KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2026, Tallinn Haldusasja number 3-22-1

§ 29

lõikega 2, kuna seal puudub üleskutse finantsteenuse tingimustega tutvumiseks ja asjatundjaga konsulteerimiseks, samuti on see vastuolus

§ 29

lõikega 3, kuna sisaldab lubamatut reklaamlauset „Bondora on 14 aastat turul tegutsenud usaldusväärne laenupakkuja“. 1.2. Teine reklaam (dtl 73, 74), mis avaldati Facebook’is, ei ole kooskõlas

§ 29

lõikega 3, kuna esiteks ei ole seal esitatud teave „5 aastaks, kuni 6 500 eurot“ tüüpilise näite osaks ega ole lubatud teave ning teiseks, kuna see sisaldab lubamatut reklaamlauset „Bondora on 14 aastat turul tegutsenud usaldusväärne laenupakkuja“. 1.3. Kolmas reklaam (dtl 75), mis avaldati Google Ads platvormi kaudu, ei ole esiteks kooskõlas

§ 29lõikega 2, kuna puudub üleskutse vajaduse korral asjatundjaga konsulteerimiseks.

Teiseks ei ole see kooskõlas

§ 29lõikega 3 1, kuna ei sisalda nõutavat tüüpilist näidet.

Kolmandaks ei ole see kooskõlas

§ 29

lõikega 3, kuna seal esitatud teave „5 aastaks, kuni 6 500 eurot“ ja „500 kuni 10 000 €“ ei ole tüüpilise näite osaks ega ole muul viisil lubatud teave ning kuna see sisaldab lubamatuid reklaamlauseid „Bondora on 14 aastat turul tegutsenud usaldusväärne laenupakkuja“ ning „Bondora väikelaenud vastavalt otstarbele. //…//…ja leia sobiv pakkumine. Loe lähemalt, kuidas Bondora erineb teistest laenupakkujatest. Privaatne andmetöötlus“. 1.4. Neljas reklaam (dtl 76), mis avaldati Google Ads platvormi kaudu, ei ole esiteks kooskõlas

§ 29

lõikega 2, kuna puudub üleskutse vajaduse korral asjatundjaga konsulteerimiseks; teiseks ei ole see kooskõlas

§ 29

lõikega 3 1, kuna ei sisalda nõutavat tüüpilist näidet; kolmandaks ei ole see kooskõlas

§ 29

lõikega 3, kuna seal esitatud teave „500 kuni 10 000 €“ ei ole tüüpilise näite osaks ega ole muul viisil lubatud teave ning neljandaks ei ole see kooskõlas

§ 29lõikega 3, kuna sisaldab lubamatut reklaamlauset „Bondora väikelaenud vastavalt otstarbele. //…//…ja leia sobiv …“. 2

sätteid põhjendamatult kitsalt.

§ 29

lõikeid 2 ja 3 1–35 tuleb tõlgendada koosmõjus ning võtta arvesse nende eesmärki, milleks on eelkõige vastutustundlik tarbijakrediidi pakkumine ning tarbija poolt teadliku valiku tegemise soodustamine.

ei keela reklaamis dubleerida tüüpilise näite kohustusliku sisu elemente, kuna tüüpnäite osade eraldi avaldamine ei ole vastuolus selguse ja eristatavuse nõudega. Tüüpilise näite osade eraldi välja toomine tagab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise. Ka reklaaminõukogu praktika ei keela tüüpilise näite osade esitamist eraldi, st lisaks tüüpilisele näitele endale. TTJA on õiguskindluse põhimõtet eirates muutnud

§ 29

varasemat tõlgenduspraktikat, mille kohaselt aktsepteeriti tüüpilise näite osade eraldi kujutamist. Kaebaja reklaamid on kooskõlas ka väljakujunenud turupraktikaga. Reklaami lakoonilisus võib tarbijate õiguste kaitse asemel tuua kaasa hoopis tarbijate eksitamise. 3.2. TTJA käsitab põhjendamatult reklaamina Google’i otsingumootori veebilehekülgede järjestuse kuvamist. Google Ads’i kasutamine on vajalik Google otsingutulemuste järjestuse paiknemise tõstmisel, kuid tegemist ei ole reklaamiga

tähenduses ja sellele ei ole kohaldatavad

§-s 29 sätestatud nõuded. TTJA käsitlusega nõustumise korral oleks reklaamide avaldamine Google’i platvormil välistatud, sest sealne keskkond ei võimalda

kohase tüüpilise näite ja hoiatuse avaldamist järjestuses kuvatavas eelvaates täies ulatuses. 3.

1. TTJA rikkus põhjendamiskohustust ja Bondora õigust olla ära kuulatud. Sisuliselt ei ole TTJA Bondora vastuväited kaalunud ning on jätnud need kohati täielikult analüüsimata.
2. TTJA leidis, et kaebus ei ole põhjendatud, ning esitas halduskohtule kokkuvõttes järgmised seisukohad. 4.
3. Tüüpilise näite osade esitamine tarbijakrediidi reklaamis on lubatud ainult tervikliku tüüpilise näite kujul.

§ 29

lõikes 3 on sätestatud ammendav loetelu tarbijakrediidi reklaamis lubatud teabest. Tüüpilise näite osad on üksteisest sõltuvad ning annavad tarbijale ülevaate iseloomulikest tingimustest juhul, kui need on esitatud kogumis. Tüüpilisest näitest mingisuguse elemendi esile toomine võib jätta tarbijale moonutatud mulje tingimustest. Krediidi ülempiir on lubatud tarbijakrediidi reklaamis

§ 29

lg 3 1 p 2 kohaselt esitada tüüpilise näite kujul, mitte aga mistahes muul kujul. 4.

1. Kaebaja esile toodud reklaaminõukoja otsused ei ole asjassepuutuvad, kuna need on antud vastusena küsimustele, mis ei puudutanud seda, kas tüüpilises näites esitatud teavet on lubatud esitada tüüpilisest näitest eraldiseisvana. TTJA halduspraktika ega TTJA senine tõlgendus ei ole tarbijakrediidi reklaamide osas muutnud. See, kuidas teised turuosalised seadust tõlgendavad, ei ole oluline. 4.
2. Google Ads platvormi vahendusel otsingutulemuste ees avalikustatav ning märkega „Reklaam“ või „Ad“ eristatud teave kannab eesmärki suurendada reklaami tellija kauba või teenuse müüki, mistõttu on tegemist reklaamiga

§ 2lg 1 p 3 mõttes.

4.

1. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel ei ole rikutud põhjendamiskohustust ega kaebaja ärakuulamisõigust.
2. Tallinna Halduskohus tegi 15.12.2023 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised. 3

nõuetele (ettekirjutuse resolutsiooni punktid 1.1 ja 1.2 ning põhjendavad osad I ja II). Muus osas kaebaja vastustaja ettekirjutusele vastu ei vaidle. 5.2. Kuna

-is reklaamile kehtestatud nõuete ja piirangute eesmärk on tarbijate kaitse, tuleb reklaamipiiranguid tõlgendada pigem rangelt – tarbijakrediidi reklaam on lubatud üksnes seaduses konkreetselt sätestatud ulatuses ja tingimustel. 5.3. Tarbijakrediidi reklaamis on teabe „5 aastaks, kuni 6 500 €“ avaldamine

§ 29

lõike 31 kohaselt lubatud üksnes tüüpilise näite kujul, tüüpilise näite üheks osaks oleva teabe eraldi n.ö suures kirjas esile toomine ei ole lubatud. Konkreetsel juhul ei ole ka tegemist tüüpilise näite ühe elemendi kopeerimisega, kuna reklaamis sisalduvas tüüpilises näites ei ole kasutatud suures kirjas esile toodud krediidi ülempiiri (6500 eurot), vaid väiksemat summat. Lisaks on

§ 29

lg 3 1 punkti 2 kohaselt lubatud reklaamis esile tuua kas kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir, mitte aga mõlemad korraga. Kuna sellise teabe võib esitada üksnes tüüpilise näite kujul, ei ole mõlema summa väljatoomine ühes reklaamis ka võimalik. Seadusandja on ette näinud tüüpilise näite esitamise kohustuse selleks, et tarbijal tekiks ettekujutus tarbijakrediidi võtmisel tekkivatest ligikaudsetest kohustustest, ent sarnast ettekujutust ei teki tarbijal juhul, kui tarbija ei taju esitatud teavet ühtse näitena, mis kajastab kõiki olulisi aspekte. 5.4. Google Ads platvormi vahendusel teiste otsingutulemuste ees avalikustatav ning märkega „Reklaam“ või „Ad“ eristatud teave on käsitatav reklaamina

§ 2

lg 1 p 3 mõttes ning tarbijakrediidi kohta selliselt kuvatav info peab vastama

§-s 29 sätestatud nõuetele. Teabe reklaamina käsitamise üheks eelduseks on see, et teavet toote või teenuse kohta avalikustatakse teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil. Kaebaja poolt Google’i platvormile makstava tasu eesmärk on tagada, et tarbijale, kes teostab otsingu, kasutades näiteks sõna „tarbijakrediit“, kuvatakse esimesena just kaebaja veebileht. Sellise tegevuse eesmärk on, et tarbija näeks teiste teenuste pakkujatega võrreldes esimesena just informatsiooni kaebaja veebilehe kohta, kusjuures kaebajal on võimalik valida, milline teave tarbijale otsingutulemusel kuvatakse, samal ajal kui nende ettevõtjate puhul, kes ei ole platvormilt teenust tellinud, kuvatakse platvormi enda algoritmide poolt valitud teave. 5.5. Kaebaja hilisemad reklaamid kinnitavad, et Google Ads’i vahendusel on võimalik esitada kogu tarbijakrediidi reklaami kohustuslik teave. Samas, isegi kui see ei oleks võimalik, ei saa platvormi käitaja seatud piirangutega õigustada seaduse nõuete täitmata jätmist. 5.6. Vastustaja ei rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja ei ole konkreetselt ära näidanud, milliseid tõendeid või milliseid seisukohti tal ei olnud võimalik esitada. 5.7. Kaebaja konkurentide väidetav tegevus

sätete rikkumisel ei saa õigustada kaebaja poolt seaduses sätestatud nõuete järgimata jätmist. Lisaks on TTJA selgitanud, et on tuvastanud ka teiste turuosaliste poolt tarbijakrediidi reklaamimisel reklaamiseaduse nõuete rikkumisi ning nendele vastavalt reageerinud. 5.8. TTJA ei ole lubamatult oma halduspraktikat muutnud. Varasemas kirjavahetuses (dtl 101–104) ei ole TTJA kaebaja reklaame kooskõlastanud ning kaebajal ei saanud sellest kirjavahetusest tekkida õiguspärast ootust, et reklaam vastab õigusnormidele. Isegi kui 4

nõuded täitmata jätta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised. 6.
2. Halduskohus leidis vääralt, et

-i sätteid tuleb tõlgendada isiku õigusi kitsendavalt. Seadusest ei tulene sõnaselget keeldu tüüpilise näite osade esiletõstmiseks tarbijakrediidi reklaamis. Halduskohus on kaebaja sellekohased argumendid jätnud sisuliselt käsitletama. Teave, mille esitamist kaebajale vaidlustatud ettekirjutuses ette heideti, kuulub

§ 29

lõikes 31 loetletud teabe hulka ning selle esitamine reklaamis on

§ 29

lg 3 kohaselt lubatav.

sätetest ei tulene, et tüüpilise näite elemendiks olevat teavet võiks esitada reklaamis vaid ühe korra. 6.2.

§ 29

lg 31 tõlgendust, mille on valinud vastustaja ja halduskohus, ei toeta ka direktiiv 2014/17/EL1, mis ei keela reklaamis standardteabe osade eraldi esiletõstmist. Tüüpilise näite osade eraldi kujutamine on kooskõlas

§ 29

lõikes 7 sätestatud vastutustundliku ja tasakaalustatud reklaami põhimõttega, tagades, et tarbija saab sellisest reklaamist endale olulise info selgemalt kätte. 6.

1. Halduskohus leidis, et lubamatu on kasutada tüüpilises näites ja n-ö suures kirjas erinevat krediidi ülempiiri, ent ei ole samas selgitanud, kas lubatav oleks kasutada väljavõtteid sama reklaami tüüpilisest näitest. 6.
2. Halduskohus on tõendeid valesti hinnanud ja jätnud põhjendamatult tuvastamata, et vaidlustatud ettekirjutus on vastuolus TTJA senise praktikaga. Kaebaja osutas 06.11.2023 menetlusdokumendis sellele, et küsis juba
3. aastal TTJA seisukohta tüüpilise näite osade eraldi kujutamise kohta ning tookord ei pidanud TTJA kaebaja selliseid reklaame õigusvastaseks. Kuivõrd TTJA viitas oma vastuses teatavatele puudustele reklaamis, võis kaebaja eeldada, et muid puudusi selles ei esine. 6.
4. Halduskohus leidis vääralt, et Google Ads platvormi vahendusel otsingujärjestuste kuvamine on käsitatav reklaamina. Ka Euroopa Kohus ei käsita seda reklaamina. Google’i otsingutulemuseks on viide kaebaja veebilehele, mis on ühtlasi kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks, kus avaldatavale teabele reklaaminõudeid ei kohaldata vastavalt

§ 2lg 2 punktile 1.

Otsingumootori järjestuse tulemust võiks analoogia korras käsitada majandus- ja kutsetegevuskoha märgistusena, millele samuti reklaaminõuded ei kohaldu (

§ 2lg 2 p 2).

Fokusseeritud järjestusteenus võimaldab hõlpsamini leida üles teenusepakkuja, kuid vastav teave oleks tarbijale kättesaadav ka ilma järjestusteenuseta. Halduskohtu lähenemisviis tekitaks turul ebaselge olukorra ja tooks kaasa ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise, sest tasu eest otsingumootori järjestuses kõrgemat kohta soovivad ettevõtjad peaksid järgima

nõudeid, samas kui teised sarnase teenuse pakkujad, kes otsingumootori järjestuse eest ei tasu, neid nõudeid järgima ei pea. Pealegi on Google Ads’i teenuse sisuks veebilehe tõstmine otsingutulemuste järjestuses kõrgemale kohale, ilma et kuvataks seejuures mingisugust täiendavat teavet. 6.

1. Teiste riikide (Leedu, Saksamaa, Soome) praktikas ei ole reguleeritud teenuse reklaami kohustuslikke osasid vaja otsingumootori tulemuses esile tuua, sest tarbijale vajalik 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 04.02.
2. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/
3. 5

§ 29

lg-s 31 nõutav tüüpiline näide, ei ole täiendavate andmete esitamine otsingumootori tulemustes nõutav. 6.7. Halduskohtu tõlgenduse korral ei saakski Google Ads’i puhul

nõudeid täita. Google Ads’is on piirang nii pealkirja (headline) kui ka kirjelduse (description) tekstivälja tähemärkidele. Kirjelduse osas kehtib piirang 90 tähemärki. Halduskohtu osutatud näites (dtl 155) oli kuvatud rohkem teksti, kuna selle puhul oli Google kuvanud kaks kirjeldust korraga, ent selline kahe kirjelduse kuvamine on võimalik juhuslikult ja kaebaja teenuse tellijana seda määrata ei saa. 7. Vastustaja esitas seisukoha, paludes jätta halduskohtu otsus muutmata ning esitades kokkuvõttes järgmised argumendid. 7.1.

§ 29

lõigetest 3 ja 8 tuleneb, et sama paragrahvi lõikes 31 loetletud teave tuleb esitada tüüpilise näite kujul ning muud teavet peale seaduses loetletu ei tohi reklaamis sisalduda. Halduskohus leidis õigesti, et tüüpilise näite osaks olevat teavet ei ole lubatud tüüpilisest näitest eraldiseisvalt avaldada. 7.2.

§ 29

lg 31 aluseks ei ole mitte kaebaja viidatud direktiiv 2014/17/EL, vaid direktiivi 2008/48/EÜ2 artikkel 4. Pealegi ei teavitata vaidlustatud ettekirjutuses osundatud reklaamides valmisolekust anda või vahendada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti, vaid valmisolekust anda väikelaenu. Direktiiv ei välista liikmesriigi õiguses tarbijakrediidi reklaamimisele rangemate nõuete kehtestamist.

-iga on Eesti riigisisesesse õigusesse üle võetud direktiivi 2008/48/EÜ art 4 lõikest 2 tulenev piirang, et standardteave tuleb esitada just tüüpilise näite kujul ja muust teabest eristuval viisil. 7.

1. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et halduskohus pole selgitanud, kas kaebaja reklaamid oleksid lubatud, kui neis oleks kasutatud just konkreetses tüüpnäites kasutatud andmeid. Halduskohtu otsuse punktidest 27 ja 28 nähtub üheselt kohtu seisukoht, et tarbijakrediidi reklaamis ei ole lubatud kasutada väljavõtteid sama reklaami tüüpilisest näitest, esitades neid korduvalt ja tüüpilisest näitest eraldiseisvalt. 7.
2. Halduskohus on kaebaja ja TTJA vahelist varasemat kirjavahetust hinnanud ning järeldanud kohtuotsuse punktis 34 õigesti, et sellest ei saa järeldada TTJA kooskõlastust või luba konkreetset reklaami avaldada. TTJA ei ole kunagi andnud reklaamide avalikustamiseks kooskõlastusi. 7.
3. Halduskohus leidis õigesti, et Google’i otsingumootori tulemuste järjestus on käsitatav reklaamina. Kohustus defineerida teatud sisu reklaamina tuleneb Google’i otsinguplatvormile määruse (EL) 2022/20653 artikli 26 lg 1 punktist a. Google Adsi platvormi vahendusel avalikustatav teave on reklaam ka eelviidatud määruse art 3 punkti r tähenduses. Igal juhul on nii Google’i otsingutulemustes kui Google Ads’i vahendusel avalikustatud reklaamide näol avalikustatud otsingumootori kasutajale teavet. Apellatsioonkaebuses esitatud viited teiste liikmesriikide praktika kohta ei ole käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades asjakohased. Iga liikmesriik on pädev otsustamaks, millisel viisil direktiiv siseriiklikult üle võetakse. 7.
4. Kui reklaamkanali (antud juhul Google Ads’i) tehnilised piirangud ei võimalda täita kõiki

-ist tulenevaid nõudeid ja piiranguid, siis ei ole võimalik sellist reklaamkanalit tarbijakrediidi toote reklaamimiseks kasutada. Kui

-i kohaselt on kohustus esitada 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. aprilli
2. aasta direktiiv 2008/42/EÜ, tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19.10.2022, aasta määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus). mis käsitleb 6

§-s 29 sätestatud nõuetele ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus nõustub põhiosas ka halduskohtu põhjendustega, mis puudutavad tüüpilise näite kohustuslike elementide esitamist eraldi, st mujal kui tüüpilise näite koosseisus. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et selline reklaam, nagu vaidlustatud ettekirjutuse lisas 2 esitatud, ei ole

nõuetega kooskõlas. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu sellekohaseid põhjendusi täpsustada. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et

§ 29

lõikes 31 loetletud tüüpilise näite üksikute elementide esitamine väljaspool selgelt ja terviklikult esitatud tüüpilist näidet on lubatav, kui see teave ei moonuta pakutava teenuse põhiolemust ning tingimusel, et tüüpilisest näitest eraldi kajastatud element langeb kokku sama elemendiga tüüpilises näites. 9.

§-s 29 sätestatud reklaamipiirangute eesmärk on kaitsta tarbijaid ja maandada ühiskonnas tervikuna riske, mis võivad kaasneda kergekäelise laenamisega. Nõue, et tarbijakrediidi reklaam võib sisaldada üksnes

-is sätestatud teavet, viidi sisse 01.01.2016 jõustunud reklaamiseaduse muutmise seadusega. Viidatud seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et sellise täiendava piirangu kehtestamise põhjuseks oli see, et juba seaduse varasema redaktsiooni § 29 lõikes 7 sisaldunud üldine vastutustundliku ja tasakaalustatud reklaamimise kohustus (mida ei muudetud) oli praktikas osutunud kergekäelise ja vastutustundetu laenamise tõkestamiseks ebapiisavaks. 10. Halduskohus leidis õigesti, et tarbijakaitsest kui avalikust huvist kantud eesmärgist lähtuvaid ettevõtluspiiranguid tuleb tõlgendada pigem rangelt.

§ 29

lg 3 sõnastus on selge – sellega on „reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti […] lubatud esitada üksnes [

§ 29

] lõigetes 2 ja 31–35 sätestatud teavet, krediidiandja […] nime ja tegevusloa numbrit ning tegevuskoha kontaktandmeid“. Äärmiselt rangelt võttes saab eelviidatud sätet mõista selliselt, et tarbijakrediidi reklaam ei või sisaldada mistahes muud teavet. 11. RakS § 29 lõikest 8 tuleneb, et lõike 31 punktides 1–7 loetletud andmeid sisaldav tüüpiline näide tuleb esitada „selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil“. Seda sätet tuleb mõista nii, et tüüpiline näide tuleb esitada terviklikuna. Tüüpilise näite eesmärk on ühemõtteliselt näitlikustada, millised rahalised kohustused tarbijale laenu võtmisega kaasnevad ehk teisisõnu anda selge teave laenuna tarbija kasutusse antava summa ja tegelikult tagasimaksmisele kuuluva summa erinevuse kohta. 7

§ 29

lg 3 eelviidatud äärmiselt range tõlgendus tarbijakrediidi reklaamis (v.a niivõrd, kui see on vajalik tüüpilise näite koosseisus) ka selle teenuse laadile või põhiomadustele viitavate sõnade – näiteks „laen“ või „väikelaen“ vms – kasutamise. Menetlusosaliste vahel ei ole siiski vaidlust selles, et selliste sõnade kasutamine tarbijakrediidi reklaamis on lubatav. Reklaamipiirang, mis välistab isegi reklaamitava toote sõnalise kirjeldamise väljaspool terviklikuna esitamisele kuuluvat tüüpilist näidet, oleks

§ 29

sätete eelviidatud tarbijakaitselist eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud tarbijakaitselist huvi, reklaami põhieesmärki ning tarbijakrediiti pakkuva ettevõtja huve tasakaalustatult arvesse võttes saab ja tuleb asjaomaseid sätteid tõlgendada selliselt, et tarbijakrediidi reklaamis võib

§ 29

lõikes 31 loetletud teabeelemente esitada ka väljaspool selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil esitatud tüüpilist näidet, aga tingimusel, et asjaomane teabeelement on esiteks vajalik tarbijale pakutava teenuse põhiolemuse kirjeldamiseks ning teiseks, et see reklaamis eraldi esitatud teabeelement langeb kokku sama teabeelemendiga

§ 29

lg 3 1 kohases tüüpilises näites ega saa mõistlikult kahandada tüüpilise näite soovitavat toimet. Teisisõnu on lubatav sellises reklaamis kasutada väljaspool tüüpilist näidet sõnalist osa „Väikelaen 5000 eurot 5 aastaks“ – kuna pakutav laenusumma (5000 eurot) ja laenuperiood (5 aastat) on tarbijale pakutava teenuse põhiolemust kirjeldavad andmed – tingimusel, et samas reklaamis

§ 29

lõikes 8 sätestatud viisil esitatud tüüpiline näide kajastab samuti 5-aastaseks laenuperioodiks 5000 euro suuruse laenu andmise tingimusi. Seevastu näiteks üksnes intressimäära (

§ 29

lg 3 1 p 1) kajastamist väljaspool tüüpilise näite kirjeldust ei saa üldjuhul pidada lubatavaks, sest intressimäära esile toomine võrreldes teiste kohustuslikus näites esitamisele kuuluvate laenuvõtja kohustuste tegelikku ulatust kajastavate andmetega (nt krediidi kulukuse määr, tagasimaksete summa) võib kahandada tüüpilise näite soovitavat toimet ehk jätta reklaamiga põgusalt tutvuvale tarbijale eksliku mulje laenu tegelikust hinnast. Pakutava laenusumma ja laenuperioodi esile toomise puhul sellist ohtu ei ole. 13. Siinsel juhul on halduskohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud ettekirjutuse lisas 2 kujutatud reklaam ei vasta eespool kirjeldatud tunnustele. Reklaamis (dtl 73–74) on esile toodud tekst „Väikelaen // 5 aastaks, kuni // 6 500 €“. Samas reklaamis esitatud

§ 29

lg 31 kohane tüüpiline näide puudutab aga 2230 euro suuruse laenu võtmist 60 kuuks. Seega ei lange reklaamis suures kirjas nimetatud laenusumma kokku tüüpilises näites kasutatuga. Seetõttu leidis halduskohus õigesti, et asjaomane reklaam ei vasta

nõuetele ning kohustas põhjendatult kaebajat lõpetama sellise reklaami avaldamise.

1. Seevastu ei ole vaidlustatud ettekirjutuses eelviidatuga samasugust etteheidet tehtud (st vaidlustatud ettekirjutuse põhjenduste III osas ei käsitleta) vaidlustatud ettekirjutuse lisas 1 (dtl 72) kajastatud reklaami, kus on esile toodud sõnad „Personaalsed väikelaenud // 5000 €“ ning kus on tüüpilise näite kujul esitatud tingimused, mida rakendatakse 5000 euro suuruse laenu võtmise korral. Kõnealusele reklaamile on vaidlustatud ettekirjutuse põhjenduste IV osas tehtud muid etteheiteid, mis puuduvad reklaamlausete kasutamist, ent neist etteheidetest tingituna ei ole kaebaja ettekirjutust vaidlustanud, nagu halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktis 21 õigesti sedastas.
2. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et TTJA on muutnud oma varasemat halduspraktikat, kus ta ei teinud kaebajale etteheiteid seoses tüüpilise näite elementideks oleva teabe eraldi esitamisega, siis on vastustaja ja halduskohus õigesti leidnud, et kuivõrd reklaamide eelnev kooskõlastamine ei ole ega ole olnud TTJA seadusest tulenev ülesanne, siis ei saa sellest, et 8

§ 29

lõigetega 3 ja 3 1, võttes arvesse, et ettevõtja saab tasulise järjestusteenuse tellimisel mõjutada 90 tähemärgi piires seda, milline lisateave otsingutulemuses kuvatakse. Apellatsioonkaebuse sellekohaste väidete kohta märgib ringkonnakohus järgmist. 17. Teatava avalikkusele kättesaadavaks tehtud teabe reklaamina kvalifitseerimise põhiliseks aluseks on

§ 2

lg 1 punkti 3 kohaselt see, et asjaomane teave on avalikustatud „teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise […] suunamise eesmärgil“. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda sätet mõista nii, et eelviidatud eesmärki ei pea kandma mitte teave kui selline, vaid nimelt selle teabe avalikustamine kui tegevus. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja veebilehte tuleb käsitada tema tegevuskohana ning seal kaebaja pakutavate teenuste kohta antavat teavet ei käsitata reklaamina (

§ 2lg 2 p 1).

Vaidlust ei ole ka selles, et Google’i otsingumootor otsib otsingusõna või fraasi alusel internetist veebilehti neil veebilehtedel avaldatud sisu põhjal ning reastab tulemused omatahtsi. On usutav, et vähemalt osaliselt on Google’i otsingutulemuste reastamise aluspõhimõtted veebilehtede koostajatele teada, mistõttu teataval määral on veebilehekülje arhitektuuri ja disainiga võimalik saavutada see, et teatava otsingusõna järgi otsides leiab otsingumootor ka vastava veebilehe ning paigutab selle otsingutulemuste reastamisel pigem ettepoole. Samas vahetult veebilehe omanik seda otsingutulemuste järjestust mõjutada ei saa ning seeläbi ei tee ta oma veebilehte internetti üles pannes mingisugust aktiivset toimingut, mille eesmärk oleks Google’i otsingukeskkonnas oma teenuse või kauba müügi edendamine. Siinses asjas vaidluse all olev Google Ads teenus on põhimõtteliselt teistsugune. Selle puhul tellib kaebaja kui veebilehe omanik otsingumootori käitajalt teenuse, mis seisneb selles, et sõltumata olulisel määral sellest, millisel kujul (nt millises sõnastuses) on teave avaldatud kaebaja veebilehel, reastatakse teatava otsingusõna järgi otsides otsingutulemused nii, et link kaebaja veebilehele asub teistest eespool ehk on teabe otsijale kindlustatult paremini nähtav kui viited teistele veebilehtedele, mille omanikud sellist teenust ei kasuta. Niisiis Google Ads teenuse kasutamisega teeb reklaami tellija (

§ 2

lg 1 p 5) aktiivse ja eesmärgistatud toimingu teabe avalikustamiseks enda teenuse osutamise suurendamise eesmärgil. Sellist eesmärki ei saa jaatada olukorras, kus otsingumootor kuvab lingi kaebaja veebilehele lähtudes omatahtsi koostatud järjekorrast ning kuvab otsingutulemuse juures omatahtsi valitud teksti viidatud veebilehel juba sisalduva teabe põhjal. Ka selle viimase poolest on Google Ads teenuse eriline – vaidlust ei ole selles, et vähemalt 90 tähemärgi piires saab Google Ads reastamisteenuse tellija ise otsustada, milline sisu otsingutulemuses kajastub. Seevastu n-ö loomuliku otsingutulemuse juures kajastuva sisu valib otsingumootor ise eelkõige viidatud veebilehel sisalduva teksti hulgast. Neil asjaoludel ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud reklaami tellija initsiatiivil ja tema seatud turunduslikul eesmärgil eelisreastatud otsingutulemuse samastamine otsingumootori enda valitud järjekorras kuvatavate teiste otsingutulemustega. 18. Põhjendatud ei ole ka kaebaja etteheide, et otsingutulemuses sisu kuvamise nõuded erinevad sõltuvalt sellest, kas tegemist on tellitud reastamisteenuse tulemusena või n-ö 9

nõuetega mitte kooskõlas oleva teabe esitamine. Samas, nagu juba eespool mainitud, ei saa selliseid otsingutulemusi käsitada reklaamina, kuna selliselt teabe avaldamiseks puudub teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärk. Sellisel juhul liiati ei initsieeri vastava teabe avaldamist ega otsusta, millist teavet avaldada, asjaomane ettevõtja, vaid Google, kellel ei saa olla asjaomase ettevõtte müügitulemuste suurendamise eesmärki. Selline teenuse olemasolu ja/või selle tingimusi puudutav internetikeskkonnas tellijast otseselt mittesõltuvalt leviv teave on võrreldav reaalses maailmas n-ö suust suhu leviva teabega teatava teenuse või toote headuse kohta. Võrreldes Google Ads otsingutulemuste reastamiseteenuse tellimisega on sellise teabe avalikkuseni jõudmine oluliselt suvalisem ega ole eriliselt ettevõtja kontrolli all.

§ 2

lg 1 punktis 3 sätestatud eesmärgil teabe avalikustamise piiramine ei ole põhjendatu pelgalt sel põhjusel, et sama teave saab avalikkuses – ilma et reklaami tellija seda vahetult ja eesmärgistatult mõjutada saaks – liikuda ka muul viisil. 19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Google Ads teenuse kasutamisel eelisreastatud otsingutulemuse puhul piisab sellest, kui

§ 29

nõuetele vastav teave on kättesaadav otsingutulemuses näidatud lingi alt avaneval veebilehel. Google’i otsingutulemusi esitav lehekülg ei ole samastatav otsingutulemustes viidatud veebilehtedega, vaid tegemist on erineva keskkonnaga. Veebiotsingut tegev inimene ei pruugi lingile vajutada ega jõudagi keskkonda, kus nõutav teave võiks leiduda, ja tema tajutav teave teenuse kohta võib piirduda Google’i otsingulehel kuvatavaga, mistõttu peab ka see teave vastama

nõuetele. Lisaks ei pea kaebaja veebilehel avaldatav teave olema kooskõlas

nõuetega (

§ 2lg 2 p 1).

20. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et otsingutulemust saaks käsitada kaebaja majandustegevuse koha tähistusena

§ 2lg 2 punkti 2 tähenduses.

Nimetatud säte ei ole põhimõtteliselt kohaldatav internetikeskkonna suhtes, kuna viitab sõnaselgelt vastavale tähistusele ehitisel või majandustegevuse koha sissepääsu juures. Interneti otsingumootori lehel otsingutulemuste hulgas esitatud link veebilehele ei ole käsitatav sissepääsuna eelviidatud sätte tähenduses.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta kaebaja seisukohta ei direktiivide sätted ega kaebaja viidatud Euroopa Kohtu praktika. Asjaolust, et kohtuasjas T-612/17 tehtud kohtuotsuses ei ole Üldkohus kvalifitseerinud Google Ads teenuse kasutamise tõttu otsingutulemuste hulgas teistest ettepoole asetuvat ja märkega „Reklaam“ tähistatud otsingutulemust reklaamina, ei saa teha mingisuguseid järeldusi siinse vaidluse kontekstis, kuivõrd eelviidatud kohtuotsuses ei ole sellise otsingutulemuse reklaamina käsitamine või mitte käsitamine üldse oluline küsimus. Samamoodi tuleb vastustaja eeskujul tõdeda, et ei kaebaja viidatud direktiiviga 2014/17/EL – mis siinse vaidluse kontekstis ei ole liiati asjassepuutuv, kuna käsitleb konkreetselt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid – ega ka direktiiviga 2008/48/EÜ ei ole liidu seadusandja soovinud ühtlustada reklaami mõistet ega määratleda reklaami sellisena, et siinses asjas vaidluse all olev Google Ads’i kasutamisel saavutatud otsingutulemus reklaamina ei kvalifitseeruks. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, et vastustaja on direktiivi põhjendamatult rangelt tõlgendanud või kohaldanud. Nagu nähtub juba eespool viidatud seaduseelnõu seletuskirjast, siis sooviski seadusandja minna tarbijakrediidi reklaami piiramise osas direktiivis 2008/48 sätestatust kaugemale. Eelviidatud direktiivis on sätestatud kohustuslik standardteave ehk sisuliselt miinimumnõuded, millele krediidilepingute sõlmimisele üles kutsuv reklaam peab vastama, ent direktiiv ei piira liikmesriigi õigust seada rangemaid piiranguid.
2. Mis puudutab kaebaja argumenti, et vastustaja on vaidlusaluses küsimuses ettekirjutuse teinud konkreetselt kaebajale, ent ei ole samalaadset ettekirjutust teinud kaebaja konkurentidele, kes kaebajale ette heidetavate reklaamidega sarnaseid reklaame jätkuvalt 10

nõudeid täita, nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kui mingisugune konkreetne reklaamikanal oma tehniliste omaduste tõttu ei võimalda reklaamina kvalifitseeruva teabe avaldamist

-is sätestatud viisil, siis ei ole selle reklaamikanali kasutamine lubatav ega võimalik. Erinevalt kaebajast ei pea ringkonnakohus sellist reklaamipiirangut ebaproportsionaalseks. See, et Google’i otsingutulemusi kajastaval lehel ei saa tavaotsingu tulemusi kajastavates (ja viidatava veebilehe omaniku tahtest sõltumatult koostatud) kirjetes välistada sellise tarbijakrediidi pakkumisele viitava teabe esitamist, mis

nõuetele ei vasta, ei väära kuidagi seda, et konkreetselt reklaamile omasel eesmärgil avalikustatud ning lisaks ka otsingutulemustes reklaamile viitavat tähistust kandev teave ei peaks olema sellises vormis, nagu

reklaamile ette näeb.

1. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda. taotlenud (allkirjastatud digitaalselt) 11