Obsah (6)

§ 87§ 101§ 92§ 103§ 104§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-25-2079 Otsuse kuupäev 13. jaanuar 2026 Kohtunik Kadri Vool (end Palm) Haldusasi X kaebus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 20. juuni 2025. a käskkirja n

§ 87lg 1).

1. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis, mille suurus vastab 8 tööpäeva eest maksmisele kuuluvale palgale ja kaebaja 3 kuu keskmisele palgale. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus hüvitise väljamõistmiseks 12 kuu keskmise palga ulatuses.
2. Kohustada vastustajat ühe kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja.
3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4. Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nimi tähemärgiga. EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt
5. veebruaril
6. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). 3-25-2079 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Kohtla-Järve Linnavalitsuse
8. jaanuari
9. a käskkirjaga nr 34-K nimetati alates
10. jaanuarist 2024 Kohtla-Järve Linnavalitsuse haridus- ja kultuuriteenistuse hariduse peaspetsialisti ametikohale X (digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 77).
11. Kohtla-Järve Linnavalitsuse
12. juuni
13. a käskkirjaga nr 148-K vabastati kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 50 lg 1 p 3 ja avaliku teenistuse seaduse (

) § 92 alusel haridus- ja kultuuriteenistuse hariduse peaspetsialist X teenistusest ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu. Muuhulgas otsustati välja maksta põhipalk kuni

1. juuni 2024 (k.a) ja kasutamata puhkuse kompensatsioon 23,4 kalendripäeva ulatuses (dtl 12).
2. X esitas
3. juunil 2025 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Kohtla-Järve Linnavalitsuse
4. juuni
5. a käskkirja nr 148-K õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks ametniku 3 kuu keskmise palga ulatuses, millele lisandub hüvitis vastavalt

§ 101lg 6 sätestatule kaebaja 8 tööpäevatasu ulatuses (dtl 3-8, 25-26).

1. Tartu Halduskohus võttis
2. juuni
3. a määrusega esitatud kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Kohtla-Järve linna (dtl 18-20).
4. Vastustaja esitas
5. augustil 2025 vastuse kaebusele (dtl 38-39). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6. Kaebaja vaidlustab enda teenistusest vabastamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1)

§ 92

kohaselt peab teenistusest vabastamise aluseks olevast asjaolust nähtuma, et ametnikul puuduvad piisavad teadmised või oskused selleks, et täita oma teenistusülesandeid vastavalt kehtestatud nõuetele. Lisaks peab teadmiste või oskuste puudulikkus olema sedavõrd oluline, et see ei võimalda ametnikuga teenistussuhet jätkata (st vähemasti mitte konkreetsel ametikohal). Kohtupraktikast tulenevalt ei saa

§ 92

lg 1 alusel teenistusest vabastada ametnikku, kes lihtsalt ei soovi teenistusülesandeid nõuetekohaselt täita või suhtub oma ametikohustustesse hoolimatult, vaid tegemist on olemuselt objektiivse teenistusest vabastamise alusega, mille kohaldamine on põhjendatud siis, kui tuvastatud asjaolud võimaldavad järeldada, et ametnik ei ole teadmiste või oskuste puudumise tõttu võimeline teenistusülesandeid kehtestatud nõuetele vastaval tasemel täitma ning ei vii oma teadmisi ja oskusi määratud aja jooksul vajalikule tasemele (Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-17-1070, p 13; Tartu Halduskohtu
3. juuli
4. a otsus asjas nr 3-21-2765, p 17). 2) Kaebajale
5. juunil 2025 edastatud teatest ei nähtu mitte ühtegi põhjendust, miks vastustaja leiab, et kaebaja ei ole teadmiste või oskuste puudumise tõttu võimeline teenistusülesandeid vastaval tasemel täitma. Vastustaja poolt teates viidatud rikkumised ei ole sellised, millest saaks järeldada, et kaebajal polnud teadmisi ja oskusi. 2 3-25-2079 3) Kuna kaebajale ei antud enne teenistusest vabastamise otsustamist tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, siis ei ole vastustaja järginud

§ 92lg-s 3 toodud menetluslikke nõudeid.

