KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.10.2025. a Tallinnas Väärteoasja number 4-25-2695 Kohtunik Kristjan Paluteder Kohtuistungi sekretär Ave Mõistlik Ko

§ 73

lg 8 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 228järgi. Väärteootsusega mõisteti Raimond Räägule Kar

S § 228 alusel karistuseks rahatrahv 40 trahviühiku ulatuses, s.o summas 320 eurot.

1. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada PPA 17.06.
2. a otsus ning lõpetada asjas menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et väärteoasja menetluses on ulatuslikult rikutud menetlusõigust, mis on kaasa toonud ebaõige väärteootsuse tegemise. Nimelt ei ole asja materjalidest üheselt arusaadav, kes kohtuvälise menetleja ametnikest toimetab väärteomenetlust. Samuti puudub väärteoasja materjalide hulgas protokoll uurimiseksperimendi teostamise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei saa üheselt väita, et kohtuväline menetleja oleks uurimiseksperimenti läbi viinud.
3. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et seade ei olnud ühendatud vooluvõrku ja tema eesmärk ei olnud segada politseinike tööd. Ta palub end õigeks mõista tuginedes asjaolule, et politseinike tegevus ei olnud ka seaduspärane protseduurireeglite rikkumisel ja turvavööde kinnitamata jätmisel. Kaebuse esitaja ütlusi anda ei soovinud.
4. Kaebuse esitaja kaitsja jäi kaebuses toodud seisukohtade juurde ning märkis täiendavalt, et usaldusväärsed ei ole tunnistaja Xi väited selle kohta, et pelgalt visuaalsel vaatlusel saab asuda seisukohale, et tegu on kiirusemõõtjat avastada võimaldava seadmega. Samuti pole välistatud häirivate signaalide esinemine uurimiseksperimendi ajal, mh asuti Tallinna teletorni vahetus läheduses. 2
5. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et karistatav on mitte ainult üksnes tegu, kui isik juhib mootorsõidukit, millel asub nimetatud seade sisselülitatuna, vaid koosseisu täitmiseks piisab, kui see seade on välja lülitatuna. Sellist seisukohta kinnitab Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-2214 p 12.
6. Vale on kaitsja arusaam selles odas, et tunnistaja on asunud menetleja rolli. VTMS ei keela tutvustada teisel ametnikul menetlustoimingute protokolle. Menetleja paariline peab istuma tagaistmel menetlusaluse isiku kõrval, et tagada mõlema ametniku turvalisus. Uurimiseksperimendi protokollimine ei ole kohustuslik vastavalt VTMS § 47 lg-le 1
7. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta tähelepanuta ka märkused võimalike politseiametnike tegevuste kohta turvavööde kinnitamata jätmisel, kuivõrd need ei ole asjakohased ega õiged. Samuti palus esindaja jätta tähelepanuta kaitsja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-83-15, kuivõrd see ei ole käesolevas asjas asjakohane. Väited selle kohta, et teletornist tulenevad sagedused takistasid uurimiseksperimendi läbiviimist, on palgasõnalised. Kohtuvälise menetleja esindaja palus kohtule jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtu seisukoht
8. Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud.
9. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et 25.05.
10. a kella 16:01 ajal juhtis menetlusalune isik Raimond Rääk mootorsõidukit Mercedes-Benz GLS 350 D 4MATIC (reg nr XXX), milles asus kiirusemõõteseadet avastada võimaldav seade Genevo Max, mille ta politseiametnikule Xile peatamise järgselt üle andis. Need üldisemad asjaolud on fikseeritud mh asitõendi vaatlusprotokollis (lk 5 koos fotodega selle juurde – DVD-plaadil), sõiduki ja juhi andmete väljatrükkidel (lk 18, 19) ning vormikaamera salvestisel (salvestis lõpuga „… 443137400.MP4“ salvestise loendur kl 02.14). Kuigi R. Rääk kohtus ütlusi anda ei soovinud, on ta oma seisukohta menetluse osas väljendanud ja märkinud, et ta ei kasutanud seda seadet, see polnud sisse lülitud. Seega selle konkreetse seadme autos paiknemise üle vaidlust ka ei ole. Peamised kaitseväited puudutavad menetluslikke rikkumisi, sh seda, kas antud seadme sõidukis hoidmine ilma seda kasutamata on karistatav, kas seadme töö kontrollimiseks teostatud uurimiseksperiment oli korrektselt läbi viidud ja vormistatud ning kas menetlusalusele isiku õigusi on rikutud seoses sellega, et politseiametnikust tunnistaja on osaline menetlustoimingutes, viibinud nende juures, selgitanud neid.
