1995 ja pärast seda
(
Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (
1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele
§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu
juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele
1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga
(
Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara
1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka
Ühisvara koosseis määratakse
See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas 4 2-20-17287 ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada
1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast
-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele
lg 1 järgi
(vt ka nt Riigikohtu
lg 1 sätestab, et abiellumisega alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Nad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest.
lg 2 kohaselt osalevad abikaasad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt. Tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.
lg 1 sätestab, et abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama.
lg 2 kohaselt hõlmab perekonna ülalpidamine tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused).
sätestab, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.
sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.
lg 1 järgi kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.
lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseadus (AÕS) § 70 lg 2 sätestab, et ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele.
lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.
lg 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.
lg 3 sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.
lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.
lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.
lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab 5 2-20-17287 oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.
sätestab, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Väited ja tõendid mida otsus ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust. Esitatud tõenditest on tuvastatud ning pooled ei vaidle järgneva üle: - Hageja ja kostja abiellusid 08.02.2003 ning abielu lahutati 10.06.2020.a. - Poolte ühisvaraks on kinnistu asukohaga XXX, XXX (registriosa nr. xxx), mis omandati 18.01.2006.a ostumüügi lepingu alusel; osalus äriühingus C OÜ (registrikood xxx); osalus äriühingus B A OÜ (registrikood xxx); osalus äriühingus B A OÜ (registrikood xxx); osalus äriühingus V OÜ (registrikood xxx); Pooled vaidlevad poolte võrdsusest kõrvalekaldumise, kinnistu omandamiseks võetud laenu kasutuse, köögimööbli ostuks võetud laenu, äriühingute ja kasutuseelise üle. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumine kostja kasuks seoses kinnistu omandamisega Kostja hinnangul on faktiliselt kinnistu asukohaga XXX, XXX (registriosa nr. xxx) omandatud ühisvarasse osaliselt kostja isa poolt tehtud rahalise panuse eest ning osaliselt Nordea laenuga. Kostja isa M D.I sõlmis 2003-ndal aastal AS-ga Hansa Liising Eesti liisingulepingu ning on viimase abil kinnistu soetanud. 18.01.2006.a seisuga oli kinnistu algmaksumusest summas 370 000 krooni (23 647.31 eurot) tasutud 174 347 krooni (11 142.80 eurot). Kostja isa võõrandas kinnistu nö jääkmaksumuse eest summas 195 652 krooni (12 504.44 eurot, dtl 218). Kostja on samuti välja toonud, et kostja müüs 1998.a omandatud garaaži abielu ajal, mille tagajärjel suurenes ühisvara kostja lahusvaraks olnud garaaži müügihinna (47 250 krooni/3 019,82 eurot) eest, mistõttu tuleks kostja osa ühisomandis olevas kinnistust lugeda 96,85% ja hageja osa 3,15%. (dtl 617). Kostja väidab, et garaaž müüdi maha ja panustati summa kinnistu ehitamisele (dtl 911). Hageja leiab, et kinnistu asukohaga XXX, XXX (registriosa nr. xxx) on poolte ühisvara ning kuulub pooltele võrdses osas. Kinnistu soetati Nordea laenuga. Kostja ei ole tõendanud, et kostja isa oleks kostjale kinnistu kinkinud. Sellist notariaalset dokumenti ei ole olemas. 18.01.2006.a. müügilepingu järgi ostsid hageja ja kostja kinnistu 195 652 krooni (12 504.44 euro) eest. Kostja vastupidised väited on paljasõnalised, otsitud ja tõendamata. Tõendamata ja paljasõnalised on ka kostja väited väidetavast kinkelepingust, mis 18.01.2006.a. müügilepingu tingimuste hulgas puudub (dtl 244). Hageja ei tea midagi mingist garaažist, vaidleb vastu kostja eelnimetatud väidetele ning leiab, et kõik eelmärgitud kostja väited on paljasõnalised, otsitud ja tõendamata (dtl 477). Riigikohus on leidnud, et