4) Vaidlusaluses käskkirjas puuduvad igasugused põhjendused. Ka puuduvad viited teistele dokumentidele, kus põhjendused võiksid sisalduda. 5) 12. juunil 2025 toimunud vestluse puhul ei saa rääkida

§ 92lg-s 4 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 40 sätestatud nõuete täitmisest.

Isegi, kui jaatada

1. juuni
2. a vestluse vastavust nõuetele, ei edastanud vastustaja kaebajale vestluse kokkuvõtet arvamuse andmiseks. 6) Kaebajat teavitati teenistusest vabastamisest ette üks päev. Seega tuleb

§ 101

lg 3 järgi vastustajal maksta kaebajale hüvitist 8 tööpäeva ulatuses, mida vastustaja teinud ei ole.

1. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustes kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Kaebaja teenistusülesannete täitmine oli pikema aja jooksul probleemne. Dokumenteeritud juhtumid viitavad pidevatele raskustele koostöös otsese juhiga, töökorralduslike reeglite rikkumisele ning ametikohustuste korduvatele täitmata jätmistele. Kuigi kaebajal olid formaalsed teadmised, ilmnesid tööülesannete praktilisel täitmisel raskused, mis kahjustasid ametiasutuse toimimist ja mainet. Kaebaja ei olnud suuteline täitma ametikoha nõudeid ettenähtud tasemel. 2) Enne teenistusest vabastamist peeti kaebajaga mitmeid vestlusi, mille käigus juhiti tähelepanu tema tööülesannete puudulikule täitmisele ning anti võimalusi parandada oma töö kvaliteeti. 3) Käskkirja väljaandmisel puuduvad sellised rikkumised, mis õigustaksid hüvitise määramist 12 kuu palga ulatuses. Hüvitise määramisel tuleb arvestada, et teenistusest vabastamise menetlus toimus heas usus, kuna kaebaja otsene juht andis talle tagasisidet ja juhiseid töökvaliteedi parandamiseks ning korraldas sel teemal vestlusi, ja kaebaja enda tegevus aitas kaasa töösuhte kriisi tekkele. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid sissetuleku kaotuse, töövõimetuse ega karjääriliste negatiivsete tagajärgede kohta. Ka ei ole ilmnenud takistusi tööle asumiseks mõnes teises organisatsioonis. Hüvitise määramine 12 kuu ulatuses on ebaproportsionaalne finantskoormus võrreldes menetluse sisuliste asjaoludega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Vaidlustatud käskkirjaga vabastati kaebaja
3. juunil
4. a Kohtla-Järve Linnavalitsuse haridus- ja kultuuriteenistuse hariduse peaspetsialisti ametikohalt

§ 92alusel ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu.

1. Vaidlus käib eeskätt kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasuse üle. Teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja vastustajalt hüvitise väljamõistmiseks on alust üksnes siis, kui vaidlustatud käskkiri, millega kaebaja teenistusest vabastati, on õigusvastane.
2. Kohus lahendab esmalt käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõude (I), seejärel hüvitamisnõude (II) ning lõpetuseks kaebuse ja menetluslikud küsimused (III). I 3 3-25-2079
3. Käesolevas asjas saab kohtulik kontroll HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt piirduda esmajoones analüüsiga, kas ametiasutuse tegevus on olnud meelevaldne. Halduskohus saab kontrollida, kas ametiasutus on ametniku töötulemuste ja ametikohale vastavuse hindamisel järginud kehtestatud menetlusreegleid ja kriteeriume ning kas kaalutlusõigust on kasutatud kooskõlas normi eesmärgiga. Väga ulatusliku kaalumisruumi ja sisult hinnanguliste otsustuste puhul ei ole motiivid halduskohtus sisuliselt kontrollitavad. Motivatsioonist saab tuleneda otsustuse õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest (vt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus nr 3-3-1-18-08, p 13;
6. mai
7. a otsus nr 3-3-1-27-01, p-d 4-5).
8. Asja materjalidest nähtuvalt nimetati kaebaja
9. jaanuari
10. a käskkirjaga nr 34-K Kohtla-Järve Linnavalitsuse haridus- ja kultuuriteenistuse hariduse peaspetsialisti ametikohale (dtl 77). Vastustaja on selgitanud ja see tuleneb ka Kohtla-Järve Linnavolikogu
11. septembri
12. a määrusest nr 96 „Kohtla-Järve Linnavalitsuse põhimäärus“, et haridus- ja kultuuriteenistus on valitsuse teenistus, mille põhiülesandeks on riikliku ja piirkondliku haridus-, kultuuri-, spordi-, noorsootööpoliitika teostamine ja selle kavandamises osalemine ning välissuhtluse korraldamine (määruse § 33). Kohtla-Järve linnapea poolt kinnitatud Kohtla-Järve Linnavalitsuse haridus- ja kultuuriteenistuse hariduse peaspetsialisti ametijuhendi kohaselt on teenistuskoha eesmärk üldhariduse korraldamine ja arendamine linnas, linna haridusasutuste juhtimisalase ning õppe- ja kasvatustegevuse koordineerimine, jälgimine, analüüsimine ja nõustamine, teenistusliku järelevalve teostamine, mis tagaks haridusalaste seaduste täitmise, efektiivse haridussüsteemi juhtimise ja kvaliteetse üldhariduse kättesaadavuse (dtl 79jj). Nõustuda saab vastustajaga, et tegemist on

-i mõistes ametikohaga ja seetõttu tulenesid ametniku kohustused ka

-ist. Vastavalt

§-le 51 peab ametnik oma teenistusülesandeid täitma ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt (lg 1). Ametnik peab oma teenistusülesandeid täitma erapooletult, sealhulgas valima teenistusülesandeid täites igaühe õigusi ja vabadusi ning avalikku huvi parimal võimalikul viisil arvestava lahenduse (lg 2). Ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Kõrgemalseisva juhi juhistest ja korraldustest peab ametnik teavitama vahetut juhti (lg 3). Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajale edastati 14. novembril 2024 memo (dtl 167jj), mille kohaselt määrati kõikidele teenistuse teenistujatele kohustus esitleda haridusja kultuuriteenistuse koosolekul tööplaan, kasutada regulaarselt Outlooki kalendrit, märkides kalendrisse kõik toiminguid (seminarid, koosolekud, infopäevad, kohtumised, puhkused, eemalolekud jne) ning jagada enda teenistuse teenistujatega. Samuti kajastati memos telefoni kasutamise korralduslik pool, mille kohaselt on kõikidel teenistujatel kohustus helistada tagasi või võimalusel saata sõnum, kui telefonile ei ole võimalik koheselt vastata. Lisaks kajastati memos Teamsi kasutamine, koolitustel osalemine ja tähtaegadest kinni pidamine ning juhiti tähelepanu, et kui on teada, et teenistusülesande lahendamisega võivad tekkida probleemid või takistused, siis tuleb koheselt teavitada haridusvaldkonna juhti, et leida olukorrale lahendus. 13.

§ 92

lg 1 alusel võib ametniku teenistusest vabastada asjaolu tõttu, millest nähtub ametniku teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses ning mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ja mida ei saanud ette näha ametniku teenistusse võtmisel ega katseaja kestel. Sätte kohaselt peab teenistusest vabastamise aluseks olevast asjaolust nähtuma, et ametnikul puuduvad piisavad teadmised või oskused selleks, et täita oma teenistusülesandeid vastavalt kehtestatud nõuetele. Lisaks peab teadmiste või oskuste puudulikkus olema sedavõrd oluline, et see ei võimalda ametnikuga teenistussuhet jätkata (st vähemasti mitte konkreetsel ametikohal). Nagu kaebaja on õigesti märkinud, on kohtupraktikas leitud, et

§ 92

lg 1 alusel ei saa teenistusest vabastada 4 3-25-2079 ametnikku, kes lihtsalt ei soovi teenistusülesandeid nõuetekohaselt täita või suhtub oma ametikohustustesse hoolimatult, vaid tegemist on olemuselt objektiivse teenistusest vabastamise alusega, mille kohaldamine on põhjendatud siis, kui tuvastatud asjaolud võimaldavad järeldada, et ametnik ei ole teadmiste või oskuste puudumise tõttu võimeline teenistusülesandeid kehtestatud nõuetele vastaval tasemel täitma ning ei vii oma teadmisi ja oskusi määratud aja jooksul vajalikule tasemele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 3-17-1070, p 13; Tartu Halduskohtu 20. juuli 2022. a otsus asjas nr 321-2765, p 17). See seisukoht on määrava tähtsusega ka praeguse asja lahendamisel. 14. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse käskkirja puhul ei ole võimalik rääkida ebapiisavast või

