← Eesti

3-23-2479/40

Obsah (9)§ 184§ 182§ 59§ 41§ 49§ 108§ 51§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ene Andresen Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2024, Tartu Haldusasja number 3-23-2479 Haldusasi X kaebus Politsei- ja Piirival

) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem 3-23-2479 kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vanglas kinni peetav X esitas
  2. novembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega taotleb varalise ja mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA). Kaebuse ja selle hilisemate täienduste kohaselt lõhkusid politseinikud
  3. mail 2023 kaebaja mobiiltelefoni akulaadija ning tekitasid talle sellega varalist kahju.
  4. mai
  5. a,
  6. mai
  7. a ja
  8. septembri
  9. a toimingutega tekitasid politseinikud kaebajale mittevaralist kahju. Kaebaja palub varalise kahju tekitamise eest välja mõista 19,90 eurot ja mittevaralise kahju tekitamise eest 15 000 eurot.
  10. Kohus võttis
  11. aprilli
  12. a määrusega kaebuse menetlusse.
  13. PPA esitas
  14. mail 2024 vastuse kaebusele, milles taotleb kaebuse rahuldamata jätmist.
  15. Kohus jättis
  16. septembri
  17. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja kaebaja taotletud salvestise tõendina kogumiseks. Kohus kohustas vastustajat esitama täiendavaid tõendeid. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks, määras asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
  18. Vastustaja esitas
  19. septembril 2024 kohtule osa nõutud tõenditest.
  20. Kaebaja esitas
  21. septembril 2024 seisukoha ja tõendite kogumise taotluse.
  22. Kohus rahuldas
  23. septembri
  24. a määrusega kaebaja
  25. septembri
  26. a tõendite kogumise taotluse. Ühtlasi kohustas kohus vastustajat selgitama kohtule politseiametnike ja abipolitseinike vormikaamerate ning politseisõidukite kaamerate kasutamise reegleid ning esitama kohtule kaamerate kasutamise nõudeid ja korda reguleeriva juhendi.
  27. Vastustaja esitas
  28. septembril 2024 tõendid ja dokumendid ning taotles menetluse osaliselt kinniseks kuulutamist.
  29. Kohus kuulutas
  30. septembri
  31. a määrusega haldusasja menetluse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
  32. jaanuari
  33. a käskkirja nr 1.1-1/7 „Välitöö korra kinnitamine“, nimetatud käskkirjaga kinnitatud „Välitöö korra“ ja nimetatud korra lisade osas kinniseks ning keelas kaebajal ja tema esindajal nimetatud dokumentidega tutvuda ja saada nendest väljatrükki.
  34. Kaebaja esindaja esitas
  35. septembril 2024 täiendavad seisukohad ning
  36. septembril 2024 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. 2

