Obsah (7)

§ 61§ 342§ 63§ 296§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2025. a Tallinn Kriminaalasja number Kohtukoosseis 1-25-1553 Orvi Koik, Janika Kallin ja Markus

§ 61lg 2 sätestatut.

Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele ja oletustele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Seejuures tuleb hinnata tõendeid kogumis, mitte eraldi nagu apellant on seda teinud, sest just tõendite kogumis hindamise pinnalt on maakohus teinud tõsikindlad järeldused süüdistatava Maikl Liedemanni süü tõendatuse kohta temale inkrimineeritud kuriteos. 4 6.2 Kolleegium leiab, et apellatsioonis toodud sisutute väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud. Kolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid täies mahus korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele. 7. Apellatsioonis toodud kaitsja etteheide, et esitatud süüdistus baseerub kannatanu ütlustel, ei too iseenesest kaasa maakohtu otsuse tühistamist.

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks kannatanu ütlus.

Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh kannatanu ütlustele (nt RKKKo nr 3-1-1-109-10). Seega on väär apellandi seisukoht, et üksnes kannatanu ütlustele toetudes ei ole võimalik kindlaks teha, et tegemist oli kehalise väärkohtlemisega. Ka apellandi väide, et kannatanu ütlusi ei kinnita muud tõendid, ei ole aluseks tunnistada kannatanu ütlused ebausaldusväärseks. Ühtlasi ei vasta see väide ka tõele. Kolleegium ei tuvastanud tõendite hindamisel mingeid minetusi ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Maikl Liedemanni süüdimõistmisel otsestele tõenditele, s.o kannatanu ja tunnistajate ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad kannatanu antud ütlusi, sh nende ütluste usaldusväärsust. 7.1 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kannatanu ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi tunnistajate ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust või mitte. Sellised usaldusväärsuse hindamise kriteeriumid on kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). 7.2 Väärib märkimist ka see, et uurimistoimingu protokollis või kriminaaltoimiku muus dokumendis kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud

§ 296

lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (vt RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). Seega on kohtupraktikas peetud silmas seda, et kui isiku ristküsitlusel antud ütlused haakuvad menetlustoimingu protokollides kajastatud asjaoludega, võib kohus nentida, et ristküsitlusel ütlusi andnud isik on sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi andnud. Seda on maakohus ka teinud (vt lk 143, 144144p). Kuivõrd riimuvate tõendite kogum suurendas kannatanu poolt selgitatud asjaolude tõenäosust, tuleb kolleegiumil nõustuda maakohtuga, et kannatanu ütlustes vastuolusid, et teda väärkoheldi süüdistatava poolt, ei ole. 7.3 Pelgalt kaitsja seisukoht, et kannatanu ütlused kattuvad süüdistuses ja otsuses kirjeldatuga, ei anna alust tunnistada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. Kaitsja mingitele konkreetsetele kannatanu ütlustele, mis oleks diametraalselt vastuolus või oleks kannatanu esitanud erinevaid versioone toimunust, apellatsioonis viidanud ei ole. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kannatanu ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt, sest tunnistajad ei kinnita süüdistatava poolt kannatanu löömist. Maakohus on sellele kaitsja argumendile ammendavalt vastanud (vt lk 140p-141) ning kolleegium nõustub maakohtu argumentidega ega pea vajalikuks neid korrata. 5 7.4 Kaitsja poolt esitatud argumendid tunnistajate taksosse istumise kohta ei kummuta maakohtu järeldust, et tunnistajad DV, GR kui ka MV istusid taksos tagaistmel. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et see kohtu järeldus põhineb üksnes kannatanu ja tunnistaja DV ütlustel. Tõepoolest lahknevad tunnistajate ütlused selles osas, millisel istmel teised naisterahvad taksos istusid ning seda on maakohus ka jaatanud (vt lk 139p-140). Samas vaikib kaitsja ses osas, mida tunnistajad on öelnud, kus nad ise taksos istusid. Nii kinnitas tunnistaja DV, et ta istus taksos kõrvalistuja taha (lk 87). Tunnistaja GR andis ütlusi, et istus juhipoolsele tagumisele istmele (lk 96p) ning tunnistaja MV selgitas, et istus koos Dga taksos taga (lk 105p). Ka tunnistaja KA on kindel selles, et istus taksos taha (lk 99p-100). Seega kinnitavad kõik tunnistajad, et istusid taksos tagaistmel, mis omakorda kinnitavad kannatanu ütlusi, et naisterahvad istusid tagaistmel ja sellest tekkis sõnavahetus. Kannatanu keeldus sõitmast, sest tagaistmel saab sõita ainult kolm inimest. Ühtlasi kinnitab see ka seda, et süüdistataval oli vaba juurdepääs juhi kõrvalistuja kohale. 7.5 Ainetu on kaitsja seisukoht, et kohus tunnistas tunnistajate KA ja MV ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need tõendikogumit välja põhjusel, et need ei toetanud kohtulahendis kirjapandut. Maakohus ei ole tunnistajate KA ja MV ütlusi ebausaldusväärseks tunnistanud kogu mahus, vaid tegi seda osaliselt ja ainult osas, mis puudutas süüdistatava taksosse istumist. Seejuures ei ole maakohus lugenud tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et seda oli lihtsalt vaja teha. Maakohus on põhjendanud, miks ta neid ütlusi osaliselt usaldusväärseks ei pea. Selle kohta, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistajate KA ja MV ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mingeid tõsiseltvõetavaid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 7.6 Seoses mobiiltelefoni maha kukkumisega, märgib kaitsja, et kohtu järeldus põhineb kannatanu ütlustel, mis ei ole aga usutavad ega loogilised. Kaitsja põhjendused selle kohta, miks kohtu poolt tuvastatu ja kannatanu ütlused ei ole usutavad ja loogilised, ei ole arusaadavad. Ses osas ei ole apellatsioon jälgitav ja sellistele ebaselgetele väidetele ei ole võimalik kolleegiumil vastata. Kolleegium ei tuvastanud, et kannatanu ütlused mobiiltelefoni maha kukkumise ja tema ründamise kohta oleks ebaloogilised ning välistaksid kehalise väärkohtlemise süüdistuses märgitud viisil. Nii on kannatanu kinnitanuid, et hoidis telefoni vasakus käes, mis kukkus löögi tagajärjel juhiistme ja ukse vahele. Edasi üritas parema käega ennast kaitsta ja vasaku käega üritas telefoni kätte saada istme vahelt (lk 79p). 8. Kolleegiumil tuleb märkida, et

