KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 27.11.2025, Tallinn Haldusasj

) § 2 lg-t 1, tema suhtes ei ole tuvastatud

§ 9

lg-s 1 loetletud asjaolusid ning juhindudes

§ 7

lg-st 1, § 7 2 lg 2 p-dest 1, 2, 4 ja 6, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks (

§ 74lg 2).

3. Kaebaja esitas 12.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 04.03.2024, 21.06.2024 ja 28.06.2024) PPA 07.02.2024 ettekirjutuse tühistamiseks osas, milles jäeti kaebajale andmata ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ning määrati Schengeni alale sissesõidukeeld 5 aastaks. Ettekirjutus on vaidlustatud osas õigusvastane ja riivab ebaproportsionaalselt kaebaja (põhi)õigusi. Rikutud on uurimispõhimõtet, põhjendamiskohustust ja kaalutlusõigust, samuti ärakuulamise ja selgitamise kohustust. Kaebaja seisukohti on küll puudutatud, kuid pole arvesse võetud. 2

§-s 68 sätestatud asjaolusid ei esine. Asjaolud, mis potentsiaalselt võiksid näidata, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita, pidid PPA-le teada olema juba vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ja oleks tulnud kajastada 07.02.2024 ettekirjutuses. Otsuse lakooniline põhjendus ei viita, et PPA võttis tegelikkuses haldusakti koostamisel

§ 68p-s 6 sätestatut arvesse.

Põgenemisohu olemasolu ei saa põhjendada üksnes Eestis ebaseadusliku viibimise faktiga. PPA versioon isiku pahatahtlikust käitumisest on hüpoteetiline, kaebaja käitumist saab selgitada ka muul moel. Kaebaja soovis Eestist edasi liikuda Itaaliasse, kus tal oli broneeritud aeg seoses elamisloa taotlusega. Kaebaja ei nõustu sissesõidukeelu kehtestamisega

§ 74

lg 2 alusel.

§ 7

lg 2 ja § 7 4 kohaldamisel tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu kohaldamist pole põhjendatud. PPA ei ole arvesse võtnud kaebaja selgitusi, et 13.05.2023 on ta abiellunud Saksamaa kodaniku Yga. Seega pole

§ 272 kohaselt võimalik sissesõidukeelu kehtestamine.

PPA ei ole võtnud piisavalt arvesse kaebaja huvi pere- ja eraelule ega arvestanud, et sissesõidukeelu tõttu muutub vahetu suhtlemine abikaasade vahel võimatuks. PPA on saanud Itaalia ametivõimudelt kinnituse abielu ehtsuse kohta ja on alusetu kahelda abielutunnistuse autentsuses. Samuti ei ole PPA arvestanud, et kaebaja on 01.06.2023 esitanud taotluse elamisloa saamiseks. Kaebajal oli Itaalias kehtiv broneering seoses elamisloa taotlusega, aga kuivõrd kaebaja saadeti päritoluriiki, puudus tal võimalus sinna minna ja elamisluba taotleda. Alternatiivselt tuleks sissesõidukeeld jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Kaebaja on abielus Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuga, kellega suhtlemine oleks sissesõidukeelu seadmisel ebaproportsionaalselt takistatud. Samuti seab sissesõidukeeld ebamõistlikud takistused seoses elamisloa taotlusega, millega kaebaja soovib kindlasti jätkata. 4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Etteheited uurimispõhimõtte, põhjendamiskohustuse ja kaalutlusõiguse rikkumise osas on asjakohatud. PPA on küsitluste käigus selgitanud välja kaebajaga seotud asjaolud ja kaalunud neid lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel. Ei saa nõustuda, et põgenemisohtu pole põhjendatud. PPA põhjendas, et järeldas seda isiku hoiakutest ja käitumisest. Kaebaja küsitluse protokollist nähtuvalt ei ole ta olnud menetluses koostööaldis, vastates korduvalt PPA küsimustele, et ei kommenteeri. Lisaks on kaebaja kinnitanud, et tal puuduvad rahalised vahendid Eestist lahkumiseks ning selgitanud, et ta ei soovi Schengenist lahkuda. Kaebaja põgenes Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, kuhu ta viidi, kuna ta kaebas teravat valu õlas. Kuigi see leidis aset pärast lahkumisettekirjutuse koostamist, kinnitab seegi, et isiku soov ei olnud lahkuda Eestist oma kodakondsusjärgsesse riiki, vaid hoopis põgeneda. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise soovi puudumist näitab ka asjaolu, et kaebaja on püüdnud PPA-d veenda, et tema abikaasa elab Itaalias ja tal on seetõttu Schengenis viibimisalus. Samas ei ole PPA saanud Itaalia ametivõimudelt kinnitust, et abielu kaebaja ja Y vahel oleks sõlmitud. 3

§ 68 p 7).

