← Eesti

4-24-2161/11

Obsah (5)§ 146§ 139§ 209§ 205§ 147

4-24-2161 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2024, Tallinn Väärteoasja number 4-24-2161 Kohtukoosseis Markus Kärner, Janika Kallin

§ 146

lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires, välja arvatud juhul, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Apellatsioonis ei vaidlustata seda, et Z.B pani toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Vaidlustatakse üksnes Z.B karistamist arestiga.

  1. Maakohtul on menetlusaluse isiku süüle vastava karistusliigi ja -määra üle otsustamisel teatav kaalutlusruum. Maakohtu otsuse tühistamiseks on alust eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 7). Ringkonnakohtu hinnangul sellist olukorda ei esine.
  4. Apellatsioonis esitatakse arvukalt väiteid, mis apellandi arvates räägivad kergema karistusliigi kasuks. Seejuures toob apellant välja, et karistuse liigi kaalumisel tuleks võtta arvesse, et Z.B on asunud tööle, talle on tagastatud juhtimisõigus, tema elukaaslane on rase ja ta on tasunud suurema osa talle määratud trahve. Oma väidete tõendamiseks on apellatsioonile lisatud ka tõendeid. Kriminaalkolleegium jätab need tõendid vastu võtmata. 20.

§ 139

lg 2 p 3 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtule esitamata tõenditele, kui põhjendatakse, et neid ei olnud võimalik varem esitada. Apellatsioonis välja toodud asjaolusid, mida tuleks Z.B-le karistust mõistes arvesse võtta, ja neid kinnitavad tõendeid pole maakohtu menetluses esitatud. Seejuures ei nähtu kaebusest, et oleks esinenud mõni põhjus, miks ei saanud Z.B ringkonnakohtule esitatud tõendeid juba varasemalt maakohtule esitada. Z.B-l oli võimalus esitada vastavad väited ja neid kinnitavad tõendid maakohtu istungil, kuid sinna ta – vaatamata kutse kättesaamisele - ei ilmunud. Kohtuistungil helistati Z.B-le , mispeale ta ütles, et vist unustas istungi, ei mäleta. Seda sisuliselt kinnitab ka apellant, kes märgib, et kuna Z.B ei osalenud kohtumenetluses, polnud tal võimalik oma seisukohti avaldada ja ta soovib seda teha apellatsioonis. Üksnes see, et isik ei osalenud enda süül maakohtu menetluses, pole