11. Kohtu hinnangul on asjas kogutud tõendid lubatavad, usaldusväärsed ja asjakohased. Tunnistajate Xi ja Yi ütlused on riimuvad ja kooskõlas teiste tõenditega. Kõige selgemalt kinnitavad nende paikapidavust asjas kogutud videosalvestised. Kokkuvõtvalt kinnitavadki mõlema tunnistaja ütlused seda, et kinni peeti R. Räägu sõiduk, kus nn antiradari olemasolu märkas X ning juht andis seadme välja ning selle osas viidi läbi uurimiseksperiment (tl 17-19 ja 24-26).
12. Politseiametniku Xi vormikaamera salvestisel on näha, kuidas ühel hetkel ta hüüatab „Antiradar!“ ja seejärel küsib paariline (s.o Y) temalt üle, kas ta nägi seda ja kas ta on selles kindel. X kinnitab seda ning järgnetakse R. Räägu juhitud sõidukile (salvestis nimega „1_E1496274 /…/443137400“ alates 00.44). Need asjaolud kinnitavad veenvalt tunnistaja Xi ütlusi selle kohta, et just tema märkas sõiduki klaasi taga nn antiradarit. Ainuüksi tunnistaja Xi selline vahetu reaktsioon koosmõjus R. Räägult saadud seadmega ei jäta ruumi kaitsja kahtlusele, kas tunnistaja saab visuaalselt järgi hinnata seda, kas tegu võiks olla kiirusemõõteseadet avastada võimaldava seadmega. Lisaks on tunnistaja kohtus selgitanud sedagi, milline on tema kogemus selliste seadmetega. Kohtule jääbki selgusetuks 3 kohtuvaidlustes esitatud väide tunnistaja Xi ütluste ebausaldusväärsuse kohta põhjusel, et tunnistaja ei osanud öelda, kas on ka olemas videoregistraatorile sarnanevaid antiradareid. Tagajärjetuks jääb ka tunnistaja Xi nö visuaalse hinnangu kahtluse alla seadmine, sest lõppastmes tuvastati R. Räägu sõidukis olnud seadme kiirusmõõteseadet avastav võimekus katseliselt ning sellise seadme olemasolu autos on R. Rääk kogu menetluse vältel (sh kohtus) tunnistanud. See, et Y ei oska seda juhtumit eriliseks pidada ega oska öelda, kas Tallinna teletornist tulevad signaalid segavad uurimiseksperimendi läbiviimist, ei muuda temagi ütlusi või teisi asjas kogutud tõendeid ebausaldusväärseteks.
13. Kaebuse kohaselt on tulnuks uurimiseksperiment vormistada kirjaliku protokolliga ja videosalvestise kasutamine pole lubatav. Kohus sellega ei nõustu. Kaitsja viidatud Riigikohtu praktika asjas nr 3-1-1-83-15 ei ole uurimiseksperimendi protokollimise kohta praegusel juhul asjakohane, sest viidatud asjas oli menetleja filminud teatud katseid, kus sündmuskoha olustik oli oluline, kuid seda ei olnud taastatud ning tegevusse ei olnud kaasatud ühtegi menetluse osapoolt. Kaitsja arvates tulnuks uurimiseksperimendi protokoll tuleks igal juhul vormistada kirjalikult. Kohus seda seisukohta ei jaga, kuivõrd uurimiseksperiment on menetlustoiming ning VTMS § 47 lg 1 1 võimaldab mistahes menetlustoimingu protokolli asendada videosalvestisega, kui selles sisalduvad VTMS § 49 lg-s 2, lg 4 p-s 1 ja lg-s 5 nimetatud andmed. Siinsel juhul tuleb lisaks arvestada aga seda, et konkreetselt uurimiseksperimendi protokollile kehtivad nõuded tulenevad KrMS §-st 94 ja osalt ka §-st
14. Seega võimaldab VTMS regulatsioon ka uurimiseksperimendi protokolli asendamist videosalvestisega. Uurimiseksperimenti kajastab videosalvestis nimega „IMG_0669“, kust nähtuvad uurimiseksperimendi protokolli kantavad andmed vajalikus ulatuses. Seejuures videolt tuvastatavad nn antiradari Genevo Max ja selle kontrollimiseks kasutatud kiirusmõõteseadme Stalker täpsed andmed (selle mudel ja number on lisaks suuliselt nimetamisele nähtav ka videopildilt), töötelefoni kasutamine, uurimiseksperimendiks püstitatud küsimus, katsete kirjeldus (sh nende sisu ja tulemused). Arvamus, et kiirusmõõteseadet avastada võimaldava seadme vastava funktsiooni kontrollimine pole võimalik menetleja enda täheldamisega ning et see eeldaks uurimiseksperimendi raames mingit laadi seadme kasutamist, on ekslik. Selliseid nõudeid KrMS § 94 järgi ei sea ja § 93 lg 1 kohaselt ongi uurimiseksperimendi eesmärk mh asjaolude esinemise või nende olemasolu tajumise võimalikkuse kindlakstegemine. Kohus on seisukohal, et kiirusmõõteseadet avastada võimaldava seadme töötamise kontrollimiseks ongi esmane eelistus sellise seadme kasutamine katsetes.
