KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.märts 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 21.märts 2011.a. Kriminaalasja number 1-10-6098 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi I.U süüdistuses KarS prg. 318 üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 8.detsembrist 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.U Prokurör Rainer Amur Süüdistatav I.U (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses,) Kaitsja Adv. Owe Ladva Harju Maakohtu otsus suhtes jätta muutmata. RESOLUTSIOON 8.detsembrist 2010.a. I.U Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 8.detsembri 2010.a. kohtuotsusega Süüdi tunnistada I.U KarS § 318 järgi ja karistada vangistusega 4 kuud. Vastavalt KarS § 65 lg 2 käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust suurendada 02.03.2006.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 4 aastat 10 kuud ja 6 päeva – võrra ning lugeda liitkaristuseks I.U-le 5 aastat 2 kuud ja 6 päeva vangistust: Karistuse kandmise alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev s.o.
- detsember 2010.a. Välja mõista I.U-lt sundraha 6525 krooni ja kaitsjatasu 6720 krooni. I.U mõisteti süüdi selles, et tema olles Tallinna Vangla kinnipeetav, 27.10.2009.a. ajavahemikul kella 10:05 kuni 10:35 paiku Tallinnas Magasini 35a tunnistajana ülekuulamisel kriminaalasjas nr 09922500163 keeldus Tallinna Vangla Julgeolekuosakonna spetsialistile Inge L’ile põhjuseta ütluste andmisest, olles eelnevalt hoiatatud ütluste seadusliku aluseta keeldumise korral kriminaalvastutusele võtmisest. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav I.U enda süüdimõistmist ja taotleb uue otsusega enda õigeksmõistmist. Apellatsioonis esitatud põhjendustel on kogu süüdistus vanglatöötajate väljamõeldis. Tunnistaja E.L ei saa vene keelest arugi ja kogu ta jutt on luul ja vale. Maakohtus ei antud temale võimalust esitada E.L vene keeles küsimusi, et kohus saanuks veenduda selles, et tunnistaja ei valda vene keelt ja saanudki aru saada tema jutuajamisest I.L. Korruptsioon võidutseb apellandi arvates. Videosalvestiselt on kuulda, et tunnistaja A.P ütlusi on kohus kohtuotsuses ebaõigesti tsiteerinud. Tunnistaja A.P tuli kabinetti alles siis, kui tunnistaja I.L oli kaks korda teinud temale, s.o. I.U-le ettepaneku rääkida toimunust ja kui tema oli kaks korda vastanud : „võtke seletuskiri“. Seejärel A. andis korralduse tema vastu kriminaalasja alustamiseks tunnistajana ütluste andmisest keeldumise eest. Mingeid õigusi temale aga ette ei loetud. Kõik tunnistajate ütlused on algusest lõpuni üks vale. I.L valetab, et ta keeldus tutvumast tunnistaja õiguste ja kohustustega. Ta pole millestki keeldunud kuna temale neid ei selgitatudki. I.L ei olnud tõlk ning tal ei ole ka sellekohaseid pabereid ette näidata. Seega toimus ülekuulamine menetlusnorme rikkudes. Rikutud on KrMS prg. 161 lg 21 ja 10 lg 2 sätteid. Apellant väidab, et temal on pidevad probleemid vanglaasutusega ja seda vangla ning kohtute süül. Kohtutes on olnud nende instantside vastu umbes 150 kaebust temalt ja see ei ole veel lõpp kaebustele järjekordsete korruptsiooninähtuste kohta. Seetõttu ja eesmärgiga endale mitte probleeme tekitada, ta ei kirjutagi alla igasuguseid paberekesi temale mittearusaadavas keeles. Maakohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti. Videosalvestiselt on näha, et tema vaatab enda ees olevale seinale aga probleemid T.P, kelle tegevuse kohta temalt tunnistusi taheti saada, toimuvad kaugel koridoris ja väga kiiresti. Isegi, kui sündmus toimunuks kohe tema selja taga, ei oma ta seljataga silmi, et näha seal toimuvat ja toimunust ei saanud ta aru saada ka jutu