lg 2 järgi saab ühisvara ka
-i järgi jagades arvestada
1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
1995 § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas
1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara 6 2-20-17287 jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas
1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida
Antud juhul on ese omandatud ja omandamisega seotud võimalikud kõrvalekaldumise alused tekkinud
1995 kehtivuse ajal. Riigikohus on selgitanud, et nõue nii
lg 2 kui ka
1995 § 19 lg 2 alusel saab tekkida olukorras, kus ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Seega on
lg 2 ja
1995 § 19 lg 2 alusel esitatavate nõuete peamised sisulised eeldused sarnased. Eelkõige tuleb nõuet esitada soovival abikaasal tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks. (vt Riigikohtu lahend 2-21-6200 p 25). VÕS § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. AÕS § 119 lg 1 järgi peab olema tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, notariaalselt tõestatud. Riigikohus on selgitanud, et kinkelepingu põhitunnuseks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Üksnes makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-145-16, p 13.1). Kohtule esitatud 18.01.2006.a kinnistu omandi üleandmise lepingu, kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingute kohaselt omandasid pooled vaidlusaluse kinnistu 195 652,23 krooni eest. Nimetatud summa oli kostja isa liisingueseme jääkväärtus (dtl 52-64). Nimetatud lepingust ei tulene, et kostja isa oleks pooltele või kostjale enda poolt tasutud liisingumaksete arvelt kinkinud kinnistu kostjale või pooltele ning et lepingupooled on nimetatus kokku leppinud. Sellist asjaolu ei tõenda ka kostja esitatud kostja isa kiri (dtl 373), kuivõrd kinnistuga seotud kinkeleping peab olema notariaalne (AÕS § 119). Kostja ei ole kohtule esitanud notariaalset kinkelepingut, mistõttu ei saa leida, et kostja isa oleks pooltele kinnistu osaliselt kinkinud ning oleks seega alust poolte võrdsusest kõrvale kalduda. Samuti ei ole tõendatud, et kostja garaaži müügist saadud konkreetsete rahaliste vahenditega panustati konkreetselt kõnealuse kinnistu ostu, garaaž müüdi 2003.a (dtl 358, 368, 379) ning kinnistu omandati 2006.a so 3 aastat pärast garaaži müüki ja ei nähtu selgelt ja objektiivselt garaaži müügist saadud raha kasutamine kinnistu ostuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kinnistu on omandatud üksnes poolte ühisvara arvelt ja puuduvad alused poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumine kostja kasuks seoses kinnistu parendamisega Kostja on vastuhagis välja toonud, et ostetud kinnistu näol oli tegemist suvilakrundiga ning kinnistu soetati eesmärgiga ehitada sinna täiesti uus elamu. Nö suvilaperioodil 09.06.200306.06.2008 kandis kostja isa kingitusena kostjale üle kokku 160 000 krooni (10 225.86 eurot), millist summat kasutas kostja kinnistu parendamiseks/hoone ehitamiseks (dtl 218 – 219). 7 2-20-17287 Kostja väidab vastuhagis ka, et tegi pärast poolte abielu lahutamist kinnistule parendusi, mistõttu on kinnistu väärtus selle arvelt suurenenud ning seetõttu tuleb hagejal hüvitada kostjale tehtud parenduste väärtus. Kostja on väidetavalt teinud järgnevaid parendusi (dtl 219): Kostja on paigaldanud hoonesse dušinurga; Kostja on paigaldanud hoonesse trepi; Kostja on paigaldanud hoonesse valgustid; Kostja on teostanud seinakatete paigaldamise; Kostja on teostanud põrandakatte paigaldamise; Kostja on tasunud põrandasoojustuse seadistamistööde eest; Kostja on teostanud hoones katla paigalduse. Tööde maksumuse tasumiseks on kostja sõlminud laenulepingu B OÜ-ga, kes on laenusumma kandnud üle vahetult K T OÜ-le (dtl 205 – 206); Kostja on tasunud ka hoone kindlustust. Kokku on kostja teinud seega