15. Uurimiseksperimenti kajastaval videosalvestisel märgitakse, et sündmuskoha olustiku taastamine ei ole tulemuse seisukohast oluline. Kohus nõustub sellise käsitlusega. Praegu puudus uurimiseksperimendi eesmärgi (kas R. Räägu sõidukist saadud seade võimaldab avastada kiirusmõõteseadet) kontrollimiseks n-ö varasem sündmuskoha olustik, mida saaks üldse taastada. KrMS § 146 (Uurimis- ja muu menetlustoimingu protokoll) nõuded kehtivad menetlustoimingute protokollidele üldisemalt ning osad neist on sellised, mis siin ka ei kohaldu (nt ütlusi ei antud; selle toimingu käigus eset ära ei võetud). Kohus tõdeb, et salvestisel ei ole kuulda R. Räägu elukoha aadressi ja kontaktivahendeid ning toimingus osalenud (seda filminud) muu isiku (s.o Xi) andmeid. Kohtu hinnangul ei ole aga tegemist selliste puudujääkidega, mis tingiks tõendi lubamatuse. Kontaktandmete märkimata jätmine on formaalne puudus. Politseiametnikust tunnistaja Xi sõidukis viibimine, toitejuhtme sisestamine tagaistmel R. Räägu ees olevasse sigaretisüütajasse (seda tegevust kirjeldab salvestisel seejuures Y) ja uurimiseksperimendi filmimine oli R. Räägule video põhjal ka selgelt tajutav. Isikute nime märkimine uurimistoimingu protokollis või selle kajastamine videosalvestisel teenib kõigi toimingus osalenute tuvastamise ja nende tegevuse kontrollitavuse eesmärki. See on vajalik, et neid saaks vajadusel küsitleda ja nende tegevusele vastuväiteid esitada. Menetlusalusele isikule oli juba eelnevalt selgitatud, kes on 4 temaga tegelevad politseiametnikud, kedagi teist uurimiseksperimendi läbiviimise juures ka ei viibinud. Seega saanuks ta soovi korral esitada pretensioone nt Xi või Y tegevuse osas. Kohus viitab, et tegelikkuses kajastab uurimiseksperimendi läbiviimist ja sellele eelnenut ka Xi vormikaamera salvestis, millelt on veel täiendavalt näha tema andmed. Salvestistelt nähtub, et R. Rääk mingeid pretensioone ega märkusi uurimiseksperimendi osas ei esitanud. Seadme pakendajal sisulist tähtsust siin pole ja puudub ka vaidlus selles, et tegemist just R. Räägu käest saadud seadmega.
16. Kohus leiab, et ka kaitsja väited sündmuskoha läheduses asuvast Tallinna teletornist lähtuvate eri sageduste mõjust kiirusmõõteseadet avastada võimaldava seadme tööle uurimiseksperimendi ajal on otsitud. On üldteada, et raadio- ja mobiilsidesüsteemid toimivad kindlatel ning reguleeritud sagedustel ning sellised lained esinevad pea kõikjal. Ilmselgelt ei ole põhjust välja töötada antiradarit, mis laseks neist kindlatest sagedustest segada. Katsete asukoht (Lükati tee ja Kloostrimetsa tee ristumiskoha juures) asub üldlevinud avalike kaardirakenduste (nt Google Maps, Maa- ja Ruumiameti geoportaal) andmetel Tallinna teletornist linnulennul ka enam kui 1.3 km kaugusel, seega mitte vahetus läheduses. Läbiviidud uurimiseksperiment näitas selgelt, et seade reageeris üksnes katse läbiviimise ajal, kui lülitati sisse kiirusmõõteseadme mõõtmisrežiim. Neid asjaolusid arvestades puudub igasugune põhjendatud kahtlus arvata, et teletornist tulevad signaalid mõjutanuks uurimiseksperimendi ajal antud kiirusmõõteseadet avastada võimaldavat Genevo Max seadet. Kokkuvõttes tuleb uurimiseksperimendi protokollimisel koostatud videosalvestist pidada lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks.
17. Kohus ei nõustu kaebuse teise keskse etteheitega selle kohta, nagu poleks üheselt arusaadav, kes on väärteoasja menetleja. Vaidlus puudub selles, et asjas kuulati politseiametnik Y poolt tunnistajana üle politseiametnik X, kes ka videosalvestise põhjal kiirusmõõteseadet avastada seadet märkas (vt p 9-10). Samuti – nagu ka kaebuses välja tuuakse – on kõik asjas koostatud menetlusdokumendid, sh väärteoprotokolli vormistanud Y. Kaebuse järgi ei ole aga Y menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi ega dokumentide sisu selgitanud ning 90% menetlusest viis läbi X. Sisuline etteheide seisneb siin kahes aspektis, ehk selles, et X on läbi viinud uurimiseksperimendi ning õigusi ja kohustusi on just tema selgitanud. Alustuseks saab siin nõustuda kohtuvälise menetleja esindajaga selles, et VTMS § 49 ja 69 sätestab konkreetselt selle, et menetlustoimingute protokolli ja väärteoprotokolli märgitakse selle koostaja ning VTMS ei keela tutvustada teisel ametnikul menetlustoimingute protokolle. See on siiski üldine käsitlus ja kohtul tuleb hinnata, kas selliselt menetluse läbiviimisel on menetlus menetlusaluse isiku õiguseid järgiv, aus ja õiglane ning kas see rikub (oluliselt) väärteomenetlusõigust.
