Obsah (17)

§ 113§ 404§ 403§ 416§ 101§ 164§ 8§ 76§ 82§ 402§ 1§ 406§ 4062§ 4034§ 100§ 1132§ 10

TAGASELJA KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 12.01.2026, Rakvere Tsiviilasja number 2-24-11386 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuse (919,04 euro) tasumata jäägilt alates 13.01.2026 kuni põhivõlgnevuse 919,04 euro tasumiseni.

1. Jätta rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 39,25 eurot, intressinõue 63,59 eurot, haldustasu nõue 19,60 eurot, viivisenõue 51,68 eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot.
2. Jätta menetluskulud 84% ulatuses kostja V.L kanda ja 16% ulatuses hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda ning välja mõista V.L-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks 436,80 eurot. 1
3. Välja mõista kostjalt V.L hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (436,80 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.
2. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded
3. Aktiva Finance Group OÜ esitas 25.07.2024 Viru Maakohtule hagi V.L vastu võlgnevuse nõudes.
4. Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid V.L ja AS Inbank Finance 20.07.2023 väikelaenu lepingu nr. XXXX, mille alusel sai kostja laenu 1000 eurot, intressi määraga 22,8% aastas ning lepingu krediidi kulukuse määraga 37,54% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 15.07.2026, osamaksete arvu, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuist lepingu haldustasu 4,90 eurot, kooskõlas

§ 404lg-ga 21.

Igakuise osamakse suuruseks oli 43,59 eurot. 2.1. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on omandanud teabe lähtudes

§ 403

⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Tulenevalt KAVS § 49 on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul 2 maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja esitab tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Pensioniregistrist: kostja keskmine sissetulek viiel viimasel kuul oli 850,44 eurot. Kostja märkis laenutaotluses oma sissetulekuks 900 eurot ja igakuisteks kohustusteks 210 eurot. Inbank Finance AS arvestas regulaarseteks majapidamiskuludeks 250 eurot kuus. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 43,59 eurot. Laenuandja on arvestanud kõiki kostja kulusid ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 346,85 eurot (850,44 – 210 – 250 - 43,59). Seega leiab hageja, et on tõendanud, et esialgne võlausaldaja on kogunud ja kontrollinud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on krediidiandja selgitanud laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on edastatud ka kirjalikult kliendile (laenuleping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Klient on sõlminud nimetatud lepingu ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on temale arusaadavad. 2.2. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 04.01.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt

§ 416lg-le 1.

25.01.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale e-tähtkirjana teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kostjal oli lepingust tulenev võlgnevus alates

1. osamaksest, s.o 15.10.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud
2. osamakseni, s.o 15.01.
3. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Käesoleval juhul puudub vaidlus ülesütlemise/lepingu lõpetamise hoiatuse ja teatise kätte saamise osas kostja poolt. Hageja poolt on tõendatud, et ülesütlemise hoiatus ja teatis on tehtud ning esialgse võlausaldaja poolt ka välja saadetud. 2.
4. AS Inbank Finance loovutas 30.01.2024 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatised nõude loovutamisest, mis saadeti kostjale lepingu sõlmimisel antud aadressile. 2.
5. Kostja sai laenu summas 1000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 41,71 3 eurot, seega on tasumata põhiosa summas 958,29 eurot. Kostjal oli põhiosa võlgnevus alates
6. osamaksest, s.o 15.10.
7. 2.
8. Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustes kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi. Lepingus on intressi määraks 22,8% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates
9. osamaksest, s.o 15.10.2023 kuni ülesütlemiseni s.o 25.01.2024 summas 77,19 eurot (18,21 + 18,41 + 17,43 + 17,60 + 5,54). Intress perioodi 16.01.2024 kuni 25.01.2024 eest on 5,54 eurot (875,18 x 22,8% / 360 x päevade arv 10). Kostja intressi tasunud ei ole. 2.
10. Vastavalt 20.07.2023 sõlmitud laenulepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu, mis oli 4,90 eurot kuus. 25.01.2024 lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 15.10.2023 - 15.01.2024 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 19,60 eurot (4 x 4,90). 2.
11. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lähtudes

113 2 lõikes 2 sätestatust ning lepingu tingimuste punktist 4.

1. Hageja sissenõudmiskulude summa 50 euro kujunemine: 23.02.2024 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 12.03.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 19.04.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega seotud muud kulud sisaldavad mh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulu, kontaktandmete otsingu ja päringu kulu, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud. 2.
2. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 ja 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 958,29 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.01.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 25.07.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 22,8% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 6.1. ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hageja nõuab viivist summas 108,65 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista lepingujärgse intressimääraga võrdses määras edaspidine viivis 22,8% aastas tasumata põhinõuetelt alates 26.07.2024 kuni põhinõude täitmiseni. 2.9. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited 3. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud Ts

MS § 322 lg 1 sätestatud korras perekonnaliikme s.o ema E.V vahendusel 27.02.

1. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates hagimaterjalide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjalikku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi 4 kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale TsMS § 322 lg 1 sätestatud korras kättetoimetatud 27.02.2025, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 13.03.
3. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.
4. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.
5. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 164lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

Hageja on esitanud kohtule kostjale adresseeritud teatise nõude loovutamise kohta (dtl 30), millest nähtub, et AS Inbank Finance on 30.01.2024 loovutanud poolte vahel sõlmitud lepingust nr XXXX tulenevad nõuded OÜ-le Aktiva Finance Group. 7.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

1. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja V.L on AS-ga Inbank Finance sõlminud 20.07.2023 väikelaenu lepingu nr. XXXX, mille alusel sai kostja laenu 1000 eurot, intressi määraga 22,8% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraga 37,54% aastas, igakuise haldustasuga 4,90 eurot. Viivise määraks on lepingus märgitud samuti 22,8% aastas. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punkti 3 kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda maksetega hilinemise korral viivist lepingujärgses intressimääras, kuid mitte vähem kui seadusjärgse tarbijakrediidi viivise määras.
2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–

1. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. 5
2. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. 11. Lepingu sõlmimise ajal 20.07.2023 oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,72% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 50,16% aastas.

Lepingu krediidi kulukuse määr 37,54% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega leping ei ole

§ 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

12. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. 13. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 6 14. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). 15.

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.

1. Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja esitanud üksnes üldistatud selgitused. Hagiavalduses on toodud kuvatõmmis Pensioniregistrile tehtud päringust, kuid nimetatud päringut ennast hagile lisatud ei ole. Hagist ega lisadest ei nähtu esialgse võlausaldaja poolt kostja kohustuste kontrollimist. Hageja väitel kontrollis esialgne võlausaldaja avalikke andmebaase kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta. Lisatud on üknses taust.ee väljavõte, väljavõtte tegemise aega ei ole võimalik tuvastada. Millised tulemused teistest avalikest andmebaasidest nähtusid, hagiavaldusest ei selgu. Hagile on lisatud kostja laenutaotlus, mille kohaselt märkis kostja oma sissetulekuks 900 eurot (Pensioniregistri andmetel 850,44 eurot) ja igakuisteks kohustusteks 210 eurot kuus, millele laenuandja lisas ise täiendavalt majapidamiskuludeks 250 eurot.
3. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et esialgne laenuandja oleks täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Kohtu hinnangul võib eeldada, et krediidiandja on kontrollinud kostja sissetulekuid Pensioniregistrist, kuid ei ole kontrollinud kostja finantskäitumist (s.h. võimalike laenukohustuste hulka, jääki ega olemust), 7 kostja igapäevaste tegelike kohustuste suurust ning ülalpeetavate olemasolu. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Kohtu hinnangul on laenuandja jätnud kontrollimata kostja tegelike igakuiste kohustuste suuruse, mis oleks võimaldanud tuvastada ka võimalikud vastuolud laenutaotluse ja tegelike andmete vahel. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined

§ 4034 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise.

Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuse nr 2-20-106661, p 55 järgi on ringkonnakohtu praktikas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Samuti leidis Tallinna Ringkonnakohus 13.10.2020 otsuses nr 2-18-9977, p-s 12, et ainuüksi kostja täidetud küsimustik, millest nähtus üksnes üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus, kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Esitatud andmetest ei nähtu, et kostja finantskäitumist üldse kontrollitud oleks. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid finantskohustuste olemasolu või nende puudumise kohta. Lisaks tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 403

4 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja käesoleval juhul krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud kohustuste andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. 19. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. 20.

§ 4034

lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid, haldustasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja 8 muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on kehtivalt lepingu 25.01.2024 üles öelnud, kuivõrd kostja on alates 15.10.2023 osamakse tagasimaksetega viivituses, mistõttu oli võlausaldajal õigus leping üles öelda. Seega on kogu väljastatud krediidisumma sissenõutavaks muutunud. 21. Käesoleval juhul oli 20.07.2023 lepingus kokkulepitud intressimääraks 22,8% aastas ehk suurem kui

§-s 94 sätestatud intressimäär. Seega

§ 4034

lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel 01.07.2023 - 31.12.2023 4% aastas ning 01.01.2024 kuni lepingu lõppemiseni 25.01.2024 4,5% aastas. 21.