pärast abielu lahutamist kulutusi 13 942.02 euro eest. Kostja toob esile, et tegemist on kulutustega, millised olid eranditult kõik vajalikud selleks, et panustada hoone valmimisse. Nii oli selleks trepi ehitus (milline varasemalt hoonest puudus), katla paigaldus (varasemalt oli hoone köetav ahiküttega), põrandakatte paigaldus, seinakatete paigaldus jms. Antud tööd lõppkokkuvõttes suurendavad kinnistu väärtust tervikuna. Hageja vaidleb vastu kostja väidetele, et perioodil 09.06.2003-06.06.2008 kandis kostja isa kingitusena kostjale üle kokku 160 000 krooni (10 225.86 eurot), millist summat kasutas kostja kinnistu parendamiseks/hoone ehitamiseks Kostja need väited ei ole juba seetõttu usaldusväärsed, kuna pooled omandasid kinnistu 18.01.2006.a. müügilepingu alusel. Seega enne 18.01.2006 kostjale tehtud ülekanded kuidagi ei saanud puudutada kinnistu parendamist/ hoone ehitamist. Seda enam, et ka ülekannetes kostjale selgitusena on märgitud lihtsalt ülekanne või 06.06.2008 ülekande puhul selgituseks seisab palju õnne sünnipäevaks. Seega pole tõendatud, et tegemist oleks kinkega ja need summad oleksid kulutatud kinnistu parendamiseks/ehitamiseks (dtl 244). Abielu lahutamise ajal oli kinnistu väga heas korras ja selles olid olemas dušinurk, trepp, valgustid, seinakatted, põrandakatted, põrandasoojustus, katel. See kõik on näha hageja 2020.a mais tehtud fotodelt ja kostja 08.06.2020 tellitud hindamisaktist. Sellest lähtudes on ilmne, et kõik kostja vastuhagiga esitatud lisad 12-27 on võltsitud ja tehtud tagantjärgi. Sellest tulenevalt pole usutav, et vastuhagile lisatud maksekorraldustega tasuti need arved, mis on lisatud vastuhagile ja on ilmselt võltsitud. Sellest tulenevalt võltsitud dokumentide alusel on alusetu nõuda hagejalt mistahes hüvitust või vähendada hageja hüvitust (dtl 244-245). Hageja palub mitte arvestada kostja omaalgatuslikud hagejalt nõusolekut küsimata tehtud tööde, materjalide ja seadmete maksumuse ühisvara jagamisel ja hageja hüvituse kindlaksmääramisel, kuna VÕS § 1042 lg 2 p 2 alusel kostjal puudub selline nõudeõigus hageja vastu. Sellest tulenevalt hageja palub poolte ühisvara jagamisel ja hagejale hüvitise kindlaksmääramisel mitte arvestada kostja poolt tehtud kulutusi isegi kui kohus tuvastab, et mingid kulutused kostja tegi (dtl 484). Riigikohus on leidnud, et
lg 2 järgi saab ühisvara ka
-i järgi jagades arvestada
1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
1995 § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas
1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas
1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida
8 2-20-17287 Kohus leiab, et lähtudes Riigikohtu ülaltoodud seisukohast võib kostja poolt soovitud kõrvalekaldumine aset leida üksnes kuni 1. juulini 2010 toimunud kõrvalekaldumise aluste osas ja sellest edasi tuleb vaadata juba
Antud juhul on seega perioodil 09.06.2003-06.06.2008 väidetud kostja isa kingituste (kokku 10 225.86 eurot) osas võimalikud kõrvalkaldumise alused tekkinud
1995 kehtivuse ajal. Riigikohus on selgitanud, et nõue nii
lg 2 kui ka
1995 § 19 lg 2 alusel saab tekkida olukorras, kus ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Seega on
lg 2 ja
1995 § 19 lg 2 alusel esitatavate nõuete peamised sisulised eeldused sarnased. Eelkõige tuleb nõuet esitada soovival abikaasal tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks (vt Riigikohtu lahend 2-21-6200 p 25). Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et kinnistule on abielu ajal tehtud parendusi kostja isalt kingiks saadud rahaliste vahenditega. Ühegi isa ülekande osas ei nähtu selle konkreetne kasutus mingi konkreetse parenduse heaks. Ükski panus ei ole selgelt ja objektiivselt seostatav ühegi parendusega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja isa poolt antud raha (kokku 10 225.86 eurot) osas puuduvad alused poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks. Nagu kohus ülalpool märkis, tuleb peale 1. juuli 2010 toimunu, ehk siis kostja poolt pärast abielu lahutamist ühisvaraks olevale kinnistule kostja lahusvarast väidetavalt tehtud kulutuste osas kokku summas 13 942.02 eurot, kohaldada mitte enam
1995 § 19 lg 2 vaid
lg 2.
lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hageja on argumenteerinud et VÕS § 1042 lg 2 p 2 alusel kostjal puudub nõudeõigus hageja vastu. Kostja on avaldanud, et hageja nõusolekuta tehtud töid saab ja tuleb arvestada ühisvara jagamisel. Kostja leiab, et selleks, et kinnisasja väärtus säiliks või ka suureneks üksnes turusituatsioonist tingituna, on vajalik kinnisasja hooldada, sh vajadusel teha remonti ning teisi vajalikke töid. Seda nimelt selleks, et see oleks vähemalt sellises seisus nagu see oli kohtumenetluse algatamisel. VÕS § 1042 lg 1 sätestab, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. VÕS § 1042 lg 2 p 2 sätestab, et kulutuste tegijal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on mitte ainult hageja esemele kostja poolt tehtud kulutusega vaid hageja ja kostja ühisele esemele kostja poolt tehtud kulutusega, siis kehtib pigem Asjaõigusseaduses ühise omandi kohta sätestatu. Kohus leiab, et kostja rahalised vahendid peale lahutust olid kostja lahusvara. Samal ajal oli vaidlusalune kinnistu jätkuvalt poolte ühine ühisvara. Seega olid pooled peale lahutust eraldi varadega isikud, kellele mõlemale kuulus ühise varana vaidlusalune kinnistu. Kohus ei leia, et üks omanikest võib teha ühisele omandile ükskõik mis kulutusi ilma teise omaniku nõusolekuta ja seejärel nõuda neilt kulude hüvitamist vaid tegemist peab olema vajalike ja põhjendatud kulutustega. 9 2-20-17287 Riigikohus on lahendis nr 2-17-15677 p 19.2 selgitanud, et pärast abielu lõppemist ei kohaldu endiste abikaasade vahelistele suhetele enam
§-des 15-21 sätestatu, millest muuhulgas koostoimes
lg-ga 3 tuleneb abikaasade üldine koostöökohustus (vt ka RKTKo 22.06.2022, 2-20-13586/103, p 12.3). Samas tuleb
lg 2 järgi kuni ühisvara jagamiseni kohaldada ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes
§-des 28-34 ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid. Kuna abielu kestel kohalduvad ühisvara ühise valitsemise sätted koos
§-s 15 ja § 28 lg-s 3 väljenduva abielulise koostöökohustusega, mis abielu lõppedes ära langeb, tuleb lahutatud abikaasade vahelises suhtes AÕS § 70 lg 6 järgi kohaldada AÕS § 72 lg-t
Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 116 000 eurot. Laenukohustus X AS-ga sõlmitud Laenulepingust nr xxx Pooled sõlmisid 05.12.2005 (ehk enne 18.01.2006 ostu-müügilepingu sõlmimist) L Pangaga laenulepingu nr xxx laenusummale 47 934.- eurot sihtotstarbega kinnistu XXX, XXX, ostmiseks (dtl 252 – 253). Vaidlus puudub, et laenukohustuse jääk lahutuse seisuga oli 19 812.69 eurot. Kostja palub jätta kohutuse enda omandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise. Hageja väidab, et sellest rahast kulutasid pooled ainult 195 652,00 Eesti krooni ehk 12 504.44 eurot kinnistu ostmiseks. Laenulepingust tuleneva laenusumma kandis pank kostja D.I kontole. Hageja võib oletada, et ülejäänu laenuraha (35 429,56 eurot) ei kasutanud D.I perekonna huvides vaid kasutas seda enda ja D.I venna A D.I mitmete äriühingute äritegevuseks (OÜ B, OÜ B E OÜ, Q T OÜ, Q, OÜ B F, B A OÜ, B A OÜ jne). Nimetatud summa ulatuses on seega tegemist kostja ainuisikulise laenukohustusega ning hageja ei vastuta laenu eest, mis polnud kasutatud perekonna huvides. Seetõttu hageja vaidleb sellele, et ta peaks laenujäägist tasuma mistahes summa. Pigem vastupidi, tuleb poolte ühisvara hulka sisse nõuda abielu kestel ühisvara arvel kostja lahuskohustuse eest tasutud summad (dtl 245). Seejärel hageja oma 26.03.2024.a menetlusdokumendis väitis, et hageja arvates kulutas kostja laenuks võetud summad osaliselt mitte perekonna huvides. Hageja hinnangul on mitte perekonna huvides kulutatud summa 13 802,46 eurot (6920,33 +1150,41 + 5731,72). Hageja täiendas seega hagi eset ja palus täiendavalt kostjalt välja nõuda poolte ühisvarasse summa 13 802,46 eurot ning jagada see poolte vahel võrdselt. Jagamise tulemusel välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis summas 6901,23 eurot. Kostja vaidleb hageja väidetele vastu. Laenusumma, mis jäi üle kinnistu ostust kasutati maja ehitamiseks/parendamiseks. Kinnistuga seotud laenumaksed olid alati tagastatud kostja arvelduskontolt ning äriühingute seotud laenud jms äriühingute arvelt. Kostja tõi välja, et hageja nõuded on täies mahus nii põhjendamata kui ka tõendamata. Nimetatud nõude puhul on tõendamiskoormis hagejal, kuid hageja enda väiteid tõendanud ei ole, mistõttu palub kostja sellise haginõude täiendamise jätta