Obsah (11)

§ 177§ 663§ 667§ 664§ 661§ 172§ 654§ 174§ 175§ 171§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Geidi Sile, Kairi Piirisild ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 30.01.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-7266 Kohtuasi I.S kaebus Tall

§ 177

lg-s 2 sätestatud korras kindlaks Harju Maakohus pärast asjas menetlust lõpetava määruse jõustumist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kohtutäitur Risto Sepp peatas 31.03.2025 TMS § 46 lg 2 p 4 alusel täitemenetluse täiteasjas nr 024/2021/
2. Vaidlusaluse täitemenetlusega on ühinenud mitu sissenõudjat ning võlgniku väitel on ühinenud täiteasjades rahuldamisele kuuluvad nõuded ebaselged. Kohtutäitur peatas täitemenetluse, kuna võlgnik ei saa jaotuskava vaidlustada, kuid vajab kaitset olukorras, kus ühinenud võlausaldajad võivad olla esitanud oma nõuded suuremas ulatuses kui lubatud.
3. Võlausaldaja I.S vaidlustas 10.04.2025 menetluse peatamise otsuse kohtutäituri juures. Kohtutäitur jättis 02.05.2025 M. Pendi kaebuse rahuldamata.
4. I.S esitas 12.05.2025 kaebuse Harju Maakohtule, vaidlustades nii kohtutäituri esialgset, 31.03.2025 otsust kui ka 02.05.2025 tehtud otsust avaldaja kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Maakohtu määrus ja põhjendused
5. Harju Maakohus rahuldas 19.09.2025 M. Pendi kaebuse ning tühistas kohtutäituri Risto Sepa 31.03.2025 ja 02.05.2025 otsused. Maakohus jättis kaebuse läbi vaatamata osas, milles avaldaja taotles kohtutäituri kohustamist jaotuskava alusel tulemi väljamaksmiseks.
6. Maakohus jättis M. Pendi menetluskulud kohtutäituri Risto Sepa kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Maakohus määras avaldajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruseks 503 eurot ning mõistis selle summa kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja. Määruskaebused
7. F.A (võlgnik) vaidlustas 19.09.2025 määruse täies ulatuses. H.S ja O.M (täitemenetlusega ühinenud võlausaldajad) vaidlustasid 19.09.2025 määruse menetluskulude jaotuse osas, milles nende kulud jäeti nende endi kanda.
8. F.A määruskaebuse kohaselt: 7.
9. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et võlgnikul puudub õigus vaidlustada tulemi jaotuskava. Kui võlgnik vaidlustab jaotuskava koostamise, on kohtutäituril asjaolude väljaselgitamiseks õigus täitemenetlus peatada. 3 2-25-7266 7.
10. Täitemenetluse peatamine TMS § 46 lg-s 2 sätestatud alustel on kohtutäituri diskretsiooniotsus, mistõttu on väär maakohtu järeldus, et kohtutäituril ei olnud õigust täitemenetlust peatada. 7.
11. Kohtu seisukoht menetluskulude jaotuse osas on alusetu ja põhjendamata.
12. H.S-i määruskaebuse kohaselt: 8.
13. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma otsustust menetluskulude jaotuse osas. 8.
14. Kohus eksis diskretsiooniõiguse rakendamisel. Kui avaldus rahuldatakse, tuleb menetlusega seotud kulud jätta vastaspoole kanda. Kohtul ei ole kaalutlusruumi otsustada, et menetlusse kaasatud menetlusosaliste kulud jäävad nende endi kanda. 8.
15. Määruskaebuse esitajat on koheldud võrreldes avaldajaga ebavõrdselt. 8.
16. Maakohus rikkus seadusest tulenevat tähtaega asja lahendamisel. 8.
17. Maakohus oleks pidanud menetluskulud kindlaks määrama ka siis, kui need jäetakse poolte endi kanda. 8.
18. Määruskaebuse esitaja ei vaielnud üheski menetlusdokumendis jõuliselt vastu ühele või teisele osapoolele, vaid väljendas selgelt oma neutraalsust ning juhtis tähelepanu võimalikule lahendusele.
19. O.M-i määruskaebuse kohaselt: 9.
20. Määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtu põhjendusega, mille kohaselt ei ole asjaolusid arvestades õiglane jätta menetlusosaliste, kes vaidlesid kaebusele vastu või jätsid kaebuse kohta seisukoha avaldamata, menetluskulusid avaldaja või kohtutäituri kanda. 9.
21. Käesoleva kohtuvaidluse põhjustas kohtutäitur Risto Sepp, kes põhjendamatult peatas täitemenetluse. Seetõttu on õiglane jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. 9.
22. Diskretsioonipiiride ületamine seisnes selles, et kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, kuigi tuvastas kohtutäituri õigusvastase tegevuse. 9.
23. Menetlusosalisi ei ole koheldud võrdselt. 9.
24. Menetluskulude jaotus ei sõltu sellest, kas menetlusosaline ise vaidlustas kohtutäituri otsuse või mitte. Kohus ei ole viidanud ühelegi sättele, mille alusel oleks ühinenud kohtutäituril olnud võimalik menetluse peatamise otsust vaidlustada. 9.
25. Kohtu põhjendused ei ole jälgitavad ning otsustus menetluskulude jaotuse kohta on põhjendamata.
26. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

