2-24-10349/55

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Mati Maksing, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 04.11.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-10349 Kohtuasi X.G avaldus K.O vastu alaealise lapse W.I suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, alternatiivselt otsustusõiguse saamiseks ja suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu

1. juuli 2025 määrus Kaebuse esitaja ja liik X.G määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja X.G (isikukood XXX) Puudutatud isikud I. W.I (isikukood XXX), RÕA korras määratud esindaja vandeadvokaat Kristi Haas II. K.O (sünniaeg XXX.XX.XXXX; elukoht XXX) Tallinna Linnavalitsus (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu 02.07.2025 määrus jätta muutmata.
3. X.G määruskaebus jätta rahuldamata.
4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, va puudutatud isikule I RÕA korras määratud esindaja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. X.G (ema) esitas
6. juulil 2024 Harju Maakohtule avalduse K.O (isa) vastu alaealise lapse W.I (laps) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Kohus võttis avalduse menetlusse
7. juuli
8. Isa on
9. jaanuaril 2025 kohtule teatanud, et Saksamaa kohus menetleb lapse hooldusõiguse küsimust ning leiab, et Eestil ei ole alluvust käesolevat asja lahendada, sest laps on Saksamaal. Ema leiab
10. jaanuaril 2025 ja
11. juuni 2025 esitatud seisukohas, et kuna lapse harilik viibimiskoht oli avalduse esitamise ajal Eestis, on Eestil kohtualluvus ning vanemate hooldusõiguse vaidlus tuleb lahenda Eesti kohtus. Ema toob välja, et lapse saamine oli ema ja isa vastastikune soov, kuid vanemad ei elanud kunagi koos. Lapse põhiline hooldaja oli ema. Isa külastas last pisteliselt ning tema roll oli emotsionaalne. Bioloogilise isa staatus tagas isale Saksamaal elamisloa. Isa on olnud algusest peale teadlik ema soovist laps Eestisse tulla. Lapsel on olnud tihe seotus Eestiga. Ema on käinud lapsega periooditi Eestis, mis isale sobis kuni maini
12. Seejärel polnud isa enam nõus lapse Eestisse toomisega, mistõttu toimus jaanuaris 2022 Saksamaal esimene kohtuvaidlus. Vanemad tegid juulis 2022 kokkuleppe, millega kinnitati 50/50 lapse viibimine kummagi vanemaga. Laps viibis kaks nädalat Eestis ja kaks nädalat Saksamaal. Laps käis Tallinnas lasteaias, huvikoolis, suhtles vanavanematega jne. Laps on Eesti kodanik, kellel on tugevad Eesti juured. Lapsel on siin sõbrad ja sugulased, kellega ta soovib koos aega veeta. Lapsel on Eestiga tugev seotus. Lapsele määratud esindaja esitas kohtule seisukoha
13. juuli
14. Esindaja leiab, et kuna lapse harilik viibimiskoht on endiselt Saksamaal ning vanemad pole seda kokkuleppel muutunud, puudub Eestis kohtul alluvus asja lahendada. Maakohtu määrus ja põhjendused
15. Harju Maakohus jättis määrusega avalduse läbi vaatamata.
16. Määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et avalduse esitamise hetkel
17. juulil 2024 oli lapse harilik viibimiskoht Brüssel II bis määruse artikkel 7 punkt 1 mõttes Saksamaal. Brüssel II bis artikkel 18 sätestab, et kui liikmesriigi kohtu poole pöördutakse asjas, mille sisuline arutamine ei ole käesoleva määruse kohaselt tema kohtu alluvuses ning mille sisuline arutamine on käesoleva määruse alusel mõne teise liikmesriigi kohtu kohtualluvuses, teatab ta omal algatusel, et tal ei ole selles asjas kohtualluvust.
18. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lapse harilik viibimiskoht oli
19. juulil 2024 Saksamaal. Brüssel II bis artikkel 7 lg 1 järgi tulnuks käesolev avaldus esitada järelikult Saksamaa kohtule. Seetõttu ei allu asja lahendamine Eesti kohtule, mistõttu tuleb esitatud avaldus jätta TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Määruskaebus ja menetluse edasine käik 2
20. Avaldaja esitas määruskaebuse ja selle täienduse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja vaadata avaldaja avaldus läbi Eesti Vabariigi kohtus.
21. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on lapse kui Eesti kodaniku parimates huvides tema hooldusõiguse kohtuvaidlus läbi viia Eestis, kus tema identiteet ja rahvuslik kuuluvus on paremini mõistetud ja väärtustatud kui Saksamaal. Laps on emaga elanud Eestis üle kahe aasta, siin on tema Tallinna kodu ja sõbrad ning maakodud vanavanemate juures. Laps on Saksamaal väljasõiduõiguseta Eestisse kinni alates detsembrist. Põhjendatakse seda röövsüüdistusega. Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktika järgi tuleb hariliku viibimiskoha hindamisel arvestada lapse tegelikku elu- ja sotsiaalset keskkonda, mitte pelgalt formaalset elukoha registreeringut või varasemat elukohta sünnijärgselt. Euroopa Kohus on rõhutanud, et lapse harilik viibimiskoht sõltub konkreetsetest asjaoludest ja sotsiaalsest integratsioonist, mitte üksnes formaalsetest registreeringutest (vt nt kohtuasi C-523/07). Kohus pole arvestanud, et vanemate 2022 kokkuleppe kohaselt oli lapse elukoht võrdselt mõlema vanema kodus, mistõttu W.I viibis regulaarselt Eestis. Kokkuleppes puudub viide lapse alalise elukoha seotusest Saksamaaga. Kuna harilik viibimiskoht on faktiküsimus ja laps oli avalduse esitamise ajal Eestis, tuleb kohtualluvus määrata Eesti kasuks. Kohus tugines Brüssel II bis määruse (2019/1111/EL) artikli 7 lg-le 1 ja leidis, et lapse harilik viibimiskoht oli avalduse esitamise ajal Saksamaal. Kuid see järeldus on ühepoolne ja põhineb ekslikult eeldusel, et lapse viibimine Eestis oli ajutine.
22. Puudutatud isiku I RÕA korras esindaja seisukoha järgi tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. X.G lähtub oma määruskaebuses seisukohast, et kohtusse avalduse esitamise ajal, so 08.07.2024, oli W.I harilik viibimiskoht Eestis, kuna laps viibis vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele sellel ajal suhtluskorra alusel emaga Eestis. Asjaolu, et laps viibis avalduse esitamise ajal vanematevahelisel kokkuleppel Eestis, ei muuda lapse harilikku viibimiskohta Eesti Vabariigiks. W.I on sündinud Eestis, tema vanemad on ühiselt last kasvatanud Saksamaa Liitvabariigis ning laps on veetnud oma elu kuni lapsevanemate suhtluskorra kokkuleppeni
23. aastal Saksamaal. Lisaks eeltoodule tuvastati lapse harilik viibimiskoht tsiviilasjas nr 2-24-11930, kus leiti põhjendatult, et lapse hariliku viibimiskoha riigiks on Saksamaa Liitvabariik, mistõttu ei saa olla ka käesolevas vaidluses lapse harilikus viibimiskohas eraldi küsimust. Tuginedes eeltoodule ning Euroopa Kohtu
24. juuni
25. aasta otsusele kohutuasjas nr C-111/17, olen seisukohal, et olukorras, kus lapseröövi menetluses on tuvastatud lapse harilik viibimiskoht ning vanemad ei ole käesolevaks ajaks kokkuleppel lapse harilikku viibimiskoha riiki muutnud, on lapsega seotud hooldusõiguslikke küsimusi pädev lahendama lapse hariliku viibimiskoha riigi kohtusüsteem. Haagi lapseröövi konventsiooni alusel läbiviidava menetluse eesmärgiks on määrata riik, kellel on kohtualluvus lapsevanemate vahelisi hooldusõiguse küsimusi menetleda. Leian jätkuvalt, et Harju Maakohtu 02.07.2025 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning X.G määruskaebus ei kuulu rahuldamisele.
