Obsah (7)

§ 657§ 654§ 651§ 652§ 449§ 230§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tsiviilasja number Tartu, 29. august 2025 2-22-1

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastab, et ühisvarasse tasumisele ei kuulu rohkem kui 3450 eurot. Ringkonnakohus jätab muus osas maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu otsuse toodud põhjendustel (

§ 657lg 1 p 21).

Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et poolte solidaarkohustused on hageja ja AS SEB Liising vahel 2013. a sõlmitud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevad varalised õigused ja kohustused. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud (

§ 651lg 1).

1. Hageja esitas ringkonnakohtule tõendina XXXX OÜ poolt
2. augustil 2024 hagejale saadetud e-kirja ja selle manuses oleva arve nr
3. Ringkonnakohus jätab tõendi vastu võtmata. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 652 lg-s 3 10 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652lg 5).

Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (

§ 652lg 4 esimene lause).

Maakohus tegi otsuse asjas

1. märtsil 2025, hagejal oli tõendi esitamiseks maakohtule aega pool aastat.
2. Kostja esitas maakohtule taotluse teha vaheotsus poolte ühisvara koosseisu ja ühisvaral lasuvate ning muude pere ühise majapidamisega seotud kohustuste kuuluvuse kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohus leiab, et eeldused vaheotsuse tegemiseks

§ 449lg 1 järgi on täidetud.

Kohus saab teha poole taotlusel ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vaheotsuse ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks (vt RKTKo 04.11.2009, 3-21-103-09, p 13). Hageja ja kostja abielu sõlmiti

1. detsembril 2003, poolte abielu lahutati
2. juunil
3. PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne
4. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt RKTKo 14.05.2014, 3-2-1-31-14, p 12).
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus tuvastas, et liisingulepingust tulenevate varaliste õiguste hageja poolt lahusvara huvides kasutamise eest ühisvarasse tasumisele kuulub rohkem kui 3450 eurot. Pooled ei ole ringkonnakohtus vaidlustanud maakohtu poolt tuvastushagi menetlemist, milles kohus üksnes tuvastab tulevikus tasumisele kuuluva summa suuruse ja kuna tegemist on vaheotsusega, siis ringkonnakohus menetlusökonoomiat silmas pidades selles osas maakohtu otsust ei muuda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kasutanud liisingulepingust nr XXXXXXXXX tulenevat õigust lepingu esemeks olev sõiduauto välja ostmiseks ning on saanud liisingulepingu objektiks olnud sõiduauto Honda CRV registreerimisnumbriga XXXXXXXX omanikuks. Pooled ei vaidle ringkonnakohtu menetluses, et sõiduki väärtusest 34,5% on omandatud ühisvara arvel. Kostja leidis, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto väärtus on 12 000 eurot, hageja on seisukohal, et sõiduki väärtus on mitte rohkem kui 8000 eurot. Mõlemad on esitanud müügikuulutused, hageja esitas ka vastused müügikuulutustele (I kd, tl 166 jj ja II kd, tl 70 jj). Nähtuvalt hageja müügikuulutusele järgnenud pakkumistest on temale tehtud nn kiirmüügi pakkumised 7500 ja 8000 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kasumile suunatud äriühingute poolt tehtud pakkumised ei ole tõsiseltvõetavad. Samas on pakkumistes märgitud kiirmüügi hind. Arvestades, et hageja on müügikuulutuses märkinud hinnaks 10 000 eurot ning nimetatu erineb vähem kostja pakutud väärtusest, müügikuulutusele on tehtud ka pakkumised, leiab ringkonnakohus, et hüvitise määramisel tuleb lähtuda hageja müügikuulutuses märgitud hinnast. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal tuleb ühisvarasse hüvitada sellest 34,5%, seega 3450 eurot.
6. Kostja palus tuvastada, et kostja lahusvarasse kuulub X XXXXXXXXX asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXXXX). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja nõude lõppjäreldusena õigesti rahuldanud. Kinnistusraamatu kande kohaselt oli kostja kantud
7. augustil 2003 (enne poolte abielu sõlmimist) korteriomandi omanikuna kinnistusraamtusse. Kostja on uuesti kantud omanikuna 11 kinnistusraamatusse
8. septembril 2019 (kui poolte abielu oli lahutatud) (I kd, tl 187 jj). PKS1995 § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Korteriomand kuulus kostjale enne poolte abielu sõlmimist. Ainuüksi kostja ja tema endise abikaasa vaheline ühisomanduses oleva vara jagamise leping ja asjaõigusleping (I kd, tl 77 jj) ei muutnud vara omandiõiguslikku kuuluvust (sellega ei muutunud poolte ühisvara lahusvaraks). Ühisvara jagamise leping ei muutnud korteriomandit aga ka kostja ja tema endise abikaasa ühisvaraks. Isegi kui asuda seisukohale, et vaatamata kinnistusraamatu kandele, oli vaidlusalune korteriomand kostja ja tema endise abikaasa ühisvara, ei ole põhjendatud väide, et korteriomand on hageja ja kostja abielu kestel muutunud omakorda poolte ühisvaraks. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand (asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4). Hageja väide, et kostjale kuulus hagejaga abielu sõlmides vaid pool korteriomandist ja abielu ajal sai kostja ka teise poole omanikuks, ei ole seega õiguslikult põhjendatud. Kohus võis abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud (PKS1995§ 14 lg 2). Hageja ei ole nimetatud erandi eelduste täitumisele tuginenud. Hageja leiab, et ta on kostja endisele abikaasale raha tasumisega saanud korteriomandi (ühis)omanikuks. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks kostja või tema endise abikaasa tahteavaldusele, mis viitaks soovile anda korteriomandi omandiõigus hagejale üle, ainuüksi väidetav kostja kohustuse täitmine seda ei tõenda. Kui hageja on tasunud kostja endisele abikaasale raha, võib tal olla alusetult saadu tagasinõudeõigus. Praeguses menetluses ei ole esitatud ka rahalisi nõudeid abielu kestel lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks PKS § 34 lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel. Nõue saab aga tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Sellist seost saab jaatada, kui mõistliku isiku arusaama kohaselt on ühisvara ese omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa lahusvara arvel, nimetatud seost peab