F.A määruskaebuse osas märkis kohus, et tuvastas pärast selle menetlusse võtmist, et määruskaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist.

§ 663lg 4 ei võimalda maakohtul menetlusse võetud määruskaebust jätta läbi vaatamata.

4 2-25-7266 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjalidega, tühistab maakohtu määruse sissenõudjate H.S-i ja O.M-i menetluskulude jaotuse osas (

§ 667lg 2).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab sissenõudjate H.S-i ja O.Mi menetluskulud kohtutäitur Risto Sepa kanda. H.S-i ja O.M-i määruskaebused rahuldatakse. F.A määruskaebus jääb läbi vaatamata (

§ 664lg 2).

1. Maakohus on F.A määruskaebuse võtnud ebaõigesti menetlusse. Kohtute infosüsteemist nähtub, et vaidlustatud määrus on F.A lepingulisele esindajale kätte toimetatud 19.09.
2. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on

§ 661lg 2 kohaselt 15 päeva määruse kättetoimetamisest. Seega tuli F.A-l esitada määruskaebus Ts

ÜS § 135 lg 1 ning § 136 lg-te 6 ja 8 järgi hiljemalt 06.10.2025. F.A esitas määruskaebuse 21.10.2025, s.o pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist. Maakohus ei rahuldanud 09.12.2025 määrusega F.A määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust ning ringkonnakohus maakohtu 09.12.2025 määrust ei muutnud. Kuna määruskaebus esitati hilinenult, on maakohus määruskaebuse ebaõigesti, s.o

§ 663

lg 1 kolmandat lauset ja § 637 lg 1 p 2 (koosmõjus §-ga 659) rikkudes menetlusse võtnud. Seetõttu tuleb eelnimetatud määruskaebus jätta

§ 664lg 2 alusel läbi vaatamata 13.

H.S ja O.M vaidlustasid maakohtu 19.09.2025 määruse resolutsiooni punkti 5 osas, millega maakohus jättis nende menetluskulud nende endi kanda. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, siis annab

§ 172

lg 1 teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel

§ 172

lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 29). Sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 07.10.2020, 2-18-11359, p 14 ja seal viidatud varasem praktika).

