(1200)üks tuhat kakssada krooni isiku kohtukeemia ekspertiisi läbiviimise eest,

(21205)kakskümmend üks tuhat kakssada viis krooni surnute kohtuarstliku ekspertiiside läbiviimise eest,

(5750)viis tuhat seitsesada viiskümmend krooni isiku kohtuarstliku ekspertiiside läbiviimise eest,

(960)üheksasada kuuskümmend krooni hõõglambi ekspertiisi,

(6000)kuus tuhat krooni liiklustehnilise ekspertiisi ja

(8900)kaheksa tuhat üheksasada krooni kohtupsühhiaatria – psühholoogia ekspertiisi läbiviimise,

(250)kakssada viiskümmend krooni joobeekspertiisi läbiviimise eest. -

(12640)kaksteist tuhat kuussada nelikümmend krooni. -

(10875)kümme tuhat kaheksasada seitsekümmend viis krooni riigi tuludesse. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB pangas või arveldusarvele nr. 221023778606 Swedbank pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus „N.K , 1-07-3684, menetluskulud, kaitsjatasu või sundraha“. Kui menetluskulud ja sundraha ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluses ettenähtud korras. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva 2 1-07-3684 jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Asjaolud Süüdistatavale N.K-le oli esitatud süüdistus alljärgnevas – selles, et tema, isikuna, keda on 01.08.2002 a. Lääne – Viru Politseiprefektuuri otsusega karistatud HÕS § 96 lg 4 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis rahatrahviga summas 6000 krooni, juhtis alkoholijoobe seisundis 11.12.2005 a. kella 23.30 ajal Tartu linnas, Väike – Tähe tänaval mootorsõidukit Volkswagen Golf, riiklik reg. nr. XXX XXX, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 20 lg 3,4 ja Liikluseeskirja § 76 p 1,3 nõudeid. Samuti tema, omades kehtivat karistust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, keda on 01.08.2002 a. Lääne – Viru Politseiprefektuuri otsusega karistatud HÕS § 96 lg 4 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes rahatrahviga summas 6000 krooni, mis on tasutud, kuid karistus oli Karistusregistri seaduse alusel kustumata, juhtis 13.08.2006 a. kella 21.29 paiku Pärnu – Rakvere – Sõmeru maantee 47,6 kilomeetril, olles alkoholijoobe seisundis, sõiduautot Honda Civic, reg. nr. XXX, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 20 lg 3,4 ja Liikluseeskirja § 76 p 1,3 nõudeid. Süüdistus on N.K-le esitatud kuriteo toimepanemises KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest. Veel oli N.K-le esitatud süüdistus selles, et tema 13.08.2006 a. kella 21.29 paiku, olles alkoholijoobe seisundis (tuvastatud alkoholijoove 2,34 promilli), mis vastab keskmisele alkoholijoobe seisundile, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 20 lg 3,4 ja Liikluseeskirja § 76 p 1,3 nõudeid, mille kohaselt ei tohi mootorsõiduki juht olla joobeseisundis, juhtis temale kuuluvat sõiduautot Honda Civic, reg. nr. XXX XXX Pärnu – Rakvere – Sõmeru maantee 47,6 kilomeetril Pärnu maakonnas, Vändra vallas, Kalmaru küla ristmikul, liikudes kiirusega suurusjärgus 212 km/h, millega rikkus Liikluseeskirja § 124 p 2 nõudeid sellega, et ületas lubatud sõidukiirust, mis asulavälisel teel oli sellel teelõigul 100 km/h ning Liikluseeskirja § 123 nõudeid sellega, et ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi ja teeolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava takistuse ees. LE § 123 kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. Samuti juhtis ta sõiduautot liikudes vastassuunavööndis sõidutee ääre lähedal, millega rikkus Liikluseeskirjade § 110 nõudeid, mille kohaselt tuleb asulavälisel teel sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal ja mille tulemusena põrkas ta kokku peateele vasakpööret lõpetava sõiduautoga Chrysler Vision, reg. nr. XXX XXX. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkusid kohapeal sõiduautos Chrysler Vision, reg. nr. XXX XXX viibinud R.K, S.K ja T.J, sõiduautos Honda Civic, reg. nr. XXX XXX sai juhi kõrvalistuja K.K elule ohtlikke tervisekahjustusi – peensoole rebendi koos sellele järgnenud kõhukelmepõletikuga, parema jala reieluu dialüüsiosa killunemisega murru koos suure varba nihestusega, rindkere põrutuse paremalt rangluu ja I roide, vasemalt V, VI roide murru ja kahepoolselt kopsupõrutuse koos õhkrinnaga ning nahamarrastusega paremalt õlalt põiki vasemale alla ja ristiselt alakõhu piirkonnas. Süüdistus N.K-le on esitatud kuriteo toimepanemises KarS § 422 lg 2 järgi, s.o. mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumises, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud kahe või enama inimese surm. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus 3 1-07-3684 Asja kohtulikul arutamisel tunnistas N.K end kuriteo toimepanemises süüdi, võttes omaks, et juhtis 11.12.2005 a. Tartu linnas, Väike – Tähe tänaval mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis ning oli kinni peetud politseitöötajate poolt. Süüdistatava ütluste kohaselt oli ta tarvitanud pärast sauna õlut. 13.08.2006 a. Pärnu – Rakvere – Sõmeru maanteel toimunud liiklusõnnetuses tunnistas N.K end süüdi selles, et juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis ja ületas lubatud sõidukiirust. Samas ei tunnistanud ta end süüdi selles, et tema juhitud sõiduk kaldus vastassuunavööndisse. Süüdistatava ütluste kohaselt märkas ta Vändra ristmikul paremalt poolt ristmikule sõitnud ning ristmikku ületavat sõidukit, mis hetkeks peatus ning siis edasi liikus. Vältimaks kokkupõrget ristmikku ületava sõidukiga, tegi N.K manöövri vasakule, et ristmikule sõitnud sõidukist vasakult mööduda, kuid teine sõiduk liikus samuti edasi, mispeale toimuski kokkupõrge. Süüdistatava hinnangul oli teise sõiduki teele väljasõit tema jaoks ootamatu ning tal puudusid võimalused kokkupõrget vältida. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai N.K jalavigastusi, mida tuli ravida Tartu haiglas. Kannatanu R.K ütluste kohaselt hukkus liiklusõnnetuse tagajärjel tema poeg R.K. Liiklusõnnetusse sattunud ning avarii tagajärjel hävinud sõiduauto Chrysler kuulus pojale, mille hüvitamist kannatanu ei nõudnud. Samas taotles kannatanu poja matusekulude ning moraalse kahju hüvitamist summas 500000 krooni. Kannatanu hinnangul on N.K süüdi raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse tekitamises, mistõttu taotles kannatanu süüdistatava karistamist maksimaalse pikkusega vangistusega. Kannatanu Ü.K ütluste kohaselt hukkusid liiklusõnnetuses tema mõlemad pojad S.K ja T.J. Kannatanu taotles nii materiaalse kahju s.o. matusekulude, ning hävinenud ja kaotsiläinud esemete, samuti moraalse kahju hüvitamist. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal juhtunu tagajärjel raske depressioon ning ta pidi vahetama töökohta. Karistuse osas leidis kannatanu Ü.K sarnaselt R.K, et N.K-d tuleks karistada maksimaalse pikkusega reaalse vanglakaristusega. Liiklusõnnetuse asjaolude kohta kannatanud ütlusi anda ei teadnud, kuna nad liiklusõnnetust pealt ei näinud ning sündmuskohal ei viibinud. Asja kohtuliku arutamise käigus esitasid mõlemad kannatanud täiendavad tsiviilhagid – R.K materiaalse kahju nõudes summas 161297.99 krooni ning moraalse kahju nõudes summas 500000 krooni, Ü.K materiaalse kahju nõudes summas 126215.80 krooni, saamata jäänud tulu nõudes summas 163383 krooni ning moraalse kahju nõudes summas 9700000 krooni. Prokurör leidis, et N.K süü on leidnud täielikku tõendamist kõigis talle inkrimineeritud kuritegudes, s.o. kuriteo toimepanemises kahel korral KarS § 424 järgi – 11.12.2005 a. Tartu linnas, Väike – Tähe tänaval ja 13.08.2006 a. Pärnu maakonnas, Vändra vallas, Pärnu – Rakvere – Sõmeru maanteel mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud samasuguse teo eest, samuti ka kuriteo toimepanemises KarS § 422 lg 2 järgi. Prokurör taotles süüdistatava süüdi tunnistamist ning tema karistamist pikaajalise, liitkaristusena kokku 9 aastase vangistusega. Lisakaristusena taotles prokurör N.K-l mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 aastaks. Tsiviilhagi osas leidis prokurör, et see tuleb jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Süüdistatava N.K kaitsja Rein Laid leidis, et N.K käitumises esinevad karistust kergendavate asjaoludena nii süü puhtsüdamlik kahetsus kui ka materiaalse kahju vabatahtlik hüvitamine kannatanutele. Samuti peaks kohus arvestama asjaolu, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai N.K ka ise kehavigastuste tõttu kannatada. Kaitsja hinnangul tuleks antud juhul arvestada ka asjaolu, et süüdistatav püüdis kuni viimase hetkeni liiklusõnnetust vältida põigates ristmikule väljasõitnud ja „anna teed“ liiklusmärki eiranud sõidukist möödumiseks vastassuunavööndisse, kuid samal ajal liikus ka teine sõiduk edasi, mistõttu toimuski kokkupõrge sõidukite vahel. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud põhjuslikku seost N.K poolt alkoholi tarvitamise ja 4 1-07-3684 liiklusõnnetuse vahel. Kuna ka Chrysleri juht ristmikule väljasõidul ei olnud piisavalt tähelepanelik, toimuski raskete tagajärgedega kokkupõrge kahe sõiduki vahel. Kuna tegemist on segasüüga, tuleks kohtul seda ka karistuse mõistmisel arvestada. Süüdistatava kaitsja Paul Järve leidis samuti, et tegemist on antud juhul segasüüga, kuna ei saa välistada, et kõrvalteelt ristmikule väljasõitnud Chrysleri juht ei olnud piisavalt tähelepanelik vältimaks liiklusõnnetust. Kaitsja hinnangul rikkus kõrvalteelt peateele välja sõitnud Chrysleri juht samuti liikluseeskirju jättes arvestamata ristmiku ees olnud liiklusmärki „anna teed“. Nimetatud liikluseeskirja rikkumine viiski kaitsja arvates raskete tagajärgedega kokkupõrkeni. Samas kaitsja ei eitanud, et raskete tagajärgedega liiklusõnnetuseni viis ka süüdistatavapoolne kiiruse ületamine. Kohtu seisukoht Käesolevas kriminaalasjas on N.K-le esitatud süüdistus kahes kuriteoepisoodis KarS § 424 järgi, s.o. mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis ajal kui teda oli karistatud samasuguse teo toimepanemise eest ning ühes kuriteoepisoodis KarS § 422 lg 2 järgi, s.o. enam kui kahe inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustamises. Kuna 13.08.2006 a. toimunud liiklusõnnetus hõlmab ühe teona kuritegude toimepanemist nii KarS § 424 kui ka KarS § 422 lg 2 järgi, siis on kohtu hinnangul otstarbekas analüüsida neid koos. Esmalt analüüsib kohus süüdistuse kohaselt 11.12.2005 a. toimunud kuriteo toimepanemist KarS § 424 järgi Tartu linnas, Väike – Tähe tänaval. Asja kohtulikul uurimisel N.K nimetatud kuriteo toimepanemist ei eitanud. Sellest tulenevalt puudub vaidlus selles osas, kas N.K juhtis 11.12.2005 a. Tartus, Väike – Tähe tänaval sõidukit alkoholijoobe seisundis. Mootorsõiduki juhtimist alkoholijoobe seisundis nimetatud kuupäeval ning kohas kinnitavad lisaks N.K süü omaksvõtule veel järgmised kriminaalasjas kogutud tõendid – Joobeseisundi tuvastamise protokoll 11.12.2005 a., millest nähtub, et süüdistataval N.K-l tuvastati politseitöötajate poolt kinnipidamisel indikaatorvahendit kasutades alkoholijoove 0,26 mg/l kohta, milline on kerge joove (III kd. t.l. 5). Kuna N.K joobeseisundi kohapealse tuvastamisega ei nõustunud, toimetati ta politseitöötajate poolt joobeseisundi tuvastamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumisse. -Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti nr. 0000898 12.12.2005 a. kohaselt tuvastati N.K-l vereanalüüsi ning kohapealse uurimise põhjal kerge alkoholijoove suurusjärgus 0,72 promilli. Nimetatud näitaja läheb kokku kohapeal, indikaatorvahendiga tuvastatud alkoholijoobe määraga (III kd. t.l. 8-9). Sama kinnitab ka N.K suhtes läbi viidud bioloogiliste vedelike uuringu akt (III kd. t.l. 10). Kohtu hinnangul ei ole ekspertiisiaktides kajastatud joobes põhjust kahelda, kuna ekspertiis viidi läbi SA Tartu Ülikooli Kliinikumis, milline oli Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud 03.02.2005 a. Süüdistatav N.K ei ole ka ise ekspertiisi käigus tuvastatut vaidlustanud. -Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega 11.12.2005 a. (III kd. t.l. 4), millest nähtub, et alkoholijoobes olnud N.K kõrvaldati kella 23.30 ajal kuni kainenemiseni mootorsõiduki juhtimiselt. -Tunnistaja A.K ütlustega kohtus, kes kinnitas, et pidas 2005 a. detsembris Tartus toimunud politseioperatsiooni käigus politseitöötajana Väike – Tähe tänaval kinni sõiduauto Volkswagen Golfi, mille juht oli alkoholijoobe seisundis. Kohapeal tuvastati juhi joove kahe erineva alkomeetriga, samuti olid juhil ka välised alkoholijoobe tunnused (alkoholi lõhn). Kuna juht kohapealse joobe tuvastamisega ei nõustunud, toimetati ta haiglasse ekspertiisi. Kinnipeetud juht oli süüdistatav N.K. Seega, lähtudes eeltoodust, on leidnud täielikku tõendamist asjaolu, et N.K juhtis 11.12.2005 a. kella 23.30 ajal Tartu linnas, Väike – Tähe tänaval mootorsõidukit, olles alkoholijoobe seisundis. 5 1-07-3684 Karistusregistri teatisega, (II kd. t.l. 223-225) õiendiga varasemate väärteokaristuste kohta (III kd. t.l. 17-18) ning otsusega 01.08.2002 a. haldusõiguserikkumise asjas, millega on N.K-d karistatud rahatrahviga summas 6000 krooni sõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, (III kd. t.l. 14) on tõendatud N.K varasem karistatus mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis. Kuna väärteokaristus oli 11.12.2005 a. Karistusregistriseaduse § 25 ja § 26 kohaselt kustumata ja kustutamata seoses N.K poolt pärast nimetatud rikkumist uute väärtegude toimepanemisega (05.02.2003 a., 04.05.2004 a., 08.07.2004 a., 26.12.2004 a.), siis oli N.K puhul tegemist isikuga, kes omas kehtivat karistust samasuguse teo toimepanemise eest. Nimetatud rikkumiste eest kohaldatud karistused olid küll täitmisele pööratud, kuid 11.12.2005 a. seisuga veel tasumata (III kd. t.l. 49-50, 63-67). KarS § 424 objektiivseks küljeks on isiku poolt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ajal kui tal on kehtiv karistatus samasuguse teo toimepanemise eest. Kuna N.K juhtis 11.12.2005 a. mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis ja seda ajal kui tal oli kehtiv karistatus samasuguse teo toimepanemise eest, siis esinevad tema käitumises KarS § 424 objektiivse koosseisu tunnused. Subjektiivsest küljest on N.K käitumine hinnatav kuriteo toimepanemisena otsese tahtlusega, kuivõrd N.K juhtis mootorsõidukit tahtlikult, pärast alkoholi tarvitamist. Seega lähtudes eeltoodust, on leidnud tõendamist täielikku tõendamist N.K poolt kuriteo toimepanek 11.12.2005 a. toimunud kuriteoepisoodis KarS § 424 järgi. Järgnevalt analüüsib kohus süüdistust KarS § 422 lg 2 ja § 424 järgi 13.08.2006 a. Pärnu maakonnas, Vändra vallas, Pärnu – Rakvere – Sõmeru maanteel toimunud liiklusõnnetuse ja alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise osas. KarS § 422 lg 2 süüteo koosseisu moodustavad mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, millega ettevaatamatusest põhjustati kahe või enama inimese surm. N.K-le on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus selles, et ta rikkus mootorsõidukit Honda Civic juhtides järgmisi liiklusnõudeid – juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis (rikkus sellega Liiklusseaduse § 20 lg 3,4 ja Liikluseeskirja § 76 p 1,3), ületas lubatud sõidukiirust juhtides sõidukit lubatud kiirusest (100 km/

1. h)suurema kiirusega, hinnanguliselt kiirusega 212 km/h (rikkus Liikluseeskirja § 124 p 2), ei kohandanud oma sõidukiirust selliseks, mis arvestaks tema sõidukogemusi ja teeolusid, et ta oleks suutnud peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees, kuivõrd Liikluseeskirja (LE) § 123 kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma kui tingimused seda nõuavad (rikkus Liikluseeskirja § 123), juhtis sõiduautot liikudes vastassuunavööndis sõidutee ääre lähedal, kuigi asulavälisel teel tuleb sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal (rikkus Liikluseeskirja § 110). Nimetatud rikkumiste tulemusena põrkas N.K juhitud sõiduk kokku peateele vasakpööret lõpetava sõiduautoga Chrusler Vision. Liiklusõnnetuse tagajärjel said surmavaid vigastusi Chrysleris viibinud kolm sõitjat, samuti sai eluohtlikke kehavigastusi N.K sõidukis juhi kõrvalistmel viibinud kaassõitja K.K. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, kes juhtis 13.08.2006 a. Pärnu – Rakvere – Sõmeru maanteel liiklusõnnetuse toimumise ajal mootorsõidukit Honda Civic, kuivõrd N.K on kogu kriminaalmenetluse ajal tunnistanud, et nimetatud mootorsõidukit juhtis tema. Asja kohtulikul uurimisel kinnitas kannatanu K.K samuti, et liiklusõnnetuse toimumise ajal istus tema juhi kõrvalistmel, sõidukit juhtis aga süüdistatav N.K. -Kriminaalmenetluse käigus K.K suhtes läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga 28.08.2006 a. (II kd. t.l. 60-64) on kindlaks tehtud, et kannatanul esinesid rindkerel paremast õlast põiki üle rindkere, samuti alakõhul hematoomid turvavööst. Kuna juhi kõrvalistuja turvavöö asend on kinnitatud kujul paremalt õlalt suunaga põiki üle rindkere ja kõhu alla vasakule, siis viitavad eeltoodud vigastused kannatanu viibimisele liiklusõnnetuse toimumise hetkel juhi kõrvalistuja kohal. 6 1-07-3684 Sõiduauto Honda Civic vaatluse ja sõiduauto Liiklustehnilise ekspertiisiga on tuvastatud, et sõiduauto Honda Civic juht oli turvavööga kinnitamata, juhi kõrvalistuja, kaassõitja aga kinnitatud (II kd. t.l. 82). N.K suhtes läbiviidud isiku kohtuarstliku ekspertiisiga on tuvastatud, et N.K-l esinenud kehavigastused võisid olla saadud auto salongist juhikohalt väljapaiskumisel (II kd t.l. 52-56). Nimetatud asjaolu kinnitab seda, et liiklusõnnetuse hetkel juhtis sõidukit Honda Civic N.K , kuna juhi kohal viibinud ja turvavööga kinnitamata N.K paiskus sõidukist kokkupõrke tagajärjel välja. Seega, lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtis liiklusõnnetusse sattunud sõiduautot Honda Civic N.K. Liiklusõnnetuse osas on N.K-le esitatud süüdistus järgmiste mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade rikkumises Liiklusseaduse ja Liikluseeskirjade järgi – mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, s.o. rikkumises LE § 76 p 1,3 ja Liiklusseaduse § 20 lg 3,4 järgi, mootorsõiduki juhtimises lubatud sõidukiirust ületades, s.o. rikkumises LE § 124 p 2 järgi, mootorsõiduki juhtimisel ebaõiges sõidukiiruse valikus, s.o. rikkumises LE § 123 järgi ning mootorsõiduki juhtimises vastassuunavööndis, s.o. rikkumises LE § 110 järgi. Asja kohtulikul arutamisel ei vaidlustanud N.K seda, et ta juhtis sõidukit alkoholijoobe seisundis, samuti võttis ta omaks, et ületas lubatud sõidukiirust. Liikluseeskirja § 76 p 1,3 ja Liiklusseaduse § 20 lg 3,4 kohaselt ei tohi mootorsõiduki juht olla alkoholijoobes. Kohus leidis, et N.K juhtis liiklusõnnetuse toimumisel sõidukit alkoholijoobe seisundis. Nimetatud asjaolu kinnitavad järgmised kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid - Süüdistatava enda ütlused, mille kohaselt viibis ta liiklusõnnetusele eelneval ajal Pärnus XXXXXXXXX toimunud sünnipäeval, kus tarvitas enda ütluste kohaselt alkoholi juues ära pitsi viina ning pokaali veini. Süüdistatav lahkus sünnipäevalt umbes kella 19.00 – 20.00 paiku, et sõita Rakverre. -Pärnu Haigla poolt N.K-lt võetud vereproovist, mille kohta on koostatud bioloogiliste vedelike uuringu akt nr. 436 14.08.2006 a. (I kd. t.l. 269) nähtub, et N.K on suunatud dr. R poolt vereanalüüsile, kuna meediku eelduste kohaselt esines uuritaval keskmine alkoholijoove. Uuringu tulemusena on N.K-l tuvastatud 2,34 promilline alkoholijoove, mis vastaski eeldatavale keskmisele joobeastmele. Kuna süüdistatav ei ole nimetatud joobe tuvastamist vaidlustanud, on eeltoodud akt arvestatav tõend hindamaks seda, et süüdistatav oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes. Kohtu hinnangul ei saa antud juhul jätta tähelepanuta ka seda, et N.K-l on tuvastatud 2,4 promilline alkoholijoove, mis vastab keskmisele joobeastmele ja on lähedane raskele joobeastmele. Seega on kohtu hinnangul tõenäoline, et süüdistatav oli joobeseisundis, kuna ei ole tõenäoline, et vereanalüüs oleks näidanud täiesti ebaõigesti joobe esinemist ning seda veel nii suures koguses. -Kohtu hinnangul ei saa jätta tähelepanuta N.K-l esinenud joobeseisundi hindamisel ka teisi kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kannatanu K.K ütluste kohaselt viibis ta koos süüdistatavaga ööl vastu pühapäeva, (s.o. 13.augustit 2006