Nimelt on Prantsusmaa poolt kohaldatud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale alates 19.01.2022–22.07.2025. PPA andmebaasi kohaselt on isikul sissesõidukeeld Schengeni alale ka Saksamaa poolt. Kaebaja on seotud 39 varjunimega. Kehtivad sissesõidukeelud võivad olla üks põhjus, miks kaebaja enda passi varjas ning erinevaid isikuandmeid PPA-le esitas. Kaebaja on varem sisenenud Schengeni alale ebaseaduslikult ja pidi väljasaatmise tõttu olema teadlik talle kohaldatud sissesõidukeeldudest. Isik on teadlikult ja tahtlikult ületanud ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi vahelise piiri.

§ 272

asub

1. ptk-s, millest tulenevalt see ei kohaldu PPA ettekirjutuse suhtes. Kuna kaebajal ei ole Schengeni alal viibimisalust, oli PPA-l kohustus teha lahkumisettekirjutus Schengeni alalt lahkumiseks. Kaebaja väidete kohaselt on ta abielus Saksamaa kodanikuga, kes elab Itaalias ning ta on Itaalias esitanud elamisloa taotluse, kuid nimetatud asjaolusid ei ole kaebaja veenvalt tõendanud. PPA tegi Itaaliasse päringu kaebaja viibimisaluse ja abielu osas, kuid Itaaliast saadud vastusest nähtus, et Itaalia jaoks on kaebaja tundmatu. Kaebaja suhtes on kehtiv Saksamaa poolt 19.03.2024 kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale. Seega ei ole ka Saksamaa ametivõimud olnud teadlikud, et nende kodanik oleks kaebajaga abielus, vastasel juhul oleks kaheldav, et kaebaja suhtes oleks Schengeni sissesõidukeeldu kohaldatud. Kaebaja saabus Eestisse pool aastat pärast abielu sõlmimist ilma abikaasata. Tallinna Halduskohus on teinud 11.11.2023 määruse nr 3-23-2550, millega lubas kaebaja paigutada kinnipidamiskeskusesse. Nimetatud menetluse raames toimunud istungil on kaebaja kinnitanud, et tuli Eestisse uue lootusega, et saab Eestis abi, mainimata seejuures oma abikaasat. Kaebaja varasem liikumine erinevate riikide vahel ja mitmete rahvusvahelise kaitse taotluste esitamine viitab üheselt, et ta kasutab kõiki võimalusi, et Euroopasse jääda ning PPA kahtlused pereelu ehtsuse osas on põhjendatud. Arvestades, et kaebaja saabus Eestisse abikaasata ega ole üheski menetluses väitnud, et tema abikaasa ühineks temaga Eestis või oleks juba Eestisse saabunud, ei ole põhjust rääkida kaebajast kui Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmest, kelle suhtes ei oleks võimalik kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu. Saksamaa poolt on kaebaja suhtes kohaldatud uus sissesõidukeeld perioodiks 19.03.2024– 17.10.
2. Kaebaja väidetav abielu on sõlmitud ajal, kui kaebaja suhtes oli kohaldatud Prantsusmaa poolt sissesõidukeeld Schengeni alale. Kaebaja poolt kohtule 04.03.2024 kaebuse täienduse lisana 2 esitatud Itaalia postiasutuse kviitung ei tõenda elamisloa taotluse esitamist. Kviitungilt nähtub vaid, et kaebaja on 01.06.2023 saatnud kirja. Kaebaja ei selgita, millal ta soovis Itaaliasse edasi liikuda ja millisel õiguslikul alusel. Humaanseid kaalutlusi kaebaja välja ei toonud ja PPA hinnangul neid ei esinenud. Selliseid asjaolusid pole selgunud ka kohtumenetluses. Väidetav abielu sõlmiti 13.05.2023 ehk 4

§ 68p 7).