järgi, sest ei valda eesti keelt. Teda hoiti kahelt poolt kinni, ühelt poolt G.G, teiselt poolt A.B. A.B on temast pikem ja isegi, kui oletada, et tema (I.U) vaataski pisut külje peale, poleks ta midagi üle A.B näinud. Temal kästi vastu seina olla ja ta oligi. Maakohus valetab, et tema keeldus ütlusi andmast. Ta ei ole millestki keeldunud. Nii G.G ütlused, kui ka videosalvesti kinnitavad seda, et ta ei näinud midagi. Ta ei teadnud mingeid asjaolusid A.Pi poolt toimepandud teo asjaolude kohta. Ta ei olnud selle sündmuse pealtnägijaks e. tunnistajaks. Seetõttu ei saa apellandi arvates olla temale inkrimineeritav ka tunnistajana ütluste andmisest keeldumine. Tegemist on ilmselgelt vangla kättemaksuga selle eest, et tema pidevalt kaebusi vangla tegevuse ja tegevusetuse kohta kirjutab. Kohus valetab, kui kirjutab otsuses, et KrMS prg. 212 lg-s 2 on olemas p.
- P.6 on olemas 3-ndas lõikes ja seal on vanglaasutusele antud õigus edasilükkamatuteks uurimistoiminguteks. See ei tähenda, et vanglaasutus oleks eeluurimisorgan. Vangla hoidis T.Pi asja liiga kaua enda käes ning ei andnud seda õigeaegselt üle politseile, millega rikkus KrMS prg. 31 lg 4 sätteid. Kohus kaitseb korruptiivselt vanglaametnikke, kes on seadust rikkunud. Kohus on nahaalselt viidanud asjast huvitatud isaiku – I.Li – ütlustele, kes väidab, et valdab hästi vene keelt. I.L kardab kriminaalvastutust KarS prg.319 järgi. I.L ei ole tõlk. Veel märgib apellant, et seaduse kohaselt vabaneb tema 13.10.2015.a. ning temal jäi veel kanda 4 asastat 10 kuud ja 5 päeva, mitte 6 päeva. Vangla kinnitab ka vabanemise kuupäevana 13.10.2015.a. Miks kohus on omavoliliselt 1 päeva juurde kirjutanud, on apellandile arusaamatu. Ka vaidlustab süüdistatav temalt sundraha ja kaitsjatasu väljamõistmist kuna leiab, et ta ei ole süüdi. Veel esitab apellant oma arvamuse kaitsja adv. O.Ladva osas, kes tema väidetel on politsei poolne advokaat ja vaatamata sellele, et tema, s.o. süüdistatav oli kohtus seisukohal, et ta ei olnud T.Pi asjas mingi tunnistaja, kuid advokaat oli ilmselgelt süüdistuse poolt. Viidates inimõiguste konventsioonile, väidab apellant, et tal on õigus end ise kaitsta, kuid nahaalselt surutakse temale kaitsjat peale viidates mingitele eestlaste poolt vastuvõetud seadustele. Eestlased peavad aga järgima rahvusvahelisi seadusi. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISIUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.
- Apellant väidab järjekindlalt, et menetlejal ei olnud menetletavas kriminaalasjas põhjendatud alust teda tunnistajana käsitleda kuna ta ei näinud sündmust ja sellest tulenevalt peab süüdistust ja süüdimõistmist alusetuks. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Süüdistatava teadmised sellest, keda on menetlejal õigus käsitleda tunnistaja pärinevad KrMK kehtimise ajast. KrMK prg. 51 tekst oli kategooriline ja sätestas, et tunnistaja on isik, kes teab midagi kuriteost. KrMS prg. 66 lg 1 aga sätestab, et tunnistaja on füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaoludest. I.U ise ei eita, et ta oli menetletava kuriteo toimepanemise ajal sündmuskoha vahetus läheduses ja seega oli ta isikuks, kes võis teada ka selle kuriteo tõendamiseseme asjaoludest. Menetlejal oli põhjendatud alus käsitleda I.U-d tunnistajana ja teda ka tunnistajana üle kuulata. Kui I.U väidab, et ta ei näinud sündmust, siis oli tal õigus tunnistajana ka selliseid ütlusi anda ja seda ei oleks saanud käsitleda ütluste andmisest keeldumisena. KrMS prg. 66 lg 1 sõnastus ei eelda menetleja eelnevat veendumust, et isik oleks võimeline andma õigeid ütlusi. See, kas ütlused on õiged või mitte, on mõnevõrra hiljem (tõendite hindamisel) tõusetuv küsimus.