(15)3-23-2479 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  1. Kaebaja väited on kokkuvõtlikult järgmised. 11.
  3. mail 2023 saabusid patrullis olnud politseinik A ja abipolitseinik B Tartu valda Jõhvi-Tartu-Valga maanteele, kus nad oleksid pidanud kaebajale abi osutama, kuid selle asemel pidasid nad kaebaja pooleteiseks tunniks kinni ning ründasid, kägistasid, mõnitasid ja solvasid teda selle aja kestel. Nad kasutasid kaebaja suhtes vahetut sundi õigusliku aluseta ning ei teavitanud teda sunni kasutamisest. Samuti jätsid nad kaebaja abitusse seisundisse. Abipolitseinik B sundis kaebajat lakkuma politseisõiduki kongi põrandat. Kaebajat psühhiaatriakliinikusse sõidutades tegid nad ohtlikke manöövreid ja järske pidurdusi. Kaebajale tekitati kehalisi vigastusi. Ühtlasi tõmbasid nad kuriteo varjamiseks puruks kaebaja mobiiltelefoni akulaadija. 11.
  5. mail 2023 ründasid politseinikud C ja D kaebajat Tartus Riia tn 132 politseimaja läheduses. Nad panid kaebaja käed raudu õigusliku aluseta ning protokolli sunnivahendi kohaldamise kohta ei koostatud. Füüsilise jõu kasutamiseks puudus vajadus, sest kaebaja ei rikkunud korda ega olnud ohtlik. Sõidu ajal psühhiaatriakliinikusse lõi politseinik C rusikaga vastu kaebaja põlve. Lisaks ähvardasid nad koos politseinik E-ga kaebajale peksa anda ja ta metsa surema jätta. Kaebaja käed said käeraudade tõttu vigastusi. 11.
  7. septembril 2023 ründas kaebajat abipolitseinik B, võttis tal kõrist kinni ja kägistas teda, samuti mõnitas ja solvas teda. 11.
  8. Politseinikud kahjustasid kaebaja tervist ja alandasid tema väärikust.
  9. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 12.
  10. Kaebaja peeti
  11. mail 2023 kinni põhjusel, et ta oli vaimselt ebastabiilse seisundi tõttu endale ohtlik. Politseinikud otsustasid viia kaebaja psühhiaatriakliinikusse kontrolli. Kuna kaebaja osutas vastupanu ja keeldus politseisõidukisse minemast, oli vaja kasutada füüsilist jõudu. Kaebaja vigastas politseisõidukisse paigutamise ajal parema käe sõrmi vastupanu osutamise tõttu. Politseiametnikud ei tekitanud kaebajale tahtlikult kehavigastusi ega väärkohelnud teda muul moel. Telefonilaadija purunes kaebaja taskust suitsude äravõtmise käigus kaebaja agressiivse käitumise tõttu. Väited kaebaja mõnitamise, alandamise, tema suhtes vägivalla kasutamise ja tema vara tahtliku lõhkumise kohta on alusetud. Politseiametnikud ei käitunud
  12. mail 2023 õigusvastaselt. 12.
  14. mail 2023 ilmus kaebaja Tartus Riia tn 132 asuvasse politseimajja ja asus segama teenindussaalis viibivate isikute tööd. Kuna kaebaja ei allunud korraldustele ja oli taaskord ähvardanud end ära tappa, otsustasid politseiametnikud kaebaja korrakaitseseaduse (KorS) § 46 lg 1 p 2 alusel kinni pidada ja psühhiaatriakliinikusse toimetada. Kaebaja võimaliku ettearvamatu käitumise tõttu kasutasid politseiametnikud KorS § 79 lg 1 p 1 alusel enda ohutuse huvides erivahendina käeraudu. Kuigi kaebaja kinnipidamise kohta tema toimetamiseks psühhiaatriakliinikusse ning erivahendi kasutamise kohta ei koostatud KorS § 12 lg-s 4 ettenähtud protokolli, oli kaebaja kinnipidamiseks ja käeraudade kasutamiseks õiguslik alus olemas. Kaebaja väited tema väärkohtlemise kohta pole tõendatud. Küll aga on tõendatud kaebaja agressiivne ja solvav käitumine politseiametnike suhtes. Käeraudade kasutamisest kaebaja kätel tekkinud jäljed ei ole vigastused. 12.
  16. septembri
  17. a intsidendi osas asus PPA sisekontrolli ametnik kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates seisukohale, et kaebaja suhtes vahetu sunni 3
(15)3-23-2479 kohaldamine ei olnud õigustatud. Vastustaja jääb selle seisukoha juurde. Siiski ei olnud kaebaja õiguste rikkumine sedavõrd intensiivne, et annaks aluse kaebajale rahalise hüvitise maksmiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kohus lahendab esmalt varalise kahju hüvitamise nõude (I), seejärel mittevaralise kahju hüvitamise nõuded (II) ning lõpetuseks menetluslikud küsimused (III). I
  2. Kaebaja nõuab vastustajalt politseinike poolt
  3. mail 2023 kaebaja mobiiltelefoni akulaadija (tootja Samsung) lõhkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamist. Asja äralõhkumise korral on tegemist otsese varalise kahjuga (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3).
  4. RVastS § 7 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud otsese varalise kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus peab kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuvastama vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise, kaebajal kahju tekkimise ning põhjusliku seose õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Kahju hüvitamise nõue võib olla välistatud, kui kaebaja on jätnud kohustuslikud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata.
  5. Kohtu hinnangul on varalise kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. 16.
  6. Vaidlust ei ole selles, et politseinikud tõmbasid
  7. mail 2023 kaebaja akulaadija puruks ning sellega tekitati kaebajale varalist kahju. Vastustaja versiooni kohaselt tõmbasid politseinikud akulaadija puruks kaebaja taskust suitsude äravõtmise käigus, sest akulaadija oli taskusse kinni jäänud (vastustaja
  8. mai
  9. a vastus kaebusele, p-d 16 ja 18; dtl 228). Kaebaja ei ole täpsustanud, millise vastustaja tegevuse käigus tema akulaadija lõhuti, kuid on väitnud, et politseinikud tegid seda kuriteo varjamiseks, et ta ei saaks telefoni laadida ja toimuvat filmida (kaebus ja
  10. mai
  11. a süüteoteade (vastustaja
  12. novembri
  13. a menetlusdokumendi lisa); dtl 2 ja 13). Vastustaja on kohtumenetluses vastu vaielnud, et laadija purunemine oli tingitud kaebaja agressiivsest käitumisest ning talle ei tekitatud varalist kahju õigusvastaselt ega tahtlikult (
  14. mai
  15. a vastus kaebusele, p-d 16 ja 18; dtl 228). Kaebaja on esitanud lõhutud akulaadija kohta foto, millelt nähtuvalt on akulaadija kaabel purunenud (
  16. jaanuari
  17. a menetlusdokumendi lisad 1 ja 7; dtl 75 ja 85). 16.
  18. Kaabli käega katkitõmbamine eeldab märkimisväärse jõu rakendamist. Kaabli täielikku purunemist akulaadija taskust väljatõmbamisel ei saa kuigi tõenäoliseks pidada, seda ka olukorras, kus isik avaldab politseinikele vastupanu. Vastustaja ei ole kirjeldanud toimunut viisil, mis võimaldaks sellist põhjuslikku seost usutavaks pidada. Kohtu hinnangul on kaebaja akulaadija kaabli äralõhkumine õigusvastane sõltumata sellest, kas see toimus kaebaja taskutest suitsude otsimise käigus või kaebaja osutatud motiividel. Ka vastustaja versioonist lähtudes ei saanud kaebaja korrarikkumise ärahoidmiseks vajalike toimingute tegemine õigustada tema akulaadija kaabli purustamist. Kohtu hinnangul on kahel politseinikul üldjuhul võimalik rakendada isiku taskust esemete hoiulevõtmiseks füüsilist jõudu väiksemas ulatuses, 4
(15)3-23-2479 kui on vaja rakendada akulaadija kaabli purukstõmbamiseks. Kohtule pole äratuntav, et kaebaja akulaadija lõhkumine oleks olnud temast lähtuva ohu kõrvaldamiseks vajalik või paratamatu tagajärg. Seepärast on kaebaja akulaadija äralõhkumine õigusvastane (KorS § 7 p 1). Õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas kahju tekitati süüliselt, sh tahtlikult (vrd RVastS § 13 lg 2). RVastS § 8 lg 1 kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja akulaadija kaabel on muutunud kasutamiskõlbmatuks. Sellisel juhul tuleb kannatanu kasuks välja mõista hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele (VÕS § 132 lg 2). Kuigi kaebaja esitatud fotolt ei nähtu, et tegemist oleks Samsung firma tootega, puudub alus kaebaja väites kahelda. Vastustaja ei ole kahju suurusele vastu vaielnud ning ka kohus peab kahju suurust usutavaks. Kuna kohus pole asja materjalide põhjal veendunud, et kaabli purunemise tingis lisaks vastustaja tegevusele ka kaebaja vastupanu, ei pea kohus hüvitise vähendamist kaebaja osaluse tõttu põhjendatuks.
  1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 19,90 eurot. II
  2. Kaebaja väitel tekitasid politseinikud talle
  3. mail 2023,
  4. mail 2023 ja
  5. septembril 2023 õigusvastaste toimingutega mittevaralist kahju.
  6. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude materiaalõiguslikuks aluseks on RVastS § 9 lg 1 koosmõjus RVastS § 7 lg-ga
  7. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused on samad mis varalise kahju hüvitamise nõude puhul, kuid täiendavalt peab olema rikutud RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve ning haldusorgani õigusvastane tegu peab olema süüline.
  8. mai
  9. a juhtum
  10. Kaebaja väitel toimus politseinike tegevus, mille käigus tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ta nõuab,
  11. mai 2023 varahommikul, orienteeruvalt ajavahemikus kl 4.40 kuni kl 7.
  12. Kaebaja on PPA-le samal päeval esitatud kahes süüteoteates kirjeldanud, et ta viibis
  13. mai 2023 varahommikul Jõhvi-Tartu-Valga maanteel, kui kohale saabus talle abi osutama saadetud politseipatrull, mille koosseisus olid patrullpolitseinik A ja abipolitseinik B. Kaebaja väitel talle abi ei osutatud, vaid selle asemel politseinikud ründasid, mõnitasid ja alandasid teda ning vigastasid tema kätt. Politseinikud sõidutasid ta Tartus Raja tn 31 asuvasse psühhiaatriakliinikusse, mille läheduses nad samuti ründasid teda. Kaebaja väitel vabastasid politseinikud ta kl 7.40 pärast arsti vastuvõttu (vastustaja
  14. novembri
  15. a menetlusdokumendi lisad; dtl 13–15).
  16. Vastustaja selgituste kohaselt on politsei andmebaasis registreeritud
  17. mail 2023 kaebajaga seoses kolm juhtumit, neist esimene kl 2.31, teine kl 5.22 ning kolmas kl 5.
  18. Kl 2.31 registreeritud juhtumi kohaselt oli hädaabinumbrile saadetud SMS-sõnum, milles kaebaja väljendas enesetapumõtteid. Politsei ja kiirabibrigaad olid sõitnud kaebaja asukohta ühistranspordipeatuses. Kuna kaebajal tervisehädasid ei tuvastatud ja ta abi ei soovinud, ametnikud lahkusid. Kl 5.22 teatas kõrvaline isik politseile, et ta oleks sõidutee ja bussipeatuse vahel tuigerdavale isikule peaaegu otsa sõitnud. Kl 5.55 registreeriti juhtum selle kohta, et mees tantsib keset teed ja võib autode ette hüpata. Politseipatrull koosseisus 5