2. a)Pärnus ööklubis, kust lahkuti alles varahommikul kella 3 paiku. Ööklubis tarvitasid nad alkoholi. Pühapäeval, s.o. 13. augusti õhtul viibiti alates kella seitsmest klubis XXXXX sünnipäeval, kus pakuti ka alkoholi. Kannatanu ütluste kohaselt jõi tema seal veini, samuti tarvitas alkoholi (valget veini) N.K . Millises koguses ja kui palju süüdistatav täpselt jõi, seda kannatanu tähele ei pannud. Kannatanu ütlused kinnitavad N.K poolt alkoholi tarvitamist vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist. -Tunnistaja A.P ütluste kohaselt sattus ta vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist sündmuskohale ja aitas meesterahvast (s.o. N.K-d ) kummuli olnud autost välja tõmmata. Tunnistaja kinnitas, et autost välja aidatud mehe juures oli tunda alkoholilõhna. 7 1-07-3684 -Tunnistaja H.K ütluste kohaselt sattus ta möödasõitjana pärast liiklusõnnetuse toimumist sündmuskohale. Meditsiinitöötajana läks ta sündmuskohale võimalikke kannatanuid abistama. Tunnistaja ütluste kohaselt oli seal viibinud ja liiklusõnnetuses kannatada saanud N.K purjus ja rahutu. Seda, et N.K oli alkoholijoobes kinnitasid tunnistaja ütluste kohaselt järgmised tunnused - silmade pupillid olid laienenud, pilk oli ekslev, samuti ei orienteerunud ta ajas ega ruumis. Meditsiinitöötajast tunnistaja kinnitusel ei olnud eeltoodud tunnused tingitud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud šokist, vaid need viitasid alkoholijoobe tunnustele. Kuna tunnistaja H.K puhul on tegemist meditsiinitöötajaga, siis ei ole kohtul alust kahelda tema ütlustes selle kohta, et N.K-l esinesid alkoholijoobe tunnused. -Tunnistaja T.T, kes samuti pärast liiklusõnnetust sündmuskohal viibis ütluste kohaselt oli liiklusõnnetusse sattunud N.K alkoholijoobes, kuna tema juures oli tunda alkoholilõhna. Kohus leidis, et kõigi eeltoodud tunnistajate ütlused viitavad N.K-l esinenud välistele alkoholijoobe tunnustele, s.o. alkoholilõhn, orienteerumise häired, silma pupillide laienemine, ekslev pilk jm. Kohtu hinnangul ei teki tuntavat alkoholilõhna juhul kui isik on alkoholi tarvitanud väheses koguses. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et sünnipäevalt lahkumisest kuni liiklusõnnetuse toimumiseni oli möödunud ka teatud ajavahemik (hinnanguliselt 1-1,5 tundi). Kuivõrd veel ka siis oli märgata olulisi joobetunnuseid, pidi N.K-l esinenud alkoholijoove olema märkimisväärselt suur. Kuna tunnistajad tundsid alkoholilõhna süüdistatava N.K , mitte auto juurest, siis ei olnud alkoholilõhn tingitud avariilisest sõidukist väljavoolanud piiritust sisaldavast klaasipesuvedelikust (süüdistatava kaitsja seisukoht), vaid sellest, et N.K oli alkoholijoobes. -Kohtupsühhiaatria – psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr. XX/XX, milline viidi läbi süüdistatava N.K suhtes (II kd. t.l. 99-103) nähtub, et süüdistatav viibis ööl vastu 13.08.2006 a. kuni varahommikuni Pärnus ööklubis, kus tarvitas alkoholi ja oli enda hinnangul keskmises alkoholijoobes. Pärast ärkamist tundis ta nn. pohmelliseisundit. 13.08.2006 a. päeval tarvitas ta veel alkoholi juues päeva jooksul ära „paar õlut“. Samuti tarvitas ta alkoholi hiljem sünnipäevapeol. Ekspertide hinnangul oli N.K liiklusavarii toimumise ajal alkohoolse intoksikatsiooni seisundis. Eeltoodud asjaolud viitavad sellele, et N.K oli liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis. Seega, lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et N.K oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobe seisundis, tema kehalised ja psüühilised funktsioonid olid häiritud, kuna tema alkoholijoove oli märgatav ja äratuntav ka kõrvalistele isikutele. Seega on leidnud tõendamist N.K poolt LE § 76 p 1,3 ja Liiklusseaduse § 20 lg 3,4 nõuete rikkumine ning seda tahtliku teona, kuivõrd alkoholi tarvitamist ja sellele teadlikult järgnenud sõiduki juhtimine on tahtlikud teod. Kuna on tõendatud, et N.K juhtis 13.08.2006 a. mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis, on sellega täidetud ka talle KarS § 424 järgi esitatud süüteokoosseis, kuna N.K omas 13.08.2006 a. kehtivat karistust sama teo, s.o. alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest, mille karistusandmed ei olnud teo toimepanemise ajaks Karistusregistrist kustunud ega kustutatud. Süüdistuse osas, mis puudutab N.K poolt lubatud sõidukiiruse ületamist, s.o. Liikluseeskirja § 124 p 2 nõuete rikkumist leidis kohus järgmist - Kriminaalasja menetlusega on kindlaks tehtud, et liiklusõnnetuse toimumise kohas oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 100 km/h. Seega tuleb kohtul hinnata kas N.K sõidukit juhtides ületas lubatud suurimat sõidukiirust. Asja kohtulikul uurimisel N.K kiiruse ületamist ei vaidlustanud tunnistades, et ta kiirust ületas. Samas väitis ta asja kohtulikul uurimisel, et ei oska täpselt öelda kui suure kiirusega ta sõitis, kuna ta ei jälginud spidomeetri näitajaid. -Kriminaalasja kohtueelses menetluses läbiviidud Liiklustehnilise ekspertiisiga (akt nr. LL-2178 1-07-3684 06/4523, II kd. t.l. 75-83) on ekspertide poolt kindlaks tehtud, et süüdistatava poolt juhitud sõiduauto Honda Civic sõidukiirus oli kokkupõrke hetkel suurusjärgus 212 km/h. Nimetatud kiirus ületab oluliselt, s.o. 2,12 kordselt ning 112 km/h võrra suurimat antud teelõigul lubatud sõidukiirust. Kohtul ei ole alust kahelda ekspertide poolt antud arvamuses ning nende poolt arvamuse kujundamisel kasutatud arvestusmetoodikas. -Ülaltoodud ekspertiisiaktile lisatud fototabelist nr. 6 nähtub (II kd. t.l. 89), et N.K juhitud sõiduauto Honda Civic spidomeetri osuti on liiklusõnnetuse hetkel kinni kiilutud näitaja 222 km/h juures, sõiduauto tahhomeetri osuti aga näitaja „6“ juures. Kuna eelnimetatud osutid on kinni kiilunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tugeva löögi tagajärjel, viitavad nad kohtu hinnangul liiklusõnnetuse hetkel fikseeritud kiiruse näitajatele. Kuna üldteada asjaoluna fikseerivad sõidukite spidomeetrid sõiduki sõidukiirust tegelikkusest veidi suuremana, vastab spidomeetriga fikseeritud näitaja „222“ hinnanguliselt ekspertide poolt väljaarvutatud sõidukiirusele 212 km/h. -Kannatanu K.K kohtus antud ütluste kohaselt sõitis süüdistatav suure kiirusega, kuna kogu aeg sõideti teistest sõidukitest mööda. Milline täpne kiirus oli, seda kannatanu ei teadnud, kuna ei vaadanud spidomeetrit. Asjaolu, et süüdistatav sõitis kiiresti kinnitas kannatanu ka ütlusega, et suure kiiruse tõttu oli tal väike kartus ning nn. adrenaliinitaseme tõus“. Kohtu hinnangul kinnitavad ka kannatanu ütlused kaudselt lubatust suurema kiirusega sõitmist süüdistatava poolt. -Tunnistaja T.K ütluste kohaselt liikles ta jalgrattaga Pärnu – Rakvere maanteel suunaga Pärnu poole. Umbes kella 21.30 paiku sõitis talle tohutu kiirusega vastu punast värvi sõiduauto. Arvestades seda, et tunnistaja viibis nimetatud hetkel umbes 5 kilomeetri kaugusel liiklusõnnetuse toimumise kohast ning hinnanguliselt samal ajal, mõni minut hiljem toimus liiklusõnnetus, oli punase auto puhul tegemist N.K juhitud sõidukiga. -Tunnistaja T.T ütlustel viibis ta 13.08.2006 a. õhtul politseitöötajana tööülesannete täitmisel ning oli patrullis Pärnu – Rakvere – Sõmeru maanteel. Ajal kui tunnistaja vormistas kinnipeetud liikluseeskirjade rikkujale protokolli, möödus suunaga Pärnust Rakvere poole politseiautost suure kiirusega punast värvi sõiduauto. Kiirusemõõtjaga olnud abipolitseinik L.L teatas seepeale, et sõiduki kiirus oli 201 km/h. Umbes 4-5 minuti pärast teatati, et 12 kilomeetri kaugusel toimus liiklusõnnetus. Kohtu