Samuti osutas PPA, et isik on kasutanud varjunimesid ja varem korduvalt ebaseaduslikult Schengeni alale sisenenud ning eri riikides rahvusvahelist kaitset taotlenud. Vaidlustatud otsuses välja toodud põhjendused on napid. Praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ei muuda asjaolu, et põgenemisohu esinemist ja sissesõidukeelu kohaldamist ei ole üksikasjalikumalt põhjendatud, vaidlustatud otsust siiski kontrollimatuks. Kaebaja suhtes on eelnevalt ning tema enda tegutsemisest tingitult lühikese aja jooksul läbi viidud mitmeid haldusmenetlusi, kuna kaebaja on esitanud ja seejärel korduvalt tagasi võtnud rahvusvahelise kaitse taotlusi. Kaebajaga on läbi viidud mitu vestlust ja PPA on esitanud halduskohtule mitu taotlust kaebaja kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks, viimati vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud päeval. Vaidlustatud otsuses on tuginetud nii menetluses selgunud asjaoludele kui ka rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigule. 10.01.2024 küsitluse protokollist nähtuvalt kinnitas kaebaja, et soovis läbida Eestit transiitmaana ja jääda siia maksimaalselt kaheks päevaks. Samuti kinnitas ta rahaliste vahendite puudumist tagasisõiduks ja väitis, et tal on abielu tõttu alus Schengenis viibimiseks. 07.02.2024 küsitluse protokollist nähtuvalt on kaebaja mitmel korral keeldunud küsimustele vastust andmast. Isiku vastusest nähtuvalt sai PPA järeldada, et kaebaja ei soovi jääda Eestisse, küll aga leida võimalusi Euroopasse jäämiseks. PPA on ka kaebusele vastates viidanud kaebaja osas varem läbiviidud menetlustele, sh seoses tema paigutamisega kinnipidamiskeskusesse. Nähtuvalt haldusasjas nr 3-24-352 PPA poolt 06.02.2024 esitatud taotlusest kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks (dtl 121 jj) tugines PPA selles asjaoludele, et kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult riigipiiri ületades, peidetuna rekka koormasse ja esitas pärast seda, kui PPA ametnikud ta kontrollimiseks peatasid, rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA põhjendas taotluses kaebaja põgenemisohtu puutuvalt ka seda, et kaebaja saabus Eestisse sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul, kuna Prantsusmaa on kehtestanud kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu perioodiks 19.01.2022–22.07.2025 ja Saksamaa oli samasuguse keelu kehtestanud perioodiks 19.10.2023–18.01.2024. PPA tõi välja, et kaebaja oli varem korduvalt (kokku 14 korral) esitanud rahvusvahelise kaitse taotlusi mitmetes Euroopa riikides ning ootamata ära menetluse tulemust, liikunud teistesse riikidesse. Samuti kahtlustas PPA taotluses, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik eelkõige selleks, et vältida enda väljasaatmist või kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Kaebaja selline teguviis viitab, et ta kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi. PPA tõi taotluses välja ka selle, et kaebaja andis rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigus osaliselt ebausutavaid seletusi on varasemate 5

§ 72

lg-s 2 sisalduva õigusliku aluse esinemisest, ei ole vajadust täiendavalt analüüsida teisi aluseid, need ei mõjuta eraldiseisvalt otsuse materiaalset õiguspärasust. Põhjendatud ei ole etteheide, et 5 aastaks kehtestatud sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne seetõttu, et kaebaja on 13.05.2023 abiellunud Saksamaa kodaniku Yga. PPA on juba kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamise menetlustes toonud välja, et Prantsusmaa oli kehtestanud kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu perioodiks 19.01.2022–22.07.2025. Kuna abielu oli sõlmitud pärast sissesõidukeelu kehtestamist, pidid kaebaja ja tema abikaasa möönma, et neil ei pruugi olla võimalik Schengeni alal pereelu elada. Kaebaja pere- ja eraelu riivet ei saa seetõttu pidada eriti intensiivseks. Lisaks ei olnud kaebajal lahkumisettekirjutuse koostamise etapis esitada abielu kohta mingeid tõendeid ja PPA on selgitanud, et väidetava abielu ehtsuses oli põhjust kahelda ka seetõttu, et varasemates haldusmenetlustes ei maininud kaebaja enda abikaasat ning ta saabus Eestisse üksinda. PPA märgib õigesti, et pelgalt Itaalias sõlmitud abielu ei ole seaduslik viibimisalus.

§ 27

järgi ei kohaldata lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele

1. ptk-s sätestatut. Seega ei kohaldu ka
2. ptk-s asuv

§ 272

. Ehkki humaansed kaalutlused saaksid põhimõtteliselt kõne alla tulla olukorras, kus Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, ei nähtu praegusel juhul ülal toodud põhjustel sellist perekonna- või eraelu intensiivset riivet. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Kaebaja palub 12.08.2024 apellatsioonkaebuses (ja 04.11.2025 seisukohas) tühistada Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega kaebus rahuldada. PPA on rikkunud kaalutlusõigust, jättes määramata lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja. Riigikohus on 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 andnud selged suunised kaalutlusõiguse teostamiseks. Ettekirjutuse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga. On ilmne, et PPA on pärast otsuse tegemist asunud seisukohale, et otsuse õiguspärasust mõjutab info, mida PPA-l otsust tehes ei olnud, st PPA on kaalumist teostanud puuduliku infoga. PPA ei saa otsust põhjendada asjaoludega, mida ta otsust tehes ei teadnud. PPA on apellatsioonkaebuse vastuses öelnud, et oli otsust tehes arvamusel, et kaebaja abielu pole ehtne, kuid hiljem saanud teabe, et selline arvamus polnud põhjendatud. Menetlusvigade korral on tõendamiskoormus vastustajal, kes peab näitama, et need ei mõjutanud haldusakti andmist. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui hakkas PPA eest otsust põhjendama. Kaebaja ei nõustu, et olukordades, kus vastustaja juriidilise kehana on sama, kuid menetlust on läbi viinud erinevad inimesed, saab teha järelduse, et tuginetud on samadele asjaoludele. 6

§ 27

järgi ei kohaldata

5. ptk-s sätestatut lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu määramisele, saab

§ 74

lg 3 rakendamisel arvestada

§ 31

lg-s 3 märgitud asjaolusid analoogia alusel, sest tegemist on sarnaste olukordadega. Ka praegusel juhul peab olema võimalik sarnane analoogia. Vaatamata

§ 272kohaldamisele tuleb pereelu riivet hinnata humaansete põhjuste kaalumisel.

Praegusel juhul esinevad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Kohus ei ole selgitanud, kust tuleb seaduslik alus hinnata riivet väheintensiivseks. Pereelu riive kontekstis ei oma tähtsust asjaolu, et abielu on sõlmitud pärast sissesõidukeelu kehtestamist. Kaebaja ei nõustu, et ta pole esitanud lahkumisettekirjutuse koostamise etapis abielu kohta mingeid tõendeid. Kaebaja esitas PPA-le oma abielutunnistuse. 7. PPA palub 23.09.2024 vastuses (ja 11.11.2025 seisukohas) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. PPA ei ole rikkunud kaalutlusõigust, jättes lahkumisettekirjutuse vabatahtliku tähtaja määramata. Kaebaja saabus Eestisse kehtiva Schengeni sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. Seega esines tema suhtes põgenemisoht ning PPA tegi õiguspäraselt kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse. Kohus ei ole asunud PPA otsust põhjendama. Nii kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kui ka lahkumisettekirjutus kannavad sama eesmärki, mis on illegaalselt Eestis viibiva välismaalase väljasaatmine. Kaebaja pidi arvestama sellega, et PPA kasutab kinnipidamiskeskusesse paigutamise asjas toimunud istungil antud ütlusi ka lahkumisettekirjutuse tegemisel. Tähtsust ei oma, et kaebaja osales paigutamise istungil esindajata, see ei muuda isiku ütlusi. Asjaolu, et vastustaja palus halduskohtul vastuse esitamise tähtaega pikendada, et saada Itaalialt päringule vastus, ei tähenda, et vastustaja oleks möönnud, et ettekirjutuse tegemisel ei ole kaalutlusõigust teostatud. PPA ei tunnistanud ettekirjutust kehtetuks, järelikult ei ole PPA leidnud, et ettekirjutus on õigusvastane. PPA kaalus juba ettekirjutuse tegemise ajal tähtsust omavaid asjaolusid, mistõttu puudus põhjus selle kehtetuks tunnistamiseks. Kuna pärast ettekirjutuse tegemist saadud vastusest ei selgunud, et kaebaja ja tema abikaasa elaksid mõnes Schengeni viisaruumi liikmesriigis või Euroopa Liidus pereelu, ei saanud hiljem saadud teave tuua kaasa teistsugust otsust. 7

§ 27

järgi lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldu

5. ptk-s (sh

§ 272) sätestatu.

Kaebaja viidatud ringkonnakohtu seisukoht ei ole analoogia korras kohaldatav, kuna viidatud asjas oli tegemist vabatahtliku lahkumistähtajaga tehtud lahkumisettekirjutusega. Kaebaja puhul ei esine humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. Kaebaja perekonnaelu olemasolu ei ole tõendatud. Kaebaja abielu sõlmiti Prantsusmaa poolt kohaldatud kehtiva sissesõidukeelu ajal. Kaebaja ja tema abikaasa pidid möönma, et neil ei pruugi olla võimalik elada pereelu Schengeni alal. PPA ei ole meelevaldselt kahelnud kaebaja abielutunnistuse õigsuses. Arvestades kaebaja Eestisse saabumise asjaolusid ning tema tausta, oli PPA kahtlus õigustatud. Sellist vastustaja seisukohta kinnitab ka vastus Saksamaalt. Abielu sõlmimise fakt ei tähenda automaatselt pereelu olemasolu. Kaebaja saabus Eestisse üksi ega ole varasemates haldusmenetlustes maininud enda abikaasat. Sellest järeldub, et ta ei ole ka ise pidanud oma abikaasat pereliikmeks ega jaatanud pereelu olemasolu. 10.01.2024 ja 07.02.2024 vestlustel on kaebaja avaldanud, et ta soovis kasutada Eestit vaid transiitriigina, täpsustamata, et sihtriik oleks Itaalia. Samas mainis kaebaja, et ta on sõlminud abielu Saksamaa kodanikuga, kes elab väidetavalt Itaalias, kuid ei avaldanud, et tal oleks Itaalias viibimisalus või ta sooviks minna Itaaliasse oma abikaasa juurde. Sellist avaldust ei teinud kaebaja ka siis, kui PPA selgitas kaebajale, et tal puudub Schengeni alal viibimisalus. Kuna kaebajal ei ole viibimisalust üheski Euroopa Liidu ega Schengeni viisaruumi liikmesriigis, tuli kohaldada kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu (

§ 74lg 41).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. PPA esitas koos vastusega apellatsioonkaebusele Saksamaa vastuse PPA päringule kaebaja isiku kohta. Sama tõendi oli PPA esitanud halduskohtule, kuid halduskohus tagastas tõendi kohtuotsusega. Ringkonnakohus tagastas sama tõendi 03.07.2025 määrusega. Ringkonnakohus täiendab viidatud määruse põhjendusi tõendi tagastamise kohta, leides, et halduskohus jättis viidatud tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). Tõend oli PPA poolt esitatud hilinenult ega olnud ka sisuliselt asjakohane. Haldusakti, sh sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Järelikult ei saanud PPA 07.02.2024 ettekirjutuse tegemisel tugineda asjaoludele, mis said talle teatavaks Saksamaa 09.07.2024 vastusest.
2. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada sissesõidukeeldu puudutavas osas. Lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja selle tühistamiseks alust ei ole. Lahkumisettekirjutus
3. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (

§ 7lg 1).

Puudub vaidlus, et ettekirjutuse tegemise ajal puudus kaebajal õiguslik alus Eestis viibida. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt

§ 72

lg-d 1, 11) võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise oht (

§ 72

lg 2 p 1), välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (

§ 72

lg 2 p 4) või välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu (

§ 72lg 2 p 6).

Viidatud punktidele on PPA vaidlustatud ettekirjutuses tuginenud, kuid põhjendavas osas on käsitletud üksnes

§ 68 p 6 kohast põgenemisohtu – haldusorgan järeldab välismaalase hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Samas 8

§ 72lg 2 p 6 tingimus.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ehkki ettekirjutuse põhjendus kaebaja põgenemisohu tuvastamise kohta on napp, oli PPA-l siiski õigus vastavale alusele tuginedes tuvastada kaebaja puhul põgenemisoht ja jätta lahkumiskohustuse vabatahtlik täitmise tähtaeg määramata. PPA on kaebaja põgenemisohtu täiendavalt kohtumenetluses põhjendanud ning ringkonnakohtul puudub kahtlus, et PPA lähtus samadest põhjendustest juba ettekirjutuse tegemisel. 10.01.2024 küsitlusel (dtl 79) väljendas kaebaja selget soovimatust Schengeni alalt lahkuda ning 07.02.2024 küsitlusel (dtl 89) selgitas, et tal puuduvad rahalised vahendid ise Tuneesiasse reisida. Lisaks oli eelnevalt kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamise ja kinnipidamise menetluses (haldusasi nr 3-23-2550) PPA poolt tuvastatud põgenemisoht, mis sai kinnituse erinevates kohtuastmetes. Põgenemisohu tuvastamisel tuginesid PPA ja kohtud

§ 68

p-dele 7 ja 8.

§ 68

p 7 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on sisenenud Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. Puudub vaidlus, et kaebaja suhtes oli Prantsusmaa poolt kehtestatud sisenemiskeeld Schengeni alale, mis oli kehtiv 19.01.2022‒22.07.2025 (dtl 61). Seega esines kaebaja puhul

§ 68p-s 7 nimetatud alus.

Kehtiv sissesõidukeeld võis olla üheks põhjuseks, miks kaebaja varjas Eestisse sisenemisel enda passi. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja sisenes Eestisse Venemaalt ning ületas ebaseaduslikult Eesti ja Venemaa vahelise piiri, omamata alust Eestis viibimiseks (

§ 68p 8).

Asja materjalidest nähtuvalt oli isik taotlenud varem edutult rahvusvahelist kaitset Prantsusmaal, Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis ja Saksamaal. PPA oli saanud isiku sõrmejälgede vasteid ka Luksemburgist, Hollandist ja Rumeeniast. Viidatud asjaoludest sai järeldada, et ebaseaduslik piiriületus on kaebaja teadlik käitumismuster ning põhjendatud oli PPA järeldus, et kaebaja võib ka Eestist ebaseaduslikult lahkuda. PPA ja kohtud võtsid põgenemisohu hindamisel arvesse ka kaebaja vastuolulisi ütlusi ning järeldasid, et kaebajat ei saa pidada usaldusväärseks. Kokkuvõttes andsid kaebajaga seotud asjaolud kogumis alust arvata, et ta võib vabaduses viibides Eestist põgeneda. 12. PPA sai haldusasjas nr 3-23-2550 antud ohuhinnangule tugineda ka lahkumisettekirjutust tehes. Ehkki kaebaja kinnipidamise menetluses ja väljasaatmise menetluses ei ole kaebajaga tegelenud sama ametnik, ei saa sellest teha järeldust, nagu ei saanuks PPA kaebajale lahkumisettekirjutust tehes tugineda talle kaebaja kinnipidamismenetlusest teada olnud asjaoludele. Lahkumisettekirjutuse tegemise hetkel ei olnud PPA-l põhjust arvestada kaebajale lahkumisega kaasneva olulise perekonnaõiguse riivega. PPA asjas nr 3-23-2250 03.01.2024 esitatud taotlusest nähtuvalt oli kaebaja kinnipidamisel isikuandmete ankeeti täites väitnud, et ta on vallaline ja perekonnaliikmetena tõi välja ainult ema ja isa, kuid rahvusvahelise kaitse intervjuul väitis, et tal on naine Itaalias. Lahkumisettekirjutuse tegemise ajaks oli PPA-le teada, et kaebaja on abielus Saksamaa kodanikuga, kes elab väidetavalt Itaalias ja esitatud oli ka abielutunnistus. Asjaoludest aga, et kaebaja oli abiellunud Schengeni alale sissesõidukeelu kehtimise ajal, kaebaja oli saabunud Eestisse abikaasata ja püüdis oma abielu esialgu varjata, koosmõjus kaebaja kohta teada olnud asjaoludega (korduvad ebaõnnestunud asüülitaotlused), võis PPA järeldada selle abielu ehtsuse küsitavust. Kokkuvõtvalt ei anna asja materjalidest nähtuvad asjaolud alust arvata, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel ei oleks arvestatud kõiki olulisi asjaolusid ega kaalutud põhjendatud huve (

