) § 113 lg 1 ls-s 2 toodud määras alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni kindla summana ning edasi seadusjärgses määras kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Alternatiivselt p-s 2 toodule palus hageja tuvastada, et kostja 30.11.2021 ülesütlemisavaldused on tagajärjetud. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Harju Maakohtu 20.02.2023 määrusega lubati Ilves Haldus OÜ-l (hageja) astuda menetlusse senise hageja asemel.
lg 1 alusel üles öelda, siis tuleb lugeda, et kostja soovis töövõtulepingud üles öelda
Kostja pidi ülesütlemisavalduste edastamise seisuga tasuma Põhja ja Lõuna töövõtulepingute eest igakuiselt kokku 40 153,31 eurot. Kokku on kostja jätnud hagejale tasumata 642 452,96 eurot. Hageja arvestab sellest maha kokku hoitud kulutused (31 878 rulli WC paberit hinnaga 3825,36 eurot ja 10 626 keemiapatja hinnaga 1952,68 eurot). Hagejal ei ole võimalik kostja ülesütlemise tõttu teenida sellist tulu, mida hagejal ei oleks muidu olnud võimalik teenida. Seega on hageja nõue kostja vastu
3. Kui lepingute näol peaks olema tegemist üürilepingutega, siis on kostja need sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses ning kostjal puudus õigus lepingud
Kostja on lepingud sõlminud avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Avalike ülesannete täitmine on kostja majandus- ja kutsetegevus. Kostja poolt avalike ülesannete täitmine tuleks lugeda tema majandus- ja kutsetegevuseks (RKKKo 31.03.2008, 3-1-1-4-08, p 13). Kutsetegevuses tegutsemiseks ei loeta ainult sellist tegevust, mis on kutseseaduses loetletud. 2 2-22-1241 Täiendavalt on Riigikohus lahendis nr 3-4-1-3-17, p-s 22 selgitanud, et erakonna või selle nimekirja kuuluva kandidaadi ja üksikkandidaadi poliitilist tegevust tuleb käsitleda majandusja kutsetegevusena (RKPJKo 18.05.2017, 3-4-1-3-17, p 22) Kostja vastuväited 4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 5. Lepingud vastavad sisult
Käimlate puhastamise ja hooldamise kohustuse näol oli tegemist üürileandja põhikohustusega ehk korrashoiukohustusega
Üürileping ei muutu töövõtulepinguks ka juhul, kui see sisaldab töövõtulepingule omaseid kõrvalkohustusi. Käibes esineb mitmeid lepinguid, mille raames kohustub üürileandja asja kasutusse andmisele lisaks osutama veel ka kokku lepitud teenuseid. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjal puudus õigus lepingud
Hageja viidatud Riigikohtu praktika ei ole asjakohane, kuna asjaolud erinevad oluliselt käesolevast asjast (RKKKo 31.03.2008, 3-1-1-408, p 13). Sõlmitud lepingud ei täida kostja põhimääruses nimetatud eesmärki. Välikäimlate olemasolu ei piira või võta ära võimalust autodel tee ääres peatuda. Samuti asuvad teede ääres jätkuvalt erinevad toitlustusasutused, tanklad jne, kus on võimalik teha peatus ning kasutada sealseid käimlaid. Välikäimlate tagamine teede ääres ei ole riigi ülesanne. Kostjat ei saa pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil
Välikäimlate olemasolu ei nõua kostjalt ei põhimäärus, ehitusseadustik, liiklusseadus ega ka nende alusel kehtestatud määrused. 6. Välikäimlate paigaldamisega loob kostja riigiteedel liiklevatele isikutele, kes läbivad pikki vahemaid, mugavuse. Kutseseaduse § 3 p 2 järgi on kutse kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis. Kostjal see puudub. Kuivõrd tegemist on üürilepingutega ja kostja on üürilepingud
lg 1 alusel kehtivalt üles öelnud, ei ole hagejal kostja vastu
lg 1 ls-st 2 tulenevalt mistahes rahalisi nõudeid.
lg 1 eesmärk ei ole kaitsta üksnes tarbijaid, vastasel juhul oleks norm niimoodi ka sõnastatud. Isegi juhul, kui
ei oleks käesoleval juhul kohaldatav, on lepingud üles öeldud kehtivalt, kuivõrd kostjal oli nende lõpetamiseks mõjuv põhjus (
).
lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus võib tuleneda mh üürnikust endast ning seejuures tuleb kaaluda mõlema poole huve. Olulist avalikku huvi ja soovi kokku hoida vahendeid, et need suunata näiteks õpetajate, päästjate palkadeks, sotsiaalvaldkonda jms, tuleb pidada mõjuvaks põhjuseks
Lisaks on hageja tasuarvutuse näol tegemist täielikult meelevaldselt esitatud numbritega. Riiklikult tunnustatud majanduseksperdi AJ/Oasis Capital OÜ 07.03.2022 esitatud ekspertarvamuses on välja toodud, et saamata jäänud tulu (kahju) on vahemikus 33 100–66 200 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
Lepingute p 1 ja lisade 1 tehnilise kirjelduse p 1.1 järgi on lepingu esemeks välikäimlate rent. Hageja andis kostja kasutusse välikäimlad ning kostja kohustuseks oli nende eest tasuda. Kostja ei võtnud välikäimlaid kasutusse tulu teenimise eesmärgil ehk koos õigusega korrapärase majandamise reeglite järgi saadavale viljale. Järelikult oli tegemist tähtajaliste vallasasjade üürilepingutega. Kui lisaks üürnikule asjade üürile andmisel osutab üürileandja talle ka teatavaid teenuseid, mida nende sisu tõttu saab objektiivselt pidada asja üürile andmise põhiteenusega võrreldes lahutamatuks, mitte kõrvaliseks, siis on nad käsitatavad ühe tehinguna. Antud juhul see nii ka on, st, et lisaks välikäimlate üürile andmisele üüriesemele teenuse osutamine (välikäimlate hooldus, lepingute p 4.4.1) ei viita töövõtulepingule ja selliseid kulusid on asja kasutamisega seotud kuluks
292 lg 1 tähenduses. 10. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole selles, et hageja tegutses lepinguid sõlmides oma majandustegevuse raames ning ülesütlemise formaalsete eelduste üle, st kostja saatis hagejale 30.11.2021 üürilepingute (Põhja ja Lõuna piirkond) ülesütlemisavaldused, mille kohaselt ütleb kostja lepingud üles
lg 1 alusel, pärast 30-päevase tähtaja möödumist ning hageja on ülesütlemisavaldused kätte saanud. Pooled vaidlesid ülesütlemise materiaalsete ja õiguslike eelduste üle. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et lepingute sõlmimine avalike ülesannete täitmiseks ei viita majandus- ja kutsetegevusele. Selline hageja seisukoht on väär. Samuti nõustus kohus kostja seisukohaga, et hageja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-4-1-3-17 ei ole asjakohane. Viidatud lahendis on märgitud, et RekS § 2 lg 2 p 4 tähenduses tuleb käsitada majandus- ja kutsetegevusena ka füüsilisest isikust kandidaadi poliitilist tegevust, mis aga ei viita sellele, et riigiameti (avalik-õiguslik juriidiline isik) tegevust avalike ülesannete täitmisel saaks sarnaselt lugeda viimase majandus- või kutsetegevuseks. Kostja on õigesti viidanud ka majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § lg-le 1 ning õigesti on eristatud juriidilise isiku tegevust sotsiaalsetel või tulu saamise eesmärgil. Transpordiamet täidab avalikke ülesandeid ning ei tegele majanduslikult tulutoova tegevusega, millest tulenevalt ei saa Transpordiametit käsitleda majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuna. Käesoleva asja kontekstis täpsemalt märkides, ei saa Transpordiamet välikäimlate kasutamise eest mingit tasu, mis kuuluks seetõttu majandustegevuse mõiste alla. Siit tulenevalt ei oma tähtsust ka poolte väited, mis puudutavad kutsetegevust, sh viited kutseseadusele ning hageja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-4-08, p 13. Karistus- ja tsiviilõiguse valdkonnad on oma sisult ja eesmärgilt erinevad ning nagu otsuse p-st 9 tuleneb, ei ole tsiviilõiguse valdkonnas mitte igasugune riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, sh lepingute sõlmimine automaatselt käsitletav majandus- või kutsetegevusena. Kuna Transpordiamet üürnikuna ei sõlminud vallasasjade tähtajalist üürilepingut oma majandus- või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil, siis oli tal õigus 4 2-22-1241 üürilepingud üles öelda
lg 1 alusel, mille tulemusel lõppesid lepingud ülesütlemisega 30.12.2021.