hinnangul viitab niivõrd lühikese ajaga 12 kilomeetri kaugusele jõudmine ilmselgelt sõiduki suurele kiirusele. -Tunnistaja L.L ütluste kohaselt viibis ta 13.08.2006 a. õhtul abipolitseinikuna koos politseitöötajatega liiklusjärelevalve patrullis Pärnu – Rakvere maanteel, kui Pärnu poolt tuli väga suurel kiirusel punast värvi sõiduauto, millel L.L kiirusemõõtmisvahendiga „Stalker ATR“ mõõtis sõidukiiruseks esmalt 188 km/h ning mõni hetk hiljem juba 201 km/h. Kuna sõiduki kiirus oli väga suur, püüdis L.L seda peatada, kuid see ei õnnestunud. Umbes 5-6 minuti pärast teatati liiklusõnnetusest Vändra lähedal Kalmaru teeristil. Tunnistajate T.T ja L.L ütlustest järeldub, et möödasõitnud ning ilmselgelt lubatud sõidukiirust ületanud sõiduk oli N.K juhitud sõiduk, kuna tema juhitud sõiduk möödus samal ajal politseinikest. Kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et samal ajal ning kohas liikles veel samasugune, punast värvi oluliselt lubatud sõidukiirust ületanud sõiduauto. L.L poolt mõõdetud sõidukiirust 201 km/h ei saa antud juhul küll pidada tõenduslikult eeltoodud sõidukiirust kinnitavaks tõendiks, kuid kohtu hinnangul viitab see siiski olulisele lubatud suurima kiiruse ületamisele N.K poolt. Kuivõrd on tuvastatud, et mõne minuti pärast toimus sama sõidukiga liiklusõnnetus ning ekspertiis on hinnanud sõiduki kiiruseks liiklusõnnetuse hetkel 212 km/h, on tõenäoline, et N.K ületas olulisel määral lubatud sõidukiirust juba varem, maanteel patrullinud politseitöötajatest möödumisel. Olulisel määral kiiruse ületamisele tema poolt viitavad ka L.L ütlused selle kohta, et ka visuaalselt võis fikseerida seda, et sõiduk ületas oluliselt lubatud suurimat kiirust, kuivõrd 9 1-07-3684 liiklemine kiirusega ca 200 km/h tunnis on suure kiirusena fikseeritav ka visuaalselt, ilma mõõtevahendit kasutamata. -Tunnistaja H.K ütlustel sõitis ta 13.08.2006 a. Pärnust Rakvere suunas kiirusega 110 km/h, kui temast tegi väga suurel kiirusel möödasõidu punast värvi sõiduauto. Umbes 15 minuti pärast jõudis tunnistaja liiklusõnnetuse kohta, kus nägi, et punane auto oli sattunud liiklusõnnetusse. Kohtu hinnangul oli suurel kiirusel (tunduvalt üle 110 km/
3. h)sõitnud punase sõiduauto puhul tegemist N.K juhitud sõidukiga. -Tunnistaja A.H ütluste kohaselt parkis ta 13.08.2006 a. õhtul oma sõiduki Pärnu – Rakvere maanteele nn. „Jaansoni raja“ algusesse silla juurde. Tunnistaja nägi, kuidas punast värvi Honda Civic möödus suurel kiirusel bussist ületades suurel kiirusel kahte tee topeltjoont. Suure kiiruse tõttu muutus sõiduk nö. alajuhitavaks libisedes otse edasi, kuigi sõiduki esirattad olid keeratud asendis. Tunnistaja ütlustel sai juht sõiduki juhtimise kontrolli alla ning jätkas suurel kiirusel edasiliikumist. Ajakirjanduses avaldatud teabe põhjal sai tunnistaja hiljem teada, et sama marki, värvi ning numbrimärgiga auto sattus veidi hiljem Vändra lähistel liiklusõnnetusse. Tunnistaja ütlustest järeldub, et suurel kiirusel liigelnud punane Honda Civic oli N.K juhitud sõiduk. Kohus leidis, et tunnistajate T.K, T.T, L.L, H.K ja A.H ütlused kinnitavad, et N.K , juhtides 13.08.2006 a. sõiduautot Honda Civic ületas kogu oma teekonna jooksul Pärnust Vändra lähisteni oluliselt lubatud suurimat sõidukiirust. Nimetatud asjaolu kinnitab kohtu hinnangul ka ekspertide arvamust, mille kohaselt oli Honda Civicu kiirus liiklusõnnetuse hetkel 212 km/h, kuivõrd on ebatõenäoline, et juba enne liiklusõnnetust suurel kiirusel liigelnud N.K oleks vahetult enne liiklusõnnetust äkki hakanud liiklema lubatud sõidukiirusega ning eksperdid oma arvamuses omistanud talle ebaõigesti suure sõidukiiruse 212 km/h. Seega, lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et on tõendamist leidnud N.K poolt lubatud sõidukiiruse olulisel määral ületamine ning sellega Liikluseeskirja § 124 p 2 nõuete rikkumine. Järgnevalt tuleb kohtul analüüsida kas N.K , ületades oluliselt lubatud suurimat sõidukiirust sõites hinnanguliselt kiirusega 212 km/h, rikkus LE § 123 nõudeid. N.K rikkus süüdistuse kohaselt LE § 123 nõudeid sellega, et ta ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi ja teeolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. LE § 123 kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. LE § 123 täitmine tähendab seda, et juht peab arvestama liiklusoludega, mis hõlmab peale sõidukogemuse, tee seisundi ja muu arvestamise ka teiste liiklejate käitumisega arvestamise. Seega on juhil kohustuseks kohandada oma sõidukiirus selliseks, et liiklusohu ilmnemisel oleks võimalik liiklusõnnetust vältida, s.o. liikumiskiirus peab olema selline, mis võimaldaks sõiduki peatada vajaduse korral mistahes teele ilmunud takistuse ees. Asja kohtulikul uurimisel avaldas süüdistatav, et ta märkas teist sõidukit (s.o. Chryslerit) nö. „nõks enne kurvi“, s.o. Fototabelist nr. 10 (II kd. t.l. 93) nähtub, et Pärnu poolt ristmikule lähenedes on laugjas vasakkurv, millele järgneb enne ristmikuni jõudmist sirgem teelõik. N.K eeltoodud ütlusest järeldub, et ta märkas ristmikule väljasõitvat Chryslerit juba varakult, hinnanguliselt mitusada meetrit enne ristmikku. Seega ei saanud vahemaa tema ja teise sõiduauto vahel olla „liiga väike“ (N.K ütlused juhtunu kohta kohtus) teise sõiduki märkamise hetkest võtmaks ette meetmeid kokkupõrke vältimiseks. Liiklustehnilise ekspertiisi arvamuse kohaselt asus Honda Civic hetkel, kui Chrysler alustas ristmikule väljasõitu hinnanguliselt 124 kuni 247 m kaugusel kokkupõrke kohast ((II kd. t.l. 81). Seega oli N.K-l võimalus sõidukiirust vähendada ning sellega kokkupõrget vältida, mida ta aga ei teinud. 10 1-07-3684 Samas, kuna kohus on juba eeltoodud tõenditega leidnud kinnitust N.K poolt olulisel määral lubatud sõidukiiruse ületamises, tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava poolt juhitud sõiduki sõidukiirus oli LE § 123 ettenähtud nõuete täitmiseks liiga suur. Liiklusoludele vastava kiiruse kohandamise nõue on täidetud siis, kui juhi poolt kohandatud kiirusega on reaalne võimalus sõiduk enne takistust ohutult peatada ja kokkupõrget vältida. Kindlakstehtud sõidukiiruse 212 km/h juures on see aga ilmselgelt võimatu, kuna ekspertide hinnangul on selliselt kiiruselt arvutuslik peatusteekond 313,2 meetrit (II kd. t.l. 81). Kohtu hinnangul rikkus süüdistatav LE § 123 nõudeid, kuna liiklemine lubatust üle kahe korra suurema sõidukiirusega on ilmselgelt mittenõuetekohane sõidukiirus. Sellise kiiruse juures ei arvestanud ta teeolusid, mis olid kohandatud liiklemiseks suurima kiirusega 100 km/h, teisi liiklejaid, kes sattusid ilmselgelt ohtu taolisel kiirusel liiklemisest ega ka lähenemist ristmikule, kus võisid liigelda teised sõidukid või liikuda jalakäijad. Süüdistuse kohaselt on N.K-le omistatud veel Liiklusseaduse § 110 nõuete rikkumine, mille kohaselt tuleb asulavälisel teel sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal. Samas on kohtueelse menetlusega kindlaks tehtud, et süüdistatav juhtis kokkupõrke