Obsah (16)

§ 637§ 326§ 230§ 232§ 438§ 444§ 405§ 448§ 367§ 138§ 144§ 162§ 173§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Merike Varusk Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-111722 Tsiviilasi Luminor Ban

(tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

§ 637

lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. I Asjaolud

1. Luminor Bank AS esitas 22.04.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võla nõudes. Kohus tegi 24.04.2025 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 24.04.2025 kättetoimetamisportaali kaudu. Võlgnik T. B. esitas 29.04.2025 nõudele vastuväite. Võlgnik esitas vastuväite tähtaegselt, kuid puudustega, sellel puudub digitaalallkiri. Digitaalselt allkirjastatud vastuväite esitas T. B. kohtule 30.04.
2. 06.05.2025 kohtumäärusega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 487 lg-st 1 kohustas kohus 06.05.2025 määrusega hagejat esitama kohtule oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis ning tasuma hagilt riigilõivu vastavalt

§-le 139. Luminor Bank aktsiaselts esitas 26.05.2025 hagiavalduse T. B. vastu võla nõudes. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 639.12 eurot, intressid 12.49 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 5.66 eurot, viivis põhinõudelt 639.12 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.04.2025 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni, kuid viivised kokku mitte suuremas summas kui 639.12 eurot, riigilõiv 175 eurot ning viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude täies ulatuses hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras. Hagiavalduse kohaselt on nõude aluseks Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali (õigusjärglane Nordea Bank Abp Eesti filiaal), mille õigusjärglane on hageja Luminor Bank AS ja T. B. vahel 04.03.2009 sõlmitud krediitkaardileping XXX, mille alusel andis hageja kostja käsutusse rahasumma (krediit) 10 000 krooni (639.12 eurot). Kostja jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata, mistõttu ütles hageja lepingu 24.03.2025 üles. Harju Maakohus võttis 07.11.2025 kohtumäärusega hagiavalduse menetlusse ning kohustas kostjat esitama kohtule kirjalik vastus hagiavaldusele 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kohus määras hagejale tähtaja hagiavalduse täpsustamiseks. Menetlusdokumendid on kostjale toimetatud kätte posti teel

§ 326alusel 04.12.2025.

Kostja ei ole käesoleva ajani hagiavaldusele vastanud. 2 2-25-111722 17.11.2025 esitas hageja vastuse kohtunõudele. Hageja toob välja, et Nordea kontrollis kostja krediidivõimelisust iseloomustavat teavet ja otsustas taotluse aktsepteerida ning väljastada kostjale krediidilimiidi 10 000 krooni. Nordea ja T. B. sõlmisid 04.03.2009 krediitkaardilepingu XXX, mille alusel andis hageja kostja käsutusse rahasumma (krediit) 10 000 krooni (639.12 eurot). Intressimäär oli 9 % aastas, millele lisandus TALIBOR. 22.09.2020 saadeti kostjale tema kasutatavale (hagejale teatatud) e-posti aadressile XXX teavitus, et kõik kehtivad pangakaardid asenduvad uute VISA pangakaartidega, samuti tehakse muudatusi mitmetes toodetes ja teenustes. Kostja XXX kaart asendus 19.10.2020 XXX kaardiga, limiidiga 639.12 eurot, s.t kostjale antud krediidilimiit ei suurenenud võrreldes enne euro kasutuselevõttu antud krediidilimiidiga 10 000 krooni. Kostjale edastati 18.12.2020 teavitus juhtimaks tähelepanu krediitkaartidega seotud muudatustele. Teavitusel oli viide hageja kodulehele, kus oli alates 30.11.2020 kehtivale erakliendi hinnakirjale, mille kohaselt XXX krediidilimiidi intressi suuruseks oli 20% aastas ning kaardi XXX kuutasu 1.50 eurot. 30.06.2022 saadeti kostjale tema kasutatavale (hagejale teatatud) e-posti aadressile XXX teavitus, et hageja ajakohastab oma tooteid ja seetõttu asendab kostja XXX krediitkaardi Luminor XXX kaardiga. Kostjale saadeti ka tema lepingus teatatud telefoninumbrile XXX teavitus kaardi vahetamise kohta. Kostja XXX kaart asendus 02.08.2022 Luminor XXX kaardiga, limiidiga 639.12 eurot, s.t kostjale antud krediidilimiit ei suurenenud võrreldes enne euro kasutuselevõttu antud krediidilimiidiga 10 000 krooni. Luminor XXX kaardi intress oli 18% aastas ning arvelduspaketi maksumus oli 5.50 eurot kuus. Riigikohus on selgitanud, et alates