11. Maakohtu hinnangul sai üürilepingu ülesütlemise aluseks mõjuval põhjusel olla ka
Majanduse madalseis ja riigi (üürniku) halb majanduslik olukord, mis toob kaasa vajaduse kulusid kokku hoida, saab olla mõjuvaks põhjuseks, mis annab üürnikule aluse üürilepingu ülesütlemiseks. Lisaks ei ole lepingute eesmärgiks olulise ja hädavajaliku teenuse pakkumine, mis õigustaks vajadust ja üürileandja huvi lepingute täitmist jätkata kuni tähtaja lõpuni. Kohtu hinnangul prevaleerib praegusel juhul riigi (üürniku) vahendite kokkuhoiu vajadus hageja (üürileandja) huvi ees lepingute jätkamise vastu. Kuivõrd tuvastatud asjaoludel on üürilepingu ülesütlemine kehtiv (üürileping on lõppenud), ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt kokkulepitud üüri kuni lepingu tähtaja lõpuni, st hageja ei saa nõuda kostjalt lepingu täitmist. Hageja viidatud
lg 3 ei ole praegusel juhul kohaldatav, kuna säte on rakendatav lepingu kehtivuse ajal. Peale lepingu lõpetamist ei ole üürnikul enam õigus üürieset kasutada ja järelikult ei saa ka asja kasutamine takistatud.
Maakohus on oma otsuses jätnud selle mõiste teise poole kogu ulatuses käsitlemata. Seejuures on maakohus otsuse p-s 10 väitnud, et poolte väited, mis puudutavad kutsetegevust, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei oma kutsetegevust puudutavad väited tähtsust, võttes arvesse, et vaidlusalune mõiste on majandusja kutsetegevus. Kui maakohus oleks lisaks majandustegevusele käsitlenud ka kutsetegevust, siis oleks maakohus saanud tuvastada, et kostja tegutses hagejaga lepinguid sõlmides oma majandus- ja kutsetegevuses ning ei saanud seetõttu lepinguid
Hageja seisukohta kinnitab ka Riigikohtu kujundatud praktika (RKTKo 03.07.2024, 222-11970, p 12; RKKKo 31.03.2008, 3-1-1-4-08, p 13; RKPJKo 18.05.2017, 3-4-1-3-17, p 22). 5 2-22-1241 Kuna maakohus on mõistet majandus- ja kutsetegevus ebaõigesti sisustanud, siis on maakohus omakorda jõudnud ebaõigele järeldusele, nagu ei oleks kostja hagejaga lepinguid sõlmides tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses. Varasemas kohtupraktikas on Riigikohus selgitanud, et avaliku võimu esindaja tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuses mh siis, kui ta sõlmib võlaõigusliku lepingu oma põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Seda seisukohta toetab ka
Kuna on ilmne, et kostja ei ole hagejaga sõlminud lepingut tarbijana
lg 5 mõttes, siis järeldub, et kostja tegutses lepingut sõlmides oma majandus- ja kutsetegevuses. Maakohtu seisukohast lähtudes ei tegutse kostja mitte kunagi majandus- ja kutsetegevuses. Sellisel juhul ei kohalduks kostjale näiteks
Selline käsitlus on ebaõige ning asetaks kostja oma koostööpartnerite ees ebaõiglasesse eelisseisundisse. On ilmne, et kui kostja tellib näiteks töövõtuna tee ehitamise, siis tegutseb kostja oma majandus- ja kutsetegevuses ning peab seega valminud töö
Sellele viitab ka fakt, et kostja akteeris hageja tehtud tööd igakuiselt (hagi lisad 11–14). Sellest järeldub, et kostja hinnangul oli tegemist töövõtulepingutega ning kostja leidis endal olevat
§-st 643 tuleneva kohustuse töid regulaarselt üle vaadata. 15. Maakohus on asunud ka seisukohale, et
a. Maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et
lg-t 1 saab kohaldada üksnes juhul, kui lepingupoole vajadus lepingu ülesütlemiseks on ootamatu ja põhineb asjaolude muutumisel (RKTKo 29.10.2004, 3-2-1-100-04, p 16). Praegusel juhul sõlmisid pooled lepingu 2020. a, mistõttu ei põhine kostja ülesütlemisavaldus asjaolude muutumisel. Ühtlasi ei ole riigieelarve seisu halvenemine niivõrd ootamatu asjaolu, et kostja ei oleks saanud selle võimalusega varasemalt arvestada. Maakohus on üksnes konstateerinud, et riigisektori kokkuhoiuvajadus on arusaadav ja põhjendatud. Selline asjaolu ei saa olla piisav lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks – Riigikohtu praktika kohaselt peavad esinema ülekaalukad huvid, mida praegusel juhul ei esine (RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10, p 12). Maakohus ei ole asjas hageja huve arvestanud ega põhjendanud, millest järeldub, et kostja huvid ületavad ülekaalukalt hageja huvi. Täiendavalt on Riigikohus selgitanud, et avalikul asutusel ei ole laiemat õigust
Kui aktsepteerida maakohtu seisukohta, siis järeldub, et sama õigus on ka igal eraisikust üürnikul, mis oleks vastuolus
Sellisel juhul tekiks olukord, kus iga isik saaks tähtajalise üürilepingu üles öelda põhjusel, et ta soovib kulusid kokku hoida või oma vahendeid mujale investeerida. 15.