rahuldamata. Kohus selgitas oma 30.04.2024 menetlusdokumendis, et kehtib eeldus, et nii kostja kui ka hageja pangakontol olevad rahalised vahendid on poolte ühisvaraks ning rahalisi vahendeid võib teise abikaasa nõusolekuta kasutada perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Juhul kui hageja väidab, et kostja ei ole kasutanud poolte ühisvara eesmärgipäraselt ning on tegelikult kasutanud rahalisi vahendeid summas 13 802,46 eurot ainult enda huvides st lahusvarana, tuleb hagejal nimetatud väiteid ka tõendada. Käesolevalt on hageja esitanud vaid 11 2-20-17287 paljasõnalised väiteid, mille tõepärasust ei ole tõendatud ja millele teine pool on vastu vaielnud. Kohus andis hagejale tähtaja esitada kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid, mis kinnitavad hageja eelpool esile toodud väiteid. Hageja esitas oma täiendava seisukoha 27.06.2024 väites, et ühisvarana kostja kontol olnud raha oli kostja poolt sularahana kontolt välja võetud ja kulutatud mitte perekonna huvides vaid OÜ-sse B panustamiseks. Hageja selleks kostjale nõusolekut ei andnud. Hageja esitas tõenditeks OÜ B registrikaardi ja majandusaasta aruanded (dtl 860 -888). Hageja mh soovis täpsustada enda 26.03.2024 seisukohas esitatud täiendavat nõuet. Hageja arvates kostja kulutas laenuks võetud summad osaliselt mitte perekonna huvides. Täpsemalt, mitte perekonna huvides ega perekonna igapäeva vajadusteks kostja kulutas ajavahemikul 2006 kuni 2009 kostja pangakontolt nr XXX sularahana välja võetud summad üldsummas 115 200 Eesti krooni ehk 6920,33 eurot. Samuti hageja leiab, et perekonna huvides ega perekonna igapäeva vajadusteks pole kulutatud kostja pangakontolt nr XXX L pangas teisele kostja kontole ülekantud summad üldsummas 18 000 Eesti krooni ehk 1150.41 eurot. Lähtudes eeltoodust hageja täpsustab hagi eset ja palub täiendavalt välja nõuda kostjalt poolte ühisvarasse summa 8070,74 eurot ning jagada see poolte vahel võrdselt. Jagamise tulemusel välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis summas 4035,37 eurot. Kostja leidis oma 03.07.2024 seisukohas, et olukorras, milles hageja väitel on kostja kasutanud ühisvara hulka kuulunud rahalisi vahendeid mitte perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, tuleb antud väidet tõendada mitte kostjal vaid hagejal, kui seesuguse väite/nõude esitajal. Vastupidine tähendab sisuliselt seda, et kostjal tuleks tõendada negatiivseid asjaolusid. Paljasõnalised ja tõendamata antud juhul hageja väited. Selliseid väiteid ei tõenda ka hageja esitatud OÜ B majandusaasta aruanded. Jääb täiel määral arusaamatuks, mida soovib hageja antud dokumentidega tõendada. Kostja märgib, et antud dokumentidega on tõendatud üksnes see, et OÜ B on teinud investeeringuid enda põhivarasse. Kohtule esitatud notariaalsest lepingust nähtub, et pooled ostsid kinnistu 195 652,00 krooni ehk 12 504.44 euro eest. Vaidluse all on, kas ülejäänud laenuraha kasutati poolte ühisvara huvides või mitte. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb solidaarkohustuse kindlaksmääramisel
lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (vt Riigikohtu lahend 32-1-38-14, p 13; 2-16-16114 p 30). Kehtiva
lg-ga 1 analoogse regulatsiooni nägi ette
1995 § 20 lg 2, mille kohaselt vastutasid abikaasad ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest. Pooled sõlmisid laenulepingu 05.12.2005. Seega tuleb abikaasade vastutust laenukohustuse eest käesolevas asjas hinnata
1995 § 20 lg-st 2 lähtudes. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-13-07 p 23 leidnud, et abikaasade ühisvaraks ei ole
Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. /.../ Vastavalt Riigikohtu varasemale seisukohale, on perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema (vt Riigikohtu
Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja rahaline hüvitis summas 9906,35 eurot. Laenukohustus Q OÜ ees Kostja väidab, et sõlmis Q OÜ-ga 20.02.2019.a. laenulepingu. Kostja on selgitanud, et Q OÜ poolt tasuti köögimööbli eest summas 7525 eurot, mis oli paigaldatud XXX vastavalt lepingule XXX ning esitanud selle osas vastavad tõendid (dtl 210; 382 – 385; 473). Kostja palub jätta kohutuse enda omandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise. Hageja hinnangul kostja väited laenukohustusest Q OÜ ees summas 7525 eurot ei kuulu poolte ühiskohustuste hulka ja selle tõendamiseks esitatud dokumendid on võltsitud ja tehtud tagantjärgi. Kostja väited, et selle