1. juulist 2011 kehtinud VÕS § 403 2 lg 3 ja näeb alates
2. märtsist 2016 kuni praeguseni kehtiv VÕS § 403 4 lg 9 ette, et krediidiandja peab kontrollima tarbija krediidivõimelisust uuesti juhul, kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises. VÕS § 4034 lg-t 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka lisanduval lepingutasul. Käesoleval juhul sõlmiti krediidileping 04.03.
3. Krediitkaartide vahetumisel ei suurenenud kostja käsutusse antud rahasumma. Hageja osundab, et krediitkaardileping sõlmiti 04.03.
4. VÕS § 4034 regulatsioon jõustus 21.03.2016 (RT I, 11.03.2016, 1). Kohtupraktika kohaselt ei saa VÕS §403 4 lõiget 7 enne 21.03.2016 sõlmitud krediidilepingute suhtes tagasiulatuvalt kohaldada. Enne 21.03.2016 ei toonud laenusaaja krediidivõimelisuse kontrollimata jätmine kaasa lepingu (osalist) tühisust, vaid krediidisaajal oli selles olukorras õigus laenuleping tühistada või nõuda krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Käesoleval juhul ei ole hageja kostja krediidivõimelisust kontrollimata jätnud ning kostja ei ole ka krediidilepingut tühistanud ega nõudnud kahju hüvitamist. Niisiis ei kohaldu käesoleval juhul VÕS § 4034 lg 7, mistõttu hageja alternatiivnõuet esitanud ei ole. Kokkuvõtvalt ei olnud kostjale väljastatud krediitkaardi krediidi kulukuse määr enam kui kolm korda kõrgem eraisikutele antud tarbimislaenude keskmisest krediidi kulukuse määrast 3 2-25-111722 ning kuivõrd leping sõlmiti 04.03.2009 ja krediitkaartide vahetumisel ei suurenenud kostja käsutusse antud rahasumma, siis ei kohaldu VÕS § 4034 regulatsioon. II Kohtu põhjendused
5. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: võlaõigusseadus (VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232

lg 1 kohaselt.

§ 438

lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 444

lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha.

§ 444

lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. 3. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt

§ 405

lg-le 1.

§ 444

lg 4 järgi võib kohus

§ 444

lg-s 3 nimetamata otsusest kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui menetlusosalised on andnud selleks nõusoleku või kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Sel juhul tuleb otsuses märkida, et kohus täiendab otsust

§ 448

lg-s 4¹ sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata jätmise tagajärgi. Vastavalt

§ 637

lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

1. Kohus on tuvastanud, et hagiavalduses ja selle täienduses on välja toodud faktilised asjaolud järgmiste eelduste osas:  krediit on võetud tarbija poolt (VÕS § 402 lg 1);  krediidiandja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 402 lg 1);  leping on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis; 4 2-25-111722          tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062); tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 1 ja 2) ja lepingus on toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 21); lepingus on andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta; lepingus on andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta (kui neid nõutakse või on võlaarvestuses arvestatud); krediidikulukuse määr on lepingus õigesti märgitud; viivis on lepingus väljendatud aasta- ja päevamäärana; kohustused on õiges järjekorras täidetuks loetud (VÕS § 415 lg 2): esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks; lepingus kasutatud tüüptingimused on kehtivad; tehing ei ole heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86);
2. Kohus leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud ulatuses õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Krediitkaardileping on kostjaga sõlmitud 04.03.
3. VÕS § 4034 regulatsioon jõustus 21.03.2016 (RT I, 11.03.2016, 1). Kohtupraktika kohaselt ei saa VÕS §403 4 lõiget 7 enne 21.03.2016 sõlmitud krediidilepingute suhtes tagasiulatuvalt kohaldada. Enne 21.03.2016 ei toonud laenusaaja krediidivõimelisuse kontrollimata jätmine kaasa lepingu (osalist) tühisust, vaid krediidisaajal oli selles olukorras õigus laenuleping tühistada või nõuda krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (RKTKo 3-2-1-136-12, p 25). Niisiis ei kohaldu käesoleval juhul VÕS § 403 4 lg
4. Kostja ei ole käesolevas asjas tuginenud sellele, et tal on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu laenuandja vastu nõue, mille ta tasaarvestab. Kuna kostja ei ole sellele tuginenud, siis puudub vajadus ka hinnata, kas laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
5. Hageja nõuab viivist põhinõudelt 639.12 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.04.2025 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni, kuid viiviseid kokku mitte suuremas summas kui 639.12 eurot.

§ 367

sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja viivise nõue on perioodil 23.04.2025-19.12.2025 kokku 44.04 eurot, vastavalt järgnevale arvestusele: - summa 639.12 eurot, periood 23.04.2025-30.06.2025, viivisemäär 11.15% aastas, summa 13.47 eurot; 5 2-25-111722 - summa 639.12 eurot, periood 01.07.2025-19.12.2025, viivisemäär 10.15% aastas, summa 30.57 eurot. Perioodil 25.03.2025-22.04.2025 oli hageja viivis muutunud sissenõutavaks summas 5.66 eurot. Kokku on hageja sissenõutavaks muutunud viivis (5.66 + 44.04) 49.70 eurot. 7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 639.12 eurot, intressid 12.49 eurot, sissenõutavaks muutunud 49.70 viivis eurot, viivis põhinõudelt 639.12 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.12.2025 kuni põhinõude täitmiseni, kuid viivised kokku mitte suuremas summas kui 639.12 eurot. III Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 8. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised:

§ 138

lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 162

lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (

§ 174lg 2).

9. Kohus leiab, et tulenevalt

§ 162lg-st 1 tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Hageja menetluskulude suuruseks hagiavalduse kohaselt on riigilõiv summas 175 eurot. Vastavalt

§ 138lg 1 menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtukulud on riigilõiv (

§ 138lg 2).

Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (

§ 144p 1).

Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 175 eurot. Nimetatud summas tasutud riigilõiv on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud kohtukuluga, mis tuleb kostjalt välja mõista.

§ 177

lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus 6 2-25-111722 kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik 7