hetkel sõidukit vastassuunavööndis sõidutee vasaku ääre lähedal. Süüdistatava N.K enda hinnangu kohaselt liikus ta kokkupõrke hetkel küll vastassuunavööndis, kuid seda seetõttu, et püüdis vältida kokkupõrget kõrvalteelt peateele ette liikunud teise sõiduautoga. -Protokollist sündmuskoha paikliku vaatluse kohta (I kd. t.l. 87-88), sündmuskoha skeemist (I kd. t.l. 103) ning fototabelitest (I kd. t.l. 90-101) nähtub sõidukite paiknemine kokkupõrke järgselt ja sündmuskoht, ristmik. Skeemist järeldub, et Pärnu poolt Rakvere suunas liigeldes (N.K juhitud sõiduki liikumissuund) on kaks sõidurada – parempoolne nn. aeglustusrada, millelt saab teha parempööret Vändra suunas ning vasakpoolne sõidurada liiklemiseks otsesuunas. Ristmikul eraldab suunavööndeid ohutussaar, mille ületamine möödasõiduks on keelatud. Liiklustehnilise ekspertiisi akti kohaselt (I kd. t.l. 75-82) paiknes sõiduauto Honda Civic kokkupõrke hetkel paralleelselt vastassuunavööndi sõidusuuna sõidutee äärejoonega. Pärnu poolt liigeldes on sõidutee enne ristmikku kerge kaldega vasakule. Ekspertide hinnangul olid sõidukid kokkupõrke hetkel teineteise suhtes väiksema kui 90 kraadise nurga all nii, et esmane kontakt toimus sõiduauto Chrysler vasakpoolse esiposti piirkonna ja sõiduauto Honda Civic vasakpoolse esinurga vahel. Kokkupõrke hetkel liikus sõiduauto Honda ligilähedaselt paralleelselt sõiduteega (I kd. t.l. 77). Võttes arvesse asjaolu, et N.K juhitud sõiduauto liikus kiirusega 212 km/h, pidanuks süüdistatava poolt väidetud manööver ristmikule välja sõitnud teise sõidukiga kokkupõrke vältimiseks toimuma mitte rohkem kui 1-2 sekundit enne kokkupõrget. Kuna niivõrd lühikese ajavahemiku jooksul ei oleks sõiduauto Honda suutnud esialgset liikumistrajektoori taastada, oleks sellisel juhul sõidukid kokkupõrke hetkel pidanud paiknema teravama nurga all. Samuti on eksperdid asunud seisukohale, et sõiduauto Chrysler väljasõidul ühtlase kiirusega ca 32,6 km/h (ekspertiisi poolt kindlakstehtud Chrysleri sõidukiirus kokkupõrke hetkel, I kd. t.l. 81) ehk 2,1 sekundi jooksul ei olnud sõiduauto Honda juhil arvestades juhi keskmist reaktsiooniaega, sidestust ja manöövri ulatust tee ristsuunas tehniliselt võimalik sooritada manöövrit pärisuunavööndi keskosalt vastassuunavööndi vasakpoolse ääre lähedale paralleelselt teega (I kd. t.l. 80). Eeltoodust järeldub, et N.K ei suunanud enda juhitud sõidukit vastassuunavööndisse mitte vahetult enne kokkupõrget, s.o. siis kui ristmikule ilmus teine sõiduk, vaid ta tegi seda juba varem. -Ekspertiisiarvamusega lähevad kokku kannatanu K.K kohtus antud ütlused selle kohta, et süüdistatav keeras esmalt auto vastassuunavööndisse, pärast mida nägi kannatanu ristmikule välja sõitnud autot. -Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, mille kohaselt sõitmisel suure kiirusega aheneb juhi 11 1-07-3684 vaateväli ning halveneb sõiduki teelpüsivus. Läbides suurel kiirusel enne ristmikku asuvat kurvi, tekib juhil instinktiivne vajadus kurvi raadiust vähendada (n.ö. „lõigata“) ning läbida kurv vastassuunavööndi kaudu. Nii süüdistatava N.K kui kannatanu K.K ütluste kohaselt sõitis Chrysler esmalt ristmikule välja, peatus hetkeks ning liikus seejärel edasi. Antud asjaolu viitab see sellele, et Chrysleri juht nägi ristmikule välja sõites vasakult kurvist väljunud Hondat lähenemas. Olles jõudunud juba ületada parempoolse sõiduraja, peatus Chrysler tee keskel. Kohtu hinnangul asus Honda vastassuunavööndis, kuna vastasel juhul ei oleks Chrysler seisatanud, vaid lõpetanud vasakpöörde, sest liikunuks Honda parempoolsel sõidurajal, poleks Chrysleril esinenud takistusi manöövri lõpetamisel. Seega, tuleb asuda seisukohale, et Chrysleri vasakpööret takistas vastassuunavööndis liigelnud sõiduauto Honda. Lähtudes eeltoodust ja ekspertide antud arvamusest, mille kohaselt oli Honda poolt ootamatu liikumistrajektoori muudatus tehniliselt võimatu, tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava juhitud sõiduk ei suundunud vastassuunavööndisse vahetult enne kokkupõrget, vaid ta tegi seda juba enne, n.ö. sirge alguses, rikkudes sellega Liikluseeskirjade § 110 nõudeid. Seega, on leidnud tõendamist N.K poolt Liikluseeskirjade nõuete rikkumised LE § 76 p 1,3 ja Liiklusseaduse § 20 lg 3,4, LE § 124 p 2, LE § 123 ja LE § 110 järgi. Järgnevalt analüüsib kohus seost toimepandud rikkumiste ning sellega saabunud tagajärgede vahel. N.K-le süükspandud KarS § 422 lg 2 koosseisuliseks asjaoluks on liiklusõnnetuse tagajärjel kahe või enama isiku surma põhjustamine. Kriminaalmenetluse käigus läbiviidud kohtuarstlike ekspertiiside põhjal tuleb asuda seisukohale, et Chrysleris viibinud isikute R.K, T.J ja S.K surma põhjuseks olid liiklusõnnetuses saadud hulgivigastused (II kd. t.l. 9-20, 23-31, 34-47). Samuti sai liiklusõnnetuse tagajärjel elule ohtlikke tervisekahjustusi K.K, kellel esinesid 28.08.2006 a. kohtuarstliku ekspertiisi akti nr. 46 kohaselt (II kd. t.l. 60-64) peensoole rebend koos sellele järgnenud kõhukelmepõletikuga, parema jala reieluu diolüüsiosa killunemisega murd koos suure varba nihestusega, rindkere põrutus paremalt rangluu ja I roide, vasemalt V, VI roide murru ja kahepoolselt kopsupõrutuse koos õhkrinnaga ning nahamarrastustega paremalt õlalt põiki vasakult alla ja ristiselt alakõhu piirkonnas. Ekspertide hinnangul oli eeltoodud tervisekahjustuste puhul tegemist elule ohtlike tervisekahjustustega ja nende kestvuseks on ligikaudu üks aasta (II kd. t.l. 64). Eeltoodud asjaoludega on täidetud KarS § 422 lg 2 ettenähtud süüteo koosseisuline tagajärg. Tuvastamaks N.K süüd kuriteo toimepanemises KarS § 422 lg 2 järgi on vajalik hinnata kas esines põhjuslik seos teo ja tagajärje, s.o. juhi poolt liikluseeskirjade rikkumise ja saabunud tagajärje, s.o. kolme isiku surma ning ühele isikule raske tervisekahjustuse tekitamise vahel. Asja kohtulikul uurimisel tunnistas süüdistatav küll seda, et põhjustas raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse, kuid ei tunnistanud seda, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli temapoolne alkoholijoobes sõiduki juhtimine ja kiiruse ületamine. Liiklustehnilise ekspertiisi kohaselt olid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõidukid tehniliselt korras, mistõttu on liiklusõnnetuse toimumine sõidukite tehniliste vigade tõttu välistatud. Riigikohtu lahendi 3-1-1-94-02 kohaselt (Valeri Kostjuki asi) tuleb, hindamaks põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel kohtul hinnata kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, kuna vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamise või surma põhjustamisega. Samuti tuleb selgitada kas LE kohaselt võis kannatanust liikleja viibida sellel tee osal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas süüdistatav sõiduki juhina võis või pidi kannatanu sellel 12 1-07-3684 kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud tehniliselt võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud liikluseeskirja rikkumisi toime pannud. Neid asjaolusid, eriti aga liiklusõnnetuse kohta, kujunenud liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist tuleb hinnata komplektselt kõigi teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Sündmuskoha vaatlusprotokollist, skeemist sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde (I kd. t.l. 103, 109-116) ning fototabelitest nr. 5 ja 10 (II kd. t.l. 88,93) nähtub, et liiklusõnnetus toimus hea nähtavusega ristmikul, millel kõrvalteelt peateele, s.o. Pärnu – Rakvere – Sõmeru maanteele väljasõidu ees oli liiklusmärk 221 „anna teed“. Nimetatud liiklusmärk kohustab juhti andma teed ristuval teel sõitvale juhile, kuid ei kohusta erinevalt märgist 222 „peatu ja anna teed“ ilmtingimata peatuma. Kohtu hinnangul on märgi „anna teed“ mõte ning eesmärk tagada kõrvalteelt peateele sõidu ohutus andes eesõiguse peateel liiklevatele sõidukitele. Ülejäänud osas, s.o. kas peatuda enne ristmikule väljasõitu või ületada ristmik n.