-i nõuetega vastuolus olevatest põhjendustest, kuivõrd käskkiri sisaldab ainult resolutiivosa ning põhjendused puuduvad täielikult. Seejuures puuduvad käskkirjas ka igasugused viited teistele dokumentidele, kus nõutavad põhjendused võiksid sisalduda ning mille puhul oleks võimalik rääkida põhjendamiskohustuse täitmisest vastavalt HMS § 56 lg 1 teises lauses sätestatule. Kohus nõustub kaebajaga. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu tõepoolest ühtegi põhjendust – üldsõnaliselt on viidatud ainult ettenägematute asjaolude ilmnemisele. Vaidlusaluses haldusaktis on viidatud vaid

§-le 92, seega on vastustaja eiranud

§ 103

lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kohustust, mille kohaselt peab teenistusest vabastamise haldusaktis sisalduma vabastamise põhjendus ja vabastamise alus viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, et teenistusest vabastamise põhjendused on kaebajale kättesaadavad mõnes muus dokumendis. Vastustaja on ka ise

1. septembri
2. a kompromissettepanekus möönnud, et vaidlusaluse käskkirja põhjendus on napp ning käskkiri ei sisalda viidet vastustaja
3. juuni
4. a teatele teenistusest vabastamise kohta, milles vastustaja tõi välja kaebaja teenistusest vabastamise põhjendused ja kaalutlused (dtl 67-68).
5. Poolte vahel ei ole vaidlust, et Kohtla-Järve Linnavalitsus tegi
6. juunil
7. a, s.o päev enne vaidlusaluse käskkirja andmist, kaebajale teate nr 13-1/2004 teenistusest vabastamise kohta (dtl 14-16). Teates on selgitatud, et alates
8. a oktoobrist ei ole koostöö kaebajaga sujunud. Pidevalt on juhitud tähelepanu, et teenistusülesanded ei ole täidetud korrektselt või õigeaegselt. Samuti on kaebaja keeldunud täitmast teenistusülesandeid, mis ei ole kajastatud ametijuhendis, kuid on otseselt seotud ametikoha valdkonnaga. Teates viidati ka kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetlusele, mille käigus kogutud materjalidega tõendati, et ametniku puudulik ja ebakvaliteetne töö kahjustas ametiasutuse mainet ja tekitas linnale kahju. Kuna aga distsiplinaarmenetluse karistuse määramisega venitati ning karistuse määramise käskkiri edastati siis, kui karistuse määramise tähtaeg oli möödas, tunnistati distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kehtetuks. Aja möödudes ei ole siiski olukord paranenud ja koostöö ei suju. Probleeme esineb erinevates valdkondades (kodukontoris töötamine, tööajal telefonile mitte vastamine jne). Aprillis selgus, et kaebaja ei nõustunud tegema koostööd ruumiprogrammi osas ning juhtis tähelepanu, et tegemist ei ole kaebaja ametijuhendis sätestatud kohustusega ning lisaks puuduvad kaebajal arhitektuurivaldkonna teadmised. Olukorra lahendamiseks pakuti kaebajale võimalust teha koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumiga ning pöörduda ruumiprogrammi täpsustamiseks nende spetsialistide poole. Kaebaja aga keeldus sellest võimalusest ja oli seisukohal, et neil ei ole midagi võimalik soovitada, kuna tegemist ei ole nende kooliga.
9. Kohus leiab, et kuna
10. juuni
11. a teates on kaebajat sõnaselgelt teavitatud, et ta vabastatakse teenistusest

§ 92alusel ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu 20.

juunil 2025, siis pidi kaebaja mõistma, et ta vabastati teenistusest põhjendustel, mis on toodud

