Obsah (7)

§ 227§ 127§ 224§ 69§ 50§ 91§ 33

Väärteoasi 4-25-2765 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.novembril 2025, Tallinn Kohtukoosseis kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Annely Talve

§ 227lg 4;§ 227 lg 5 p 3 järgi.

Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja T. R. ja tema esindaja vandeadvokaat Kristjan Tuul. Kohtuväline menetleja – Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi esindaja J.K.. LÕPPOSA 1. Jätta T. R. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi 27.05.2025 otsusele väärteoasjas nr: 2302,25,007186 tema karistamises

§ 227lg 4; § 227 lg 5 p 3 alusel rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

1. Rahatrahv tasuda 45 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pank AS, EE932200221023778606 Swedbank AS, EE701700017001577198 Luminor Bank AS või EE777700771003813400 LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida viitenumber
2. Seisuga 12.11.2025 on rahatrahv tasutud.
3. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.
4. Vastavalt

§ 127

sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul oma juhiloa loovutama Transpordiametile

1. Kohtuotsus edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 15.12.
2. Asjaolud, kohtumenetluse poolte seisukohad ja menetlus kohtus:
3. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 27.05.2025 otsusega väärteoasjas 2302,25,007186 karistati T. R.i Karistusseadustik (edaspidi KarS) § 63 lg 1 kohaselt Liiklusseadus (edaspidi

) § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest. T. R.ile heidetakse ette, et ta 08.05.2025 kella 16:25 ajal Harjumaal, Kuusalu vallas, Tallinn-Narva mnt 58 km suunaga Narva poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,45 mg ning kiirusega 190 +/-9 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 71 km/h. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohtuväline menetleja kahetsust. Kohtuväline menetleja määras T. R.ile karistuseks

§ 227lg 4 järgi rahatrahvi 225 trahviühiku ulatuses, s.o.

1800.00 eurot ja

§ 227

lg 5 p 3 alusel määras lisakaristuse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 (kuueks) kuuks.

1. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 27.05.2025 otsusele väärteoasjas 2302,25,007186 oli viimane kaebetähtaeg 25.06.
2. 20.06.2025 esitas kaitsja nimetatud otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, lisades kaebuse koopiana meilis ka T. R.ile. Nimetatu kajastub kaitsja poolt esitatud 20.06.2025 e-kirja vahetusest, kust nähtub, et kaitsja esitab kaebuse adresseerituna kohtule, kuid e-kirja saajaks on üksnes T. R.. Nimetatud e-kirjas on ka manusena kaebus koos lisadega.
3. 15.07.2025 esitas T. R. taotluse kohtule ennistada väärteomenetluse kaebetähtaeg kuna tema kaitsja K. Tuul esitas kaebuse otsuse peale ainult T. R.ile mitte kohtule, mida ta pidi tegema. Kaitsja K. Tuul kinnitas kohtule, et arvas, et kaebus sai esitatud ka kohtule. Selgus, et kaitsja on aadressiribale unustanud ekslikult kirjutada maakohtu e-posti aadressi. Maakohus tuvastas, et kuigi kaebus esitati tähtaegselt, ei olnud see kohtuni jõudnud kaitsja eksimuse tõttu jättes kohtu adressaadi lisamata. Samuti ei ole märganud nimetatud eksimust T. R. ise ning saades koopiana kaebuse sisu oli ta õigustatud ootusele, et kaebus on tähtaegselt kohtule esitatud.
4. 05.08.2025 ennistas maakohus VTMS § 2 ning KrMS § 172 lg 2 p 2 alusel väärteoasjas 2302,25,007186 kaebetähtaja. Kohus luges tuvastatuks, et T. R. ei saanud ette näha, et kaebus jääb ekslikult tema kaitsja poolt kohtule edastamata ning tegutses teadmises, et Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 27.05.2025 otsus väärteoasjas 2302,25,007186 on tähtaegselt vaidlustatud. Seega esines mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks ning 20.06.2025 esitatud T. R.i ja tema esindaja vandeadvokaat K. Tuul poolt esitatud kaebus Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 27.05.2025 otsusele väärteoasjas 2302,25,
6. T. R.i kaitsja esitas maakohtule kaebuse taotlusega tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 27.05.2025 koostatud väärteootsus väärteoasjas nr 2302,25,007186

§ 227lg 4 järgi määratud karistuste osas.

Kaebuse kohaselt taotles kaitsja karistada T. R.i

§ 227lg 4 järgi rahatrahviga. Kar

S § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada T. R. tasuma rahatrahvi summa osade kaupa kuue kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda igakuiselt kohtu poolt kindlaksmääratud summa. Alternatiivselt taotles kaebaja vähendada

§ 227lg 4 järgi määratud karistust.