16. Riigikohus on selgitanud, et kui üürnik on üürilepingu kehtetult üles öelnud ning lõpetab üüripinna valdamise ja kasutamise, siis tuleb lähtuda
Sellisel juhul on tegemist ajaga, mil üürnik ei saanud asja kasutada temast endast oleneval põhjusel ning üürnikul tuleb maksta üüri ka selle aja eest. Praegu on tegemist sellise olukorraga – kostja ütles hagejaga sõlmitud lepingud kehtetult üles ning lõpetas üüritud asja valdamise ja kasutamise. Asjas kohaldub seega
Kui kohus peaks vaidluse asjaolusid hinnates leidma, et poolte vahel sõlmitud lepingute näol on tegemist töövõtulepingutega, siis kohaldub asjas
lg 1, mis on
Maakohus ei ole hageja nõude suurust ega kostja võimalikke mahaarvamisi oma otsuses käsitlenud. Asi tuleb seetõttu saata TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel maakohtule uueks arutamiseks. Maakohus ei ole selles osas pooltele selgitanud ka tõendamiskoormist ega neid asjaolusid tuvastanud. Tagamaks, et kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid käsitletaks kolmes kohtuastmes, palub hageja põhinõudena, et ringkonnakohus saadaks asja maakohtule uueks arutamiseks. 17. Kui kohus peaks leidma, et asi on võimalik lahendada ilma seda maakohtusse tagasi saatmata, siis palub hageja, et kohus rahuldaks hagi ning mõistaks kostjalt hageja kasuks välja summa, mille kostja hagejale
Hageja toob välja, et hageja nõude lahendamiseks tuleb tuvastada: 1) millises summas on kostja jätnud hagejale üüri tasumata; 2) kas ning kui jah, siis millises summas hoidis hageja kulusid kokku selle tagajärjel, et kostja ütles lepingud üles; 3) kas ning kui jah, siis millises summas sai hageja kasu selle tagajärjel, et kostja ütles lepingud üles. Maakohus on jätnud eelnimetatud asjaolud tuvastamata. 17.
Kuna hageja esitab kostja vastu lepingulise nõude, siis on hageja seisukohal, et asjas tuleks rakendada ka lepingulist viivise määra. Kui kohus peaks leidma, et lepingulises määras viivise nõudmine ei ole siiski põhjendatud, palub hageja alternatiivselt, et kohus mõistaks kostjalt viivise välja seadusjärgses määras. Vastustaja seisukoht
22.
lg 1 kohaselt võib korraliselt üles öelda üksnes tähtajatu üürilepingu.
Praegu ei olnud tegemist kummagi juhuga. Kolleegium ei nõustu ka maakohtuga, et kuna Transpordiamet üürnikuna ei sõlminud vallasasjade tähtajalist üürilepingut oma majandusvõi kutsetegevusse kuuluval eesmärgil, siis oli tal õigus üürilepingud üles öelda
lg 1 alusel, mille tulemusel lõppesid lepingud ülesütlemisega 30.12.2021.
