(5)Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tähendab seda, et kaebuse rahuldamisel kaebaja saaks mõne õiguse, hüve, asja, hüvitise vms; või vabaneks mõnest talle seatud kohustusest, keelust vms. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kaebajal aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 7). Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-161148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 7; 05.02.2019 määrus nr 3-18-2282, p 11; 20.04.2017 määrus nr 3-17-559, p 5; 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6; viimati 03.03.2023 määruses nr 3-22-2528 ja 13.09.2023 määruses nr 3-23-797). Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms.

1. Kaebuse materjalide kohaselt on kaebaja kaebust 06.11.2025 istungil arutatud (dtl 7). Seega ei nähtu kohtule, et advokatuur oleks rikkunud kaebaja õigust menetlusreeglite järgimisele ning kaebaja ka muude menetlusreeglite järgimata jätmist, v.a aukohtu otsuse põhjenduste osas, ette ei heida. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmeid saada, siis puudub sisuline vajadus anda võimalus esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2). Advokatuuriseadus ei nõua, et lisaks kaebuse esitamisele tuli aukohtul anda kaebajale veel täiendav võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 9). Tallinna Ringkonnakohus on 27.05.2025 määruses nr 3-25-232 selgitanud, et huvitatud isiku taotluse sisuliselt lahendamisena (st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse) tuleb käsitleda ka olukordi, kui aukohus lõpetab aukohtumenetluse või teeb aukohtumenetluse algatamata jätmise kohta motiveeritud otsuse. Sellisel juhul ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks (p 10).
2. Aukohus on selgitanud kaebajale, et lapse esindaja ülesandeks kohtumenetluses selgitada põhjalikult välja lapse soov ja nägemus vaidluse lahenduskäigust ning edastada see kohtule. Aukohus kontrollis, et esindaja on edastanud lapsega kohtumisel väljendatut ja on lähtunud lapse vaatevinklist, mh tema vajadustest ja elulistest asjaoludest. Advokaadi koostatud seisukohad resoneeruvad menetluses esitatud materjalidega ja lapse seisukohtadega, selgitades, miks ta peab mõnda lahendust lapsele sobivaimaks. Aukohus on sealjuures põhjendatult juurde lisanud, et lapse esindaja seisukoht on vaid ühe menetlusosalise õiguslik positsioon ning lõpliku otsuse teeb kohus. 3

(5)Eeltooduga on aukohus piisavalt vastanud kaebaja kaebuses esitatud väidetele, arvestades ka aukohtu ülesandeid ja pädevust. Aukohtu ülesandeks ei ole kontrollida advokaadi seisukoha sisulist õigsust; mh põhjusel, et kaebaja ei nõustu advokaadi seisukohtade ega kohtulahenditega. Aukohus on sealjuures tuginenud ka asja lahendava kohtu, s.o Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2025 määrusele, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus lapsele uue riigi õigusabi osutaja määramiseks. Halduskohus tutvus selle määrusega kohtute infosüsteemi vahendusel. Hooldusõiguse vaidluses teeb nii ajutise (kohtumenetlus ajaks) kui ka lõpliku otsustuse kohus, mida on aukohus kaebajale korrektselt selgitanud. Sealjuures kuulab kohus reeglina ka ise lapse vahetult ära ning kujundab lõpliku seisukoha kõigi seisukohtade ja tõendite kogumis. Kui kaebaja ei nõustu teise menetlusosalise seisukohaga, on tal õigus vaielda sellele vastu, mida on aukohus kaebajale ka selgitanud (p 9). Seega ei takista aukohtu otsus ka kaebaja õigust oma õiguseid tõhusalt tsiviilkohtumenetluses kaitsta.

1. Aukohus on ka õigesti sedastanud, et ei asu aukohtumenetluses kontrollima advokaadi seisukohtade õigsust või tõendatust. Seega ei saanud aukohus vastata sisuliselt ka kaebaja väidetele, mis puudutavad kontakti vanemaga. Aukohus on põhjendatult hinnanud üksnes seda, kas seisukohad resoneeruvad menetluses esitatud materjalidega ja lapse seisukohtadega. Aukohus ei kontrolli ega asenda oma otsusega advokaadi poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti.
2. Kaebuses aukohtule ei ole kaebaja väitnud, et lapse esindaja on rikkunud sõltumatuse nõuet, mh seisukoha lastekaitsetöötajaga kooskõlastamise tõttu. Kaebaja seisukoht võib tuleneda advokaadi selgitustest aukohtumenetluses, et too on suhelnud mitmel korral lastekaitsetöötajaga ning advokaadi seisukoht ühtib lastekaitse seisukohaga, kuid ei ühti kaebaja seisukohaga. Aukohus on otsuses kirjeldanud, et on kontrollinud, et advokaat on suhelnud lapse isa ja emaga telefoni teel mitmel korral, osalenud istungitel kohtus ning suhelnud lastekaitsetöötajatega. Menetlusdokumentidest ei tulene samas, et advokaat oleks olnud põhjendamatult erapoolik isa suhtes ja alusetult kriitiline kaebaja suhtes. Advokaadile ei ole etteheidetav see, et ta ei kiida heaks ema seisukohti (p 10). Seega on aukohus sama asjaolu üldistatult otsuses käsitlenud. Ka siinkohal on lõplikuks otsuse tegijaks ning ka RÕS § 20 lg 3 1 alusel riigi õigusabi osutaja üle järelevalve tegijaks kohtuasja menetlev kohus.
3. Asjaolust, et kaebaja ja aukohus on eri meelt küsimuses, kas aukohtumenetluse alustamiseks advokaadi suhtes oli alust, ei saa järeldada kaebaja menetluslike õiguste rikkumist (Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määruse nr 3-25-232 p 11). Kokkuvõttes ei tulene isikule kaebeõigust sellest, kui aukohus ei ole temaga nõustunud ja/või kaebaja soovitud viisil ja rangusega advokaadi käitumisele hinnangut andnud ja/või käitumist hukka mõistnud. Olukorras, kus aukohus taotluse esitajaga ei nõustu, st lõppjäreldusena karistust ei määra, ei pruugi mistahes põhjendused näida piisavad ja ammendavad. Seejuures pole aukohtu otsus selline haldusakt, millele kohalduksid HMS §-s 56 sätestatud ranged põhjendamise nõuded (vt ka RKHKo 3-20-1214, p 11). Aukohtumenetluse eesmärgiks ei ole juba kohtus oleva vaidluse kohtuväline või -eelne lahendamine, samuti mitte kohtu seisukoha sisuline asendamine või ümbervaatamine. Aukohus teostab advokatuuri ja avalikes huvides järelevalvet advokaatide tegevuse üle. Aukohtu otsus ei ole ka paralleelselt kulgeva kohtumenetluse eelduseks ega kohustuslikuks või ainuvõimalikuks tõendiks. 4

(5)10. Kaebeõigust ei tulene ka kaebaja võimalikust soovist, et juhul kui aukohus leiaks, et toime on pandud süütegu, võiks karistuseks olla ka meede, mis ei võimaldaks advokaadil enam kutsetegevusega (