Kaebuse kohaselt on määratud karistus ebaproportsionaalne ega ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kaitsja hinnangul on kohtuväline menetleja hinnanud menetlusaluse isiku süüd ebaõigesti suureks. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse üle sanktsiooni keskmise määra, lisakaristus on määratud miinimummääras. Samas karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebusega koos esitati ka kaebuse lisad, väljavõtted rahvastikuregistrist alaealiste laste olemasolu kohta ning Euroopa äriregistri väljavõte (RTL Group Oy) Soomes asuva äriühingu mille üheks juhatuse liikmeks on T. R. kohta.

1. Kohtuväline menetleja leidis oma kirjalikult esitatud seisukohas, et kaebus tuleb jätta rahuldamata kuivõrd menetleja poolt määratud karistus on põhjendatud, proportsionaalne ning kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga. Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu rahatrahvi ositi tasumise määramisele.
2. 08.09.2025 määras kohus VTMS § 120 lg 2 alusel väärteokaebuse arutamisele avalikul kohtuistungil.
3. 29.10.2025 toimunud kohtuistungil jäi kaebaja täies mahus oma kaebuse juurde leides, et teo osas neil vaidlust ei ole kuid süü suurus on kaitsja sõnul valesti hinnatud ning määratud karistus on ebaproportsionaalne. Kaitsja hinnangul on määratud liiga suur põhikaristus s.o 1800 eurot, puuduvad põhjendused, miks keskmisest suurem trahv on vajalik ja miks see üksi ei ole piisav karistus. Samuti lisakaristusena määratud 6-kuuline juhtimisõiguse äravõtmine koos keskmisest suurema rahatrahviga moodustab ebaproportsionaalselt range karistuse. Kaitsja sõnul ei ole kohtuväline menetleja arvestanud piisavalt kaebaja kahetsusega ja algusest peale teo tunnistamisega ning asjaoluga, et tegemist on esmakordse rikkumisega. Samuti tõi kaitsja välja, et teelõik kus rikkumine aset leidis on kaitsja hinnangul väiksema ohtlikkusega kui sama rikkumine linnakeskkonnas. Lõpliku taotlusena esitas kaitsja, et soovivad lisakaristuse tühistamist, rahatrahv on kaebajal kohtuistungi toimumise ajaks tasutud.
4. Kaebaja T. R. avaldas kohtus siirast kahetsust selgitades, et tuli Soomest töölt ja kuna oli jahe aeg ning ta oli mootorrattaga siis hoiab omal sooja sees, võttes mõne shoti Jäägermeistrit. Kiiruse osas ta vabandusi ei leia, leiab end süüdi olevat ja väga kahetseb. Kaebaja avaldas, et tal on juhilube väga vaja kuna on Soomes ettevõtja ning peab sõitma objektilt objektile. Lisaks on tal 3 alaealist last keda peab üleval pidama. Juhilubade äravõtmine paneks kaebaja väga keerulisse olukorda. Kohtu küsimustele vastas kaebaja, et jõi laeval neid shotte ja teadmises, et tal on vaja ca 100 km sõita mootorrattaga kui laev Eestisse saabub. Kohtuvälise menetleja täpsustavatele küsimustele vastas T. R., et jõi shotte 15-20 minutit enne laeva saabumist sadamasse. T. R. tunnistas, et ta ei hoomanud oma kiirust, selgitades, et üldse ei vaadanud mis kiirusega liigub. T. R. täpsustas, et teda pole varasemalt karistatud samalaadsete õigusrikkumiste eest.
5. Ka kohtuväline menetleja jäi täielikult oma seisukoha juurde jätta kaebus rahuldamata selgitades täiendavalt, et ühe teona on menetlusalune isik toime pannud kaks ja enam ohtliku ja kõige raskemat väärtegu toime, mistõttu tuleb T. R.i süü hinnata suuremaks. Kohtuväline menetleja leidis, et T. R.i teo ohtlikkus, süü suurus ja hoolimatus on piisavaks aluseks määrata trahv üle keskmise määra ning kohaldada lisakaristust minimaalse aja jooksul. Kohtuväline menetleja tugines riigikohtu praktikale esitades olulisemad argumendid T. R.i süü suuruse osas. Kohtu järeldused:
6. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ja lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused.
7. T. R.ile heidetakse ette

§ 224lg 2 ja § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemist.

Väärteoprotokolli 20250508585501 kohaselt juhtis T. R. 08.05.2025 kella 16:25 ajal Harjumaal, Kuusalu vallas, Tallinn-Narva mnt 58 km suunaga Narva poole mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,45 mg ning kiirusega 190 +/-9 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 71 km/h. Selliselt rikkus T. R.

§ 69

lg 3 ja § 50 lg 5 p 3 ja pani toime

§ 224lg 2 ja § 227 lg 4 kvalifitseeritud väärteod.

