Obsah (4)

§ 175§ 173§ 1933§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi Määruse tegemise koht ja aeg 22. jaanuar 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-20-16177 Tsiviilasi Ti

) § 1933 lg 1 alusel. MAAKOHTU MÄÄRUS 4. Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Vastavalt

§ 175

lg 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos, või 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus märkis, et võlgnik ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. Kohus kontrollis seejärel kas võlgnik on täitnud

§ 173

nimetatud kohustusi või neid rikkunud ja kui on rikkunud siis, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnikul oli kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel tuvastatud puuduv töövõime. Võlgnik töötas puuduvast töövõimest hoolimata menetluse kestel ettevõttes sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum. Võlgnik asus lisaks töötamisele 2024. aasta sügisel õppima hooldustöötaja kutseõppesse nominaalse õppeajaga kaks aastat. Kohus leidis, et võlgnik ei ole rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. 2 Võlgnik esitas menetluses aruandeid kohtu sellekohase meeldetuletuse peale. Esitatud aruannetes on kajastatud kogu kohustustest vabastamise menetluse periood. Kohtu hinnangul on aruannetega hilinemisest hoolimata kohut teavitatud võlgniku tegevusest ja sissetulekutest piisaval määral ja puuduvad andmed, et võlgnik oleks vara varjanud.

§ 173lg 3 sätestab võlgniku loovutuskohustuse.

Võlgniku sissetulekuks menetluse kestel oli töötasu, puudega inimese sotsiaaltoetus, töövõimetoetus, ajutise töövõimetuse hüvitis, tulumaksutagastus, tasemeõppe toetus ning lähedaste rahaline abi. Võlgnikul ülalpeetavaid ei ole. Võlgnik on teinud võlausaldajatele menetluse lõpus väljamakse 2600 eurot. Kohus leidis arvestades võlgniku puuduvat töövõimet, et võlgnik ei ole rikkunud loovutuskohustust. Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud eriti raskes majanduslikus olukorras võlgnikele, kes annavad menetluse kestel endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning lõpptulemusena peaks kohustustest vabastamine võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse (Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 p 11). Kohus leidis, et võlgnik on näidanud üles tahet võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja teinud väljamakseid, rahuldades võlausaldajate nõudeid 9,9% ulatuses kõigist II rahuldamisjärgu nõuetest. Lisaks märkis kohus, et pankrotimenetluses tunnustatud, kuid rahuldamata jäänud nõuete aluseks on tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 4034 lg 1 kohaselt peab krediidiandja seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tuginedes tsiviilasja materjalidele ei ole antud nõuete puhul kontrollitud vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist ega krediidi kulukuse määra. Kohtul puudub seetõttu informatsioon, kui suure ulatuse oleks võlgniku poolt võlausaldajatele tehtud väljamaksed moodustanud juhul, kui menetluses tunnustatud nõuete osas oleks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollitud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 5. Võlausaldaja Credit.ee OÜ esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub võlausaldaja muuta maakohtu määrust selliselt, et kohustustest vabastamise menetlus lõpetatakse ilma võlgnikku kohustustest vabastamata. Võlausaldaja leiab, et maakohus on vaidlustatava määruse tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse norme.

(redaktsioon, mis kehtis kuni 30.06.2022) § 175 lg 2 p 2 on kohustav norm ning ei näe ette kohtule kaalutlusõigust (pole sõnastatud nt „võib kohus“). Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (

§ 175

lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas (RKTKm) nr 3-2-1-49-16, p 15). Võlausaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et võlgnik ei ole rikkunud seadusest tulenevat loovutamiskohustust. Võlgnikul oli kohustus loovutada 75% oma tulust, mis ületab mittearestitavat miinimumi, võlausaldajatele. Võlgnik on teinud võlausaldajale väljamakse üksnes

1. aastal. Võlausaldaja märgib, et võlgniku sissetulekud ületasid nt
2. aastal samuti suures ulatuses mittearestitavat summat, kuid sellele vaatamata ei teinud võlgnik võlausaldajatele nõutavas ulatuses väljamakseid. Võlgniku esitatud pangakonto väljavõtete järgi oleks võlgnik pidanud
3. aastal loovutama võlausaldajatele 9233,96 eurot. Lisaks nähtub võlgnikule tehtud ülekannetest, et võlgniku elustiili ei ole olnud tagasihoidlik. Võlgnik on teinud kalleid kinke, nt 100 eurot ülekandeid 3 selgitusega „kingitus“. Võlgnik jättis väljamaksed seaduses sätestatud ulatuses tegemata. Selline võlgniku tegevus on tahtlik, st võlgnik on süüliselt rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Maakohtul tulnuks

§ 175lg 2 p 2 alusel keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest.

1. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Võlgniku väitel on tema majanduslik olukord ja igapäeva eluga hakkama saamine nüüd muutunud, kuna ta peab halvenenud tervisliku seisundi tõttu töölt lahkuma tervislikel põhjustel.
2. Creditstar Estonia AS ja Aktiva Finance Group OÜ paluvad määruskaebuse rahuldada. Ülejäänud võlausaldajad ei ole määruskaebuse osas oma seisukohta kohtule esitanud.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb lõppjärelduses jätta muutmata. Võlausaldaja määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
5. Võlgniku suhtes algatas maakohus kohustustest vabastamise menetluse
6. detsembri 2021 määrusega. Usaldusisikuks määras maakohus võlgniku enda. Võlgniku pankrotimenetluses jäi täitmata tunnustatud nõudeid kokku 26 913,86 eurot. Määruskaebuse esitaja tunnustatud nõude suurus on 779,45 eurot, tema jaotise suuruseks on 2,80% võlausaldajatele pankrotimenetluses välja maksmise kuuluvast varast. Määruskaebuse esitaja pankrotimenetluses saamata jäänud jaotise suuruseks oli 735,62 eurot, millest jäi tal ka kohustustest vabastamise menetluse käigus saamata 662,82 eurot. Ülejäänud võlausaldajad ei ole maakohtu määrust, millega maakohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, vaidlustanud.
7. FIMS § 68 lg 2 kohaselt kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis
8. aasta
9. juunini. Enne
10. juulit kehtinud

§ 175

lõike 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Rakendussätte

§ 1933lg 1 järgi kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022.

aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on

§ 175

lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. 12. Võlgniku kohustustest vabastamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, samas peab kohus diskretsiooni teostades arvestama sama paragrahvi lõikes 2 sätestatuga.

§ 175

lg 2 kohaselt kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 13. Määruskaebuse kohaselt rikkus võlgnik

§ 173

lg-st 3 tulenevat loovutamiskohustust, mille tõttu teda ei või pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. 4 14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et võlgnik ei ole oma

§-st 173 tulenevaid kohustusi süüliselt rikkunud. Maakohus ei lugenud võlgniku loovutamiskohustuse mittetäielikku täitmist süüliseks rikkumiseks eelkõige põhjustel, et suur osa võlgniku sissetulekutest olid toetused ning võlgnik töötas, kuigi tal puudus töövõime. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kuivõrd võlgniku töö- või teenistussuhtest saadud tulu nõuded loetakse

§ 173

lg 3 (st seaduse) alusel usaldusisikule loovutatuks, ei saanud võlgnik rikkuda ka loovutamiskohustust. Väljamaksete tegemine võlausaldajatele on usaldusisiku kohustuseks

§ 172lg 2 järgi.

15. Praeguses asjas on oluline arvestada seda, et maakohus määras võlgniku enda usaldusisikuks. Seega oli võlgnik kahes menetluslikus rollis. Väljamaksete osalist tegemata jätmist saab ette heita talle üksnes usaldusisiku kohustuste rikkumisena.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma sama seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja on kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Usaldusisiku ülesannete ebakohane täitmine selleks alust ei anna. Võlgnik on oma sissetulekud aruannetes kajastanud, seega ei ole ta oma tulusid kohtu ja võlausaldajate ees varjanud. 16. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks määranud, on kohtul

§ 172

lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (RKTKm 2. november 2016, nr 3-2-1-31-16, p 18). Kui kohus oleks leidnud, et võlgnik ei tule usaldusisiku ülesannete täitmisega toime, oli kohtul võimalik vabastada võlgnik usaldusisiku ülesannete täitmisest ja asendada ta teise usaldusisikuga (

§ 172lg 5).

1. Arvestades eeltoodut on maakohus põhjendatult vabastanud võlgniku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
2. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 5