- Veel väidab apellant, et tema ei keeldunud ütluste andmisest vaid ütles, et on seletuse andnud, võtku nad tema seletuskiri. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et I.U oli eelnevalt andnud seletuse ja selle sisust võis juba menetleja välja lugeda, mida ta sündmusest teab või ei tea, ei andnud temale õigust ignoreerida menetleja soovi tema ülekuulamiseks. Erinevalt ütlustest ei loeta kriminaalmenetluses tõendiks tunnistaja seletust. Tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamine saab kriminaalmenetluses toimuda üksnes spetsiifiliste vahendite abil, mida nimetatakse tõendiks. KrMS prg. 63 lg 1 loetleb kriminaalmenetluses lubatavad tõendivormid. Ütlus, s.h. tunnistaja ütlus omandab tõendi vormi alles selle uurimisprotokolli kaudu, milles ta on fikseeritud. Kohtukolleegium on seisukohal, et menetlejal oli seega õigus ja isegi kohustus fikseerida I.U poolt eelnevalt antud seletus ülekuulamisprotokollina ja seega ka seaduslik alus tema ülekuulamiseks. I.U ei saanud aga ülekuulatavana käituda oma suva järgi vaid tal oli kohustus ütluseid anda. Seaduslikke aluseid ütluste andmisest keeldumiseks ei esinenud. Tunnistajana ütluste andmine või sellest keeldumine ei ole üldjuhul valikuvabaduse valdkonna nähtus, vaid küsimus kodanikukohustuse täitmisest või täitmatajätmisest. Vastavalt KrMS-i prg.66 lg-le 3 on tunnistaja karistusähvardusel (KarS prg. 318 ja 320) kohustatud andma ütlusi, kui ei ole tegemist prg.-des 71-73 sätestatud eranditega.
- Ülekuulamise rakendamisel hoiatatakse vähemalt 14-aastast tunnistajat ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta võetakse ülekuulamisprotokolli allkiri. Vajadusel selgitatakse ka tunnistajale, et sihilikku vaikimist talle teadaolevatest asjaoludest käsitatakse samuti ütluste andmisest keeldumisena. Tunnistajale tema õiguste selgitamine tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist ning nende sätete sisu lahtimõtestamist menetleja poolt. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist protokollile. Õiguste selgitamine peab toimuma selliselt, et tunnistaja nende õiguste mõttest aru saab. Ka KrMS prg. 152 sätted eeldavad, et menetlustoimingule allutatud isik peaks aru saama toimunust ja ka hiljem tutvuma kirjapanduga. Selleks annab seadus kaks võimalust, kas kasutada menetlustoimingu juures tõlgi abi või vormistada menetlusdokument muus keeles, kui seda on eesti keel ja mida mõlemad, s.o. nii menetleja, kui ka menetlustoimingule allutatud isik valdavad (KrMS prg. 10 ja 161 ). Seejuures ei või tõlgi ülesannet täita kriminaalmenetluse muu subjekt. Seega pole õige väita, et tunnistaja ülekuulamisel ei ole tõlgi osavõtt kohustuslik põhjendusel, et tunnistaja ei ole menetlusosaline. Põhimõtteliselt kinnitab seda seisukohta ka õigusteaduse kriminaalmenetluse õpik ( E.Kergandberg, M.Sillaots), kus autorid leiavad, et vähemalt KrMS prg. 8 lg 1 p.-s1 sätestatu osas on vältimatult vajalik laiendatud tõlgendamine ja selle printsiibilise kohustuse laienemine ka näiteks tunnistajale (lk.62).