(15)3-23-2479 patrullpolitseinik A ja abipolitseinik B saabus kaebaja juurde Kõrvekülla Härma bussipeatusesse kl 6.04 (vastustaja
  1. mai
  2. a vastus kaebusele, p-d 9–12; dtl 227–228).
  3. Kuna kaebaja on märkinud, et politseipatrull saabus kohale kl 4.40 ja talle abi ei osutatud, mõistab kohus, et kaebaja peab õigusvastaseks, et kl 2.31 registreeritud juhtumile reageerinud politseinikud talle abi ei osutanud. Samas pole kaebaja vastu vaielnud vastustaja väitele, et kaebaja ei soovinud abi. Seepärast ei pea kohus politseinike tegevust kl 4.40 paiku õigusvastaseks. Kaebaja ei ole ka väitnud, et politseiametnike nimetatud tegevuse tõttu oleks talle mittevaralist kahju tekkinud.
  4. Vaidlus puudub selles, et samad politseinikud naasid kaebaja juurde maantee äärde kl 6 paiku, paigutasid kaebaja füüsilist jõudu kasutades politseisõiduki kambrisse (kongi) ning viisid ta Tartusse Raja tn 31 asuvasse psühhiaatriakliinikusse.
  5. Kaebaja kinnipidamise kohta on koostatud kinnipidamise protokoll, mille kohaselt peeti kaebaja kinni
  6. mail 2023 kl 6.07 Tartu vallas, Kõrveküla alevikus Härma bussipeatuses ning ta vabastati samal päeval kl 7.
  7. Protokollis on märgitud, et kl 6.06 kuni kl 6.07 rakendati kaebaja suhtes füüsilist jõudu, sest ta keeldus vabatahtlikult politseisõidukisse minemast ja osutas vastupanu. Kaebaja on protokolli märkinud, et ta istus bussipeatuses, talle tuldi kallale ja teda rünnati, mõnitati ja alandati (
  8. mai
  9. a vastus kaebusele lisa 1; dtl 231).
  10. KorS § 46 lg 1 p 2 kohaselt võib politsei isiku kinni pidada, sulgedes ta sõidukisse, kui see on isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks vältimatu. Asja materjalidest nähtuvalt pidasid politseinikud kaebaja kl 6 paiku kinni selleks, et viia ta psühhiaatriakliinikusse. Kaebaja pole vastu vaielnud vastustaja väitele, et ta oli
  11. mai
  12. a varahommikul teatanud hädaabinumbrile enesetapumõtetest. Kaebaja ei ole ka väitnud, et politseinikud poleks tohtinud teda psühhiaatriakliinikusse viia. Asja toimikus on kaks kaebaja poolt
  13. mail 2023 tehtud videosalvestist. Neist ühes väitis kaebaja, et ta ei olnud sõiduteel (vastustaja
  14. septembri
  15. a menetlusdokumendi lisa, fail „IMG_0309.MOV“; dtl 346). Kohtu hinnangul lähtusid politseiametnikud kaebaja kinnipidamisel põhjendatult
  16. mail 2023 kl 5.22 ja kl 5.55 politsei andmebaasis registreeritud juhtumite kirjeldustest. Kuna kaebaja väljendatud enesetapumõtted ja kaebaja käitumise kirjeldus bussipeatuses enne tema kinnipidamist andis politseinikele alust hinnanguks, et kaebaja on iseendale ohtlik ning teda ei saa vahetu ohu tõttu maantee äärde jätta, oli kaebaja kinnipidamine KorS § 46 lg 1 p 2 alusel põhjendatud.
  17. KorS § 46 lg 4 kohaselt on isiku kinnipidamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Kinnipidamise protokollist nähtuvalt kasutasid politseinikud kaebaja politseisõidukisse paigutamiseks füüsilist jõudu. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks olnud nõus vabatahtlikult politseisõidukisse minema. Ta pole seda ka väitnud. Kaebaja teisest videosalvestisest, mille ta tegi politseisõidukis teel psühhiaatriakliinikusse, on kuulda, et kaebaja ei soovinud psühhiaatriakliinikusse minna (vastustaja
  18. septembri
  19. a menetlusdokumendi lisa: „IMG_0310.MOV“). Ta kinnitab seal endale korduvalt, et ta ei lähe psühhiaatrikliinikusse. Samuti väljendab ta ropult oma pahameelt teda kinni pidanud politseinike suhtes. Nii kaebaja väljendatud vastumeelsus psühhiaatriakliinikusse mineku suhtes kui ka tema obstsöönne 6
(15)3-23-2479 kõnepruuk politseinike aadressil osutab sellele, et ta ei olnud nõus vabatahtlikult politseisõidukisse minema. Kuna muul moel ei olnud võimalik kaebajat psühhiaatriakliinikusse toimetada, oli kaebaja politseisõidukisse paigutamisel füüsilise jõu kasutamine KorS § 46 lg 4 alusel põhjendatud.
  1. Kaebaja väitis juba
  2. mai
  3. a videosalvestises, mille ta tegi politseisõidukis teel psühhiaatriakliinikusse, et politseiametnikud ründasid, kägistasid, alandasid ja mõnitasid teda. Kohus ei pea seda väidet asjas kogutud tõendite põhjal usutavaks. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis oleks politseinikke ajendanud kaebaja suhtes väidetud viisil toimima. Kui politseinikud oleksid kaebajat füüsiliselt või verbaalselt rünnanud, oleks pidanud kaebaja käitumine politseisõiduki kongis viibimise ajal sellele eelduslikult ka viitama. Videosalvestisest („IMG_0310.MOV“) nähtuvalt väljendas kaebaja korduvalt pahameelt politseisõiduki manöövrite (driftimise) üle ja kinnitas endale korduvalt, et ta ei lähe psühhiaatrikliinikusse ja ta ei anna politseinikele oma mobiiltelefoni. Saab pidada usutavaks, et kui politseinikud oleksid kaebaja suhtes tema politseisõidukisse paigutamise käigus ülemäärast jõudu kasutanud või teda mõnitanud või muul moel alandanud, siis oleks kaebaja oma hingelisi üleelamisi videosalvestises sõnade või olekuga ka väljendanud.
  4. Samalt videosalvestiselt („IMG_0310.MOV“) on näha, et kaebaja käe kolmel sõrmel on vähese veritsusega marrastused. Sarnased vigastused on näha ka kaebaja esitatud fotodelt (
  5. jaanuari
  6. a menetlusdokumendi lisad 1 ja 4; dtl 75 ja 82). Vastustaja on selgitanud, et kaebaja vigastas parema käe sõrme politseisõidukisse paigutamise ajal vastupanu osutamise tõttu ning politseiametnikud ei tekitanud kaebajale tahtlikult kehavigastusi ega väärkohelnud teda muul moel (
  7. mai
  8. a vastus kaebusele, p 15; dtl 228). Patrullpolitseinik A on
  9. juuni
  10. a ettekandes märkinud, et kaebaja ei nõustunud vabatahtlikult politseisõiduki kongi minema, ta ei allunud korraldustele, ägestus ja osutas füüsilist vastupanu. Kuna sündmus eskaleerus kiiresti, pidid politseinikud kaebaja politseisõidukisse paigutamiseks füüsilist jõudu kasutama. Selleks võtsid kaks politseinikku kaebaja enda vahele haardesse, üks hoidis kaebajat kinni paremast käest ja teine hoidis kaebajat peast, et kaebaja ei rabeleks ja et teda saaks ilma kedagi vigastamata politseisõiduki kongi paigutada. Politseinikud märkasid pärast kaebaja kongi paigutamist, et ta oli vigastanud oma parema käe sõrme (vastustaja
  11. mai
  12. a vastus kaebusele, lisa 2; dtl 233). Kohus loeb nimetatud tõendite põhjal tõendatuks, et kaebaja sõrmed said tema suhtes füüsilise jõu kasutamise käigus vigastada. Kaebaja väitis
  13. mail 2023 vestluses veebipolitseinikuga, et politseinikud lõid ta sõrmed kongi ukse vahele (vastustaja
  14. septembri
  15. a menetlusdokumendi lisa 6; dtl 248). Kohus ei pea seda usutavaks, sest fotodelt nähtuvalt ei ole kaebaja sõrmedel muljumisjälgi. Kuna tõendid ei osuta kaebaja suhtes vägivallatsemisele, saab pidada tõenäoliseks, et kaebaja sõrmedele tekkisid marrastused tema politseisõidukisse paigutamise käigus. Võttes arvesse, et kaebaja osutas politseinikele vastupanu, on usutav, et vigastuste tekkimine on määravas põhjuslikus seoses kaebaja enda, mitte aga politseinike tegevusega. Samuti ei pea kohus kaebaja politseisõidukis käitumise ja hilisemate kahju tekkimise kohta esitatud väidete üldsõnalisuse põhjal usutavaks, et marrastused põhjustasid talle sedavõrd suurt valu, et see küüniks mittevaralise kahju tekkimiseni.
  16. Kaebaja väited politseisõiduki manöövrite kohta ei osuta samuti kaebajal mittevaralise kahju tekkimisele.
  17. Kaebaja väitel vägivallatsesid politseinikud tema suhtes ka psühhiaatriakliiniku juures (kaebaja
  18. jaanuari
  19. a menetlusdokument, lk 3; dtl 68). PPA-le
  20. mail 2023 esitatud 7
(15)3-23-2479 teises süüteoteates on kaebaja samuti märkinud, et politseinikud ründasid teda kl 7.30 Tartus Raja tn
  1. Kaebaja selgitas samas teates, et kui ta soovis hakata suitsetama, hüppasid politseinikud talle selga ja tõmbasid teda kõrist (vastustaja
  2. novembri
  3. a menetlusdokumendi lisa; dtl 15). Politseiametnik A on
  4. juuni
  5. a ettekandes märkinud, et politseinikud märkasid Raja tn 31 viibides politseisõiduki kongikaamera ekraanilt, et kaebaja suitsetas kongis. Politseinikud andsid talle korralduse suitsetamine lõpetada ja sigaretid ära anda, kuid kaebaja keeldus. Politseinikud otsustasid sigaretid põlenguohu tõttu kaebajalt ära võtta. Kuna kaebaja vehkis jalaga ja ei lubanud endale kongis ligi tulla, surusid politseinikud ta rünnaku ennetamiseks kongi nurka. Abipolitseinik B surus kaebaja pea alla ja A hoidis kaebajat kätest. Kui politseinikud olid kaebaja asjad hoiule võtnud, rahunes ta maha (patrullpolitseinik A
  6. juuni
  7. a ettekanne; vastustaja
  8. mai
  9. a vastus kaebusele, lisa 2; dtl 233–234). Toimikus on ka Tartu Ülikooli Kliinikumi töötaja H
  10. mai
  11. a ekiri, milles ta vastab PPA sisekontrollibüroo ametniku sama päeva e-kirjale, et ta ei olnud
  12. mail 2023 tööl (vastustaja
  13. septembri
  14. a menetlusdokumendi lisa 1; dtl 276). Viimati nimetatud dokument koguti kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks, kuid see ei anna politsei tegevuse kohta teavet.
  15. KorS § 52 lg 1 p 1 kohaselt on politseil õigus võtta vallasasi vahetu ohu tõrjumiseks hoiule. KorS § 52 lg 5 lubab kasutada vallasasja hoiulevõtmiseks vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik.
  16. Praeguse vaidluse ese ei hõlma kaebajalt suitsude äravõtmist, vaid kaebaja suhtes jõu kasutamise õiguspärasust.
  17. Vaidlust pole selles, et politseiametnikud kasutasid Raja tn 31 juures kaebaja suhtes füüsilist jõudu. Seda on vastustaja kohtumenetluses ka möönnud (
  18. mai
  19. a vastus kaebusele, p 16; dtl 228).
  20. Kohtule teadaolevalt ei ole nimetatud intsidendi osas vallasasja hoiule võtmise ja selle käigus sunni kohaldamise kohta protokolli koostatud, kuigi see on seaduse järgi kohustuslik (KorS § 52 lg 6 ja § 12 lg 3). Tegemist on menetlusliku rikkumisega, mis ei tingi vältimatult meetme ega sunnivahendi kohaldamise õigusvastasust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-21-939/64, p-d 28–30). Küll aga raskendab protokolli puudumine toimingute põhjendatusele hinnangu andmist. Riikliku järelevalve meetme kohaldamise protokoll on oluline menetlusdokument, mille puudumine võib takistada korrakaitseorganil halduskohtumenetluses tõendamiskohustuse täitmist, sest meetme kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid peab üldjuhul tõendama vastustaja (