1. Üldreeglina on mitme menetlusosalisega hagita asjas õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (RKTKm 15.11.2023, 2-22-4432/27, p 12; RKTKm 07.10.2020, 2-18-11359, p 14; RKTKm 02.06.2008, 3-2-1-42-08, p 18). Riigikohus on jätnud kohtutäituri otsuse tühistamise korral kõigi menetlusosaliste kulud kohtutäituri kanda (RKTKm 05.06.2019, 2-18-4480/22, p 21; RKTKm 06.02.2018, 2-17-6743/38, p 18; RKTKm 09.06.2017, 3-2-1-61-17, p 16) ja kaebuse rahuldamata jätmise korral kõigi menetlusosaliste kulud avaldaja kanda (RKTKm 07.01.2026, 2-23-1662/24, p 17). Maakohus tühistas kohtutäituri Risto Sepa 31.03.2025 ja 02.05.2025 otsused. Seega on lahend tehtud kohtutäituri kahjuks.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust jätta sissenõudjate H.S-i ja O.M-i menetluskulusid nende endi kanda. Maakohus on ebapiisavalt põhjendanud menetluskulude jaotuse üldreegli kohaldamata jätmist. Üksnes seetõttu, et võlausaldajad H.S ja O.M ei vaidlustanud ise kohtutäituri menetluse peatamise otsust ega osalenud kaebuse läbivaatamisel kohtutäituri määratud ajal kohtueelses menetluses, ei anna alust keelduda nende menetluskulude hüvitamisest.
3. Menetlusosaline võib ka hagita kohtuvaidluses arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude jaotamise ja esindajakulude teiselt menetlusosaliselt 5 2-25-7266 väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu kohtusse pöördumise õigust näiliseks (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 21).
4. Kuigi H.S ja O.M ise ei vaidlustanud täitemenetluse peatamise otsust, on kohtutäituri otsuste tühistamine ja menetluse jätkumine nende kui võlausaldajate huvides. Seejuures on O.M kogu menetluse vältel toetanud I.S-i õiguslikku positsiooni täitemenetluse peatamise alusetuse kohta. H.S on argumenteerinud, et täitemenetlus peaks vähemalt tema osas jätkuma. Maakohtu lahend on võlausaldajate huvides ning suuresti on mõlemad määruskaebuse esitajad oma eesmärgi saavutanud. Ka maakohus on vaidlustatud määruse p-s 17 möönnud, et lahend on mh O.M-i kasuks tehtud.
5. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse osas maakohtu määruse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab H.S-i ja O.M-i menetluskulud kohtutäitur Risto Sepa kanda. Kuna ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotuse osas maakohtu lahendi resolutsiooni, märgib ringkonnakohtus määruse tervikresolutsiooni uues sõnastuses vastavalt

§ 654lg-le 22.

19. Täiendavalt märgib kohus vastuseks H.S-i määruskaebusele, et kuigi maakohus ei vaadanud kaebust läbi TMS § 218 lg 2 esimeses lauses sätestatud tähtaja jooksul, ei mõjutanud see asja sisulist tulemust. Lisaks ei pidanud maakohus rahaliselt kindlaks määrama menetlusosaliste endi kanda jäetud menetluskulusid. Ka Riigikohus ei ole pidanud menetlusosaliste endi kanda jäetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist vajalikuks (RKTKm 03.12.2025, 2-24-6946, p 26).

§ 174

lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui lepingulise esindaja kulud jäävad teise menetlusosalise kanda. Seega tuleb kohtul määrata lahendis kindlaks üksnes nende menetluskulude rahaline suurus, mis kuuluvad teistelt menetlusosalistelt väljamõistmisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 20. F.A määruskaebuse läbivaatamata jätmise tõttu jäävad selle määruskaebuse menetlemisega seotud kulud

§ 171lg 1 alusel F.A kanda (RKTKm 07.11.2018, 2-178339, p 15).

21. H.S-i ja O.M-i määruskaebuste rahuldamise tõttu jäävad nende määruskaebuste menetlemisega seotud kulud

§ 172lg 1 teise lause alusel kohtutäituri Risto Sepa kanda.

22. Kuigi ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu menetluskulude jaotust ning märgib määruskaebuse menetlusega tekkinud kulude jaotuse, ei määra ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks (RKTKo 13.06.2018, 2-15-8794/42, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab (seni kindlaksmääramata) menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist. 23. Asja materjalidest nähtuvalt on nii H.S kui ka O.M määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 70 eurot. RLS § 59 lg 15 kohaselt tuleb hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel tasutakse RLS § 59 lg 10 alusel riigilõivu 15 eurot. Seega on H.S ja O.M mõlemad 6 2-25-7266 tasunud 55 eurot ettenähtust rohkem. Määruskaebuse esitajatel on õigus esitada kohtule taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks

§ 150lg 1 p 1 ja lg 4 alusel.

24. F.A-l on

§ 150

lg 1 p 3 alusel õigus taotleda oma määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist. 25. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb mh märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (

§ 150lg 4).

Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (

§ 150lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt) 7