18. VTMS § 5 p 1 näeb ette, et kohtuväline menetleja on kohustatud kohtuvälises menetluses selgitama menetlustoimingut, rakendades menetlusosalisele toimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi. VTMS § 8 p 1 ja 10 lg 1 koosmõjus osaleb kohtuväline menetleja menetluses oma ametnike kaudu. Seega puudubki VTMS-s otsene piirang selles osas, milline kohtuvälise ametnik võib menetlustoimingut ning isiku õigus ja kohustusi selgitada. Siinkohal saab läheneda küsimusele ka teistpidi – kas seadusandja on ette näinud piiranguid tunnistaja osas, kes on kohtuvälise menetleja ametnik ja on ühtlasi tajunud väärteo tehiolusid. Vastav regulatsioon tuleneb VTMS § 313 lg-st 1, kuid seostub üksnes olukorraga, kui sama ametnik on ka koostanud väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsuse, seda tunnistaja X siin teinud ei ole. Isegi kui teoreetiliselt öelda, et X oleks asjas menetlejaks, oleks tema ülekuulamine lubatav (RKKKo nr 3-1-1-13-16, p 8). Kuigi ideaaljuhtumil võiks kõiki õigusi ja dokumente selgitada vaid üks ametnik, kes on asjas vahetult menetlevaks ametnikuks, ei ole see alati põhjendatud või võimalik. Iseenesest peab kohtupraktika lubatavaks sedagi, et kohtuvälise menetleja ametnik teostab liiklusjärelevalvet ka üksinda, kuid sel juhul tuleks see tegevus nt videosalvestada (RKKKo nr 3-1-1-67-15, p 14). Eelnevat kokku võttes ei ole 5 välistatud see, et menetlusalusele isikule selgitab menetlustoiminguid ja -dokumente ning õigusi ja kohustusi ka teine kohtuvälise menetleja ametnik. Praegusel juhul toimus menetlusaluse isiku õiguste ja kohustuste selgitamine politseisõidukis. Kokkulangevalt vormikaamera salvestisega on nii X kui Y kohtus andnud ütlusi, et menetlejaks oli Y ja X istus tagaistmel ning selgitas õigusi ja kohustusi, kusjuures Y sai igal hetkel sekkuda. Vormikaamera salvestise põhjal Y kuulas Xi selgitusi (sh vaatas tahapoole), R. Räägul oli võimalik õiguste ja kohustuste selgitamise ajal neid paralleelselt lugeda. Pärast selgitamist pakuti talle ka võimalust õiguste ja kohtuste ning menetlusdokumentidega põhjalikumalt tutvuda, kuid loobus sellest sõnaselgelt („U16302 [25_05_2025 16_58_35]“ videoloenduri järgi 01.20). Edasiselt selgitatakse menetlusdokumentide sisu, sh seda, et need on koostanud Y, seejuures R. Rääk ka tutvub dokumentidega neid lugedes (al 02.00).
19. Kohtupraktika põhjal loetakse menetlusaluse isiku õigust ja kohustuste tutvumise hindamisel piisavaks näiteks see, kui ta on neid oma allkirjaga kinnitanud, tal on olnud reaalne võimalus nendega tutvuda ning ka teiste tõendite pinnalt puudub alus selles kahelda (nt on tunnistaja nende tutvustamist kinnitanud). Siinsel juhul on videosalvestiselt vahetult kontrollitav, et neid õigusi ja kohustusi tõepoolest selgitati ning isikule anti ka iseseisev võimalus nendega tutvuda (sh olid tal need ees ajal, kui X neid selgitas). Kuigi kohus juba eespool leidis, et uurimiseksperiment oli videosalvestisega ammendavalt protokollitud, saab märkida, et lisaks on X enne uurimiseksperimendi algust selgitanud R. Räägule täiendavalt mitmeid täiendavaid menetluslikke aspekte. Seega võib menetluse õigluse tagamise seisukohast retooriliselt küsida selle järele, milliseid menetlusaluse isiku õigusi rikutakse kui tunnistajast politseiametnik selgitab talle tema õigusi ja kohustusi väärteomenetleja juuresolekul ning seejuures videosalvestise põhjal tagantjärele kontrollitavas olukorras. Kokkuvõttes ei näe kohus väärteomenetlusõiguse rikkumist selles, et kõiki selgitusi pole teinud sealsamas politseisõidukis olnud menetleja.
20. Menetlusalune isik on selgitanud, et seade ei olnud lülitatud vooluvõrku, ta unustas selle esiklaasile. Ka seadme mittekasutamine ei välista vastutust. Liiklusseaduse § 73 lg 8 keelab mootorsõidukis ja selle haagises seadmed, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd.