§ 59lg 1).

Praeguses asjas on vaidluse all mitu ajaliselt või sisuliselt seotud intsidenti ning see asjaolu mõnevõrra lihtsustab üksikute toimingute õiguspärasuse kontrollimist. 35. Kaebaja on Raja tn 31 juures viibimise ajal suitsetamist möönnud. Pole kahtlust, et kui suitsetaja on vaimselt ebastabiilses seisundis, kujutab politseisõiduki kongis suitsetamine endast vahetut ohtu nii kongis viibijale kui ka riigi varale (KorS § 5 lg 5). Kuna eespool nimetatud videosalvestis on tehtud psühhiaatriakliinikusse sõitmise ajal, saab pidada usutavaks, et kaebaja trots ja negatiivne häälestatud politseiametnike suhtes polnud lahtunud. Seepärast on ka tõenäoline, et kaebaja ei allunud politsei korraldustele suitsetamine lõpetada ja sigaretid hoiule anda. Sellises olukorras saab pidada vahetu sunni kasutamist vahetu ohu tõrjumise eesmärgil õiguspäraseks. Kaebaja ei ole väitnud, et Raja tn 31 intsidendi käigus oleks vastustaja talle kehavigastusi põhjustanud. Samuti ei ole ta nimetatud intsidendi osas esile toonud detailsemaid asjaolusid, mis osutaksid tema väärikuse alandamisele sedavõrd intensiivselt, et saaks eeldada mittevaralise kahju tekkimist. 8