1. juuni
2. a teates nr 13-1/
3. Kohtu hinnangul võimaldab
4. juuni
5. a teade piisavalt täpselt hinnata, millistele peamistele kaalutlustele on vastustaja haldusakti andmisel tuginenud. 5 3-25-2079
6. Vastustaja leiab, et kaebuses halduskohtule ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid talle ette heidetavate tegude kohta esitanud, vaid on tuginenud ainult vastustaja formaalsetele minetustele vaidlusaluse käskkirja koostamisel. Seega ei ole vastustaja hinnangul vaidlust selle üle, et
7. juuni
8. a teates nr 13-1/2004 märgitud probleemid esinesid. Sellega ei saa siiski täiel määral nõustuda, sest kaebaja on kaebuses selgitanud, et temale etteheidetavad teod on olemuselt sellised, mis teoreetiliselt võiksid olla distsiplinaarmenetluse aluseks. Seda muidugi tingimusel, et teates toodud vastustaja väited vastavad tõele. Kaebaja ei väida, et selline tingimus on täidetud. Tõendatud on siiski see, et Kohtla-Järve Linnavalitsus on algatanud kaebaja suhtes
9. oktoobri
10. a käskkirjaga nr 204-K distsiplinaarmenetluse, et selgitada välja, kas ametnik on toime pannud distsiplinaarsüüteo (dtl 145-146). Uurimise käigus tuli välja selgitada, kas ametniku puudulik ja ebakvaliteetne töö kahjustas ametiasutuse mainet ja tekitas linnale kahju ja kas ametnik on võimelike edaspidiselt teenistusülesandeid täitma ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Kohtla-Järve Linnavalitsus muutis
11. oktoobri
12. a käskkirjaga nr 205-K
13. oktoobri
14. a käskkirja nr 204-K (dtl 150-151). Kohtla-Järve Linnavalitsus määras
15. märtsi
16. a käskkirjaga nr 96-K kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomituse (dtl 160-162), kuid Kohtla-Järve Linnavalitsuse
17. mai
18. a käskkirjaga nr 130-K tunnistati
19. märtsi
20. a käskkiri nr 96-K kehtetuks (dtl 158).
21. Kaebaja hinnangul ei nähtu
22. juuni
23. a teatest mitte ühtegi põhjendust, miks vastustaja leiab, et kaebaja ei ole teadmiste või oskuste puudumise tõttu võimeline teenistusülesandeid vastaval tasemel täitma. Kuigi teates märgitu viitab tõesti pigem sellele, et vastustaja hinnangul oli kaebaja töö ebarahuldav (dokumenteeritud juhtumid viitavad pidevatele raskustele koostöös otsese juhiga, töökorralduslike reeglite rikkumisele ning ametikohustuste korduvatele täitmata jätmistele), on vastustaja viidanud ka kaebaja teadmiste või oskuste puudumisele. Nimelt märgitakse, et aprillis selgus, et kaebaja ei nõustunud tegema koostööd ruumiprogrammi osas ning juhtis tähelepanu, et tegemist ei ole kaebaja ametijuhendis sätestatud kohustusega ning lisaks puuduvad kaebajal arhitektuuri valdkonna alased teadmised. Teatest ei nähtu aga ühtegi põhjendust, miks selliste teadmiste või oskuste puudulikkus on oluline. Arvestades kaebaja teenistusülesandeid (vt kohtuotsuse p 12), siis ei ole kohtule ka üheselt arusaadav, et arhitektuurivaldkonna teadmiste puudulikkus ei võimalda kaebajal Kohtla-Järve Linnavalitsuse haridus- ja kultuuriteenistuse hariduse peaspetsialisti ametikohal teenistussuhet jätkata. Ülejäänud teates väljatoodud põhjendused on oma olemuselt sellised, mis viitavad pigem ametniku ebarahuldavatele tulemustele, isegi distsiplinaarsüüteole, mitte aga ametniku teadmiste ja oskuste vähesusele

§ 92lg 1 mõttes.

19. Kohtu hinnangul pole vastustaja järginud ka

§ 92

lg-s 3 toodud menetluslike nõudeid.

§ 92

lg 3 sätestab selgelt, et ametniku võib teenistusest vabastada

§ 92

lgs 1 sätestatud alusel, kui vabastamise eelnevalt on talle antud mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuid ametnik ei ole puudusi tähtaja jooksul kõrvaldanud. Vastustaja