ö. käigu pealt, jätab liiklusmärk valikuvõimalused kõrvalteelt peateele väljasõitjale. Hindamaks liiklusõnnetuses osalenud sõiduki Chrysler juhi käitumist on kohtu hinnangul oluline Liiklustehnilise ekspertiisi arvamus (II kd. t.l. 80), mille kohaselt kulunuks N.K juhitud sõiduautol Honda lubatud maksimaalsel sõidukiirusel (100 km/
4. h)liigeldes ristmikuni jõudes selle vahemaa läbimiseks selline ajavahemik, mille jooksul oleks teine sõiduk, s.o. Chrysler jõudnud pöörde lõpetada ja ristmiku vabastada. Samas on eksperdid asunud seisukohale, et kokkupõrget ei oleks toimunud ka Honda tegeliku liikumiskiiruse 212 km/h juures, kui Honda oleks liikunud pärisuunavööndis. Süüdistatava N.K ja kannatanu K.K ütluste kohaselt sõitis Chrysler esmalt ristmikule, peatus ning liikus seejärel edasi. Eeltoodud ütlustest ja ekspertide arvamusest tuleneb, et Chrysler jõudis vabastada sõiduauto Honda jaoks tema suunavööndi. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et kokkupõrge toimus Honda liiklemissuunda arvestades tema suhtes vastassuunavööndis, kus Honda ekspertide (II kd. t.l. 81) ja ka kohtu hinnangul paiknes juba varem, s.o. enne kui Chrysler peateele välja sõitis. Seega ei kujutanud Chrysleri juhi käitumine – kõrvalteelt peateele väljasõit Hondale mingit ohtu, millest tulenevalt on välistatud ka temapoolne LE § 159 sätete rikkumine. Kuna ekspertide hinnangul oleks Honda liiklemisel lubatud sõidukiirusega (100 km/
5. h)liiklusõnnetus olnud välistatud, oli Honda juhi N.K käitumine lubatud kiirust ületades põhjuslikus seoses saabunud tagajärje, s.o liiklusõnnetuse tekitamisega. Samuti saanuks ta õigel liikumiskiirusel liigeldes ning õigeid juhtimisvõtteid kasutades vältida liiklusõnnetust. Liikluseeskirja § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad kõik liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirjade nõudeid. Eeltoodust lähtudes tuleb hinnata kas sõiduauto Chrysler juht R.K sai või pidi ette nägema Honda juhi õigusvastast käitumist. Toimikusse lisatud fototabelist nr. 10 (II kd. t.l. 93) nähtub, et Pärnu – Rakvere maantee suundub u. 150 m kaugusel paremale ning suunavööndid sulavad ühte. Seega ei olnud Chrysleri juhil võimalik näha, et Honda liigub vastassuunavööndis. Nähes ohtu, püüdis Chrysleri juht ületada ristmikku, vabastada sellega Honda suunavööndi ja liikuda üle ristmiku teelt välja. Nimetatud käitumist ei saa Chrysleri juhile ette heita, kuna liiklusohutuse mõttes on ristmiku võimalikult kiire vabastamine igati põhjendatud. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et N.K juhitud sõiduauto Honda liikles kiirusega 212 km/h. Samas liikles ta Chrysleri juhi suhtes peateel. Kohtu hinnangul on liiklemine sellisel kiirusel, mis ületab 2,12 kordselt lubatud suurimat sõidukiirust ja sõiduk liigub kiirusega 59 meetrit sekundis ebatavaline ning teiste liiklejate jaoks ettearvamatu. Asunud ületama ristmikku, ei osanud ega saanudki Chrysleri juht eeldada Honda liikumist niivõrd suure kiirusega. Seega, Chrysleri juht, 13 1-07-3684 asudes manöövrit sooritama, oli õigustatud lähtuma nn. usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad, s.h. Honda juht, täidavad Liikluseeskirjade nõudeid. Kohtuliku uurimisega on tuvastamist leidnud, et süüdistatav valis võimalikest käitumisvariantidest sõitmise vastassuunavööndis ilma ilmnenud takistusele reageerimata ja kiirust vähendamata. Liiklusõnnetuse tagajärg – täielikult purunenud sõidukid, kolm hukkunut ning üks elule ohtlikke tervisekahjustusi saanu oli põhjuslikus seoses Honda suure sõidukiirusega. Kahtlusi ei ole selles, et väiksema sõidukiiruse korral ei oleks saabunud tagajärjed nii rasked olnud. Asja kohtulikul uurimisel järeldub süüdistatava ütlustest, et ta püüdis mööduda ristmikule väljasõitvast sõidukist eest. Samas ta oma kavatsusest suunatulega märku ei andnud. Nimetatud asjaolust tuleneb, et Chrysleri juht ei teadnud ega saanudki teada Honda juhi poolt ettevõetavast ohtlikust manöövrist mööduda Chryslerist suurel kiirusel tema eest. Kuna liiklemine vastassuunavööndis kujutas Chrysleri juhile ohtu, püüdis viimane olukorda päästa ristmiku ületamise ja teelt väljasõiduga, mis aga Honda suure kiiruse tõttu ebaõnnestus. N.K-l esinenud alkoholijoobe seose osas liiklusõnnetuse toimumisega leidis kohus järgmist – üldteadaoleva asjaoluna pärsib alkohol oluliselt kesknärvisüsteemi tegevust ja sellest lähtuvalt inimese käitumist liigutuste ning koordinatsiooniga seotud tegevuste suunamisel ja mehhanismide käsitlemisel. Samuti on alkoholijoobest tingituna häiritud reageerimiskiirus, meeleorganite taju ja nägemisteravus. Alkohol pärsib võimet autot juhtida nõrgendades ka kogenenud juhtide puhul nende orienteerumise ja tähelepanu võimet. Samuti tekitab alkohol joobes isikutel põhjendamatut enesekindlust. Viimane asjaolu väljendub ka süüdistatava N.K hinnangutes, kes nii kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi (II kd. t.l. 99-103) kui ka kohtulikul uurimisel on avaldanud, et ta ei tundnud end sõidukit juhtides olevat alkoholijoobes, samuti ei seganud asjaolu, et ta oli alkoholi tarvitanud teda sõidukit juhtimast. Nimetatud asjaoludest lähtuvalt ongi seadusandja kehtestanud keelu, mille kohaselt alkoholijoobes olev isik ei tohi juhtida mootorsõidukit (Liiklusseaduse § 20 lg 3). Asja kohtuliku uurimisega on tuvastatud, et süüdistatav juhtis 13.08.2006 a. sõiduautot Honda alkoholijoobe seisundis. Kuivõrd alkohol pärsib reageerimiskiirust ning ka võimet kriitilistes olukordades kiireid ning õigeid otsuseid vastu võtta, oli pärsitud ka N.K tegevus liiklusõnnetuse vältimisel. Erinevalt teise sõiduki, Chrysleri juhist, kes oli kaine ja kes püüdis adekvaatsete võtete, teelt väljasõiduga liiklusõnnetust vältida, ei teinud alkoholijoobes N.K midagi asjakohast selleks, et vältida liiklusõnnetust. Kohtu hinnangul oli ka sõitmine ülisuure, lubatud suurimast sõidukiirusest rohkem kui kaks korda kiirema sõidukiirusega tingitud N.K alkoholijoobest, kuivõrd on tõenäoline, et alkoholi mõjul tekkis tal põhjendamatu enesekindlus ning kadus kriitikavõime. Liiklustehnilise ekspertiisiga on tuvastatud (II kd. t.l. 75-82), et kokkupõrke hetkel olid sõidukid väiksema kui 90 kraadise nurga all – Honda liikumas vasakpoolsel äärel sõiduteega paralleelselt, Chrysler oli aga samal ajal juba esiotsaga sõiduteelt välja sõitnud püüdes teelt väljasõiduga kokkupõrget vältida. Seega, kui N.K oleks püüdnud pärast teise sõiduki märkamist pidurdada või kiirust vähendada, oleks teele sõitnud Chrysler saanud oma manöövri lõpetada ning liiklusõnnetust poleks toimunud. Samuti ei olnud Honda juhil mingeid takistusi suunduda sõidutee parempoolse ääre lähedale, kuivõrd kohtuliku uurimisega on tuvastatud, et seal ei liigelnud samal ajal teisi sõidukeid. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et on tõendamist leidnud ka põhjuslik seos N.K poolt teo, s.o. liikluseeskirjade rikkumise ning sellega tekitatud tagajärje, s.o. liiklusõnnetuse ja selle tagajärjel kahe või enama isiku (antud juhul kolme) surma ning ühele isikule elule ohtlike tervisekahjustuste põhjustamises. Subjektiivsest küljest on N.K käitumine Liikluseeskirjade rikkumisel hinnatav teo toimepanemisena otsese tahtlusega, kuivõrd N.K asus sõidukit juhtima tahtlikult, olles teadlik sellest, et ta on tarvitanud alkoholi. Samuti ei saa niivõrd olulisi ning ilmseid 14 1-07-3684 liikluseeskirjade rikkumisi nagu lubatud suurima kiiruse ületamine ca 112 km/h võrra ning sõitmist vastassuunavööndis pidada muuks kui tahtlikuks käitumiseks. Tagajärje osas eeldab KarS § 422 lg 2 koosseis ettevaatamatust, mis on ka antud juhul täidetud, kuivõrd keskmine inimene kujutab ette, et niivõrd suurel kiirusel ja alkoholijoobe seisundis liigeldes võivad saabuda rasked tagajärjed, sealhulgas ka surm. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega ei teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid, kuna ei esinenud hädakaitset, hädaseisundit ega kohustuste kollisiooni. Samuti on süüdistatava puhul tegemist täisealise isikuga, kelle suhtes läbiviidud kohtupsühhiaatria ja psühholoogia kompleksekspertiisiga on tuvastatud, et ta on võimeline osa võtma kriminaalasja kohtulikust arutelust, samuti kandma võimalikku mõistetavat karistust (II kd. t.l. 197-201). Kohus leidis, et ülaltoodu põhjal on leidnud täielikku tõendamist N.K poolt kuriteo toimepanemine ka KarS § 422 lg 2 järgi. Karistuse kohaldamisest. Karistuse kohaldamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü. Samuti peab kohus karistuse mõistmisel arvestama kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel N.K-le arvestas kohus järgmisi asjaolusid : Kriminaalasja kohtuliku uurimisega ei tuvastanud kohus N.K käitumises KarS § 58 ettenähtud karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendavate asjaoludena arvestas kohus N.K puhul KarS § 57 lg 1 p 1 kohaselt tekitatud materiaalse kahju vabatahtlikku hüvitamist asja kohtuliku arutamise käigus ning KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt puhtsüdamlikku kahetsust. Kriminaalkorras on N.K kohtulikult karistamata. Väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud kokku 10.-l korral (II kd. t.l. 223-225), kusjuures ühel korral ka pärast kautsjoni tasumist ja vahi alt vabanemist, s.o. käesoleva kriminaalasja menetlemise ajal. N.K-le varem kohaldatud väärteokaristusest nähtub, et ta on nii enne kui ka pärast kuritegude toimepanemist näidanud end hoolimatu ja liikluseeskirjadest mittelugupidava isikuna. N.K-l on olemas töökoht töötades XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXXX. Lähtudes eeltoodust ning asjaoludest, et N.K , kes on ka varem näidanud end distsiplineerimatu liiklejana, on antud kriminaalasjas süüdi raske esimese astme kuriteo toimepanemises, millega hukkus kolm noort inimest. Samuti tekitas N.K süülise käitumisega raskeid tervisekahjustusi ka temaga koos ühes sõidukis viibinud noorele naisterahvale. Eeltoodust tulenevalt ei ole tema karistamine võimalik muul viisil, kui reaalse vanglakaristusega. Karistuse määra valikul arvestas kohus lisaks rasketele tagajärgedele aga ka N.K puhul esinevaid karistust kergendavaid asjaolusid ning seda, et N.K sai ise samuti liiklusõnnetuse tagajärjel kannatada. Pärnu Haigla teatise kohaselt on N.K-l diagnoositud vasaku sääreluu murd, vasaku ja parema kopsu põrutus, õhkrind ja aju vapustus (I kd. t.l. 266). Kuna N.K puhul on tegemist noore, varem kriminaalkorras karistamata isikuga, siis ei ole kohtu hinnangul vajalik tema karistamine kannatanute poolt nõutud maksimaalses karistuse määras. Kohtu hinnangul tuleb kõike eeltoodut arvestades karistada N.K-d reaalse vanglakaristusega KarS § 422 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nimetatud karistusega tuleb lugeda kaetuks N.K poolt 11.12.2005 a. Tartu linnas KarS § 424 järgi toimepandud kuriteoga kohaldatav karistus. Kuivõrd N.K poolt 13.08.2006 a. toime pandud tegu vastab kahele eri süüteokoosseisule, on tegemist nn. ideaalkonkurentsiga, mille eest tuleb mõista üks karistus nii KarS § 424 kui ka KarS § 422 lg 2 järgi KarS § 63 lg 1 kohaselt. Kuna N.K poolt põhjustati väga raskete tagajärgedega liiklusõnnetus, tuleb tema puhul 15 1-07-3684 kohaldada lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Vältimaks korduvalt liiklusalaste õigusrikkumiste eest karistatud N.K poolt edaspidi taoliste rikkumiste toimepanemist, tuleb temale kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist maksimaalseks tähtajaks. KarS § 55 lg 1 kohaselt tuleb lisakaristust kohaldada nii põhikaristuse kandmise ajale, kui ka põhikaristuse kandmisele järgnevale ajale 3 aasta jooksul. Tsiviilhagi osas asus kohus järgmisele seisukohale: Kriminaalasja kohtulikul menetlemisel tasus N.K oma kaitsja kaudu kannatanutele materiaalse kahju katteks järgmised summad – R.K-le 21000 krooni ning Ü.K-le 35000 krooni. Kannatanute poolt on kohtulikul menetlemisel esitatud täiendavate kahjunõuetena R.K poolt 161297.99 krooni talle tekitatud materiaalse kahju ja 500000 krooni moraalse kahju nõudes. Ü.K poolt on esitatud nõuded 126215.80 krooni talle tekitatud materiaalse kahju, 163383 krooni saamata jäänud tulu ning 9700000 krooni moraalse kahju nõudes. Kriminaalasja menetlemisel esitati kannatanute poolt mahukad haginõuded. Asja kohtulikul uurimisel tõusetus seoses tsiviilhagidega hulgaliselt küsimusi, mida tsiviilhagejad asja kohtulikul uurimisel ammendavalt selgitada ei osanud. Eeltoodust tulenevalt asus kohus asja kohtulikul uurimisel seisukohale, et kuna kriminaalasjas on primaarne otsustada kriminaalõiguslikud küsimused süüdistatava süü osas, siis lähtudes kriminaalasja arutamise ökonoomikast ja ka vajadusest kriminaalasi ära lahendada mõistliku aja jooksul, on otstarbekas jätta tsiviilhagi lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kohus on ka seisukohal, et kannatanute poolt tasutud riigilõivud tuleb nende soovi korral üle kanda tsiviilkohtupidamisse või neile tagastada.