(15)3-23-2479
  1. Kohus märgib täiendavalt, et tõenäoliselt ei kohaldatud Raja tn 31 juures kaebaja suhtes vahetut sundi kl 7.30, nagu väidab kaebaja, vaid varem. PPA
  2. juuni
  3. a teatises kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on märgitud, et PPA maismaasõidukite GPS seiresüsteemi programmi andmetel lahkus politseisõiduk Härma bussipeatusest kl 6.23, jõudis Raja tn 31 juurde kl 6.38 ja lahkus sealt kl 7.
  4. Kell 7.24 kuni kl 7.30 toimus peatus Viirpuu tänaval (teatis nr 23210000057; vastustaja
  5. novembri
  6. a menetlusdokumendi lisa; dtl 17).
  7. Kaebaja väitel oli kinnipidamise kestus ülemäärane. Vaidlust pole selles, et kaebajat peeti
  8. mail 2023 kinni kl 6.07 kuni kl 7.
  9. Kohtul ei tekkinud asja materjalide põhjal kaebaja kinnipidamise põhjendatuse osas kahtlust. Kinnipidamise algne eesmärk oli viia kaebaja psühhiaatriakliinikusse ning seda ka viivituseta tehti. Hilisema ajavahemiku osas nähtub politseiametnik A
  10. juuni
  11. a ettekandest, et psühhiaatriakliinikus vesteldi arstidega, kuid arstid kaebajat vastu ei võtnud. Kuna kaebaja oli rahunenud ja enesevigastamise plaanidest loobunud, viidi ta Viirupuu tänavale, kus ta vabastati (vastustaja
  12. mai
  13. a vastus kaebusele, lisa 2; dtl 234). Seega polnud kaebaja kinnipidamine õigusvastane.
  14. Kaebaja on vastustajale ka ette heitnud, et
  15. mai
  16. a intsidentides osalenud politseinike vormikaamerad ja politseisõiduki kaamerad ei olnud sisse lülitatud või ei säilitatud filmitut. Kohus kohustas
  17. septembri
  18. a määrusega vastustajat esitama
  19. mai
  20. a intsidentides osalenud politseinike vormikaamerate salvestised ning politseisõiduki ja selle kaamera salvestised. Vastustaja teatas
  21. septembri
  22. a vastuses kohtule, et nimetatud salvestised puuduvad, sest kaamerad ei olnud sisse lülitatud. Korrakaitseseadus ega haldusmenetluse seadus ei sätesta riikliku järelevalve meetme kohaldamise ega vahetu sunni kasutamise videosalvestamise kohustust (v.a KorS § 12 lg 3 viimases lauses nimetatud juhul). Vastustaja selgitas
  23. septembri
  24. a menetlusdokumendis PPA peadirektori käskkirjaga kehtestatud vormi- ja autokaamerate kasutamise korda (dtl 303). Nimetatud kordadest nähtuvalt võib politseiametnik ja abipolitseinik kasutada välitöös vormikaamerat. Kaamerat kandes tuleb välistöös osaleval politseinikul sunnivahendi kasutamine üldjuhul salvestada. Ka patrullsõiduki autokaamera peab olema patrullimisel sisse lülitatud. Nimetatud kohustused on suunatud politseinikele, kuid need ei loo haldusvälisele isikule subjektiivset nõudeõigust. Nagu vormikaamera pidamise korrast nähtub, on video- ja audiofailide kasutamise eesmärgid menetluslikku laadi (nt lahendada süütegusid, tuvastada tõendamiseseme asjaolusid ja teo toimepanijat, tagada riiklikku järelevalvet). Nii nagu riikliku järelevalve meetme kohaldamise ja vahetu sunni kasutamise protokollid, aitavad kaamerasalvestised välja selgitada ja tõendada menetlustes tähtsust omavaid asjaolusid, kuid salvestiste puudumine iseenesest ei tingi isiku suhtes tehtud toimingu õigusvastasust. Salvestise puudumisel lasub tõendamiskoormisest tulenev risk vastustajal.
  25. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et ükski kaebuses esitatud väide ei anna alust rahuldada kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses PPA
  26. mai
  27. a toimingutega.
  28. mai
  29. a juhtum 9
(15)3-23-2479
  1. Kaebuse kohaselt kasutasid PPA Lõuna prefektuuri piirkonnapolitseinikud C ja D
  2. mail 2023 kaebaja suhtes põhjendamatult käeraudu, C lõi kaebajale rusikaga vastu põlve ning koos politseinik E-ga ähvardasid nad kaebajale peksa anda ja ta metsa surema jätta.
  3. Nagu kohus
  4. septembri
  5. a määruse p-s 6.1 juba selgitas, hõlmab kaebuse alus (