- Käesoleval juhul omavad I.U süüküsimuse otsustamisel tähtsust järgmised küsimused – kas I.U sai aru, mida temalt nõutakse, millise sündmuse kohta tunnistusi temalt saada soovitakse ja kas tal oli võimalus oma emakeeles e. vene teada saada, millised on tunnistaja õigused ja kohustused ning ka karistusähvarduse ütluste andmisest keeldumise eest. Ehkki alates 01.01.2006 kehtiva seaduse redaktsiooni kohaselt ei ole koosseisus enam sätestatud tunnistaja hoiatamise eeldust, on antud juhul ikkagi I.U subjektiivse koosseisu hindamisel oluline, et teda oli ka nimetatud protokolli kohaselt hoiatatud vastavalt KarS § 318 ja § 320 järgi. Vaidlust ei ole selles, et I.U teadis, mida temalt nõutakse, e. tunnistaja ütluste andmist ja seda just seoses 8.10.2009.a. vanglas toimunud sündmusega, mille käigus kinnipeetav T.P kasutas vanglaametniku suhtes vägivalda. Seda, et I.U sellest aru sai, seda on ta ise kogu menetluse kestel, s.h. oma apellatsioonis väitnud ja nimelt kinnitab seda üheselt tema seisukoht, et tema on juba selle sündmuse kohta seletuse andnud ja võtku menetleja seletuskiri ja lugegu. Kuna I.U sellest aru sai ja samas väidab, et tema eesti keelt ei valda, siis on ainuvõimalik järeldus see, et temaga vesteldi vene keeles ja see kinnitab fakti, et menetleja valdas vene keelt. Küsimusele, kas I.U-l oli võimalus tutvuda tunnistaja õiguste ja kohustustega ning ka karistusähvardusega vene keeles ja kas talle selgitati neid vene keeles tuleb samuti vastata jaatavalt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei jõutud ülekuulamisega kaugemale, kui menetlustoimingu protokolli sissejuhatuse vormistamiseni. Ülekuulamisprotokolli blanketil, kus on nii ankeetandmete osa, kui ka tunnistaja õigused ja kohustused ja kohustuste täitmata jätmise eest karistusähvardus on kahekeelne. Blanketil on olemas ka pikk ja selgitav venekeelne tekst, mida I.U-l oli võimalus lugeda, kuid millest ta keeldus. Seejärel loeti see temale vene keeles ette. Nagu öeldud, on üheselt tõendatud, et menetleja valdas vene keelt ja seega oli ka võimeline suuliselt esitama e. maha lugema protokolli blanketilt venekeelse teksti, mis selgitas tunnistaja õigusi ja kohustusi ning tagajärgi, mis võivad saabuda ütluste andmisest keeldumise korral. Ennatlik on väita, et juhul, kui oleks alanud ka ülekuulamine, et menetleja ei oleks olnud võimeline tunnistusi vene keeles kirja panema. See, et I.U ei andnud allkirja selle kohta, et temale on tutvustatud tunnistaja õigusi ja kohustusi ja karistusähvardust, see on tema õigus. Keeldumine on vormistatud KrMS prg. 152 lg 5 sätete kohaselt. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et I.U süüdimõistmine KarS prg. 318 järgi on seaduslik ja põhjendatud.