§ 63

lg 1 kohaselt on ka süüdistatava ütlused tõendiks, kuid seda on ka kannatanu ütlused.

§ 61

lg 2 eeldabki kohtu poolt tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Maakohus ongi selliselt toiminud, mistõttu puudub alus maakohtule ette heita, et maakohus pidas süüdistatava ütlusi osaliselt ebausaldusväärseteks ja kannatanu ütlusi usaldusväärseteks. Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning mingeid eksimusi kolleegium ei tuvastanud. Seega viidates süüdistatava ebausaldusväärsetele ütlustele apellatsioonis, ei ole võimalik kummutada süüdistusversiooni ega kinnitada esitatud kaitseversiooni. Kuivõrd kolleegium mingeid rikkumisi süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamises maakohtu poolt ei tuvastanud, siis ei ole kolleegiumil võimalik võtta tõendina arvesse kaitsja poolt viidatud süüdistatava ebausaldusväärseid ütlusi.

1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu poolt öeldu, et ta ei tunne süüdistatavat saab mõista selliselt, et isiklikult kannatanu süüdistatavat ei tunne, kuid see ei välista seda, et kannatanu ründajaks oli süüdistatav (lk 143p-144). Kohtuistungi protokollist nähtub üheselt, 6 et kohus küsib enne ristküsitlust, kas kannatanu süüdistatavat tunneb, st seda, millised suhted on kannatanul ja süüdistataval omavahel (tunnevad, ei tunne, on sõbrad, sugulased vms). Protokollist ei nähtu, et selle kohtu küsimusele antud vastust saaks tõlgendada selliselt, et süüdistatavat ei tunne üldse, st kannatanu pole süüdistatavat kunagi näinud (lk 78). Mingit vastuolu mida kaitsja leida püüab, lihtsalt ei ole. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja sellised püüdlused kannatanu vastust kohtule „ süüdistatavat ei tunne“ tõlgendada selliselt, et see on vastuolus kannatanu ütlustega, et tema ründajaks oli süüdistatav, on puhas demagoogia ning mingeid seisukohtade ümberhindamist kaasa ei too.
2. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka süüteokoosseisu objektiivset koosseisu ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Kolleegium peab vajalikus märkida, et arvestades tõendeid kogumis saab teha üheselt järelduse, et süüdistatava kogu tegevus kannatanu suhtes oli vaadeldav ründena ning süüdistatava tegevus tekitas tervisekahjustused ja põhjustas valu.
3. Maakohtu hinnangul süüdistatav pidi võimalikuks pidama ning möönis seda, et tema selline tegevus põhjustab teisele inimesele valu ja kehavigastusi (lk 145). Riigikohus on selgitanud, et kasutatud sõnastus „pidi pidama võimalikuks“ või „pidi võimalikus pidama“ ei ole kaudsest tahtlusest rääkides korrektne (vt RKKKo nr 1-20-3306, p 15, nr 1-20-6745, p 30). Samas asus maakohus seisukohale, et süüdistataval oli tahtlus olemas ning märkis üheselt, et süüdistatav Maikl Liedemann pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Seega oli maakohtu sõnakasutus lihtsalt ebaõnnestunud ning kokkuvõtvalt leidis maakohus, et süüdistatav Maikl Liedemann pidas võimalikuks ja möönis, et korduvalt rusikaga näo piirkonda ja jalaga lüües põhjustab ta kannatanule valu ja tervisekahjustusi. Selles, et kaudse tahtluse eeldused on täidetud, maakohus ei eksinud. Ehkki kaasuse asjaolud võiksid viidata ka raskemale tahtluse vormile, jääks selle tuvastamine väljapoole apellatsiooni piire. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et Maikl Liedemanni käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ning maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
4. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus ei ole karistusliigi- ja määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Maikl Liedemanni pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Kergemaliigilise karistuse mõistmine oleks ilmselgelt ebapiisav ning ei täidaks oma eesmärki üld- ja eripreventiivses mõttes. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Kolleegium nõustub ka KarS § 73 sätte kohaldamisega. 13.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Maikl Liedemannile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Maikl Liedemanni kaitsja Rünno Roosmaa esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 180 minutit. Apellatsioonimenetluse kulud on 267,84 eurot, sh käibemaks 51,84 eurot. Kohtukolleegium nõustub taotlusega, seega määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo Roosmaa tasu ja kulude suurusena kindlaks 267,84 eurot. 13.1

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Maikl Liedemanni suhtes 7 muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 13.

oktoobri 2025. a otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8