§ 230

lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks või taotleb PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist (vt RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.3).

1. Kostja palus järgnevalt tuvastada, et kostja lahusvarasse kuulub X XXX X asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ka selle kostja nõude lõppjäreldusena õigesti rahuldanud.
2. aprilli
3. a kande kohaselt oli korteri omanikuks kostja endine abikaasa. Pooled ei vaidle aga selle üle, et nimetatud korteriomand kuulus kostja ja tema endise abikaasa ühisomandisse.
4. märtsil 2006 on kinnistusraamatu kande järgi omanikuks kostja. Hageja leiab, et ta on kostja endisele abikaasale raha tasumisega saanud korteriomandi (ühis)omanikuks. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus kordab otsuse p-s 10 väljendatut, et hageja ei ole tõendanud, et kostja või tema endine abikaasa oleksid väljendanud tahet anda korteriomandi omandiõigus hagejale üle, ainuüksi väidetav kostja kohustuse täitmine seda ei tõenda. Kui hageja on tasunud kostja endisele abikaasale raha või täitnud ilma õigusliku aluseta kostja võlaõiguslikku kohustust, võib tal olla alusetult saadu tagasinõudeõigus. 12
5. Kostja palus tuvastada, et kostja ja hageja ühisvarasse kuuluvad ja/või nende solidaarkohustused on kostja, hageja ja AS-i Sampo Pank (hilisemalt Danske Bank A/S Eesti filiaal, mille laenuportfelli haldab praegu LHV) vahel
6. juulil 2007 sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevad kohustused. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja nõude õigesti rahuldanud. Laenulepingu (I kd, tl 41 jj) kohaselt on kostja laenusaaja ja hageja kaastaotleja. Laenusummaks oli 63 911 eurot 65 senti, laenu kasutamise eesmärgiks oli kinnistu asukohaga XXX, XXX X korteriomandi (registriosa nr XXXXXXXX) ostuhinna osaline tasumine. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli poolte ühise elukohaga kuni kooselu lõppemiseni. Ka abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Laenu võtmise ajal (
7. juuli 2007) kehtinud VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Hageja ja kostja kui laenusaaja ja kaaslaenusaaja vastutasid laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt (vt ka RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 27 jj). VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kui hageja leiab, et poole vahel oli teistsugune kokkuleppe, tuleb tal seda tõendada.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooltel on erinev seisukoht selles, kuidas kogu laenuraha tegelikult kasutati, kuid hageja ei ole toonud selgelt esile, milline oli poolte omavaheline kokkuleppe sisesuhtes kohustuste jagamisele. Eelduslikult toimub kooselu kestel omavaheliste panuste jagamine kokkuleppel. Asjas esitatud tõendid kinnitavad pigem seda, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidid nad täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi võrdsetes osades. Kostja on seda kinnitanud

1. mai
2. a istungil vande all antud seletustes (II kd, tl 37), samuti kinnitab seda hageja
3. aprilli
4. a e-kiri poolte pojale A. M.le (I kd, tl 140). Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda hageja väited, et ta maksis kostjale kinnisasja kasutamise eest, mitte ei tasunud laenu seetõttu, et tegemist oleks ühisvaralise kohustuse või solidaarkohustusega. Ringkonnakohus märgib, et ka kehtiva PKS § 18 lg 1 järgi, kuna lepingu eesmärgiks oli poolte ühise elukoha ostuhinna tasumine, ei muuda eluaseme omandiõiguslik kuuluvus (poolte soovil kuulub korteriomand kostja lahusvarasse, I kd, tl 59) selle soetamiseks võetud võlaõigusliku kohustuse kuuluvust. Tegemist oli abielu kestel perekonna ühisele kodule tehtud kulutusega, seega panustega, mis on vajalikud perekonna eluaseme ja majapidamise korraldamiseks. Hageja enda väidete kohaselt kasutati kinnistu ostuhinna tasumisest üle jäänud raha sellel asuva ridaelamu remondiks, seega samuti perekonna huvides.
5. Kuivõrd ühisvara jagamise nõude osas jätkatakse asja lahendamist, ei märgita

§ 173lg 5 kohaselt kohtulahendis menetluskulude jaotust.

(allkirjastatud digitaalselt) 13