§ 139lg 2 p 3 kohaselt 5

(8)4-24-2161 aluseks uutele tõenditele tuginemiseks. Niisamuti ei saa maakohtule ette heita selliste asjaoludega mittearvestamist, mida talle menetlusaluse isiku enda süül istungil ei esitatud. Oma väärteoasja arutamisel tuleb ka menetlusalusel isikul hoolt üles näidata. Kui ärgatakse alles ebasoodsa otsuse peale, on ringkonnakohtus vastuväidete esitamiseks üldjuhul liiga hilja. Nimelt ei ole apellatsioonimenetlus maakohtu menetluse täiemahuline kordamine, vaid üksnes maakohtu otsuse seaduslikkuse kontroll esitatud apellatsiooni piires.
  1. Maakohus on otsuse tegemisel asjakohaselt lähtunud talle esitatud väärteotoimiku materjalidest. Nendest nähtub, et maakohtu otsuse tegemise hetkel puudus Z.B-l juhtimisõigus, nagu maakohus oma otsuses ka välja tõi. Kuigi apellandi hinnangul oleks karistuse määramisel tulnud arvesse võtta mh seda, et Z.B-le on juhtimisõigus tagastatud, nähtub karistusregistri väljavõttest, et see on toimunud pärast maakohtu otsuse tegemist. Asjaolu, et praeguseks on Z.B-le juhtimisõigus taastatud, ei välista tema karistamist arestiga. Samuti olid maakohtu menetluse ajal karistusregistri väljatrüki kohaselt isikule varasemalt määratud rahatrahvid tasumata ja menetlusalune isik oli väärteoprotokollis ise märkinud, et tal puudub töökoht. Kuna Z.B esitas apellatsioonis avaldatud väited esmakordselt ringkonnakohtule, mitte aga maakohtus, polnudki maakohtul võimalik neid arvesse võtta. Lisaks aga ei esinenud valdavat osa kaebuses toodud asjaoludest maakohtu otsuse tegemise hetkel, mistõttu on maakohtule tehtud etteheited ainetud.
  2. Apellant taotleb Z.B-le rahatrahvi määramist, kuna leiab, et see on eripreventiivsetel kaalutlustel sobiv ja piisav sanktsioon. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus karistusliigi valikut ning Z.B karistamist (lühiajalise) arestiga nõuetekohaselt põhistanud. Aresti mõistmisel on maakohus jäänud seadusega lubatud kaalutlusõiguse piiresse. Seejuures on maakohus märkinud, et Z.B-l on neli kehtivat väärteokaristust liiklusrikkumiste eest, rahatrahve on isikule määratud varasemaltki, kuid Z.B rikub süstemaatiliselt õiguskorda. Maakohus järeldas, et seni määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud menetlusalust isikut õiguskuulekalt käituma, mistõttu ei ole rahatrahv karistusena tema puhul piisavalt mõjus. Asjaolu, et menetlusalune isik on pärast maakohtu otsust asunud talle varasemalt määratud rahatrahve tasuma, ei mõjuta kriminaalkolleegiumi hinnangul maakohtu otsuse seaduslikkust.
  3. Maakohus on võtnud arvesse, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning et Z.B-d süüdistatakse ühe väärteo toimepanemises. Nende asjaolude pinnalt on maakohtu hinnangul Z.B süüd alla keskmise. KarS § 48 järgi võib väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. Maakohus on N. Nergryale mõistnud karistuse alampiiri lähedal (5 päeva). Ringkonnakohus leiab, et karistuse määr on vastavuses tuvastatud süü suurusega. Seejuures ei esitata apellatsioonis sisulisi vastuväiteid isiku süü suuruse ega karistuse määra osas, vaid palutakse muuta karistuse liiki.
  4. Kaebuses tuuakse ka välja, et aresti asendamine üldkasuliku tööga oleks märksa proportsionaalsem ja tõhusam karistusviis. Nagu ka maakohus märkis, puudus üldkasuliku töö kohaldamise kaalumiseks võimalus, kuna seda saab teha üksnes isiku nõusolekul, seda aga maakohtul otsuse tegemise ajal välja selgitada polnud võimalik. Eelnevast tulenevalt ei ole maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, nagu sellele viidatakse apellatsioonis.
  5. Ka teised apellatsioonis esmakordselt esitatud argumendid ei annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et aresti kandmise ajal võib ajutiselt olla häiritud Z.B eraeluliste ja töökohustuste täitmine, ei muuda maakohtu poolt mõistetud karistust õigusvastaseks. Lisaks märgib kolleegium, et Z.B-le on mõistetud 5 päeva aresti, mis ei ole nii pikk aeg, et see võiks endaga tuua kaasa sellise intensiivsusega tagajärgi, nagu seda 6
(8)4-24-2161 väidab kaebaja, s.o ohustada menetlusaluse isiku raseda elukaaslase ja tema lapse tervist ning heaolu. Ringkonnakohus märgib sedagi, et süüdlase avalduse alusel võib erandlikel asjaoludel lahendit täitmisele pöörav maakohus aresti täitmisele pööramise edasi lükata (

§ 209lg 1).