arvel osteti mingi mööbel kinnistule on paljasõnalised ja otsitud (dtl 245). Kohus nõudis seejärel hageja taotlusel E M OÜ-st välja tõendeid seoses köögimööbliga. Need ka esitati (dtl 686 – 694). Tõenditest nähtub, et Q OÜ tellis E M OÜ-lt köögimööbli, mille E M OÜ paigaldas 29.04.2019 XXX, vastavalt lepingule XXX. Viimasel istungil avaldas hageja, et laenu osas hagejal puudus info, et osteti köögimööblit mingi laenuga. See selgus alles siis, kui esitati vastuhagi kostja poolt. Köögimööbel on sisse ehitatud ja jääb kostjale, hageja ei saa aru, miks ta peab selle eest maksma. Kohus leiab, et Q OÜ-ga 20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus oli ühisvaraline kohustus, kuivõrd esitatud tõenditest nähtub, et kohustus võeti abielu ajal ja seda kasutati ühisvaraks oleva kinnistu huvides. Hageja argumendid, et köögimööbel jääb ju kinnistule, mis jääb kostjale, ei ole asjakohased, kuivõrd see ei muuda Q OÜ õigust oma raha tagasi saada. Seega jätab kohus poolte ühisvaralise laenukohustuse Q OÜ ees, mis tuleneb 20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust, kostja kanda ja kohustab hagejat hüvitama kostjale hageja osa vastavast kohustusest. Hageja osa vastavast kohustusest on
Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja rahaline hüvitis summas 3762,50 eurot. Osalused äriühingutes Kohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et neli äriühingut, mida hageja on esitatud hagis soovinud jagada, on ühisvara osa. Vaidlus on äriühingute väärtuse ja jagamisviisi osas. 13 2-20-17287 Hageja hinnangul on C OÜ osa suuruse väärtus 1225 eurot; B A OÜ osa suuruse väärtus 1200 eurot; B A OÜ osa suuruse väärtus 1225 eurot; V OÜ osa suuruse väärtus 1250 eurot. Kostja väited C OÜ, B A OÜ, B A OÜ, V OÜ kohta on hageja hinnangul otsitud ja paljasõnalised ning pole millegagi tõendatud (dtl 245). Kostja väidab, et poolte ühisvarasse kuuluvatel äriühingutel puudub igasugune väärtus. Ekslikud on hageja väited, millega hageja hindab osalusi ettevõtetes C OÜ, B A OÜ, B A OÜ, ja V OÜ vastavalt osaluste nimiväärtustele. Kostja selgitab, et antud äriühingud ei ole tegutsevad, neil puudub vara ning kostjal puuduvad faktiliselt nii vahendid (sh rahalised) kui ideed nende tegevuse taaskäivitamiseks. Veelgi enam, äriühingud on asutatud sissemakset tegemata ehk mida arvestavalt peaks hageja nö esmase nõude rahuldamisega kaasnema eelnevalt osakapitali sissemaksmine hageja enda poolt. Kohus märgib, et hageja soovis äriühingute kostjale jätmist ja selle eest kostjalt hüvitist, alternatiivselt äriühingute müümist enampakkumisel ja tulemi võrdselt pooleks jagamist poolte vahel. Kostja soovis äriühingute endale jätmist ilma hüvitiseta hagejale või alternatiivselt hagejale jätmist. Kohtuistungil avaldas kostja täiendavalt, et äriühingud võib müüa avalikul enampakkumisel või jätta see vara jagamata, või jätta hagejale 0-eurose maksumusega. Kuivõrd hageja äriühinguid endale ei taha ja kostja tahab endale ainult ilma hüvitise tasumise kohustuseta, millega hageja nõus ei ole, siis on ainuke võimalik ühisvaraliste äriühingute jagamise viis nende müümine enampakkumisel ja tulemi poolte vahel võrdselt jagamine. Hageja kasutuseelise nõue Kasutuseelise osas toetub hageja asjaolule, et oli sunnitud lahkuma majast aadressil XXX, XXX, elama teise elukohta, kuna 2020 kevadel kostja tõi elama nende ühisesse elamusse oma uue naisterahva. Kostja uus elukaaslane tekitas kostja heakskiidul majas moraalse ja psüühilise terrori (kamandas kõiki majas, võttis luba küsimata hageja asju, tegi iseenda äranägemisel ümberkorraldusi kedagi küsimata (isegi kui see puudutas hagejat), pahasti suhtus hageja lastesse ja hagejasse, jämedalt ja üleolevalt rääkis hageja ja lastega, mitmel korral takistas hagejal majja sisenemist. Kuna elamine majas muutus hagejale ja lastele pideva pinge ja stressi tõttu võimatuks, siis hageja noorema pojaga A oli sunnitud lahkuma elama teise elukohta. Kostja hakkas kasutama kinnistus ainuisikuliselt, vahetas maja ukselukud ning hagejale uusi võtmeid ei andnud. Eeltoodu tõttu hagejal puudub juurdepääs majja (dtl 646 – 647). Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks kasutuseelise hüvitus arvestusega 650.eurot iga kuu eest alates hagi kohtusse esitamisest kuni hageja kohta kinnistu XXX, XXX, (registriosa number xxx) omanikukande kustutamiseni kinnistusregistris. Kostja vaidleb esitatud taotlusele vastu. Kostja ei ole abielu ajal ega ka lahutuse järgselt loonud uusi suhteid. Kostja ei ole hagejale sulgenud ligipääsu/juurdepääsu ühisele elamisele hageja sai vabalt (ja igal ajal) tulla ja võtta endale kuuluvaid esemeid. Seda enne abielu lahutamist, kui ka pärast abielu lahutamist. Seda võimalust hageja faktiliselt ka kasutas ning lisaks isiklikele esemetele on võtnud ühes ka pooltele ühiselt kuulunud esemeid (dtl 668 – 669). AÕS § 70 lg 6 järgi kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg 1 järgi kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg 2 kohaselt kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. AÕS § 71 lg 3 järgi on kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi. AÕS § 72 lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei 14 2-20-17287 takista teiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 72 lg 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 71 lg 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on ka see, kui üks kaasomanikest kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, sest sellega saab ta kaasomandisuhtest alusetult tulu, mis ei vasta tema osale ühises asjas. Ka TsÜS § 62 lg-st 4 tuleneb kaasomaniku õigus saada vilja kogu ajavahemiku eest, mil teine kaasomanik oma kaasomandi osast suuremat pinda kasutas. Kuna seadus näeb ette, et kaasomaniku osale vastavat tulu, mida tal on õigus saada, ei või vähendada, siis tuleb tunnustada tema õigust saada teiselt kaasomanikult tasu talle mittekuuluva vara kasutamise eest (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-93-12; 3-2-1-137-10; 3-2-1-149-10). Ühisomandi kasutuseelise nõude rahuldamiseks peab ühisomandi eripära arvestades tuvastama, kas kostja tegi hagejale takistusi ühisomandis olevas korteris elamiseks (vt Riigikohtu lahend 2-1411930, p 13; 2-19-12055, p 14.3 kolmas lõik). Kasutuseelist ühisvarana jagades saab jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-93-12 p 17). Kohus tuvastas, et poolte vahel puudub kinnistu kasutamise osas kokkulepe. Kohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja lahkus poolte ühisest kodust 2020.a. Vaidlus on selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kasutuseeliseid, täpsemalt, kas kostja takistas hagejal kinnistu kasutamist. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud hageja väited selle osas, et kostja tegi hagejale takistusi ühisomandis olevas kinnistul elamiseks. Nimetatud asjaolu on mh kohus hagejale ka varasemalt selgitanud (dtl 296), kuid hageja ei ole enda väiteid selle osas tõendanud. Hageja esitas kasutuseelisega seonduvalt hilisemalt küll uusi asjaolusid, kuid esitatud täiendavaid väiteid samuti ei tõendanud. Seetõttu tuleb hageja kasutuseeliste nõue jätta rahuldamata. Otsuse täitmise viis ja kord Hageja palub otsuse täitmise korra osas: lõpetada poolte ühisomand kinnistule aadressil Xxx, XXX, (registriosa number xxx) tingimusel, et kostja enne kinnistusosakonnale omanikukande muutmise kandeavalduse esitamist maksab hagejale kohtuotsusega välja mõistetud kõikide hüvituste üldsumma sh kogunenud kasutuseelise eest. Ainult eelmärgitud tingimuse täitmisel annab hageja nõusoleku kinnistu XXX, XXX, (registriosa number xxx) teise jao omanikukande, mille kohaselt pooled on kinnistu ühisomanikud, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega D.I kantakse korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Samuti palub hageja hagi rahuldamisel jätta edaspidi jõusse kõik hagi tagamise abinõud kostja poolt kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja hagejale hüvitise väljamaksmiseni. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. 15 2-20-17287 VÕS § 110 lg 5 sätestab, et kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest käesoleva paragrahvi alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Riigikohus on asjas nr 2-19-18320 selgitanud, et kui taotletud on asja andmist ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, siis on kaasomanikul, kes hagi rahuldamise korral jääks oma kaasomandi osast ilma, õigus keelduda VÕS § 110 lg 5 alusel kaasomandi lõpetamiseks vajalike tahteavalduste andmisest seni, kuni talle hüvitatakse tema kaasomandi osa õiglane väärtus. Sellise vastuväite esitamise korral ei jäta kohus haginõuet rahuldamata, vaid teeb § 110 lg 5 järgi otsuse, millega kaasomanikku kohustatakse andma kaasomandi lõpetamiseks vajalikud tahteavaldused üksnes juhul, kui kaasomandi lõpetamist nõudev kaasomanik on oma hüvitise maksmise kohustuse