Mõlema sätte rikkumise eest näeb

ette lisakaristuse kohaldamise võimaluse.

1. Käesolevas asjas ei vaidle menetlusalune isik ja tema kaitsja ning kohtuväline menetleja selle üle, et punktis 12 kirjeldatud teod T. R. toime pani. T. R. ei vaidlusta temale etteheidetava väärteo toimepanemist vaid talle määratud karistuse suurust ning lisakaristuse määramist. Vaatamata kaebuses märgitule peab kohus kaebuse lahendamisel lisaks karistuse määramise õigusliku hinnangu andmisele ka tuvastama kas süütegu on toime pandud, kas süüteo on toime pannud menetlusalune isik ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Väärteokaebuse kohtulikul arutamisel avaldati kohtueelses menetluses kogutud materjalid täies ulatuses, tunnistajat vahetult üle kuulata ükski menetlusosaline ei soovinud.
2. Juhile keelatud seisundis mootorsõiduki Kawasaki Z 1000 reg nr XXX juhtimist T. R.i poolt 08.05.2025 tõendab tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 9510 EE nr ARTF-0035 väljatrükk, millest nähtuvalt 08.05.2025 kell 16.37–16.41 teostati T. R.ile mõõtmine ning mõõtevahendi mõõtetulemus oli 0,45 mg/l (lõplik lugem 0,50 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l) kohta. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki andmed kinnitavad, et T. R.i organismis oli alkoholi koguses, mis vastab

§ 69lg-s 3 sätestatud keelule.

Viidatud sätte kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Tõendusliku alkomeetri väljatrükil ja korrakaitseseaduse § 38 alusel õiguste tutvustamise dokumendil on olemas T. R.i allkirjad. Seega oli ta kohapeal teadlik mõõtmise tulemusest ning enda õigustest joobeseisundi kontrollimisel. Kohtule esitatud materjalide hulgas on ka mõõteseadme taatlustunnistus, mille kohaselt oli tõenduslik alkomeeter taadeldud 16.04.2025, mõõtmise teostas kohtule esitatud tõendi kohaselt selleks pädev politseiametnik ning mõõtemetoodikale viitavaid rikkumisi ei ole tuvastatud.

1. T. R. ise selgitas, et tarvitas kanget alkoholi Jägermeister laeval vahetult enne kui asus mootorsõidukit juhtima. Selgitas kohtus, et tuli Soomest laevaga Eestisse, teadis, et tal oli vaja sõita laevalt maha tulles 100 km, kuid õues oli jahedavõitu ning arvas, et saab alkoholi shottidega endale sooja tunde tekitada. Koguseliselt märkis T. R., et jõi 2 x 50 ml jäägermeistri shotti ning tema enesetunne oli hea. Kohtus kahetses T. R. igakülgselt, et selline asi aset leidis.
2. Sõiduki juhtimist lubatud alkoholi piirmäära ületades kinnitab ka tunnistaja oma ütlustes. Kohtule esitatud tunnistaja M. H. ülekuulamise protokollist nähtub, et tunnistaja täitis teenistusülesandeid 08.05.2025 ning kella 16:25 ajal sõitis ta koos oma paarilisega mööda Tallinn-Narva tee 49 km Tallinna suunas. Ütluste kohaselt tuli neile vastu mööda Tallinn-Narva 49 km suunaga Narva musta värvi mootorratas kiirusega 186 km/h 110 km/h alas. Tunnistaja sõnul otsustasid nad järgneda mootorrattale ja Tallinn-Narva tee 58 km kell 16:28 sõitis mootorratas KAWASAKI Z 1000 reg nr XXX 190 km/h +/-9km/h 110km/h alas. Seega ületas mootorratas kiirust mitte vähem kui 71 km/h. Tunnistaja kirjelduste kohaselt andsid nad mootorrattale sinise-punase märguandetulega peatumismärguande ja mootorratas peatus. Tunnistaja läks isikuga suhtlema ja palu tal ka indikaatorvahendisse puhuda. Esmaseks näiduks indikaatorvahendiga kell 16:30 oli 0,48 mg/
3. Tunnistaja tuvastas isiku, kelleks oli T. R.. Tunnistaja palus isikul puhuda ka tõenduslikku alkomeetrisse mille lõplikuks näiduks jäi 0,45 mg/l.

§ 50

lg 5 p 3 sätestab, et sõidukiiruse valikul ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, mis antud juhul oli 110 km/h. Seega on igakülgselt tõendatud

§ 224lg 2 objektiivsed asjaolud.

17. Nähtuvalt materjalidest kõrvaldati T. R. sõiduki juhtimiselt

§ 91lg 2 p 2 alusel kuni juhtimiselt kõrvaldamise aluse äralangemiseni.