§ 41lg 2) seoses 31.

mai

  1. a intsidendiga politseiametnike poolt kaebaja suhtes vahetu sunni rakendamist, käeraudade paigaldamist, kaebajale rusikaga vastu põlve löömist ning tema ähvardamist.
  2. Kohus rahuldas
  3. septembri
  4. a määrusega kaebaja
  5. mai
  6. a taotluse kohustada vastustajat esitama PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna turvakaamerate
  7. mai
  8. a salvestised ajavahemiku kohta, mil kaebaja seal viibis. Nimetatud taotluse rahuldamisest ei saa teha järeldust, et kohus oleks laiendanud kaebuse alust. Kaebuse aluse laiendamine tähendaks kaebuse muutmist ning see oleks võimalik üksnes kaebaja avalduse ja kohtu määruse alusel (

§ 49lg 1), kuid kaebaja ega tema esindaja ei ole kaebuse muutmist taotlenud.

Seega ei kuulu vaidluse esemesse

  1. mai
  2. a sündmused, mis eelnesid kaebaja suhtes vahetu sunni kohaldamisele.
  3. Kohus on
  4. septembri
  5. a määruse p-s 10.3 juba selgitanud, miks vastustaja ei esitanud eespool nimetatud salvestisi kohtule
  6. septembriks 2024 ning miks kohus pidas vajalikuks kaebaja
  7. septembri
  8. a täiendava taotluse nimetatud salvestiste kogumiseks rahuldada. Vastustaja esitas PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna turvakaamerate
  9. mai
  10. a salvestised kohtule
  11. septembril 2024 (failid „X 31.05.2023 kliendiparkla.7z“ ja „X 31.05.2023 Tartus.7z“).
  12. Fail „X 31.05.2023 kliendiparkla.7z“ kajastab Tartu politseijaoskonna kliendiparklas ja klientide kasutatava välisukse ees toimunut ajavahemikus kl 13.16 kuni kl 13.
  13. Salvestiselt on näha, et kl 13:16:02 istub kaebaja politseijaoskonna hoone esisel pingil ning suundub kl 13:17:17 hoonesse. Kl 13:22:15 väljub kaebaja hoonest koos politseinikuga, kes hoiab kaebajal parema käe alt kinni. Fail „X 31.05.2023 Tartus.7z“ kajastab kokku 10 kaamera salvestisi ajavahemikus kl 13.16 kuni kl 13.
  14. Salvestistelt on näha, et kaebaja suundub kl 13:17:20 politseijaoskonna hoonesse ning avab järgneva minuti jooksul kuue erineva kabineti uksed, kuid ei sisene kabinettidesse. Kl 13:22:13 väljub kaebaja hoonest koos politseinikuga, kes hoiab kaebajal parema käe alt kinni. Nimetatud failidest ei nähtu praeguse vaidluse esemesse kuuluvaid vastustaja toiminguid.
  15. Vastustaja selgitas
  16. septembri
  17. a menetlusdokumendis kohtu
  18. septembri
  19. a määruses nõutud tõendite kohta, et vastustajal ei ole politseinike vormi- ega politseisõiduki kaamerate salvestisi
  20. mai
  21. a intsidendi kohta, sest kaamerad ei olnud sisse lülitatud. Samuti ei vormistanud politseiametnikud
  22. mail 2023 kaebaja kinnipidamise ega käeraudade kasutamise protokolli (dtl 275).
  23. Vaidlust pole selles, et politseinikud panid
  24. mail 2023 enne kaebaja politseisõidukisse paigutamist talle käerauad. Kaebaja väitel said ta käed käeraudade kasutamise tõttu vigastusi. 46.
  25. KorS § 79 lg 1 p 1 kohaselt võib politsei kasutada isiku suhtes käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet. 46.
  26. Vastustaja selgituste kohaselt panid politseinikud kaebajale käerauad vahetult enne seda, kui nad asusid teda sõidutama psühhiaatriakliinikusse. Politseile oli teada, et kaebaja oli tol 10