9 2-22-1241 eesmärgiks on kaitsta väljaspool majandustegevust tegutsenud vallasasja üürnikku tähtajalise üürilepingu puhul. Maakohus on ringkonnakohtu arvates eksinud, kui leidis, et kostja on vaidlusaluste üürilepingute sõlmimisel tegutsenud väljaspool majandus- või kutsetegevust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa majandustegevuse mõiste sisustamisel tugineda MSÜS § 3 lg 1 sätestatud määratlusele mh põhjusel, et antud seaduse ülesanne on sätestada majandustegevusega tegelemise õiguse tingimused ja kord ning seadust kohaldatakse igale ettevõtjale ning tema majandustegevusele kõigil tegevusaladel MSÜS § 2 lg 2jj sätestatud välistustega mh selleks, et teostada majandustegevuse üle riiklikku järelevalvet (MSÜS 6. peatükk). Kolleegium leiab, et kui riik sõlmib üürilepingu selleks, et korraldada avaliku välikäimla teenust, siis ei saa teda pidada
Hageja viitab õigesti Riigikohtu kujundatud praktikale, mille kohaselt ei pea selleks, et lugeda leping sõlmituks majandus- või kutsetegevuses, olema see tingimata suunatud vahetult tulu teenimisele (RKTKo 03.07.2024, nr 22-11970, p 12). Maakohus viitab küll asjakohaselt Euroopa Kohtu 03.10.2013 otsusele kohtuasjas C-59/12, kuid teeb sellest kolleegiumi hinnangul ebaõige järelduse justkui oleks riigi majandustegevus välistatud seetõttu, et täideti avalikke ülesandeid ning tegevus ei toonud majanduslikku tulu. Osundatud lahendist ei tulene kolleegiumi hinnangul, et tegu on väljaspool majandustegevust tegutseva isikuga põhjusel, et teenus on n.ö. tasuta ilma eesmärgita kasumit teenida ning seda osutatakse avaliku ülesande raames olukorras, kus riik sõlmib üürilepingu selleks, et pakkuda organiseeritud teenust kasutajatele ning käitub nagu teenuseosutaja. 22.3. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostjal ei olnud õiguslikku alust üürilepinguid 30.11.2021 avaldus(t)ega üles öelda, sest puudusid mõjuvad põhjused üürilepingute ülesütlemiseks
Kolleegiumi hinnangul tõlgendas maakohus osundatud normi vääralt ja lähtus normis sisalduva kaalumisnõude täitmisel ebaõigetest kaalutlustest. Maakohus viitas iseenesest õigesti Riigikohtu selgitustele, mille kohaselt
lg 1 järgi võib üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel olla mõjuvaks põhjuseks erakorraline, s.o poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu poolte huvisid kaaludes saab eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Samas ei ole selle sätte alusel välistatud õigus üürileping ennetähtaegselt üles öelda ka siis, kui ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest (RKTKo 09.11.2010, nr 3-2-1-84-10 p 12 ja seal viidatud praktika). Majanduse madalseis ja riigi (üürniku) halb majanduslik olukord, mis toob kaasa vajaduse kulusid kokku hoida, ei kvalifitseeru aga ringkonnakohtu hinnangul
järgi mõjuvaks põhjuseks, sest tegemist ei ole ettenägematu või ootamatu asjaoluga, mida riik ei saanud ette näha ja mis muudaks lepingu jätkamise tema jaoks mõistlikult talumatuks. Majanduslangus ja riigieelarve kärpimine on ettenähtavad riskid, millega tegelemine kuulub riigivõimu tegevusvaldkonda. Vastavad rahanduslikud otsused on kostja enda professionaalsed otsustused ning kuuluvad tema riskivaldkonda. Ainuüksi võimalikud eelarvekärped ei muuda üürilepingu täitmist objektiivselt võimatuks. Riigikohtu kujundatud praktikast tulenevalt ei saa
kohaldada põhjuste tõttu, mis on üürniku enda tekitatud või mille tekkimise risk oli tema kanda. Seega on tuvastatud asjaoludel üürilepingute ülesütlemine selleks aluse puudumise tõttu tagajärjetu. 23. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et üürilepingud ei ole ülesütlemisega lõppenud, siis üürisuhe jätkus ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kokkulepitud üüri tasumist, kuni lepingu tähtaja lõpuni, s.o hageja saab nõuda kostjalt lepingu täitmist