1. Subjektiivsest küljest on kohtuväline menetleja leidnud, et tegu on pandud toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seda eelkõige põhjusel, et T. R.i selgituste kohaselt ei tundnud ta ennast otseselt joobes olevat, kuid tunnistas, et laeval oli tarvitanud alkohoolset jooki. Kohtuväline menetleja viitas, et juhil on kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema terviseseisund on lubatav sõiduki juhtimiseks. Seega olles eelnevast alkoholi tarvitamisest teadlik, pidi T. R. vähemalt möönma, et tema organismis võib olla säilinud mingi hulk alkoholi kuid eiras seda.
2. Kohus selgitab, et

§ 33

lg 2 p 1 kohustab juhti enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida, sh veenduma, et ta on kaine. Kui juht ei võta midagi ette selleks, et objektiivselt veenduda organismis alkoholi puudumises ja usaldab üksnes enda head enesetunnet, siis sisuliselt ta mitte millelegi tuginedes loodab, et alkoholi organismis ei ole. T. R., otsustades 08.05.2025 mootorsõidukit juhtima asuda, olukorras kus ta oli tarbinud sisuliselt vahetult kanget alkoholi pidi möönma ja aru saama, et tema organismis on mingi hulk alkoholi ja esineda võib

§ 224

lg 2 koosseisule vastav asjaolu – lubatud alkoholi piirmäära ületamine tema hingeõhus. Olukorras kus isik teab, et ta peab minema sõidukit juhtima, see oli juba planeeritud tegevus ning ta joob enne sõitma asumist kanget alkoholi siis peab ta teadma või vähemalt möönma, et ta ületab seaduses lubatud alkoholi piirmäära. Lisaks on kohus seisukohal, et sellise raskusega joobeastmes olev kaebaja pidi tajuma, et ta ei ole päris kaine kuid asus vaatamata sellele juhtima mootorsõidukit, lootes tõenäoliselt, et ei jää vahele, seega pani ta teo toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 järgi. Kohtu hinnangul on mootorsõiduki juhtimine sellises joobeastmes alati tahtlik tegu, mille puhul on sõidukijuht sõidukiga liikluses kõrgendatud ohu allikas. On kummastav kaebaja kaitsja seisukoht, et karistuse mõistmisel tuleks arvestada ka asjaoluga, et rikkumise ajal oli päevane aeg, T. R. ei ohustanud teisi liiklejaid, ei tekitatud kellegile kahju. Lisaks ületas alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 0,045 mg vähem kui keskmises lubatud määras. Kohtu hinnangul püüab kaebaja kaitsja oma kliendi teguviisi õigustada, eesmärgiga tema süüd vähendada. Argument, et T. R. ei ohustanud teisi liiklejaid on alusetu, sõidukit juhtima asudes alkoholi piirmäära ületades ohustas T. R. otseselt kõiki liiklejaid ning ka iseennast. Samuti selgitab kohus, et kaebaja ei saa usaldada järelikult oma enesetunnet sõiduki juhtimisel vaid peab veenduma kas ta on ikka kainenenud muude vahendite abil kui oma uskumused ja enesetunne. Ühelgi juhul ei ole alkoholi tarvitatuna sõiduki juhtimine lubatud tegevus. T. R. tarbis kanget alkoholi täiesti teadlikult laeval, millelt pidi väljuma sõidukijuhina. Alkoholi kogusena on kaebaja välja toonud, et jõi 2 x 50 ml Jägermeistrit milles kohus julgeb kahelda kuivõrd tuvastatud joobe lõppnäit jäi 0.45 mg/l. See joove vastab 0.9 promillilisele joobele, mis eeldab isegi optimaalsetes tingimustes oluliselt suurema koguse alkoholi tarbimist kui seda on kaks shotti. Lisaks eeltoodule unustas kaitsja siinkohal, et T. R. juhtis mootorsõidukit ületades lisaks lubatud alkoholi piirmäärale ka märkimisväärselt lubatud sõidukiirust. Argument, et rikkumine toimus maanteel kus ei ole palju liiklust on samuti asjakohtu kuivõrd laev saabus sadamasse, mis asub Tallinna kesklinna piirkonnas. T. R. peatati Tallinn-Narva mnt 58 kilomeetril. Seega juhtis T. R. mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis esiteks Tallinna kesklinna piirkonnas suunaga linnast välja (vähemalt 10 km), lisaks asulavälisel teel märkimisväärse vahemaa (rohkem kui 45 km). T. R. selgitas ise, et tal oli vajalik sõita ca 100 km, seega oli ta peatamise hetkel sisuliselt poolel teel sihtkohta. Kaitsja argument kohtus, et rikkumine toimus kiirteel mis on pikk, pikk sirge ja väga lai tee mitte kesklinnas on seega põhjendamatu. Kaitsja on ise välja toonud, et kesklinnas oleks sellise teo ohtlikkus olnud oluliselt suurem jätmata tähelepanuta, et sadam kust T. R. sõitu alustas asuski kesklinna piirkonnas ning alkoholi tarbimine toimus vahetult enne sõitma asumist laeva peal. 20. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 21. T. R.ile etteheidetava kiiruse ületamist tõendab lisaks p 16 kirjeldatud tunnistaja ütlustele veel politseisõiduki pardakaamera heli-ja videosalvestus, millele on salvestatud liiklusjärelevalve käigus menetlusaluse isiku juhitud mootorratta kiiruse mõõtmise aeg, koht ja sõidukiirus. Nimetatu asendab kiirusmõõturi kasutamise protokolli. Heli-ja videosalvestuselt nähtub, et T. R.i poolt juhitud mootorsõiduk – mootorratas Kawasaki Z1000D registreerimismärgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks on kasutatud 08.05.2025.a kella 16:25 ajal kiirusmõõturit Stalker DSR2X nr DB012539. Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 190 km/h asulavälisel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 110 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale oli mõõtmisel arvestatud laiendmääramatus +/- 9 km/h menetlusaluse isiku kasuks, misjärel oli lubatud sõidukiiruse ületamise määraks T. R. poolt mitte vähem kui 71 km/h. 22. Kohtule esitatud PPA Põhja prefektuuri personalitalituselt ka tõend, mille kohaselt on tõendatud, et M. H. on läbinud nii mõõtealase koolituse 23-24.05.2023 kuid ka tõendusliku alkomeetri koolituse 16.10.2013. Seega pole kahtlust, et M. H. näol on tegevist pädeva mõõtjaga, ta on läbinud selleks vajalikud koolitused. Nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest kasutas mõõtja taadeldud mõõtevahendit (seda kinnitab kohtule esitatud taatlustunnistus nr TTRS-24/000199, taadeldud 03.10.2024). Pole alust kahelda, et järgiti mõõtemetoodikat, seega on mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav. 23. Sõidukiiruse valikul ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, mis antud juhul oli 110 km/h. Seega rikkus T. R.

