Obsah (6)

§ 120§ 2§ 37§ 121§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-26-230 Määruse kuupäev 27. jaanuar 2026 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamis

) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav X (kaebaja) esitas
2. novembril 2025 Tallinna Vanglale taotluse nr 1-9/125/185-1 mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 60 000 eurot seoses
3. novembri 2025 hommikuse toidujagamisega. Taotluse kohaselt ei antud kaebajale hommikuse toidujagamise käigus ettenähtud toidunormi, vaid valvur lubas toidujagajal anda kaebajale kahe kausi asemel ühe kausi putru. Kaebaja väitel ei olnud selles kausis putru 600 g. Kaebaja toob välja, et teised valvurid on korduvalt toitu kaalunud ning veendunud puudulikus koguses. Kaebaja andis kausi tagasi, kuna valvur ei pakkunud toidu kaalumise võimalust. Kaebaja hinnangul on tema õigusi raskelt rikutud ja vangistus on muutunud alandavaks ja piinavaks.
4. Tallinna Vangla jättis
5. jaanuari
6. a otsusega nr 1-9/1-25/185-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla II üksuse vanemvalvuri andmete kohaselt sai taotleja 600 g putru. Kaebaja on ka varem esitanud pretensioone, et puder ei vasta soovitud kaalule ning kui valvurid on märganud, et pudrukauss pole piisavalt täis, on taotlejale antud kaks pudrukaussi. Isegi, kui
7. novembril 2025 oli pudrukausis vähem kui 600 g putru, ei ole kaebajale kahju tekitatud. Arvestades, et kaebajale väljastati hommikusöök, millest kaebaja 3-24-2495 ise keeldus, samuti kaebaja võimaliku ebamugavustunde ajutist lühiajalist iseloomu (st kestvust kuni järgmise söögikorrani) ning asjaolu, et puuduvad andmed selle kohta, et kaebajale oleks tahtlikult soovitud põhjustada kannatusi ja tema inimväärikust sellega alandada, pole käesoleval juhul mittevaralise kahju hüvitamine põhjendatud. Ka kohtupraktikas ei ole inimväärikust alandavaks selliseid olukordi peetud.
8. Kaebaja esitas
9. jaanuaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 60 000 eurot seoses ebapiisava toitlustamisega
10. novembri
11. a hommikusöögil. Kaebaja jääb kahjunõudes nr 1-9/1-25/185-1 esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist. KOHTU SEISUKOHT 4.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab

§ 2

lg-st 4 tulenevalt esitatud kaebust ja lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kohus saab aru, et kaebaja nõuab

§ 37

lg 2 p 4 alusel Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava toitlustamisega 21. novembril 2025. 5.

§ 121

lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

1. Vangistusseaduse § 47 lg-st 1 tulenevalt kinnipeetava toitlustamine korraldatakse rahvatervishoiu seaduse §-s 22 sätestatud ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt ning kooskõlas üldiste toitumistavadega. Rahvatervisehoiu seaduse § 22 lg 1 kohaselt peab toitlustamine kinnipidamisasutuses olema eakohane, regulaarne ja toitlustatava inimese terviseseisundile vastav ning katma tema asutuses viibimise ajale vastava osa tema ööpäevasest toiduenergia- ja toitainevajadusest. Pakutav toit peab katma kinnipeetava ööpäevase toiduenergia- ja toitainevajaduse, võtma arvesse kinnipeetava terviseseisundist tulenevaid toitumise erisusi, mille on määranud tervishoiutöötaja, ja arvestama rahvastiku üldisi toitumistavasid. Kinnipeetava ööpäevase toiduenergiavajaduse hindamisel arvestatakse kinnipeetava vanust, sugu, tehtavat tööd ja kehalise aktiivsuse taset (PAL), võttes aluseks määruse lisas 1 nimetatud kehalise aktiivsuse tasemele vastava keskmise toiduenergiavajaduse (Sotsiaalministri
2. juuli
3. a määrus nr 29 „Nõuded toitlustamisele kinnipidamisasutuses“ § 2 lg 1).
4. Kaebaja ja Tallinna Vangla vahel puudub vaidlus, et kaebajale väljastati
5. novembril 2025 hommikusöök, kuid kaebaja tagastas hommikusöögi vanglaametnikule. Kohus nõustub Tallinna Vangla
6. jaanuari
7. a otsuses esitatud seisukohtadega. Hommikusöögist ilma jäämisega ei põhjustatud kaebajale intensiivseid kannatusi. Kuigi kaebaja võis
8. novembri
9. a hommikul saada mõnevõrra vähem putru, siis loobus kaebaja sellest ise ning hommikusöök oli talle siiski tagatud. Samuti oli ülejäänud päeva osas toitlustamine nõuetekohane ning kaebaja ei ole selles osas vanglale ja kohtule kaebuseid esitanud. Kaebaja ei ole ka välja toonud, millise konkreetse tervisehäire vangla talle mõnevõrra väiksema toidukogusega põhjustas. Kuigi kaebaja võis tunda tühja kõhu tunnet ja tema heaolu võis teatud ulatuses langeda, siis ei saanud vangla tegevus tuua kaebajale kaasa selliseid ülemääraseid kannatusi, mida võiks pidada tema õigusi intensiivselt riivavaks (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
10. juuni
11. a määrus asjas nr 3-24-437, p-d 5 ja 6). 2 3-24-2495
12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh tervise kahjustamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
13. juuni
14. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Vangla tegevuse tõttu ei vähenenud kaebajale määratud päevane kogukaloraaž oluliselt ning talle oli muus osas nõuetekohane toitlustamine tagatud. Kaebajale ei saanud vangla tegevuse tõttu kaasneda ka selliseid kannatusi, mida võiks pidada tema inimväärikust alandavaks. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et ühe toidukorra vahelejäämist ei saa iseenesest pidada väärikust alandavaks ning mittevaralist kahju tekitavaks ka juhul, kui vangla tegevus on õigusvastane (vt Tallinna Ringkonnakohtu
15. juuli
16. a määrus asjas nr 3-22-473, p 8 ja Tartu Ringkonnakohtu
17. detsembri
18. a otsus asjas nr 3-20-1596, p 15.1). Vangla tegevus võis põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid eeltooduga kaebajale tekkinud kahjulikud tagajärjed piirduvad. Tegemist ei ole nii raske rikkumisega, et kaebajal saanuks tekkida RVastS § 9 lg 1 mõttes rahas hüvitamisele kuuluv kahju, mistõttu on esitatud kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
19. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse

§ 121lg 2 p 2 1 alusel.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
2. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3