Seejuures on võimalik hagejal nõuda lepingu täitmisega viivitamise tõttu tekkinud 10 2-22-1241 viivist (vt ka RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10, p 13; RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-5-13, p 18). Hageja nõuab kostjalt 636 674,92 euro (=16 x 40 153,31-3825,36-1952,68) tasumist 24.04.2020 sõlmitud üürilepingute alusel (dtl 22–36; 38–55). Arvestades maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, ei ole maakohus hageja nõude suurust ja kostja võimalikke mahaarvamisi käsitlenud, nagu on õigesti hageja kaebuses leitud. Seega on otsus olulises ulatuses põhjendamata ning ringkonnakohus ei pea siinsel juhul võimalikuks hageja üüritasu sissenõutavuse ning selle suuruse põhjendatusega seonduvaid väiteid ja tõendeid esmakordselt hinnata, mistõttu tuleb asi saata selles osas tagasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule uueks arutamiseks (TsMS § 656 lg 1 p 5). 24. Ringkonnakohtule nähtub toimiku materjalidest, et pooltel on olnud menetluse kestel ebaselgus tõendamiskohustuse jaotuse osas. Hageja on leidnud, et kostja kohustuseks on tõendada, milliseid kulusid ja millises summas hageja väidetavalt kokku hoiab (dtl 207). Kostja on aga palunud hagi läbi vaatamise korral selgitada pooltele tõendamiskoormist rahalise nõude osas ning avaldas, et soovib vajadusel vastavalt kohtu selgitustele esitada hageja nõude suuruse osas täiendavaid tõendeid (dtl 354). Tõendamiskohustuse jaotust arutati ka 28.05.2024 toimunud kohtuistungil (dtl 458), kuid maakohus on asunud seisukohale, et kohus ei pea hakkama tõendamiskoormist selgitama. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga. Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada pooltele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p-d 18–19). Arvestades, et pooled on vaielnud nõude õigusliku aluse üle, tuli maakohtul pooltele eelmenetluses selgitada ka tõendamiskoormise jaotust. Maakohus on pooltele selgitanud üksnes seda, et poolte vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav üürisuhtena (dtl 275), kuid rikkus selgitamiskohustust hageja üüritasu nõuet käsitledes. 25.
lg 3 sätestab, et üürnik peab üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvata üürileandja poolt kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Ringkonnakohus selgitab, et praegusel juhul on tulenevalt
Kostja on välja toonud, et üürilepingute täitmisega seotud kuluaruannete kohta kostjal andmed puuduvad ning need on kättesaadavad vaid hagejale (dtl 353, p 3.4.3.14). Kolleegium märgib, et menetlusosalisel on võimalik vajadusel taotleda TsMS § 236 lg 2 alusel kohtult tõendite kogumist. Selleks tuleb TsMS § 236 lg 3 alusel põhjendada, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks menetlusosaline tõendite kogumist taotleb, sh märkida ka kogumist võimaldavad andmed. Lisaks võib tekkida vajadus hinnata, kas praegusel juhul võib olla tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber pööratud (RKTKm 27.11.2024, 2-20-10127, p 18.2; RKTKo 02.10.2019, 2-18-187, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika; RKTKo 06.06.2018, 2-15-4981, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et esineb alus tõendamiskoormise ümber pööramiseks, siis tuleb sellest menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormis üle läheb (RKTKo 12.03.2015, 3-2-1-149-14, p 14). 26. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka vajadusele hinnata poolte väiteid üüritasu sissenõutavuse kohta (dtl 465). Üürilepingute p-s 5.5 on sätestatud, et tellija tasub töövõtjale 11 2-22-1241 üks kord kuus ülekandega töövõtja arveldusarvele 20 päeva jooksul pärast töövõtja poolt arve esitamist. Arve tuleb esitada eelneva kuu teenuse kohta järgneva kuu 7 kalendripäeva jooksul (dtl 24, 40). Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas ja/või millal praegusel juhul on hageja üüritasu nõue sissenõutavaks muutunud (
). Arvestades, et hageja on palunud välja mõista ka viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, lähtudes
lg-st 2, tuleb ka viivise põhjendatuse hindamiseks tuvastada, kas ja/või millal on praegusel juhul hageja üüritasu nõue sissenõutavaks muutunud. Seejuures tuleb maakohtul võimaliku tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmisel arvestada ka TsMS § 461 lg-s 2 sätestatud täitmisnormiga, mille kohaselt, kui otsuse kohaselt on võlgnikuks Eesti Vabariik või kohaliku omavalitsuse üksus, tuleb kohtuotsus täita hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumise ajast alates, välja arvatud juhul, kui otsus kuulub viivitamatule täitmisele või otsus näeb ette teistsuguse tähtaja.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.