§ 50

lg 5 p 3 sätestatud normi ning kiiruse ületamine on õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg 4 järgi.

1. T. R. ise oma kiiruse ületamist põhjendada ei osanud, selgitades, et ei vaadanud üldse mis kiirusega sõidab ning see lihtsalt juhtus. T. R. tunnistas, et hoomas, et võis kiirust ületada alles olukorras kui nägi vilkureid enda taga. Avaldas ka kiiruse ületamise osas kahetsust leides, et vabandusi ei ole.
2. Subjektiivsest küljest on kohtuväline menetleja leidnud, et tegu on pandud toime teadlikult ja eesmärgipäraselt s.o tahtlikult. Ka kohtu hinnangul on kiiruse ületamine toime pandud kavatsetusega KarS § 16 lg 2 järgi. Kohtule esitatud materjalides tuvastas kohus, et T. R.i kiiruseületamine ei olnud hetkeline, sõidukiiruse ületamine toimus mööda tiheda liiklusega maanteed, saades alguse Tallinna kesklinna piirkonnast. Tunnistaja ütlustest nähtub, et esialgu liikus kaebaja poolt juhitud mootorratas neile vastu väga suure kiirusega (kell 16:25 186 km/h), see nähtub ka videosalvestuselt. Videosalvestiselt on näha, et politseinikud hakkasid T. R.ile järele sõitma, tekkis olukord kus politsei ei jõudnud oma 212 km/h kiirusega T. R.ile järele ning nad teavitasid helisalvestise kohaselt sellest ka juhtimiskeskust, kas on võimalik mõnel politseipatrullil vastu liikuda. T. R.i poolt juhitud mootorratta kiirus, ajal kui politseipatrull järele hakkas jõudma oli stabiilselt kõrge, kella 16:28 ajal 190 km/h. Tuvastatud kiirus on sedavõrd suur, et kohtul ei ole kahtlustki asjaolus, et T. R. pidi tajuma märkimisväärset kiiruse ületamist ning see ei saanud jääda märkamatuks. Ei saa gaasi lisada ka selliselt, et sa ei saa aru mida teed, eriti kui kiirus on sedavõrd suur. Maanteel liikus teisi sõidukeid, kaebaja sõites sellise kiirusega pidi mööduma märkimisväärselt kiiremini teistest teel liiklevatest sõidukitest ning kohtu hinnangul pidi sellisel kiirusel maanteel kihutades olema T. R. teadlik mida ta teeb.
3. Videosalvestiselt on tuvastatav, et kiirus pidi olema kogu aeg ühtlaselt suur, kuna politseipatrull ei jõudnud väga hõlpsalt mootorrattale järelegi. Sellise kiirusega liigeldes saab väita, et juht oli hulljulge käitudes liikluses ebaadekvaatselt. Arvestades, et T. R. ületas kiirust, juhtides mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületades, on sedastatav, et alkoholi mõju langetas oluliselt mehe otsustusvõimet ja riskitaju. On üldteada, et alkoholijoobes tähelepanu hajub, reaktsioonikiirus kaob ning samuti kaob ohtlikkuse tunnetus. Sellele järeldusele saab jõuda ka T. R.i enda selgitusi kuulates, et ta ei saanud aru mis kiirusega sõitis ega sellestki, et alkohol tema enesetunnet kuidagi mõjutas. Kohtu hinnangul on alkoholi tarvitamine ning kiiruse ületamine omavahel väga ohtlik kombinatsioon, mis omakorda viitab T. R.i enesekontrolli ja vastutustunde tugevale langusele.
4. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
5. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
6. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks vastava süüteokoosseisu sanktsiooni keskmine määr. Edasi tuvastatakse isiku süü suurus, mille hindamisel lähtutakse teo toimepanemise asjaoludest ning karistust kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest. Nende põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo 03.04.2020, 1-18-2232, p 71). 30.