täitnud või kaasomanik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Kui kaasomandi ese on kinnisasi, kohustatakse sellisel juhul kohtuotsuse resolutsioonis kaasomandi osa kaotavat kaasomanikku kinnistusraamatu omanikukande muutmise nõusolekut andma ning kinnisasja valdust üle andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui kaasomanikule samal ajal hüvitatakse tema kaasomandi osa väärtus. Sellise otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes ja sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS §-e 21 ja 184. Hageja on tingimuse seadmise taotluse kohtule esitanud ja tulenevalt Riigikohtu vastavatest seisukohtadest peab kohus põhjendatuks kohustada hagejat andma tahteavalduse vaidlusaluse kinnisasja suhtes omanikukande kustutamiseks ning kostja ainuomanikuna sissekandmiseks siis, kui kostja on tasunud hagejale hüvitise omandi kaotuse eest või kui hageja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse. Kohus peab otsuse täitmise tagamiseks põhjendatuks ka 11.12.2020 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõude jõusse jätmist kuni hagejale hüvitise väljamaksmiseni. Kostja on taotlenud tasaarvestuse teostamist ja seega kohus peab põhjendatuks, arvestades, et mõlemad pooled peavad ühisvara jagamise tulemusena tasuma üksteisele erinevaid hüvitisi, tasaarvestada vastastikused nõuded. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt tuleb: 1. Hagi ja vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldada osaliselt. 2. Lugeda hageja ja kostja ühisvaraks järgnev vara: 2.1. Kinnistu asukohaga XXX, XXX, (registriosa number xxx); 2.2. Laenukohustus X AS ees, mis tuleneb 05.12.2005 sõlmitud laenulepingust nr xxx; 2.3. Laenukohustus Q OÜ ees, mis tuleneb 20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust; 2.4. Äriühingud C OÜ (registrikood xxx), B A OÜ (registrikood xxx), B A OÜ (registrikood xxx) ja V OÜ (registrikood xxx). 3. Jagada poolte ühisvara järgnevalt: 3.1. Lõpetada poolte ühisomand kinnistule asukohaga XXX, XXX (registriosa number xxx) selliselt, et anda hagejale T.Y kuuluv omandiosa üle kostja D.I D.I ainuomandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis summas 116 000 eurot; 3.2. Jätta ühisvaraline laenukohustus X AS ees, mis tuleneb 05.12.2005 sõlmitud laenulepingust nr xxx, kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja rahaline hüvitis summas 9906,35 eurot; 16 2-20-17287 3.3. Jätta ühisvaraline laenukohustus Q OÜ ees, mis tuleneb 20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust, kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja rahaline hüvitis summas 3762,50 eurot; 3.4. Müüa avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras poolte ühisvaraks olevad äriühingud C OÜ (registrikood xxx), B A OÜ (registrikood xxx), B A OÜ (registrikood xxx), ja V OÜ (registrikood xxx). Vara müügist saadud rahast täita esimesena täitemenetluse kulud. Ülejäänud raha jagada poolte vahel võrdselt. 4. Arvestades, et mõlemad pooled peavad ühisvara jagamise tulemusena tasuma üksteisele erinevaid hüvitisi, tasaarvestada vastastikused nõuded, mis on kajastatud resolutsiooni punktides 3.1, 3.2 ja 3.3 ning tasaarvestuse tulemusel lugeda hageja rahalise hüvitise kohustused kostja ees täielikult täidetuks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis summas 102 331,15 eurot; 5. Kohustada hagejat T.Y andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnisasja asukohaga XXX, XXX, (registriosa number xxx) omanikukande kustutamiseks ja kostja D.I D.I ainuomanikuna sissekandmiseks siis, kui kostja on tasunud hagejale hüvitise 102 331,15 eurot või kui hageja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse; 6. Jätta Harju Maakohtu 11.12.2020 hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna kuni hagejale hüvitise väljamaksmiseni. 7. Ülejäänud osas jätta nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kumbki pool taotleb menetluskulude vastaspoole kanda jätmist. TsMS § 164 lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust kõrvale kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi tegemist oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-12-07 sedastanud, et „Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.“ Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Viktor Bome 17 2-20-17287 Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2025. a otsusega nr 2-20-17287 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.