksnes avalduse rahuldamine praegusel juhul piisav põhjus, et jätta menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Arvestades et menetlus toimus esmajoones avaldaja huvides ja ükski puudutatud isik ei esitanud maakohtu määratud tähtpäevaks menetluskulude nimekirja, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud

§ 172lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda.

Menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmiseks ei anna alust vastuses määruskaebusele toodud asjaolud, mille kohaselt avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma seetõttu, et tema kinnisasjale puudus kindlaksmääratud juurdepääs ning puudutatud isiku I pakutud juurdepääsu kasutamise tingimused ei olnud vastuvõetavad. Kuna menetluskulud maakohtus jäävad menetlusosaliste endi kanda, siis ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Seetõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta määruskaebuse väidete kohta, mis puudutavad avaldaja menetluskulude rahalist suurust. 15. Kuivõrd määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, on põhjendatud jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud samuti menetlusosaliste endi kanda (

§ 171lg 1 ja § 172 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 11