§ 224

lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 mg – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 224

lg 3 p 1 näeb ette ka lisakaristuse kohaldamise võimaluse kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

§ 227

lg 4 alusel karistatakse põhikaristusena rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuuest kuust kuni kahekümne nelja kuuni mootorsõidukijuhti tema poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis.

§ 227lg 5 p 3 näeb samuti ette lisakaristuse kohaldamise võimaluse kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. 31. Kar

S § 63 lg 1 järgi kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 224lg 2 ja § 227 lg 4 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel

§ 227lg 4 järgi.

Tegemist on ühe käitumisaktiga – menetlusalune juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,45 mg ning kiirusega 190 +/-9 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 71 km/h. Kohtu hinnangul on need kaks toime pandud väärtegu kantud ühisest tahtlusest vältida vastutust nii alkoholi piirmäära kui ka kiiruse ületamise eest ja nad on ajalis- ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, mistõttu on kohtuväline menetleja väärteokoosseise õigesti käsitlenud ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 järgi. 32. Kohtuväline menetleja määras T. R.ile

§ 224lg 4 järgi põhikaristuseks rahatrahvi 225 trahviühikut ehk 1800 eurot.

Lisakaristusena

§ 227lg 5 p 3 järgi võttis kohtuvälise menetleja T.

R.ilt 6 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse.

1. Arvestades kogumina T. R.i rikkumiste asjaolusid ning tervikuna kohtumenetluses tuvastatut ning eelavatut, hindab kohus T. R.i süü mõlema väärteo toimepanemisel suureks.
2. Esmalt, T. R.i süü suurust mõjutavaks asjaoluks on tegude toimepanemise vorm. Nimelt on võimalik väärtegu toime panna ettevaatamatusest (s.t kergemeelsusest või hooletusest) või tahtlikult (s.t kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega). Kohus leidis, et T. R. pani mõlemad teod toime tahtlikult. Alkoholi piirmäära ületamise osas leidis kohus, et tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, mis on toimepanemise vormidest raskuselt keskmine kuid kiiruse ületamise osas leidis kohus, et tegu on toime pandud kavatsusega, mis on toimepanemise vormidest raskuselt suurim.
3. Teiseks, süü suurust mõjutab kohtu hinnangul käesoleval juhul asjaolu, et tegu pandi toime teelõigul, kus on palju liiklejaid. Sage liiklusõnnetuste põhjustamise allikas on piirkiiruse mittejärgimine või alkoholi piirmäära ületamine ning sõiduki rooli asumine ning mõlema rikkumise puhul enda juhivõimete ülehindamine. Kohus ei saa vaadata läbi sõrmede asjaolule, et nii alkoholi piirmäära ületamised kui ka kiiruse ületamised on Eesti ühiskonnas äärmiselt laialtlevinud väärteod, mis viimastel aastatel on kaasa toonud ka ohvriterohkeid liiklusõnnetusi ning sellist käitumist ei saa kohus tolereerida ja üldpreventiivselt omab nimetatu ka käesoleval juhul kaalu. Seadusandja on sätestanud sellistele rikkumistele ka väga ranged karistused. Kohus selgitab, et sellise regulatsiooni eesmärgiks on liiklusohutuse tagamine erinevates liiklusolukordades. Piirkiiruse järgimine aitab vähendada liiklusõnnetuste riski, kuna võimaldab juhil paremini reageerida ootamatutele olukordadele ning tagab sõiduki parema juhitavuse. Samuti lüheneb peatumisteekond ning väheneb võimalike kokkupõrgete raskusaste. Alkoholi tarbinuna mootorsõiduki juhtimine on raske liiklusalane rikkumine kuna sellises seisundis mootorsõiduki juht suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust märkimisväärselt. Seda enam olukorras kui isik ei tunneta oma enesetunnet adekvaatselt. On üldteada, et alkoholi sellises ulatuses tarbinud inimene ei ole liikluses sõidukijuhina käituma adekvaatne kujutades ohtu nii endale kui teistele liiklejatele.
4. Lisaks eeltoodule, kiiruse ületamisel oluline süü suurust mõjutav asjaolu on ka sõidukiiruse ületamise ulatus, s.o 71 km/h.