§ 228

koosseisu täitmiseks piisab, kui isik juhib sõidukit, milles asub nimetatud seade väljalülitatuna. Sellist seisukohta toetab Riigikohtu praktika, mille kohaselt ei pea

§-s 228 toodud koosseisu täitmiseks kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Vastasel juhul võimaldaks regulatsioon vastutusest pääseda neil juhtidel, kes jõuavad enne politsei poolt antiradari sõidukis avastamist selle välja lülitada, kuivõrd politseil puuduks igasugune võimalus tõendada, et seade sõidu ajal töötas (vt RKKKo nr 3-11-22-14, p 10.1). Praegusel juhul ongi tegemist olukorraga, kus sõidukijuht politseipatrulli märkamisel eemaldas seadme nähtavalt kohalt ja pani selle kõrvalistme ette, eesmärgiga varjata seda politseiametnike eest. Uurimiseksperimendiga tuvastati, et selle seadmega on võimalik kiirusmõõteseadet avastada. 18. Kaitsja on rõhutanud, et politseiametnikud alustasid menetlust juba rikkumistega, kui nad asusid R. Räägu sõidukile järgnema varem kinni peetud teise menetlusaluse isiku passiga ja endal sõidu ajaks turvavöösid kinnitamata. Seoses viidatud asjaoludega saab üldisemalt märkida, et kuigi taolised rikkumised on taunitavad, ei mõjutanud need kuidagi R. Räägu suhtes toimetatud menetlust, kogutud tõendeid. Ka ei mõjuta need aspektid kohtu sisulist hinnangut tõenditele ning ei sea kahtluse alla menetluse ausust tervikuna. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et

§ 73lg 8 keelu rikkumine R.