- Veel väidab süüdistatav, et vanglaasutusel ei olnud õigust teda üle kuulata kuna vanglal on seaduse kohaselt õigus teha ainult edasilükkamatuid menetlustoiminguid. Kohtukolleegium leiab, et tulenevalt KrMS prg. 31 lg 2 sätetest on vanglal õigus teha edasilükkamatuid menetlustoiminguid. Sama paragrahvi 3.lõike kohaselt on ka tunnistaja ülekuulamine edasilükkamatu menetlustoiming. Kui kiiresti jõutakse konkreetses kriminaalasjas tunnistajad üle kuulata, see sõltub kriminaalasja mahukusest. Peale edasilükkamatute uurimistoimingute läbiviimist tuleb kriminaalasja materjalid viivitamata üle käesoleva
- paragrahvi lõikes 1 nimetatud pädevale asutusele vastavalt uurimisalluvusele (KrMS prg. 31 lg 4). Asjaolu, et ülekuulamine toimus 3 nädalat peale sündmust ei tähenda, et oleks rikutud KrMS prg. 31 sätteid.
- Otsustamas, kas maakohus on arvestanud õigesti I.U-le liitkaristuse mõistmisel eelmisest karistusest veel ärakandmata ja liitmisele kuuluva karistusmäära, märgib kohtukolleegium järgmist. Õige on süüdistatava väide, et tema eelmise karistuse kandmise aja alguseks on 14.10.2004.a. Selle kuupäeva on karistuse kandmise aja alguseks lugenud oma Tallinna Ringkonnakohus, kes oma otsusega tühistas Harju Maakohtu 2.03.2006.a. otsusega määratud karistuse kandmise aja alguskuupäeva. 8.detsembriks 2010.a oli I.U-l seega kantud karistus ajavahemikus 14.10.2004.a. kuni 7.detsember 2010.a. 8.detsember 2010a. on juba mõistetud liitkaristuse esimene päev. Seega oli seisuga 7.detsember 2010.a. I.U-l kantud – 13.oktoober 2010.a. sai täis 6 aastat, 13.november 2010.a. sai kantuks 6 aastat ja 1 kuu (14.novembrist hakkab lugema) ja sealt edasi kuni 7.detsembrini 2010.a. 24 päeva. Teine kontroll – lõpptähtaeg e. viimane karistuspäev oleks olnud 13.10.2015 ehk siis 7.12.2010.a. seisuga jäi veel kanda (kuni 6.dets.2014 – 4 aastat ,kuni 6 oktoober 2015.a. - 10 kuud ja siis veel – 7,8,9,10,11,12,13 kuni kella 12-ni – 7 päeva. Vahe on tingitud sellest, et kuud, kus kuuluvad lugemisele päevad e. mis jäävad üle täisaastatest ja täiskuudest on erineva pikkusega. Igal juhul on maakohus arvestanud kandmata karistuse osa õigesti arvestades välja kantud karistuse ja lahutanud selle kogu karistusest ja nagu näitab samm-sammult arvestus on see ka süüdistatavale soodsam arvestusmetoodika. Süüdistatava enda arvestus, mille alusel peaks tal olema kantud 1 päev enam, kui seda maakohtu arvestuse põhjal tuleneb sellest, et ta arvestab ka 8.detsembri 2010.a. juba kantud karistuseks. See on aga kohtuotsusega õigesti arvestatud uue mõistetud karistuse kandmise alguskuupäevaks.
- Põhjendatud ei ole ka süüdistatava taotlus tühistada maakohtu otsus väljamõistetud menetluskulude osas e. sundraha ja kaitsjatasu osas ning jätta need riigi kanda. KrMS prg. 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sundraha on menetluskulu, mis mõistetakse välja süüdistatavalt süüdimõistva kohtuotsusega. Sundraha suurus sõltub kuriteo raskusastmest. Kaitsjatasu väljamõistmine ei sõltu selles, kas süüdistatav soovib või ei soovi kaitsjat. Kaitsja osavõtt on kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS prg. 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Asjaolusid, millised annaks alust rääkida I.U-st, kui isikust, kellele ilmselt käib menetluskulude hüvitamine üle jõu, maakohus tuvastanud ei ole ja ka apellatsioonikohtul puudub selleks alus. Sellesisulisi põhjendusi ei ole esitatud ka apellatsioonis. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 8.detsembrist 2010.a. I.U suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind