← Eesti

3-22-1799/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 15.12.2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-1799 Haldusasi Bondora AS kaebus Tarbijakaits

) sätestatuga. Bondora esitas TTJA-le omapoolsed vastuväited ning tegi osaliselt muudatusi ka senistes reklaamides. 2. 11.05.2022 edastas TTJA Bondora AS-ile menetlusdokumendi nr 19-4/21-15669-014, milles leidis, et Bondora tarbijakrediidi reklaamid ei vasta

§ 29lõigetes 2, 3, 31 ja 7 nimetatud nõuetele.

3-22-1799 3. Bondora esitas 20.05.2022 TTJA-le arvamuse ja vastuväited. Bondora möönis, et ilma

§ 29

kohase tüüpnäiteta avaldatud reklaamid on avaldatud ekslikult, ning parandas need, kuid leidis, et muud etteheited ei ole põhjendatud. Bondora vaidles TTJA menetlusdokumendile vastu ulatuses, mis käsitles teabe esitamist, mis on tüüpnäite kohustuslikuks osaks (lisaks tüüpnäitele esitatud teave võimaliku laenuvahemiku või laenusumma kohta (nt kuni 6500 €) ning eraldi välja toodud võimalik tarbijakrediidilepingu kestus või laenuperiood (nt kuni 5 aastaks)) ning väljendi „Bondoraga võid mõelda suurelt“ kasutamist. 4. TTJA esitas 27.05.2022 Bondorale ettekirjutuse 19-4/21-15669-017, millega keelas Bondoral kõikidel reklaamikandjatel tarbijakrediidi reklaamide avalikustamise, mis (a) ei sisalda üleskutset tutvuda finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga; (b) ei sisalda tarbijakrediidi tüüpnäidet; (c) sisaldavad teavet tarbijakrediidi tingimuste kohta, mis ei ole kohustusliku tüüpilise näite osaks ning (d) sisaldavad reklaamlauseid, mis ei ole reklaamiseaduse (

) § 29 lg 3 välja toodud lubatud teabe osaks.

  1. 17.06.2022 esitas Bondora vaide TTJA ettekirjutusele, millega taotles TTJA ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist.
  2. 21.07.2022 tegi TTJA vaideotsuse nr 2-5/22/0057/35, millega jättis Bondora vaide rahuldamata ja TTJA ettekirjutuse kehtetuks tunnistamata.
  3. Tallinna Halduskohtusse saabus 24.08.2022 Bondora AS kaebus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti 27.05.2022 ettekirjutuse nr 19-4/21-15669-017 ja 21.07.2022 vaideotsuse nr 2-5/22/0057/35 tühistamiseks.
  4. Kohus võttis 13.09.2022 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks TTJA.
  5. TTJA esitas vastuse kaebusele 18.10.2022 ja täiendavad seisukohad 06.11.
  7. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 06.11.
  8. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja nõue ja seisukohad
  9. Kaebaja ei nõustu vastustaja poolt temale tehtud ettekirjutusega ning samuti vaideotsusega ning leiab, et need kuuluvad tühistamisele.
  10. TTJA on oma ettekirjutuses õigusvastaselt keelanud tüüpnäite osaks oleva teabe eraldi avaldamise reklaamis, kuigi reklaamiseadus seda ei keela. Reklaamiseadus näeb ette reklaamis kasutatava tüüpnäite kohustusliku sisu, kuid ei keela seda teavet dubleerida. 12.1.

§ 29

lg-st 31 tuleneb, et tüüpilise näite kujul tuleb esitada teave kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri kohta (

§ 29

lg-st 3 1 p 2) ja tarbijakrediidilepingu kestus (

§ 29lg-st 31 p 4).

Seega on teave võimaliku laenuvahemiku või laenusumma kohta (nt kuni 6500 €) ning eraldi välja toodud võimalik tarbijakrediidilepingu kestus või laenuperiood (nt kuni 5 aastaks) mitte ainult lubatud, vaid lausa kohustuslik informatsioon, mida esitada. 12.2. TTJA on vaideotsuses asunud seisukohale, et sõna „kuni“ kasutamine ei ole tarbijakrediidi reklaamis igal juhul lubatud, isegi kui selle näol ei ole tegemist üleskutsega raha laenamiseks (vaideotsuse p 22). Bondora sellega ei nõustu. Nagu selgitatud, siis on

§ 29lg 3 1 alusel vaja kohustusliku teabena esitada mh krediidi ülempiir.

Selleks, et esitada krediidi ülempiiri on juba grammatiliselt vaja kasutada sõna „kuni“. Järelikult ei saa tegemist olla keelatud teabega, vastupidi – tegemist on kohustusliku osaga tarbijakrediidireklaamist, mille väljendamiseks on vaja kasutada sõna „kuni“. Sõna „kuni“ ei sisalda endas üleskutset raha laenamiseks ning ei jäta ka muljet, et tegemist on lihtsa võimalusega finantsprobleemide lahendamiseks, tegemist on kõigest täiendsõnaga, millel ei ole iseseisvalt mingisugust kaalu. 2

(13)3-22-1799 12.3.

ei keela esitada reklaamis nii kasutusse võetavat krediidisummat kui ka krediidi ülempiiri.

§ 29

lg 2, 31–35 tuleb tõlgendada kogumis ning arvesse võtta ka sätete eesmärki, milleks on eelkõige vastutustundlik tarbijakrediidi pakkumine ning tarbija poolt teadliku valiku tegemise soodustamine. Grammatilise tõlgenduse kohaselt annab sidesõna „või“ kasutamine tarbijakrediidi pakkujale valiku, kas tüüpnäites esitada teavet kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri kohta. Samas ei tulene seadusest ka keeldu esitada mõlemat teavet, sellise teabe esitamise keelamiseks esinema seaduslik alus, mis praegusel juhul puudub. 12.4.

ei keela reklaamis selliste andmete avaldamist, mille avaldamine on kohustuslik, hoolimata sellest, kas andmete avaldamine on korduv või mitte.

§ 29

lg 31 täpsustab tüüpilise näite esitamise viisi.

oma sõnastuses ei keela tüüpilise näite osade eraldiseisvat väljatoomist, vaid seab nõuded tüüpilisele näitele. 12.5.

§ 29lg 31 eeskujuks olid direktiivis 2014/17/EL5 sätestatud reklaaminõuded.

Vastavalt direktiivi artiklile 10 peavad krediidilepinguid käsitlevad reklaam- ja turundusteated olema õiglased, selged ja mitte eksitavad. Keelatud on sõnastus, mis võib tarbijates tekitada põhjendamatuid ootusi seoses krediidi kättesaadavuse või kulukusega. Direktiivi artikkel 11 reguleerib konkreetselt reklaamis sisalduva standardteabe sisu ning sama artikli lg 1 kohaselt tuleb standardteave esitada krediidilepinguid käsitavas reklaamis, mis osutab intressimäärale või mis tahes muule arvnäitajatele, mis kajastavad krediidi kulukust tarbijale. Niisiis tõlgendab TTJA

-i direktiivist lubamatult rangemalt, lubades tarbijakrediidi reklaami sisuks üksnes tüüpilisele näite olemasolu. Nagu Bondora on menetluses läbivalt selgitanud, siis ei keela ka Eestis kehtiv reklaamiseadus tüüpilises näites sisalduvat teavet esitada korduvalt. 12.6. Tüüpnäite osade eraldi avaldamine ei ole vastuolus selguse ja eristatavuse nõudega.

§ 29

lg-st 8 tuleneb kohustus tüüpnäites esitatud teave esitada selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil.

§ 29

lg 8 ei kohaldu tarbijakrediidi reklaamile tervikuna, vaid üksnes

§ 29

lg-tes 2, 31–35 sätestatud teabele eesmärgiga tagada, et tarbija saaks aru tüüpnäitest ning asjakohasest hoiatusest. Nende sätete koosmõjust ei ole võimalik tuletada keeldu, et tüüpnäite osaks oleva informatsiooni esitamine korduvalt ja eraldi (st esitades tüüpnäite terviklikult ning lisaks ka osalise kohustusliku informatsiooni) on keelatud. 12.7. Tüüpnäite osade eraldi välja toomine tagab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise.

§ 29

lg-st 7 tuleneb kohustus, et tarbijakrediidi reklaam peab olema vastutustundlik ja tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele. Seda eesmärki kannab ka põhjalikum teave Bondora reklaamides, sisaldades lisainformatsiooni võimaliku maksimaalse laenusumma kohta (nt kuni 6500 €) ning eraldi välja toodud võimalik tarbijakrediidilepingu kestus või laenuperiood (nt kuni 5 aastaks). Andes tarbijale rohkem teavet, on ka tarbijal võimalik teha vastutustundlik ning läbimõeldud otsus, kas hakata kaaluma vastava krediidiandja finantsteenuse tingimustega tutvumist või valida mõni muu krediidiandja. 12.

  1. Ka Reklaaminõukogu praktika ei keela tüüpnäite osade esitamist eraldi, lisaks tüüpnäitele. Reklaaminõukogu on TTJA juurde moodustatud ekspertkomisjon. Reklaaminõukogu on mitmel korral analüüsinud just selliste tarbijakrediidi reklaamide vastavust seaduses sätestatud nõuetele, mis sisaldavad tüüpnäites kohustuslikku teavet (nt intressimäär, laenusumma, laenuperiood). Reklaaminõukogu ei ole leidnud, et tüüpnäite osaks oleva teabe mitmekordne esitamine oleks vastuolus reklaamiseadusega. 12.
  2. Lisaks eeltoodule viib

kitsendav tõlgendamine ka vastuoludeni tarbijakaitseseaduses (TKS) sätestatud kauplemisvõtete reeglitega. Reklaami tüüpi lakoonilisus võib tarbijate õiguste kaitse asemel tuua kaasa hoopis tarbijate eksitamise. TKS § 16 mõttes, kuivõrd tarbijal ei ole TKS § 4 mõttes võimalik saada vajalikku teavet Bondora poolt pakutavate toodete osas (sh ka 3

(13)3-22-1799 laenu ülempiiri osas). Samuti on sellisel moel välistatud Bondora poolt TKS § 17 (oluline teave ostukutsel) nõuetekohane täitmine.
  1. TTJA põhjendamatult käsitanud Google’i otsingumootori veebilehekülgede järjestuse kuvamist reklaamina ning seetõttu õigusvastaselt keelanud selle meediumi kasutamise, kuigi Google’i otsingumootori veebilehekülgede järjestuse kuvamine ei ole käsitatav reklaamina. 13.
  2. Google platvorm käitub vahendajana, vahendades internetikasutajatele, kes informatsiooni otsivad, informatsiooni veebilehtede operaatorite kohta, kes otsivad enda lehekülgedele külastajaid – tegemist ei ole reklaamiga. 13.
  3. Google Adsi kasutamine on vajalik Google otsingutulemuste järjestuse paiknemise tõstmisel, kuid tegemist ei ole reklaamiga

tähenduses. Nagu on selgitanud Euroopa Kohus, siis märksõna „ads“ kasutatakse tasulise ja tasuta järjestuse eristamiseks. Tegemist on järjestusteenusega, millele

nõuded ei kohaldu (vt p 2.25). Otsingutulemuste järjestuses kõrgel kohal paiknemine võrreldes madalal kohal paiknemisega (sest Google Ads ei kasutata) ei saa olla käsitletav reklaamina. Asjaolu, kas teenuse osutaja on järjestuse eest maksnud või mitte, ei oma

§ 2lg 1 p-s 3 sätestatud reklaami definitsiooni kohaselt tähendust.

13.3. Ka ei ole TTJA ettekirjutuses põhjendanud, mille poolest erineb oma sisult Bondora veebilehe kuvamine Google’i järjestuses nt Luminor Bank AS-i (kes järjestuse eest kaebuse esitamise päeva seisuga tasunud ei ole) veebilehe kuvamisest Google’i järjestuses. Kuna järjestuse muutmist ning kodulehe eelvaadet ei saa pidada reklaamiks

mõttes, ei ole

§ 29sätestatud nõuded kohaldatavad 13.4.

TTJA leiab vaideotsuses, et teabe reklaamina käsitlemise üheks eelduseks on see, et teavet toote või teenuse kohta avalikustatakse teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil ning kuna tavatulemustena esitatava teabe puhul selline eesmärk puudub, siis on Google Ads’i vahendusel kuvatavad tulemused käsitlevad reklaamina reklaamiseaduse tähenduses (vaideotsuse p-d 33-35). Bondora ei saa sellise käsitlusega nõustuda. Kui lähtuda TTJA käsitlusest, siis oleks kõikide veebilehekülgede näol, mis tutvustavad kauba- või teenusepakkujaid või veebipoode, sõltumata sellest, kas kasutatud on Google Ads’i või mitte, tegemist reklaamiga, sest äritegevusest lähtuvalt oleks eesmärgiks teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine. 13.5.

§ 29lg 9 kohaselt on tarbijakrediidi reklaam keelatud tele- ja raadioprogrammis.

Tegemist on suletud loeteluga, seadus ei võimalda järelevalveasutusel keelata tarbijakrediidireklaami teistes meediumites. Ka juhul, kui nõustuda TTJA käsitlusega, keelab TTJA ettekirjutus sisuliselt reklaamide avaldamise Google platvormil ära, sest Google’i loodud keskkond ei võimaldagi

kohase tüüpnäite ja hoiatuse avaldamist järjestuses kuvatavas eelvaates täies ulatuses.

  1. TTJA ettekirjutus rikub õiguskindlust ja võrdse kohtlemise põhimõtet. 14.
  2. Vaidlusalused

sätted on kohaldatavad alates 21.03.2016 ning neid ei ole vahepealsel ajal muudetud. Samas on muutunud TTJA tõlgendus vastavatest sätetest. TTJA on ise varasemalt tüüpilise näite osade eraldi kujutamist lubanud. Nt lubas TTJA

  1. aastal avaldada Bondoral reklaami, milles on tüüpnäites esitatud arvud eraldi esitatud, mistõttu on TTJA seisukoha ootamatu muutus põhjendamatu. TTJA ei ole kuidagi selgitanud, millised on praegusel juhul need muutunud asjaolud ja tegurid, mis tingiksid halduspraktika muutumise. 14.
  2. Käesoleval juhul kohtleb TTJA kaebajat ettekirjutuse tegemisel teiste turuosalistega võrreldes põhjendamatult ebasoodsamalt. Bondora on eelnevalt selgitanud TTJA põhjendamatult segmenteerivat lähenemist Google Ads abil veebilehtede järjestuse tõlgendamisel. Lisaks on Bondora tähele pannud, et turul on ülal viidatud täiendsõna ja tüüpnäidete elementide kasutamine reklaamis seni olnud lubatud. Nimelt on enamik 4

(13)3-22-1799 finantsteenuse pakkujate reklaame sarnase ülesehitusega kui Bondorale etteheidetavad TTJA menetlusdokumendi lisades välja toodud. Eelkõige paistab sõna „kuni“ kasutamine olevat üldkasutatav praktika. 14.
  1. TTJA on oma ettekirjutuses leidnud, et on võimalik, et ka teised turuosalised on reklaamiseadust rikkunud, mis ei anna õigust Bondorale seaduses sätestatud kohustusi eirata (TTJA ettekirjutus p 42 ja vaideotsuse p 55). Samas on oluline, et turupraktikast nähtuvalt tõlgendavad ka teised turuosalised reklaamiseaduse sätteid sarnaselt Bondorale, s.o tarbijakrediidi reklaamides kasutatakse tüüpnäite osasid eraldi ja korduvalt, samuti kasutatakse täiendsõna „kuni“ kohustusliku teabe edastamiseks. Käesoleval juhul on selliselt reklaamide esitamine aga Bondorale keelatud, teised turuosalised aga jätkavad senise praktikaga. Selline olukord vähendab põhjendamatult Bondora konkurentsivõimelisust ning viib turumoonutuseni.
  2. TTJA on rikkunud põhjendamiskohustust ja Bondora õigust olla ära kuulatud. 15.
  3. TTJA on rikkunud põhjendamiskohustust. TTJA ettekirjutus sisaldab TTJA hinnangut vaidlusaluste

sätete tõlgendamise kohta, kuid sellisele järeldusele jõudmine ei ole TTJA poolt põhjendatud. Puudub igasugune sisuline analüüs ning põhjendus, kuidas TTJA ettekirjutuses toodud seisukohtadeni jõudis. Lisaks nähtub, et TTJA on küll vormiliselt vastanud Bondora vastuväidetele, kuid pole ka sellisel juhul esitanud sisulisi põhjendusi. 15.

  1. TTJA on rikkunud Bondora õigust olla ära kuulatud. TTJA ettekirjutus sisaldab etteheiteid reklaamide osas, mida TTJA ei ole varasemalt oma märgukirjas adresseerinud. Lisaks ilmneb Bondora ärakuulamisõiguse rikkumine ka juba mainitud ulatuslikus põhjendamiskohustuse rikkumises. TTJA on küll vormiliselt andnud Bondorale võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid sisuliselt ei ole TTJA Bondora vastuväited kaalunud ning jätnud need kohati täielikult analüüsimata. Ärakuulamisõiguse rikkumine toob kaasa ettekirjutuse kehtetuse. Vastustaja seisukohad
  2. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. TTJA ettekirjutus nr 19-4/21-1669017 on tehtud haldusmenetluse reegleid ja hea halduse tava järgides ning on vormiliselt õiguspärane.
  3. Tüüpilise näite osade kuvamine tarbijakrediidi reklaamis ei ole lubatud, kui see ei ole esitatud tüüpilise näite kujul. 17.1.

§ 29

lõige 3 näeb ette lubatud teabe tarbijakrediidi reklaamis.

§ 29

lg 3 kohaselt on reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, lubatud esitada üksnes

§ 29

lõigetes 2 ja 3 1–35 sätestatud teavet, krediidiandja või kohaldataval juhul krediidivahendaja nime ja tegevusloa numbrit ning tegevuskoha kontaktandmeid.

§ 29

lõigetes 31-35 on loetletud tarbijakrediidi reklaami kohustusliku teabe elemendid, mis tuleb § 29 lõike 31 kohaselt reklaamis esitada tüüpilise näite kujul. Seega on

§ 29lg 3 puhul tegu ammendava loeteluga tarbijakrediidi reklaamis lubatud teabest.

17.2.

§ 29

lg 3 kohaselt kuulub

§ 29

lg-s 3 1 sisalduv teave tarbijakrediidi reklaamis lubatud teabe hulka.

§ 29

lg-s 31 kohase teabega on tegu aga üksnes juhul, kui teabe elemendid on vastavalt sättele esitatud tüüpilise näite kujul. Seega juhul, kui tegu pole tüüpilise näite kujul esitatud teabega, siis ei ole tegu ka

§ 29lg 3 1 kohase teabega.

Tarbijakrediidi tüüpilist näidet loetakse tüüpiliseks, kui see on iseloomulik reklaamitava tarbijakrediidi olulistele tingimustele. Tüüpilise näite osad on üksteisest sõltuvad ning annavad tarbijale ülevaate iseloomulikest tingimustest juhul, kui need on esitatud kogumis. Seadusandja on ette näinud tüüpilise näite esitamise kohustuse selleks, et tarbijal tekiks ettekujutus tarbijakrediidi võtmisel tekkivatest ligikaudsetest kohustustest. Sarnast ettekujutust ei teki tarbijal juhul, kui tarbija ei taju esitatud teavet ühtse näitena, mis kajastab kõiki olulisi aspekte. 5

(13)3-22-1799 17.3. Lisaks on seadusandja tüüpilise näite kujul lubatud teavet reguleerinud ka

§ 29

lg-s 8, mis sätestab, et lõigetes 2, 3 1 ja 33 –35 nimetatud teave tuleb esitada selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt muust teabest eristuval viisil. Seega on seadusandja mõte olnud antud regulatsiooni puhul keelata tüüpilise näiteosade eraldamine ja esile tõstmine reklaamis, kuna teave peab olema esitatud tarbijale arusaadavalt ühtse näitena ning kokkuvõtlikult ja muust reklaamis avaldatud teabest eristatult. Kui tüüpilisest näitest tuuakse esile mingi element, võib see jätta tarbijale moonutatud mulje tingimustest.

§ 29

lg 3 1 loetletud teabe tüüpnäitest eraldi välja toomisel ei ole tegu lubatud teabega tarbijakrediidi reklaamis, kuna sellise teabe esitamiseks ei esine tarbijakrediidi reklaamile kehtivate nõuete (mh

§ 29lg 3, 31 ja 8) hulgas alust.

17.4.

§ 29lg 31 alusel on vaja kohustusliku teabena esitada mh krediidi ülempiiri.

Selleks, et esitada krediidi ülempiiri on kaebaja hinnangul grammatiliselt vaja kasutada sõna „kuni“. TTJA selle seisukohaga ei nõustu. Vastavalt eelpool esitatud selgitustele on kohustus tarbijakrediidi reklaamis esitada

§ 29lg 3 1 loetletud teave tüüpilise näite kujul.

Kasutusele võetava krediidi ülempiiri (nt „kuni 6 500 €“ ja „kuni 10 000 €“) tarbijakrediidi reklaamis esitamisel ei ole lubatud teabega tegu juhul, kui teave ei ole esitatud tüüpilise näite kujul koos ülejäänud tüüpilise näite osadega, sest tegu ei ole ka muul viisil lubatud teabega. 17.5. TTJA on selgitanud ettekirjutuses nr 19-4/21-15669-017 ning vaideotsuses, et üleskutse puudumine ei tee igal juhul väljendi „kuni“ kasutamist tarbijakrediidi reklaamis lubatavaks. TTJA on korduvalt selgitanud et ülempiiri (nt „kuni 6 500 €“ ja „kuni 10 000 €“) esitamisel ei olnud tegemist lubatud teabega seetõttu, et teave ei olnud esitatud tüüpilise näite kujul koos ülejäänud tüüpilise näite osadega ning tegu ei olnud ka muul viisil lubatud teabega. Sõna „kuni“ kasutamine on tarbijakrediidi reklaamis keelatud, sest see ei ole lubatud tulenevalt

§ 29

lg-st 3 väljaspool tüüpilist näidet.

§ 29

lg-s 3 sisalduv keeld ei ole suunatud vaid intressimäära puhul kasutatavatele sõnastuslikele lisanditele. Kõik sõnastuslikud lisandid, mis ei ole lubatud

§ 29lg 3 kohaselt, on tarbijakrediidi reklaamis keelatud.

17.6. Krediidi ülempiir on lubatud tarbijakrediidi reklaamis

§ 29lg 3 1 p 2 kohaselt esitada tüüpilise näite kujul.

Kui krediidi ülempiir esitatakse tarbijakrediidi reklaamis eraldi, st mitte tüüpilise näite kujul, on tegemist tarbijakrediidi reklaamis keelatud elemendiga. Ühe tüüpilise näite osana ei oleks võimalik esitada samaaegselt erinevate summadena nii krediidisummat kui tarbijakrediidi ülempiiri, kuna ülejäänud tüüpilise näite osad on käsitletavast summast sõltuvad. Näiteks ei annaks

§ 29

lg 3 1 p 6 alusel tüüpilise näite osaks oleva tagasimaksete summa esitamine tarbijatele asjakohast teavet tarbijakrediidi tingimuste kohta juhul, kui tarbija ei ole teadlik, kas seda tagasimakstavat summat arvestatakse tüüpnäites esitatud krediidisummast või krediidi ülempiirist. Seega on tüüpilise näite puhul oluline, et krediidiandja valiks tüüpilise näite aluseks ühe kindla krediidisumma (olgu see siis krediidiandja määratud iseloomulik krediidisumma või pakutav krediidi ülempiir). Kuna

§ 29

lg 3 1 p 2 nimetatud teave tuleb esitada tüüpilise näite kujul, siis ei ole lubatud ka ühe summa esitamine tüüpilisest näitest eraldiseisvana. 17.7. TTJA ei ole tõlgendanud reklaamiseadust Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2014/17/EL (edaspidi direktiiv) lubamatult rangemalt. Euroopa Liidu direktiivide puhul ei ole tegu otsekohalduvate õigusaktidega ning direktiivid annavad liikmesriikidele raamistiku oma siseriiklikus õiguses regulatsioonide seadmiseks. Tarbijakrediidi reklaami käsitlev osa direktiivis on Eesti õiguses reguleeritud reklaamiseadusega, kusjuures direktiiv ei näe ette, et liikmesriigid ei võiks siseriiklikus õiguses tarbijakrediidi reklaamimisele seada direktiivis ettenähtust rangemaid nõudeid. Reklaamiseaduses, kui siseriiklikult kohalduvas õiguses, on esitatud täiendavaid ja täpsemaid nõudeid direktiiviga ettenähtule (nagu ammendav loetelu tarbijakrediidi reklaamis lubatud teabest ning täpsustav regulatsioon teabe esitamise viisile). Seega tuleb Eestis järgida siseriikliku õigusega kehtestatud nõudeid tarbijakrediidi reklaamimisele, mis võivad olla rangemad kui direktiivis sätestatud. TTJA viitab, et, et ka 6

(13)3-22-1799 direktiiviga (artikkel 11 lg 3) on ette nähtud standardteabe esitamise kohustus tüüpilise näite kujul ning täpsustatud on, et kogu teave peab vastama sellele tüüpilisele näitele (ehk tüüpilise näite osad on üksteisest sõltuvad ja üheaegselt iseloomulikud kehtima). 17.8.

§ 29

lg 7 sätestab, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Sama sätte kohaselt ei tohi reklaam jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele.

§ 29

lg 7 regulatsioon kehtib tarbijakrediidi reklaamis lubatud teabele (loetletud

§ 29

lg-s 3) ja reklaami visuaalile, mis peab olema tervikuna esitatud vastutustundlikult ja tasakaalustatult. Arvestades, et tüüpilise näite kujul esitatav teave tarbijakrediidi reklaamis on kohustuslik, tagab just tüüpilise näite kujul esitatav teave tarbijale erinevate krediidipakkujate reklaamis ühetaoliselt edastatava informatsiooni, mida on tarbijal lihtsam võrrelda. 17.

  1. Kaebaja väidab, et reklaaminõukogu ei ole leidnud, et tüüpnäite osaks oleva teabe mitmekordne esitamine oleks vastuolus reklaamiseadusega. TTJA sellega ei nõustu. Reklaaminõukoda annab seisukohti ja hindab reklaame vastavalt sellele, mida TTJA küsib. Kaebaja poolt näidetena toodud Reklaaminõukoja ostuste puhul on Reklaaminõukoda andnud vastused TTJA poolt esitatud küsimustele. TTJA ei ole kummagi kaebaja poolt viidatud reklaami puhul küsinud, kas tüüpnäites esitatud teavet on lubatud esitada tüüpilisest näitest eraldiseisvana. Seega ei ole kaebaja viidatud Reklaaminõukoja seisukohad käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. 17.
  2. TTJA tõlgendus on kooskõlas tarbijakaitseseadusega Reklaamide puhul on tegu kauplemisvõttega tarbijakaitseseaduse mõistes ning reklaamid peavad vastama tarbijakaitseseaduses kauplemisvõtetele ettenähtule. Täiendavalt peavad kõik reklaamid vastama reklaamiseaduses ette nähtud nõuetele, kusjuures reklaamiseadus piirab mitmete eri liiki toodete ja teenuste reklaamides esitatavat teavet. TKS § 4 lg 2 täpsustab, et kaupleja on kohustatud andma tarbijale võlaõigusseaduses või teistes seadustes ettenähtud lepingueelset teavet enne tarbijapoolset kauba omandamist või teenuse kasutamist. Sellise lepingueelse teabe esitamise kohustus seisneb kauplejal küll enne tarbijaga lepingu sõlmimist, kuid sellist teavet ei kohusta tarbijakaitseseadus kauplejal esitama tarbijale reklaamis. Kauplejal on võimalik ja on ka kohustus esitada tarbijale oluline teave väljaspool reklaami ning vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule, mh olles eelnevalt hinnanud laenutaotleja krediidivõimelisust. Lepingueelse teabe andmise kohustus ei anna kauplejale õigust reklaamiseaduse nõudeid mitte järgida. Iga reklaami puhul ei ole tegu TKS § 17 kohase ostukutsega, nagu kaebuse esitaja on väitnud. Tarbijakrediidi reklaamis tuleb esitada tüüpilise näite kujul iseloomulikud tarbijakrediidi tingimused. Kusjuures iseloomulike tarbijakrediidi tingimuste esitamisel ei anta tarbijale hinnateavet – tarbijale ei esitata tarbijakrediidi kindlat kehtivat hinda ega hinna arvutamise aluseid. Samuti ei luba

§ 29lg 3 täiendavalt hinda esitada ega kohusta seda esitama.

Seega ei ole reklaamiseaduse nõuetele vastava tarbijakrediidi reklaami puhul tegu ostukutsega TKS § 17 lg 1 mõistes, mistõttu ei pea see sisaldama TKS § 17 lg 2 loetletud ostukutse olulist teavet. 18. Google Ads platvormi vahendusel otsingutulemuste ees avalikustatav ning märkega „Reklaam“ või „Ad“ eristatud teave kannab eesmärki suurendada reklaami tellija kauba või teenuse müüki, mistõttu on tegemist reklaamiga

§ 2lg 1 p 3 mõttes.

18.1. Reklaamiseaduse kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil (

§ 2lg 1 p 3).

Seega reklaamiseadus ei erista tasu eest avalikustatud teavet tasuta avalikustatud teabest. Küll aga on teabe reklaamina käsitlemise üheks eelduseks see, et teavet toote või teenuse kohta avalikustatakse teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil. 7

(13)3-22-1799 18.
  1. Otsingumootori tavatulemustena kokku kraabitava, sorteeritava ja kasutajatele esitatava teabe puhul puudub ilmselgelt eesmärk sellise teabe avalikustamisega konkreetse kauba müüki või teenuse osutamist suurendada. Google Ads reklaamikanali vahendusel on aga võimalik kauplejatel tellida reklaame, mida avalikustatakse Google’ile kuuluvatel platvormidel ja veebipindadel. Muu hulgas on Google Adsi vahendusel võimalik reklaamide kuvamine Google’i otsingumootoris. Google Adsi vahendusel tellitud reklaame eristab platvorm teistest otsingutulemustest, lisades neile märke nagu näiteks „Ad“ või „Reklaam“. Kusjuures Google Adsi vahendusel reklaami tellides on tellijal võimalik valida reklaami teksti sisu ning täiendavad reklaami esitamise kriteeriumid (nt märksõnad, mille puhul reklaami otsingumootoris kuvatakse). Sellise teabe edastamise tellimisel Google Adsi platvormilt ei saa olla muud eesmärki, kui tõsta tellija toodet või teenust esile teatud otsingusõnade puhul ning seeläbi edendada pakutavate finantsteenuste kohta teabe jõudmist otsingumootori kasutajatele ja suurendada teenuse osutamist. Seega on tegu reklaamiga reklaamiseaduse mõistes. Seda, et Google Adsi kasutamine on vajalik Google otsingutulemuste järjestuse paiknemise tõstmiseks, on kinnitanud ka kaebuse esitaja oma kaebuses. 18.
  2. Seega leiab TTJA, et Google Adsi vahendusel otsingumootorites kuvatavad reklaamid on reklaamid reklaamiseaduse mõistes ning peavad vastama reklaamiseaduse nõuetele. Teised otsingutulemused ei kvalifitseeru aga reklaamideks reklaamiseaduse mõistes. 18.
  3. Ettekirjutusega on TTJA kohustanud lõpetama reklaamiseaduse nõuetele mittevastavate reklaamide avalikustamise olenemata reklaami avalikustamise kanalist. Reklaamid, mis vastavad reklaamiseaduse nõuetele on lubatud ka reklaamikanali Google Adsi vahendusel ning TTJA ei ole reklaamikanali valikut ettekirjutusega piiranud. TTJA tuvastas, et 13.07.2022 oli Google Adsi vahendusel Google’i otsingumootoris avalikustatud kaebuse esitaja väikelaenu reklaam, mis sisaldas tarbijakrediidi reklaami kohustuslikku teavet (tüüpilist näidet ja üleskutset tingimustega tutvuda). Lisaks kohustuslikule teabele oli reklaamis esitatud ka teave „Ilma peidetud tasudeta. Eestikeelne klienditugi. 14 aastat kogemust“, mis ei kuulu tarbijakrediidi reklaamis ei kohustusliku ega lubatud teabe hulka. Seega ei vasta kaebuse esitaja väide Google Adsi mahupiirangute osas tema enda näite põhjal tõele ning Google Adsi vahendusel on võimalik esitada kogu tarbijakrediidi reklaami kohustuslik teave. Samas ei saa välistada, et on mõni reklaamiteenuse pakkuja, kes on seadnud seesugused mahu- või muud piirangud, mis ei võimalda kuvada kogu kohustuslikku teavet. Sel juhul ei ole seadusest tulenevalt võimalik sellist reklaamiteenust kasutada.
  4. TTJA ettekirjutus on nii sisuliselt kui formaalselt õiguspärane. 19.
  5. TTJA halduspraktika ning TTJA senine tõlgendus ei ole tarbijakrediidi reklaamide osas muutnud. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses täiendavalt põhjendanud ega tõendanud TTJA halduspraktika muutumist. Ainsa tõendina TTJA varasematest selgitustest on kaebuse esitaja edastanud eelnevalt kirjeldatud
  6. aasta kirjavahetuse, milles ei ole TTJA poolt antud kooskõlastust ega luba reklaami avalikustada ega TTJA ettekirjutusest nr 19-4/21-15669-017 erinevaid selgitusi. TTJA ülesandeks ei ole reklaamide avalikustamisele eelnev kooskõlastamine ning amet ei anna reklaamide avalikustamiseks lubasid. Samuti ei ole TTJA kaebuse esitaja esitatud
  7. aasta kirjavahetuses kooskõlastanud ega andnud luba kaebuse esitaja reklaami avalikustamiseks. Kirjavahetusest nähtub, et TTJA ametnik juhib tähelepanu kaebuse esitaja poolt edastatud reklaamis esinevatele puudustele ning annab selgitusi regulatsiooni kohta. Muu hulgas toob TTJA ametnik kirjavahetuses välja

§ 29lg 8 regulatsiooni.

Arvestades, et TTJA ametnik juhtis edastatud kirjavestluses kaebuse esitaja tähelepanu reklaamis esinevatele puudustele, ei saanud kaebuse esitajal kirjast tulenevalt tekkida ka õiguspärast ootust, et reklaam vastab regulatsioonile või TTJA on reklaami kooskõlastanud. 19.2. TTJA algatas kaebuse esitaja suhtes menetluse 08.12.2021, mil edastas kaebuse esitajale esimese menetlusdokumendi seoses reklaamiseadusega vastuolus olevate tarbijakrediidi 8

(13)3-22-1799 reklaamidega. TTJA andis menetluse jooksul menetlusosalisele pidevalt selgitusi tarbijakrediidi regulatsiooni kohta ning kolmel korral andis TTJA kaebuse esitajale võimaluse vastuväidete esitamiseks. TTJA vastas menetluse jooksul kõigile kaebuse esitaja esitatud vastuväidetele, selgitades kaebuse esitajale tarbijakrediidi regulatsiooni ning lükates ümber kaebuse esitaja vastuväited. TTJA ei ole kaebuse esitajale andnud menetluse jooksul lubadusi või selgitusi, mille tulemusena võiks kaebuse esitajal tekkida ootus teistsuguse resolutsiooniga haldusaktiks. 19.
  1. Menetluse jooksul on kaebuse esitaja viinud korduvalt läbi mitmeid reklaamkampaaniaid, mille tarbijakrediidi reklaamid rikuvad erinevaid tarbijakrediidi reklaamidele kehtestatud nõudeid ning TTJA on sellele korduvalt kaebuse esitaja tähelepanu juhtinud. Olenemata TTJA korduvatest selgitustest ja tähelepanu juhtimistest jätkas kaebuse esitaja tarbijakrediidi reklaamides reklaaminõuete rikkumist. Kuna korrarikkumise kõrvaldamiseks olid muud meetmed end ammendanud, otsustas TTJA diskretsiooniõiguse korras teha kaebuse esitajale ettekirjutuse korrarikkumise lõpetamiseks. 19.
  2. TTJA leiab, et antud asjas ei ole oluline teiste turuosaliste tõlgendus seadusest või kohusetundlikkus seaduse järgimisel. Kaebuse esitajal esineb iseseisvalt hoolsuskohustus seadusega ette nähtud nõuete täitmiseks. Samuti ei saa keegi õigustada oma õigusrikkumist sellega, et veel keegi on rikkumise toime pannud. TTJA on enne kaebuse esitaja menetluse algust ning samaaegselt kaebuse esitaja menetlusega tuvastanud ka teiste turuosaliste poolt tarbijakrediidi reklaamimisel reklaamiseaduse nõuete rikkumisi ning nendele samuti vastavalt reageerinud ning menetlusi algatanud. Seega on väide, et TTJA valikuline lähenemine järelevalve teostamisel viib turumoonutamiseni, väär. 19.
  3. TTJA ei ole rikkunud ettekirjutusega põhjendamiskohustust. Ettekirjutuse tegemiseks olulised asjaolud on ettekirjutuses piisavalt analüüsitud ja põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  4. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  5. Menetlusosaliste vahel on vaidlus järgmistes küsimustest: 1) kas TTJA on ettekirjutuses õigusvastaselt keelanud tüüpnäite osaks oleva teabe eraldi avaldamise reklaamis (ettekirjutuse resolutsiooni p 1.3 ja põhjendav osa III (vaidlusalune reklaam kajastub eelkõige ettekirjutuse lisas 2, dtl 74 aga ka lisades 3 ja 4)) ning 2) kas Google Ads platvormi vahendusel otsingutulemuste järjestuse kuvamine on käsitatav reklaamina ja kuvatav info peab vastama

nõuetele (ettekirjutuse resolutsiooni p-s 1.1 ja 1.2 ja põhjendavad osad I ja II ning ettekirjutuse lisad 3 ja 4 (dtl 75 ja 76)). Muus osas kaebaja vastustaja ettekirjutusele vastu ei vaidle.

  1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Vastustaja on ettekirjutuses (dtl 59-76) ja ka vaideotsuses (dtl 87-100) kaebaja poolt haldusmenetluse käigus esitatud vastuväiteid ja ettekirjutuse tegemise aluseid põhjalikult käsitlenud ning nendes dokumentides tooduga nõustudes ei korda ma kohtuotsuses kõiki juba senises haldusmenetluses tuvastatud asjaolusid ja nende põhjal tehtud järeldusi. Vastuseks kaebusele märgin järgmist. Tüüpnäite osaks oleva teabe eraldi avaldamine
  2. Reklaami mõiste, reklaamile kehtestatavad nõuded, keelud ja piirangud ning seaduse nõuete täitmise üle järelevalve pidamise korraldus ja vastutus seaduse rikkumise eest on reguleeritud reklaamiseadusega (

§ 1lg 1). Tinglikult võib reklaamiseaduse reklaamile kehtestatud nõuete, piirangute ja keeldude osas jagada kolme rühma: üldnõuded reklaamile (seaduse 2. 9

(13)3-22-1799 peatükk); keelud st regulatsioon seoses kaupade ja teenustega, mille reklaam on täiesti keelatud (
  1. peatükk) ning piirangud, st regulatsioon seoses kaupade ja teenustega, mille reklaam on seaduses sätestatud piiratud ulatuses lubatud (seaduse
  2. peatükk). Kaebaja poolt pakutav teenus – tarbijakrediit – kuulub

  1. peatüki reguleeerimisalasse, see tähendab, et tegemist on teenusega, mille reklaam on lubatud piiratud mahus. 23.
  2. Täpsemalt reguleerib kaebaja poolt pakutava teenuse kui finantsteenuse reklaami

§ 29

, sh käesolevas vaidluses on olulised eelkõige nimetatud paragrahvi lõiked 2; 3 ja 3 1-35 (eelkõige lg 31) järgnevalt: 23.1.1.

§ 29

lg 2 sätestab, et: finantsteenuse reklaam peab sisaldama üleskutset tutvuda finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga. 23.1.2.

§ 29

lõige 3 näeb ette lubatud teabe tarbijakrediidi reklaamis.

§ 29

lg 3 kohaselt on: reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, lubatud esitada üksnes

§ 29

lõigetes 2 ja 3 1–35 sätestatud teavet, krediidiandja või kohaldataval juhul krediidivahendaja nime ja tegevusloa numbrit ning tegevuskoha kontaktandmeid. 23.1.3.

§ 29

lõike 31 kohaselt: reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, tuleb esitada tüüpilise näite kujul järgmine teave: 1) intressimäär; 2) kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir; 3) krediidi kulukuse määr; 4) kohaldataval juhul tarbijakrediidilepingu kestus; 5) tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes (netohind) ja kohaldataval juhul ettemaksu summa; 6) kohaldataval juhul tarbija poolt makstav kogusumma ja tagasimaksete summa; 7) kohaldataval juhul tagasimaksete arv. 24. Käesoleval juhul on kaebaja avaldanud reklaami (vt nt dtl 73), mille puhul on välja toodud kõik eelpoolviidatud

sätetes toodud kohustuslikud elemendid, kuid vaidlus on selles, et lisaks tarbijakrediidi reklaamis sisalduvale tüüpnäitele on mõned tüüpnäite kohustuslikud elemendid – lepingu kestus ja krediidi ülempiir, täpsemalt sõnad: „5 aastaks, kuni 6 500 €“ toodud reklaami kujunduses veel eraldi suurelt välja. Vastustaja leiab, et selline reklaam ei ole reklaamiseaduses sätestatud nõuetega kooskõlas, sest vastav teave on lubatud välja tuua üksnes tüüpnäite kujul. 25. Kaebaja viitab küll üldises plaanis õigesti, et tarbijakrediidi reklaami avaldamine iseenesest ei ole keelatud ning ülal välja toodud info puhul on tegemist infoga, mis

kohaselt on tarbijakrediidi reklaamis lubatud või lausa kohustuslik välja tuua, kuid siiski ei saa ma nõustuda kaebaja seisukohaga, et sellest tulenevalt tuleb kõnealust reklaami lugeda seadusega kooskõlas olevaks. 26. Arvestades, et reklaami näol on eelkõige tegemist tarbija informeerimisega pakutavatest kaupadest ja teenustest (vt ka

§ 2

lg 1 p 3), on reklaamiseaduses sätestatud regulatsiooni üks peamisi eesmärke luua reeglistik, mis tagaks tarbija adekvaatse teavitamise pakutavatest kaupadest ja teenustest ning näha tarbija kaitsmise huvides ette piirangud teatud tüüpi kaupade ja teenuste reklaamile. Seetõttu tuleb ka kaebaja poolt pakutava tarbijakrediidi, kui teenuse, mille reklaam on lubatud üksnes seaduses sätestatud piiratud mahus, puhul tõlgendada seadust pigem kitsendavalt – tarbijakrediidi reklaam on lubatud üksnes seaduses konkreetselt sätestatud ulatuses ja tingimustel. 10

(13)3-22-1799 27. Eelnevast tulenevalt nõustun vastustajaga, et kuigi

§ 29

lg-tes 2-3 1 kohaselt on sõnade „5 aastaks, kuni 6 500 €“ puhul tegu lubatava teabega, on sellise teabe avaldamine § 29 lõike 3 1 kohaselt reklaamis lubatud esitada üksnes tüüpilise näite kujul ning tüüpnäitele lisaks ei ole lubatud selle osaks oleva teabe eraldi n.ö suures kirjas välja toomine. Lisaks võib vaidlusalusest reklaamist aru saada, et reklaamis sisalduva tüüpnäites toodud arvutuses ei ole kasutatud krediidi ülempiiri - 6500 eurot, vaid väiksemat summat, mistõttu ei ole õige ka kaebaja väide, et n.ö suures kirjas eraldi välja toodud info näol on tegemist üksnes tüüpnäite osaks oleva info eraldi välja toomisega (reklaami tüüpnäide on paremini jälgitav kaebaja poolt 27.11.2023 esitatud kohtukõne kirjalike teeside slaidil nr 3). Ka on

§ 29

lg 3 1 punkti 2 kohaselt lubatavaks infoks „kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir“ – seega on lubatud välja tuua üks kahest eelnimetatud teabest, mõlema korraga välja toomine ei ole lubatud. Lisaks, arvestades, et sellist infot saab esitada üksnes tüüpnäite kujul, ei ole mõlema summa välja toomine ühes reklaamis ka võimalik. Ühe tüüpilise näite osana ei ole võimalik esitada samaaegselt erinevate summadena nii krediidisummat kui tarbijakrediidi ülempiiri, kuna ülejäänud tüüpilise näite osad on käsitletavast summast sõltuvad. 28. Kuivõrd tarbijakrediidi reklaamis on lubatud üksnes kindlaksmääratud teabe esitamine, mis on oma olemuselt tarbijaid finantsteenuse tingimustest ja sellega kaasnevatest kohustustest teavitava iseloomuga, ei ole olukorras, kus tegemist ei ole tüüpilise näite kujul esitatud teabega, tegemist

§ 29lg 31 kohase ehk lubatud teabega.

Vastustaja viitab õigesti, et seadusandja on ette näinud tüüpilise näite esitamise kohustuse selleks, et tarbijal tekiks ettekujutus tarbijakrediidi võtmisel tekkivatest ligikaudsetest kohustustest. Sarnast ettekujutust ei teki tarbijal juhul, kui tarbija ei taju esitatud teavet ühtse näitena, mis kajastab kõiki olulisi aspekte. Kui krediidi ülempiir esitatakse tarbijakrediidi reklaamis eraldi, st mitte tüüpilise näite kujul, on tegemist tarbijakrediidi reklaamis keelatud elemendiga. Seaduses sätestatud nõutele peab vastama reklaam tervikuna, sealhulgas reklaamis sisalduvad kujundid, fotod, tekst, värvilahendused jms.

  1. Eelnevat kokkuvõttes on TTJA minu hinnangul vaidlustatud ettekirjutuses õiguspäraselt asunud seisukohale, et kaebaja poolt avaldatud reklaamis sõnade „5 aastaks, kuni 6 500 €“ eraldi välja toomine ei ole lubatav ning sellisel kujul avaldatud reklaam ei ole kooskõlas reklaamiseaduse nõuetega. Google Ads platvormi vahendusel otsingutulemuste järjestuse kuvamine
  2. Nõustun vastustajaga ka selles, et Google Ads platvormi vahendusel teiste otsingutulemuste ees avalikustatav ning märkega „Reklaam“ või „Ad“ eristatud teave on käsitatav reklaamina

§ 2

lg 1 p 3 mõttes ning tarbijakrediidi kohta selliselt kuvatav info peab vastama

§-s 29 sätestatud nõuetele. 30.1.

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Seega on teabe reklaamina käsitlemise üheks eelduseks see, et teavet toote või teenuse kohta avalikustatakse teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil. 30.

  1. Kaebaja on kaebuses märkinud, et Google platvorm käitub vahendajana, vahendades internetikasutajatele, kes informatsiooni otsivad, informatsiooni veebilehtede operaatorite kohta, kes otsivad enda lehekülgedele külastajaid. Google Ad-si kasutamine on kaebuse kohaselt vajalik Google otsingutulemuste järjestuse paiknemise tõstmisel ning kaebaja on platvormile maksnud tasu, et saavutada tulemus, kus info kaebaja veebilehe kohta kuvatakse otsingutulemustes eespool võrreldes nende veebilehtedega, mille omanikud ei ole platvormile vastavat tasu maksnud. 30.
  2. Seega järeldub kaebaja enda poolt välja toodud informatsioonist, et kaebaja poolt Google platvormile makstava tasu eesmärk on tagada, et tarbijale, kes teostab otsingu, kasutades näiteks 11

(13)3-22-1799 sõna „tarbijakrediit“, kuvatakse esimesena just kaebaja veebileht. Sellise tegevuse eesmärgiks on saavutada olukord, kus tarbija näeb teiste teenuste pakkujatega võrreldes esimesena just informatsiooni kaebaja veebilehe ja seega ka teavet kaebaja poolt pakutavate teenuste kohta. Seejuures on kaebajal võimalik ka valida, milline teave tarbijale otsingutulemusel kuvatakse, samal ajal kui nende ettevõtjate puhul, kes ei ole platvormilt teenust tellinud, kuvatakse platvormi enda algoritmide poolt valitud teave. Samuti on võimalik kindlaks määrata otsingusõnad, mille puhul info kaebaja veebilehe kohta esimesena kuvatakse. Seetõttu ei saa vastava teenuse tellimise eesmärki Google platvormilt minu hinnangul kuidagi teisiti mõista kui eesmärki edendada kaebaja poolt pakutava tarbijakrediidi teenuse pakkumist. 30.4. Eelnevast tulenevalt nõustun vastustajaga, et Google Adsi vahendusel otsingumootorites kuvatavad reklaamid on reklaamid reklaamiseaduse mõistes ning peavad vastama reklaamiseaduse nõuetele. Ettekirjutuses viidatud reklaamid (dtl 75 ja 76)

nõuetele ei vasta. Sellele ei ole iseenesest vaielnud vastu ka kaebaja, leides vaid, et nõuetele vastamine ei ole vajalik, kuna tegemist ei ole reklaamiga. 30.5. Kaebaja viitab, et juhul, kui nõustuda vastustaja tõlgendusega, et tegemist on reklaamiga, ei saa kaebaja Google Ads teenust üldse kasutada, sest Google’i loodud keskkond ei võimaldagi

kohase tüüpnäite ja hoiatuse avaldamist järjestuses kuvatavas eelvaates täies ulatuses. Esmalt märgin, et vastustaja on kohtumenetluse käigus osundanud, et hilisemalt on kaebaja puhul Google Adsi vahendusel Google’i otsingumootoris avalikustatud kaebuse esitaja väikelaenu reklaam (dtl 182), mis sisaldas tarbijakrediidi reklaami kohustuslikku teavet. Seega ei vasta kaebuse esitaja väide Google Adsi mahupiirangute osas tema enda näite põhjal tõele ning Google Adsi vahendusel on võimalik esitada kogu tarbijakrediidi reklaami kohustuslik teave. Teiseks aga märgin, et isegi kui see ei oleks võimalik, siis ei saa seesuguste mahu- või muude piirangutega õigustada seaduse nõuete täitmata jätmist. Kaebaja peab sellisel juhul valima oma tegevuse reklaamimiseks teistsugused kanalid.

  1. Eelnevast tulenevalt olen seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust ka selles osas, mis puudutab ettekirjutuse käsitlust reklaamiseaduse nõuete rikkumisel Google Ads vahendusel avaldatud reklaami puhul. Ärakuulamisõiguse, võrdse kohtlemise põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte väidetav rikkumine
  2. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust, sest on andnud kaebajale järelevalvemenetluse käigus enne ettekirjutuse tegemist korduvalt võimaluse tõendite ja selgituste esitamiseks nii kirjalikult kui suuliselt (vt nt dtl 17-28; 46-58; 141-144; 145-146 ning vastustaja vastuse lk 1-3 kirjeldatu (dtl 183-185). Ärakuulamisõiguse rikkumiseks ei saa pidada seda, kui vastustaja kaebaja väidetega ei nõustu. Kaebaja ei ole kaebuses ka täpsemalt välja toonud, millised tõendid või selgitused tal väidetava ärakuulamisõiguse tõttu esitamata jäid.
  3. Ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel ei oma minu hinnangul tähendust ka kaebuse väide, et väidetavalt avaldavad kaebaja konkurendid pidevalt sarnase sisuga reklaame ning vastustaja kohtleb kaebajat ebavõrdselt. Esiteks ei saa kaebaja konkurentide väidetav tegevus

sätete rikkumisel õigustada kaebaja poolt seaduses sätestatud nõuete järgimata jätmist. Teiseks on TTJA selgitanud, et on enne kaebuse esitaja suhtes algatatud menetlust ning ka samaaegselt kaebuse esitaja menetlusega tuvastanud ka teiste turuosaliste poolt tarbijakrediidi reklaamimisel reklaamiseaduse nõuete rikkumisi ning nendele samuti vastavalt reageerinud jamenetlusi algatanud. Seega ei tingi ka see kaebaja viide ettekirjutuse õigusvastasust. 34. Põhjendamatu on ka kaebaja viide väidetavale varasema praktika muutmisele TTJA poolt. Kaebaja väidab, et TTJA on ise varasemalt tüüpilise näite osade eraldi kujutamist lubanud, esitades selle väite tõendamiseks kirjavahetuse TTJA-ga ja näite reklaampildist (dtl 101-103; 104). Minu hinnangul ei nähtu sellest kirjavahetusest üheselt TTJA poolt antud kooskõlastust 12

(13)3-22-1799 ega luba konkreetset reklaami avalikustada. Kirjavahetusest nähtub, et TTJA ametnik juhib tähelepanu kaebuse esitaja poolt edastatud reklaamis esinevatele puudustele ning annab selgitusi regulatsiooni kohta. Seega ei saanud kaebuse esitajal kirjast tulenevalt tekkida õiguspärast ootust, et reklaam vastab regulatsioonile või TTJA on reklaami kooskõlastanud. Teisalt leian, et isegi kui käesoleval juhul oleks tegemist olukorraga, kus vastustaja on varasemaid seisukohti muutnud ja asunud seega senist ebaõiget halduspraktikat muutma, ei tähenda see, et kaebaja võiks ka edaspidi

nõuded täitmata jätta.

  1. Eeltoodut kokkuvõttes on minu hinnangul vastustaja järelevalvemenetluse tulemusel tehtud ettekirjutus vaidlustatud osas põhjendatud ja seaduslik ning kaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Kaebus tuleb seega jätta tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Maret Hallikma (allkirjastatud digitaalselt) 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.