Räägu poolt on ka kohtus kinnitust leidnud. 6

1. Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et Raimond Rääk on väärteo toime pannud tahtlikult. Ta teadis, et tema juhitud sõidukis on kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seade, mida kinnitab politsei nõudmisel keelatud seadme ja selle osade väljaandmine. R. Räägule selgitati peatamise põhjust, s.o seda, et on alust arvata, et sõidukis keelatud seade ning selgitati võimalust selle vabatahtlikuks väljaandmiseks. Seejärel R. Rääk võttis koheselt kaasreisija jalgade eest seadme. Samal ajal ametnik täpsustas, et on alust arvata, et seadmeks on antiradar („/…/443137400“ al 02.04). Nimetatud sündmuse käik kinnitab R. Räägu teadlikkust sellest, et tegemist on keelatud seadmega, sest enne antiradari mainimist teab ta juba seda ametnikule üle andma hakata. Samuti viitab kavatsetusele asjaolu, et menetlusalune isik eemaldas politseisõiduki märkamisel antiradari nähtavalt kohalt. Kuivõrd isik oli teadlik selle seadme tööpõhimõttest, selle keelatusest Eesti Vabariigis, see oli autosse pandud teadvalt ja esiklaasile paigaldatuna ei saa see jääda märkamatuks, saab rääkida sellest, et seda sisaldava sõiduki juhtimine oligi tema eesmärk.
2. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistus
3. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
4. Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena Raimond Räägu karistusregistri väljatrükki (tl 20), mille kohaselt puuduvad Raimond Räägul kehtivad karistused. 23.

§ 228näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut.

Kohus viitab, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKKKo 3-11-77-11, p 11). Praegusel juhul on kaebajale KarS § 228 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest karistusena määratud rahatrahv 40 trahviühiku ulatuses ehk summas 320 eurot, s.o sanktsiooni keskmäärast mõnevõrra madalam karistus.

1. Kohtu hinnangul saab R. Räägu süüd väärteo toimepanemisel pidada keskmisest väiksemaks. Seejuures võtab kohus arvesse, et isik on iseenesest tunnistanud seadme olemasolu, kuid selgitanud, et see parasjagu ei töötanud, sel puudus toide. Seadme tegelikku töötamist ei ole talle ette heidetud ning tegemist on väärteokoosseisuga, mille alusel on võimalik isikut karistada sõltumata sellest, kas seade oli rikkumise hetkel sisse lülitatud. Neid asjaolusid arvestades saab määratud karistust pidada kohaseks.
2. Kohus toob välja, et väärteootsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, kuid siiski on määranud sanktsiooni keskmäärast madalama karistuse. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et praegusel juhul puuduvad nii karistust kergendavad kui ka karistust raskendavad asjaolud. Kaebaja on väljendanud seisukohta, et ta ei ole väärtegu toime pannud ning põhjendamatult viidanud rikkumistele kohtuvälise menetleja tegevuses. Ta ei ole oma käitumisele mitte mingisugust negatiivset hinnangut andnud. Seega ei ole R. Räägu käitumises tuvastatav puhtsüdamliku kahetsuse esinemine. Ka karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 7
3. Nimetatud R. Räägu iseloomustavaid andmeid arvestades, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süü suurust ning R. Räägul varasemate rikkumiste puudumist arvesse võttes leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi määr on põhjendatud. Menetluskulud ja asitõend
4. Kaitsja poolt on esitatud taotlus Raimond Räägu valitud kaitsjatele makstud tasude hüvitamiseks summas 1762,50 eurot. See taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23, § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda.
5. Praeguses asjas oli asitõendina menetlusaluselt isikult äravõetud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seade Genevo Max GXLV3B-8ZS36 koos toitejuhtme ja iminappkinnitusega. Väärteootsuses on võetud vastu otsustus nimetatud seade hävitada otsuse jõustumisel.

§ 263

lg 5 näeb ette, et kohtuväline menetleja või kohus konfiskeerib

§-des 215 ja 228 sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme. KarS § 83 lg 7 võimaldab konfiskeerida väärteo toimepanemise vahendi ka kohtuvälisel menetlejal mh KarS § 83 lg 1, 2 ja 4 juhtudel. Seetõttu saab kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustust pidada seaduspäraseks. Kohtu hinnangul võimaldab VTMS § 206 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 263 § 11 taolise asitõendi hävitada. Kohtuvälise menetleja esindaja on kohtuistungil avaldanud, et seade on juba hävitatud (tl 20), kuivõrd kohtuväline menetleja sai kohtusse esitatud kaebusest teadlikuks oluliselt hiljem pärast selle esitamist. Seoses sellega selgitab kohus, et kaebus esitati kohtule 10.07.2025. a ja see tehti kohtu kantselei poolt nähtavaks 11.07.2025. a algselt ekslikult konkreetsele PPA allüksusele, kuid mitte üldisemalt PPA-le. Seega sai võimalikuks, et faktiliselt on asitõendi suhtes võetud otsustus juba täide viidud. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 8