26. KOV arvamuse järgi põhjusel, et lapse W.I viibimis- ja elukoht on Saksamaa, puudub Tallinna linnal võimalus hinnata lapse elutingimusi ja abivajadust, sh vanemlikku hoolitsust. Lähtudes eeltoodust ei toeta Tallinna linn lapse ema taotlust, sest Tallinna linna ja Sotsiaalkindlustusameti kaudu lapse arvamuse ja parimate huvide välja selgitamine ei ole menetluslikult otstarbekas, kuna rahvusvaheline lastekaitsemenetlus on liigselt ajakulukas ning lapse arvamuse väljaselgitamine peaks toimuma Saksamaal, kus on lapse viibimiskoht. Rahvusvahelise lapseröövi menetluse raames on kindlaks tehtud lapse harilik viibimiskoht ning vanemate vahel ei ole saavutatud kokkulepet selle riigi muutmise osas. 3
27. Lapse isa arvamuse kohaselt on W.I alaline elukoht on alati olnud Saksamaal ega ole alates tema sünnist muutunud. Nii
28. aasta kui ka
29. aasta kohtuotsused kinnitavad seda üheselt, kuna Saksa kohus on ennast alati pädevaks pidanud. Lisaks käib poeg alates
30. aasta augustist Saksamaal koolis – see on veel üks paljudest asjaoludest, mis tõendavad W.I tugevat seotust Saksamaaga. Ema esitatud argumendid ei ole ei veenvad ega tõendatud, sest ta tugineb üksnes tunnetele ja hoiakutele, esitades neid ilma Saksamaad arvestamata ja ilma tõendeid esitamata. Isa leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
31. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ja 6 käesolevas lahendis neid pikemalt ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
33. Eesti Vabariigi kohtu pädevuse kindlakstegemiseks oli oluline tuvastada, kas lapse harilik viibimiskoht oli ema avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.
34. Maakohus tuvastas, et lapse harilik viibimiskoht ei olnud avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, maakohtu lahend asja läbivaatamata jätmiseks on õige. Asjaolu, et laps viibis isa nõusolekul Eestis ei tõenda seda, et lapse harilik viibimiskoht oli Eesti Vabariigis. Kuna lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta, ei võinud maakohus lähtuda kohtualluvuse kindlakstegemisel lapse ajutisest elukohast. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena ning lapse hariliku viibimiskoha määratlus ei sõltu riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega tingimata siduda lapse vanema elukohaga. Lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi nii Brüsseli II bis määruse kui ka Haagi
35. oktoobri
36. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi
37. a konventsioon) kohaselt peab kindlaks määrama asjaolude järgi, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud.
38. Lisaks on lapse harilik viibimiskoht tuvastatud tsiviilasjas nr 2-24-11930, kus menetleti lapseröövi küsimust. Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumist Saksamaa Liitvabariigi keskasutuse kaudu saabus K.O taotlus alaealise lapse W.I tagastamiseks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel. Maakohus tegi selles asjas 07.10.2024 lõpplahendi, mille järgi rahuldati K.O taotlus alaealise lapse W.I tagastamiseks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel ning määrati tagastada laps W.I Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel Saksamaa Liitvabariiki. Tallinna Ringkonnakohus tegi 22.11.2024 määruse, milles tühistas Harju Maakohtu 07.10.2024 määruse punkti 4.1 ja määras kohtumääruse täitmiseks sunnivahendid, muutis Harju Maakohtu 07.10.2024 määruse põhjendusi, jättes muus osas määruse resolutsiooni muutmata. 4
39. Asjas puudub vaidlus, et laps viibib väljasõiduõiguseta Saksamaa Liitvabariigis alates 2024.a detsembrist. Menetluskulude jaotus
40. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad avaldaja ja puudutatud isiku II menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi kanda. Lapsele määratud esindaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5