§ 72lg 3).

Sissesõidukeeld 13. PPA 07.02.2024 ettekirjutus tuleb aga tühistada sissesõidukeeldu puudutavas osas, kuna sissesõidukeelu kohaldamise vajaduse, proportsionaalsuse ja kestuse põhjendatuse kohta puuduvad ettekirjutuses igasugused põhjendused. 9

§ 74

lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos

§ 7

lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning

§ 7

4 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Silmas tuleb pidada ka

§ 6

lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (p 28). Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni viisaruumis ei asu. Sissesõidukeeld on täiendav meede (tõkend), hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja jooksul (p 31). Otsuse p-s 34 märkis Riigikohus, et selgitused sissesõidukeelu pikkuse määramisest on kohased ka sissesõidukeelu enda määramisel. Mõlemal juhul on eesmärk, et konkreetse inimese suhtes tehtav otsus oleks proportsionaalne. Ühine on ka eesmärk ennetavalt kaitsta avalikku korda ja riigi julgeolekut. Kui lahkumisettekirjutust tehes (

§ 72

lg 3) ning sissesõidukeelu tähtaega määrates (

§ 7

4 lg 3) peab haldusorgan välja selgitama välismaalast iseloomustava olulise teabe ning hindama proportsionaalsust, siis ei ole eesmärgipärane, kui ta sissesõidukeelu enda vajadust liikmesriigile antud kaalutlusõiguse korral ei hinda. Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kui ka asjaomase välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi, näiteks perekondlikud, eraelulised, tööalased, hariduslikud ja majanduslikud huvid. EK tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (p 6.3). Eelnevast tuleneb, et sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla automaatne järelm lahkumisettekirjutusele.

1. Praegusel juhul saab kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu põhjenda(ma)tusest järeldada vaid, et kaebaja suhtes kohaldati 5-aastast sissesõidukeeldu automaatselt sisulist kaalumist läbi viimata. Ettekirjutus ei sisalda ühtegi asjakohast põhjendust ning seda küsimust ei ole ka käsitletud üheski teises kaebajaga seonduvas menetluses. Seetõttu ei saa arvestada ka PPA poolt kohtumenetluses esitatud põhjendusi. Nii on kaalumata jäänud ühelt poolt, et kaebajal on kehtiv abielu Saksamaa kodanikuga (dtl 144), kaebaja soovis Itaalias taotleda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks (dtl 134 jj), ning teisalt kaebajast potentsiaalselt lähtuv oht avalikule korrale (teistest riikidest, sh Saksamaalt laekunud teave ja lisaks võimalik varjupaigaõiguse kuritarvitamine). Ehkki PPA võis väljasaatmise menetluses teatavaks saanud asjaoludel kahelda kaebaja abielu ehtsuses, tuleb arvesse võtta, et 5-aastane Schengeni alale sissesõidukeeld on isikut oluliselt koormavam meede kui lahkumisettekirjutus. Seetõttu tühistab ringkonnakohus PPA ettekirjutuse sissesõidukeeldu puudutavas osas. Kui PPA leiab, et kaebaja suhtes tuleb sissesõidukeeldu kohaldada, tuleb eeltoodud asjaolusid kaaludes ja ülalviidatud Riigikohtu juhiseid järgides teha kaebaja suhtes uus otsus. Kokkuvõte
2. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse sissesõidukeeldu puudutavas osas. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab PPA 07.02.2024 ettekirjutuse sissesõidukeeldu puudutavas osas.
3. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on esimeses ja teises kohtuastmes kandnud kulusid kokku 40 10