1. Kuivõrd hageja ei too hagis välja kostja poolt tehtud tagasimaksete täpseid andmeid, lähtub kohus hagis toodud andmetest ja laenulepingu maksegraafikust (dtl 16). Seadusjärgne intress (4% aastas) põhinõudelt 1000 eurolt perioodil 20.07.2023 kuni järgmise osamakseni 15.08.2023, s.o 27 päeva eest on 2,96 eurot (vt arvutusi viivisekalkulaator.ee/calculator/interest). Seega tasutud 15.08.2023 osamaksest – 43,59 eurost - tuleb arvestada intressi katteks 2,96 eurot ning põhiosa katteks 40,63 eurot. Seega tasumata põhinõude suuruseks 16.08.2023 seisuga oli 959,37 eurot (1000 – 40,63). 21.
2. Seadusjärgne intress põhinõudelt 959,37 eurolt perioodil 16.08.2023 kuni järgmise osamakseni 15.09.2023, s.o 31 päeva eest on 3,26 eurot. Seega tasutud 15.09.2023 osamaksest – 43,59 eurost - tuleb arvestada intressi katteks 3,26 eurot ning põhiosa katteks 40,33 eurot. Tasumata põhinõude suuruseks 16.09.2023 seisuga on 919,04 eurot (959,37 – 40,33). 21.
3. Põhinõude katteks kostja rohkem tagasimakseid teinud ei ole. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele tasumata põhinõue summas 919,04 eurot ning rahuldamata jääb põhinõue summas 39,25 eurot (958,29 – 919,04). 21.
4. Kuivõrd hageja palub kostjalt välja mõista intress kuni lepingu ülesütlemiseni 25.01.2024, siis seadusjärgne intress põhinõudelt 919,04 eurolt perioodil 16.09.2023 kuni 31.12.2023, s.o 107 päeva eest on 10,78 eurot ning perioodil 01.01.2024 – 25.01.2024, s.o 25 päeva eest on 2,82 eurot (vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest), kokku 13,60 eurot (10,78 + 2,82), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Rahuldamata jääb hageja intressinõue summas 63,59 eurot (77,19 – 13,60).
5. Kohus selgitab, et

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid, seega jääb hageja nõue rahuldamata ka haldustasu 19,60 euro osas, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. 23.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 9 24. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seaduses sätestatud viivisemäär oli 01.01.2024 - 30.06.2024 12,5% aastas, 01.07.2024 – 31.12.2024 12,25% aastas, 01.01.2025 – 30.06.2025 11,15% aastas ning alates 01.07.2025 kuni käesoleva ajani on see 10,15% aastas.

1. Kohus rahuldas hageja põhinõude summas 919,04 eurot, millelt arvestatavat sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis ülesütlemisele järgnevast päevast 26.01.2024 kuni hagi esitamiseni 25.07.2024 on 56,97 eurot (v.t. viivisekalkulaator.ee). Seega kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 51,68 eurot (108,65 – 56,97). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus edaspidise sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise tasumata põhinõudelt 919,04 eurolt alates 26.07.2024 kuni otsuse tegemiseni 12.01.2026 (k.a), mis moodustab 149,82 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 12.01.2026 seisuga kokku summas 206,79 eurot (56,97 + 149,82).
2. Arvestades hageja taotlust ja juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele ka edasiulatuv seadusjärgne viivis

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõude jäägilt alates 14.01.2026 kuni põhinõude 919,04 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 712,25 eurot (919,04 – 206,79). 27. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega

§ 1132lg 2 kõigile punktidele sissenõudmiskulude hüvitis 50 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.

§ 1132

lg 2 p 2 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 23.02.2024, 12.03.2024 ja 19.04.2024. Kohus leiab, et kuivõrd meeldetuletuskirjade esitamise hetkel ei ületanud põhjendatud ja sissenõutavaks muutunud nõuded 1000 eurot, siis on põhjendatud rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue

§ 1132lg 2 p 2 alusel osaliselt saadetud meeldetuletuskirjade eest, s.o.

summas 30 eurot (20 + 5 + 5). Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu

§ 10

1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 15 eurot. Kokkuvõttes jääb hageja sissenõudmiskulude nõue rahuldamata 20 euro ulatuses.

1. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1213,73 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 194,12 eurot ehk 16% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 84% ulatuses kostja ja 16% ulatuses hageja kanda.
4. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 280 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele summas 235,20 eurot (84% 280 eurost ).
5. Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulud summas 338 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 2 tundi, hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Tehtud toiminguteks on alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.
6. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.
7. Menetluskulude nimekirja kohaselt (õigusabikulude arvet ei ole kohtule esitatud, kuigi kohus selle esitamist TsMS § 176 lg 6 alusel nõudis) on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei 11 ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitteadvokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud hinnakirjaga.
8. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 2 h ulatuses. Kohus peab eelmärgitut ajakulu mõistlikuks ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt menetluskulude jaotusele summas 201,60 eurot (käibemaksuta) (2 x 120 eurot x 84%).
9. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 436,80 eurot (riigilõiv 235,20 eurot + õigusabikulu 201,60 eurot).
10. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega kindlaks määramata.
11. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
12. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik 12