  1. Apellant palub hüvitada Z.B-le menetluskuludena lepingulisele kaitsjale makstud tasu. Samas ei tooda ringkonnakohtule esitatud taotluses välja, millises summas menetluskulu hüvitamist taotletakse ega ka dokumente selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud. Seega ei saaks apellatsioonis esitatud taotlust rahuldada isegi siis, kui menetluskulud jääksid riigi kanda. (II)
  2. Väljaspool apellatsiooni piire tühistab ringkonnakohus siiski osaliselt maakohtu otsuse. Maakohus kuulutas otsuse resolutsiooni
  3. juulil ja kohustas Z.B-d ilmuma aresti ärakandmisele hiljemalt
  4. oktoobril.
  5. augustil esitas menetlusalune isik apellatsiooniteate. Otsuse terviktekst tehti kättesaadavaks
  6. augustil. Sellest ajast hakkas kulgema 15-päevane apellatsioonitähtaeg. Apellatsioon esitati
  7. septembril. Ringkonnakohus võttis apellatsiooni menetlusse
  8. septembril, andis pooltele aega seisukohtade esitamiseks kuni
  9. septembrini ja kuulutab oma lahendi
  10. septembril. Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon Riigikohtule. Seega ei jõustu maakohtu otsus enne
  11. oktoobrit. Kolleegium märgib sedagi, et kui ringkonnakohus ei oleks apellatsioonimenetlust 14 päevaga läbi viinud, oleks võimalik seegi, et maakohtu otsuse järgi tulnuks aresti kandmisele asuda enne seda, kui ringkonnakohus oma otsuse teha jõuaks.
  12. Jättes kõrvale

§ 205

lg-s 1 sätestatud erandi, kuulub kandmisele üksnes jõustunud otsusega mõistetud arest. Kuna Z.B ei olnud kohtumenetluse ajaks kinni peetud, tuli tema aresti täitmisele pööramisel juhinduda

§ 205

lg-st 2, mille kohaselt saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlasele määruse, mis ajaks ja millisesse arestimajja või vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma.

§ 205

lg 2 sõnastus lähtub loogikast, et aresti kandmisele asumise aeg määratakse kindlaks pärast otsuse jõustumist eraldi toiminguga. Samasugune regulatsioon on kriminaalmenetluses. Tõsi, kriminaalmenetluses räägitakse maakohtu teatisest (KrMS § 414 lg 1),

§ 205lg-s 2 aga maakohtu määrusest.

Kriminaalkolleegium ei välista ka sellist võimalust, et maakohus määrab karistuse kandmisele asumise aja menetlusökonoomilistel kaalutlustel kindlaks juba maakohtu otsuses. Sel juhul tuleb tagada, et karistuse kandmisele asumise aeg ei langeks perioodile, mil otsus ei ole jõustunud (nt saab siduda karistuse kandmisele asumise aja mingi perioodiga pärast kohtuotsuse jõustumist). Arvestades aresti lühiajalisust, võib vastasel juhul maakohtu otsusest nähtuda, et arest tuleks enne ära kanda, kui ringkonnakohus otsuseni jõuab. Selline aresti täitmise viis riivaks ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 5 ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artikli 2 lg-s 1 sätestatud edasikaebepõhiõigust (vt pikemalt M. Kärner, S-K. Noot. Süüdistatava edasikaebeõigus ning apellatsioonimenetluses kohalduvad põhiõigused. – Juridica 9/2018, lk 691 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 17888/12, Shvydka v. Ukraine, p 46-55; 10. aprilli 2018. a otsus asjades nr 54381/08 jt, Tsvetkova and Others v. Russia, p 179-191; 8. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 13764/15, Martynyuk v. Russia , p 38-43; 3.veebruari 2022. a otsus asjas nr 74576/13, Malynovska v. Ukraine, p 6-14; 22. septembri 2022. a otsus asjas nr 6251/14, Igor Lutsenko v. Ukraine, p 11). 7

(8)4-24-2161 29. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes

§ 147

lg 1 p-le 4, § 148 p-le 3 ja § 150 lg-le 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus kohustas isikut asuma aresti kandma hiljemalt

  1. oktoobril
  2. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega kohustab Z.B-d ilmuma aresti ärakandmisele Põhja Prefektuuri Kinnipidamiskeskusesse aadressil Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa hiljemalt ühe kuu jooksul Harju Maakohtu
  3. juuli
  4. a otsuse jõustumisest arvates. Kuna esitatud apellatsiooni väiteid ei tinginud maakohtu otsuse tühistamist, jääb apellatsioon rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.