§ 227lg 4 sätestatud kiiruse ületamise piiriks on enam kui 60 km/h.

Kiiruse ülempiiri selle sätte puhul ei ole määratud kuivõrd tegemist on juba raskeima rikkumisega kiiruse ületamisel. 37. Mõlema rikkumise puhul on tegemist enamohtlike väärtegudega ning nagu lahendi p 26 kohus leidis, on alkoholi tarvitamine ning kiiruse ületamine omavahel väga ohtlik kombinatsioon. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole ning neid ei tuvastanud ka kohus, kergendavaks asjaoluks loeb kohus kahetsuse. Seega kuivõrd süü on suur, ühe teoga on toime pandud kaks eri väärteokoosseisule vastavat tegu ja arvestades kergendava asjaoluna kahetsust on kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv

§ 224lg 4 järgi mõistetud põhjendatult sanktsiooni keskmisest suuremas määras.

Samuti loeb kohus põhjendatuks lisakaristuse määramise kuid tõepoolest miinimummääras mitte sedavõrd rangelt nagu seadus võimaldab ning seda alljärgnevatel põhjustel.

1. Riigikohtu seisukohtadele (RKKK 3-1-1-122-13 p 11 ja RKKK 3-1-1-59-15 p 10) tuginedes on esmakordselt rikkumise toime pannud isikult sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena põhjendatud juhul, kui esinevad eripreventiivsed kaalutlused, mis muudavad sarnaste rikkumiste kordumise ohu tavapärasest suuremaks. See nõuab asjaolude tuvastamist, mis iseloomustavad isiku suurt süüd või tema hoolimatut suhtumist toimepandud teosse. Tulenevalt kohtupraktikast osutavad T. R.i suuremale süüle ja kordusohu suurenemisele asjaolud nagu alkoholi piirmäära oluline ületamine ja täiendava liiklusnõuete rikkumine (kiiruse ületamine). T. R. pani ühe teoga toime kaks kõige raskemat liiklusalast väärtegu: mootorsõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületavas seisundis ning lubatud kiiruse märkimisväärne ületamine. Samuti on kohus seisukohal, et T. R.i käitumine viitab selgelt isikule, keda iseloomustab hoolimatu suhtumine liikluskorda kuna mõlemad teod on toime pandud tahtlikult ja teadlikult. T. R. tarvitas kanget alkoholi vahetult enne planeeritud sõidu alustamist, möönis alkoholi olemasolu, kuid lootis, et ei jää vahele. Samuti eiras T. R. teadlikult spidomeetrit, kihutades maanteel kiirusega, mis ütleb normide igasugused piirid. See näitab vastutustunde ja otsustusvõime tugevat langust, mida kohus peab ohumärgiks.
2. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja kohtu hinnangul lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohus selgitab, et määratav karistus peab olema selline, mis ei ole mugav ning otsustus- ning kaalutlusõigus karistuse määramisel on seaduse kohaselt siiski menetlejal, mitte rikkumise toime pannud menetlusalusel isikul või tema kaitsjal. Tõepoolest, T. R.il ei ole kehtivaid karistusi karistusregistris kuid selles teadmises ei saa kulgeda raskeid liiklusalaseid rikkumisi toime pannes. Kohtul tekkis läbi kohtumenetluse veendumus, et kaebaja püüab oma süüd pisendada läbi asjaolude, et ta tundis end hästi ega saanud aru, et peale laeval teadlikult tarbitud kanget alkoholi ületab alkoholi piirmäära. Samuti ei märganud vaadata spidomeetrit olukorras kus ta suurel kiirusel teistest sõidukitest mööda kihutab ning tegemist ei olnud ka hetkelise kiiruse ületamisega vaid kestis sisuliselt kuni ta politsei peatumismärguannet märkas. Tunnistaja sõnul tuvastasid nad esmalt T. R.i mootorrattal kiirust ületamas Tallinn-Narva mnt 49-ndal kilomeetril, peatada õnnestus neil T. R. kiiruselt 190 km/h +/- 9 km/h 58-ndal kilomeetril ehk 9 kilomeetrit hiljem. Eelkirjeldatu on kohtu hinnangul ohumärgiks kuivõrd tuvastatud alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus oli tuvastatud ning märkimisväärne. Sama saab öelda ületatud kiiruse kohta. Kohus pole kindel, et kaebaja üldse adekvaatselt suudab analüüsida oma seisundit, mil ta võib sõidukit juhtida ja millal mitte kui ta ei suuda vahet teha kainel ja ebakainel olekul. Samuti kui isik ei suuda jälgida juhtimise ajal spidomeetrit, kihutades mööda teistest liiklevatest sõidukitest saamata aru, et ta ületab kiirust siis on rikkumise faktilised asjaolud sellised, et T. R.i kõrvaldamine on liiklusest mõneks ajaks vajalik ja põhjendatud. Juhtimisõiguse äravõtmine miinimummääras on vajalik eelkõige teiste liiklejate tervise ja võõra vara kaitseks ning see annab vähemalt ajutiselt teistele liiklejatele turvatunde, et ohtlik liikleja on mõneks ajaks liiklusest kõrvaldatud.