(15)3-23-2479 päeval taas vaimselt ebastabiilses seisundis. Kaebaja oli
  1. mai 2023 hommikul kl 9.21 saatnud hädaabinumbrile teate, milles väljendas enesetapumõtteid. Politseinikud panid kaebajale käerauad politseinike ohutuse huvides kaebaja võimaliku ettearvamatu käitumise tõttu (vastustaja
  2. mai
  3. a vastuse p-d 21 ja 22 (dtl 229); vt ka sama vastuse lisa 6 (dtl 248–251), millest nähtuvalt suhtles veebipolitseinik kaebajaga
  4. mail 2023 alates kl 10.58 tema seisundi teemal). Politseinik C on
  5. juuni
  6. a ettekandes märkinud, et käerauad otsustati panna kaebajale selleks, et ta endale ja teistele viga ei teeks. Kaebaja käitus kl 13.20 paiku pärast politseimaja hoonest väljumist parklas agressiivselt, ropendas, ähvardas enesetapuga ja keeldus vabatahtlikult haiglasse minemast (vastustaja
  7. mai
  8. a vastuse lisa 3; dtl 235). Politseinikud D ja E on oma ettekannetes märkinud, et kaebajale pandi käerauad tema agressiivse käitumise tõttu (vastustaja
  9. mai
  10. a vastuse lisad 4 ja 5; dtl 237 ja 239). 46.
  11. Kohtu hinnangul on politseinike ettekannetes kirjeldatu usutav. Kirjeldused haakuvad omavahel, kuid ei ole ebaloomulikus sünkroonis. Kohus loeb politseinike ettekannete põhjal tõendatuks, et kaebaja oli
  12. mail 2023 Tartu politseijaoskonna parklas enne politseisõidukisse paigutamist agressiivne ning oli vahetu oht, et ta võib politseiametnikele füüsilist vastupanu osutada. Seega oli käerauade kasutamine KorS § 79 lg 1 p 1 alusel õiguspärane. Kaebaja esitatud fotodelt on küll näha, et kaebaja kätel on käeraudade kasutamisest jäljed (kaebaja
  13. jaanuari
  14. a menetlusdokumendi lisad 2, 5 ja 6; dtl 79, 83 ja 84), kuid tegemist ei ole vigastustega ning seetõttu ei kahjustanud käeraudade kasutamine kaebaja tervist.
  15. Kaebaja väitel lõi politseinik C talle politseisõidukis viibimise ajal rusikaga vastu põlve. Politseinike ettekannetest nähtuvalt istus C politseisõiduki parempoolsel esiistmel ning kaebaja istus tema taga. Selline paigutus küll ei välista väidetud löömist, kuid isegi kui möönda löömise võimalikkust, ei saaks selline löök olla tugev. Kaebaja ei ole väitnud, et löök oleks kahjustanud tema tervist. See ei nähtu ka asja materjalidest.
  16. Kaebaja väidet, et politseiametnikud tekitasid talle ähvardustega mittevaralist kahju, ei pea kohus usutavaks. Politseiametnikud on ettekannetes tunnistanud, et nad käitusid kaebajaga resoluutselt, karmilt ja otsekoheselt, vaigistamaks tema ropendamist. Politseiametnike ettekannetest nähtub, et kaebaja sõimles ja ropendas politseisõidukis lakkamatult. Kohus järeldab kaebaja käitumisest, et ta ei tundnud end politseiametnikest mingil moel ohustatuna ning seega ei saanud tal tekkida ka mittevaralise kahjuni küündivaid hingelisi üleelamisi.
  17. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks seoses PPA
  18. mai
  19. a toimingutega ei ole alust.
  20. septembri
  21. a juhtum
  22. Kaebaja väitel ründas teda
  23. septembril 2023 PPA Lõuna prefektuuri politseijaoskonna ees abipolitseinik B, võttes tal kõrist kinni ja kägistades teda nii, et kaebajal oli raske hingata.
  24. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et kaebaja oli esitanud nimetatud juhtumi kohta PPA-le suulise süüteoteate. PPA asus
  25. septembri
  26. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates seisukohale, et kaebaja suhtes ei olnud vahetu sunni kohaldamine õigustatud. Vastustaja jääb selle seisukoha juurde (vastustaja
  27. mai
  28. a vastus, p 27; dtl 230). Kaebaja esitas
  29. jaanuaril 2024 kohtule ka PPA
  30. novembri
  31. a vastuse kaebaja avalduse, milles kaebaja oli taotlenud abipolitseinik B vabastamist abipolitseiniku staatusest. 11
(15)3-23-2479 Nimetatud vastuses on PPA samuti jäänud
  1. septembri
  2. a seisukoha juurde (dtl 90). Seega puudub poolte vahel vaidlus, et politseinik B kasutas
  3. septembril 2023 kaebaja suhtes füüsilist jõudu õigusvastaselt. Vastustaja on aga seisukohal, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud
  4. septembril 2023 sedavõrd intensiivne, et annaks aluse talle rahalise hüvitise maksmiseks.
  5. Kohus kontrollib järgnevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude ülejäänud eelduste täidetust.
  6. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Kohus mõistab kaebaja esindaja
  7. jaanuari
  8. a menetlusdokumendi põhjal, et
  9. septembril 2023 kahjustas abipolitseinik kaebaja hinnangul tema tervist ja alandas tema väärikust.
  10. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja oma tervise kahjustamist tõendanud. Kaebaja on küll esile toonud ja kohtule on ka usutav, et kaebajal oli tema suhtes füüsilise jõu kasutamise ajal raske hingata, kuid pelgalt sellest ei saa järeldada tervisekahjustuse tekkimist. Mõningane valu ei küüni tervisekahjustuseni (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-21-939/64, p 17).
  11. Küll aga nõustub kohus kaebajaga, et abipolitseinik B kohaldatud vahetu sunni meede alandas tema väärikust.
  12. Kaebaja on esitanud
  13. septembri
  14. a intsidendi kohta videosalvestise (kaebaja
  15. jaanuari
  16. a menetlusdokumendi lisa, fail „GAUYdhZjpKBjnSgBAKNdWimCVkNEbv4GAAAF.mp4“).
  17. Nimetatud kaheminutiliselt videolt on näha, et abipolitseinik B seisab kaebaja ees ja paneb aegamisi kätte kummikindaid. Samal ajal korrutab kaebaja, et B on toime pannud kuriteo ja tal on õigus B filmida. B vastab rahulikult, et teda ei või ilma loata filmida. B viib oma prillid mõne meetri kaugusel asuvasse politseisõidukisse, tuleb kaebaja juurde tagasi ja käseb filmimise lõpetada. Samal ajal korrutab kaebaja küsimust, miks kongikaamera ei töötanud. Seejärel on näha, et B on kaebaja selja taga ja on võtnud kaebaja haardesse nii, et tema käsivars on surutud kaebaja kaelale. Samal ajal annab ta kaebajale korduvalt korraldusi panna telefon pingi peale.
  18. Abipolitseinik B väitis
  19. septembri
  20. a seletuskirjas, et ta võttis kaebaja haardesse põhjusel, et tundis ennast kaebajast ohustatuna (vastustaja
  21. septembri
  22. a menetlusdokumendi lisa 3; dtl 281). Kohtu hinnangul ei nähtu videosalvestiselt, et kaebaja oleks olnud füüsiliselt agressiivne. Ka politseinik B käitumises ei osuta miski sellele, et ta oleks end kaebajast füüsiliselt ohustatuna tundnud. Politseiniku seletuskirja kohaselt hoiatas ta kaebajat vahetu sunni kohaldamisest, kui too korraldustele ei allu. Videosalvestiselt füüsilise jõu kasutamise kohta hoiatamist ei nähtu. Vaatamata sellele, et kaebaja ei allunud politseiniku korraldusele lõpetada filmimine, oli kaebaja kirjeldatud viisil haardesse võtmine soovitud tulemuse saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane ja seega ebaproportsionaalne. Sõltumata sellest, kas filmimise lõpetamiseks antud korraldus oli õiguspärane, oleks politseinik saanud filmimise lõpetamiseks kaebajalt telefoni ära võtta ilma, et ta oleks surunud oma käsivarre kaebaja kõrile ja hoidnud haaret seni, kuni kaebaja lubas filmitu ära kustutada. Vaatamata sellele, et jõu kasutamine kestis mõned sekundid, kohtles politseinik kaebajat võimu objektina. Seepärast leiab kohus, et politseinik alandas kaebaja väärikust. Võttes arvesse, et kaebaja oli füüsiliselt politseiniku kontrolli all ja samal ajal oli tema hingamine 12
(15)3-23-2479 takistatud, on tegemist sedavõrd intensiivse kehalise riive ja ülemäärase kannatusega, et tuleb möönda kaebajal mittevaralise kahju tekkimist. Kohus peab selguse huvides vajalikuks märkida, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine ei olnud mingil määral seotud probleemiga, mille lahendamiseks olid politseinikud sündmuskohale saabunud (s.o kaebaja viibimine aluspükste väel avalikus kohas).
  1. Pole põhjust kahelda, et PPA tegevus kaebaja õiguste rikkumisel oli süüline.
  2. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Samuti tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada ka kannatanu osaga kahju tekkimisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju täies ulatuses ebaõiglane (RVastS § 13 p-d 4 ja 5).
  3. Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Videosalvestisest nähtuvalt käitus kaebaja kogu intsidendi ajal provokatiivselt ning see oli teadlik käitumine. Kaebaja korrutas vahetpidamata üht ja sama mõtet (esmalt selle kohta, et politseinik B on toime pannud kuriteo ja kaebajal on õigus teda filmida, seejärel küsimust, miks kongikaamera ei töötanud). Kaebaja tahtlusest saavutada olukorra eskaleerumine annab kõige selgemini märku kaebaja reaktsioon vahetult pärast seda, kui politseinik ta haardest vabastas: „Väga hea, video jäi peale, väga hea!“. Kuigi kohus möönis kaebajal mittevaralise kahju tekkimist, näitab kaebaja esmane reaktsioon pärast ülemäärase jõu kasutamise lõpetamist, et kaebajal tekkinud kahju ei saa pidada märkimisväärseks. Lisaks peab kohus videosalvestisest nähtuva põhjal tõenäoliseks, et just kaebaja enda provokatiivne käitumine aitas olulisel määral kaasa sellele, et politseinik langetas sobiliku meetme osas eksliku valiku. Seepärast peab kohus piisavaks vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis (

§ 41lg 5).

  1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebajale seoses
  2. septembri
  3. a intsidendiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse osaliselt.
  4. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus rahuldab kaebuses esitatud varalise kahju hüvitamise nõude ja mõistab kaebaja kasuks välja hüvitise summas 19,90 eurot. Kohus jätab rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõuded seoses
  5. mai
  6. a ja
  7. mai
  8. a intsidentidega. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses
  9. septembri
  10. a intsidendiga rahuldab kohus osaliselt, tunnistades vastustaja toimingu kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisel õigusvastaseks. Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  11. Kohus märgib vastustajale täiendavalt järgmist. Vastustaja esitas
  12. septembril 2024 kohtule PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna turvakaamerate
  13. mai
  14. a salvestised (failid „X 31.05.2023 kliendiparkla.7z“ ja „X 31.05.2023 Tartus.7z“). Kohtul on võimalik nimetatud faile avada üksnes kohtute infosüsteemis, mitte aga digitoimikus. Kohtule arusaadavalt sisaldavad nimetatud failid vastustaja turvakaamerate tehnilise lahenduse või failide eksportimise viisi tõttu või mõnel muul põhjusel äärmiselt suurel hulgal kohtumenetluse jaoks ebavajalikke algandmeid, mille tõttu tekkis haldusasja digitoimikus üle 2000 kasutu lehekülje (dtl 352–2682). Kujunenud suure andmemahu tõttu on praeguses haldusasjas digitoimiku kasutamine olulisel määral raskendatud. Kohtul ei ole võimalik menetlusosalise esitatud tõendi mahtu vähendada. 13

(15)3-23-2479 Selleks, et vältida digitoimikus tõrgete tekkimist, palub kohus vastustajal esitada edaspidi võimaluse korral salvestisi väiksemamahuliste failidena. III 65.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

65.

  1. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (üks nõue rahuldatud täielikult, teine nõue rahuldatud osaliselt ning kaks nõuet jäetud rahuldamata), peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja ⅜, s.o 37,5% tema menetluskuludest. 65.
  2. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel varalise kahju hüvitamise nõude ja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas riigilõivu 360,60 eurot. Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas oli kaebuse esitamine riigilõivuvaba. Tulenevalt kaebuse rahuldamise proportsioonist (⅜) mõistab kohus tasutud riigilõivu eest kaebaja kasuks välja 135,23 eurot (360,6–62,5%). 65.
  3. Kaebaja taotleb ka õigusabi osutanud esindaja kulude väljamõistmist. Kuigi kaebaja esindaja esitas menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ühepäevase hilinemisega, ei takista see kulude väljamõistmist, sest vastustajale jäi vastuväidete esitamiseks piisavalt aega (

§ 51lg 4).

Vastustaja pole kaebaja menetluskulude taotlusele vastu vaielnud. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud (

§ 109lg 6).

Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel tuleb arvestada kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust. Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud. Kaebaja menetluskulude nimekirja kohaselt hõlmab õigusabi õigusteenuse osutamist 29 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (+KM). Õigusabiteenuse sisuks oli asja materjalidega tutvumine, juriidiline konsultatsioon, õiguslik hinnang, kohtule vastuste koostamine ja tõendite kohtule esitamine (kokku 27 tundi) ning telefoninõustamised (kokku 2 tundi). Kohus ei pea kaebajale õigusabi osutamiseks kulunud aega (29 tundi) põhjendatuks. Kaebaja esindaja esitas asja sisu puudutavaid menetlusdokumente kohtule kolmel korral (

  1. jaanuaril 2024 seisukoha ja tõendid, 8, jaanuaril 2024 tõendi ja
  2. septembril 2024 seisukoha). Asja mahukust ja keerukust arvestades peab kohus õigusteenuse põhjendatud ajakuluks 15 tundi. Tulenevalt kaebuse rahuldamise proportsioonist (⅜) mõistab kohus kaebaja kasuks välja 37,5% tema põhjendatud õigusabikuludest ehk siis 686,25 eurot ((15×100)+22%–62,5%). 65.
  3. Koos riigilõivuga mõistab kohus kaebaja kasuks välja kokku 821,48 eurot. Ülejäänud kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta dokumente esitanud, mistõttu jäävad tema menetluskulud tema enda kanda.
  4. Kohtu
  5. septembri
  6. a määruse resolutsiooni p 9 kohaselt asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga. Lisaks peab kohus põhjendatuks asendada kohtuotsuse avaldamisel otsuses nimetatud politseinike nimed ja Tartu Ülikooli Kliinikumi töötaja nimi nende eraelu kaitseks tähemärkidega (

§ 175lg 3). 14

(15)3-23-2479 (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen Märkus: Tartu Halduskohtu 18.10.
  1. a otsus jõustus 4.02.
  2. a osaliselt. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13.11.
  3. a otsusega halduskohtu otsuse resolutsiooni p 5 esimese lause ja tegi selles osas uue otsuse. 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.