3. Kaebaja põhjendas kaebuses, et vajab sõiduki juhtimisõigust, kuna tal on kolm alaealist ülalpeetavat kelle eest hoolitsemiseks on tal lube vaja. Kohtule esitati ka rahvastikuregistri väljavõtted millest nähtuvalt on T. R.il X, X ja X aastased lapsed, kellest kaks esimest elavad Võrumaal, X vallas ning viimane laps Lääne-Viru maakonnas, X. Põhjendusi kuidas nende laste hoolitsemise eest on vajalik juhtimisõigus pole välja toodud, seega on kohtul toodud väite hindamiseks vähe argumente. Samuti on T. R. avaldanud, et juhilubadest sõltub tema töö, mille kinnituseks esitati kohtule väljavõte Euroopa äriregistrist ja soome keelne väljavõte Soome äriregistrist. Neist nähtub, et T. R. on seotud äriühinguga X OÜ, mis tegutseb Soomes, kuid täpsemaid andmeid, mis on ta töökohustusteks milleks juhilube tarvis, ei ole sealt võimalik välja lugeda. Kohtu täpsustavatele küsimustele selgitas T. R., et tema töökohustusteks on sõita objektilt objektile, et tal on ligi 25 töötajat, kuid peale kaebaja sõnade muid kinnitavaid argumente või tõendeid kohtule ei esitatud. Kohtu hinnangul kui väita, et töökohustuste täitmiseks on vajalik ilmtingimata juhtimisõigus tuleb sellekohased tõendavad dokumendid kohtule esitada kuivõrd väidete õigsust ei saa muidu kohus kuidagi kontrollida. Kohus selgitab, et mootorsõiduki juhtimisõigus ei ole inimese põhiõigus. Tegemist on eriõigusega, mis aitab isikul oma igapäeva tegemisi ja toimetamisi hõlpsamini realiseerida. Kaebaja pole ühegi tõendi- ega põhjendusega ka selgitanud kuidas juhtimisõiguse ajutine puudumine vähendab tema pere või laste igapäevast toimetulekut ning millises määras. Juhtimisõiguse äravõtmisega ajutiselt 6 kuuks ei kaota menetlusalune isik õigust teha tööd, teenida sissetulekut ja täita temal lasuvaid kohustusi. Kohtul puudub igasugune tõendatud teadmine, et T. R.i tööülesanded või pere toimetulek oleks otseselt seotud sõiduki juhtimisega. Sellesse ebamugavasse olukorda on menetlusalune isik ennast ise pannud. See on tema käitumise loogiline tagajärg. Asudes mootorsõiduki rooli kanget alkoholi tarvitatuna ning sellises seisundis teisi liiklusreegleid eirama (kiirust ületama) seadis T. R. ohtu nii iseenda kui teiste liiklejate elu ja tervise ja ka kõigi ümbritsevate vara, mistõttu on lisakaristusena põhjendatud

§ 227

lg 5 p 3 alusel tema liiklusest kõrvaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. T. R.i määratud lisakaristuse pikkus - 6 kuud on selle sätte minimaalne karistusmäär, seega on sellise pikkusega lisakaristus proportsionaalne toimepandud süüteoga ning T. R.i isikuga, arvestades tervikuna õiguskorra kaitsmise huvisid ning mõjutab T. R.i edaspidi hoiduma samalaadsete, kõrgendatud ohtu põhjustavate rikkumiste toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et T. R.ile mõistetud põhi- ja lisakaristus vastavad koosmõjus teosüü suurusele.

1. KarS § 48¹ lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et T. R.il oleks liikumispuue vmt, mistõttu on tema suhtes võimalik karistusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist.
2. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja muutmiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse täies mahus muutmata.
3. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p 1; § 133-
4. Piret Liivo kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/