1. juuni
2. a teenistusest vabastamise teates on märgitud, et kaebajale on andnud tagasisidet nii haridus- ja kultuurivaldkonna abilinnapea kui haridusvaldkonna juht nii kirjalikult kui suuliselt, kuid peale mitmete kirjavahetuste ja erinevate vestluste pidamist ei ole olukord muutunud. Asja materjalidest nähtuvalt toimus
3. juunil 2025 vestlus, kuid kaebajale ei antud enne teenistusest vabastamise otsustamist tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja väidab (ja sellele ei ole vastustaja vastu vaielnud), et sai
4. juunil 2025 toimunud vestluse protokolli (dtl 9-11) kätte alles koos
5. juuni
6. a teatega. Vestluse raames tuletati kaebajale meelde haridus- ja kultuuriteenistuse memo ning juhiti tähelepanu, millistel võimalustel võimaldatakse teenistujale kaugtööd. Vestlusel lepiti kokku, et kui kalendris on näha, et kaebaja on hõivatud, siis juhid ei tülita teda. Kui aga kalendris ei ole seda märgitud, siis tuleb kõnedele vastata. Kaebaja sõnul ei vaja ta abi, vaid vajab mitte segamist, sest töö on 6 3-25-2079 konkreetne ja põhjalik. Vestluse protokollist ei nähtu, et kaebaja vabastatakse teenistusest. Vastupidi, protokollist nähtub, et kaebajale anti juhised edasiseks teenistuseks. 20.

§ 101

lg 2 sätestab, et ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu, töövõime vähenemise tõttu või katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse ametnikule kirjalikult vähemalt 15 kalendripäeva ette. Teenistusest vabastamisest etteteatamisel tuleb ametiasutusel HMS §-st 40 lähtudes esitada ka vabastamise esialgne põhjendus, et ametnik saaks esitada selle kohta oma selgitused ja vastuväited.

§ 101

ei näe teenistusest vabastamisest etteteatamiseks ette kindlat viisi, kuid teavitus peaks andma isikule võimaluse hinnata, kas tema vabastamine on põhjendatud, et otsustada, kas esitada kavandatava haldusakti suhtes omapoolsed seisukohad või mitte. Kuna teenistusest vabastamise käskkiri on adressaadi jaoks negatiivse toimega haldusakt, mis tuleb teha isikule HMS § 62 lg 2 kohaselt teatavaks kättetoimetamisega, tuleks ka teenistusest vabastamisest etteteatamisel lähtuda samast viisist ehk see isikule kätte toimetada (Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2019. a otsus asjas nr 3-18-1009, p 27). 21.

§ 104

lg-st 1 tuleneb, et ametiasutus on kohustatud maksma ametnikule kõik ametiasutuselt saada olevad summad (lõpparve) teenistussuhte viimasel päeval. Vaidlusalusest

1. juuni
2. a käskkirjast nähtub, et kaebajale maksti välja lõpparve järgmiselt: 1) põhipalk kuni
3. juuni
4. a (kaasaarvatud) (ilmselgelt on vastustaja siin silmas pidanud mitte
5. a vaid
6. a); 2) kasutamata puhkuse kompensatsioon 23,40 kalendripäeva ulatuses, sealhulgas 7 kalendripäeva kalendriaasta
7. jaanuar 2024 kuni
8. juuli
9. a ja 16,40 kalendripäeva kalendriaasta
10. jaanuar 2025 kuni
11. juuni
12. a eest.
13. Kohus nõustub kaebajaga, et

-is sätestatud etteteatamistähtaega ei ole vastustaja järginud. Kaebaja sai teenistusest vabastamise teate

1. juunil 2025 ning vabastati teenistusest
2. juunil 2025, seega järgmisel päeval. Kaebaja väidab, et seega n-ö õige teenistusest vabastamine pidanuks toimuma mitte varem kui
3. juulil
4. Ajavahemikku
5. juuni kuni
6. juuli 2025 mahub 8 tööpäeva.

§ 101

lg 6 näeb ette, et kui samas paragrahvis sätestatud etteteatamistähtaegu ei järgita, makstakse ametnikule lisaks sama seaduse §-s 102 sätestatud hüvitisele palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest. Sellest tulenevalt tuleb kaebajale maksta hüvitist 8 tööpäeva ulatuses.

1. Eelnevat arvestades on vaidlustatud käskkiri kohtu hinnangul õigusvastane ning kaebus tuleb tuvastamisnõude osas rahuldada.
2. Kaebaja on mh esitanud nõude muuta teenistusest vabastamise alust kohtu poolt ning märkida teenistuse lõpetamise aluseks

§ 87lg 1 ehk teenistusest vabastamine ametniku enda soovil (dtl 25).

Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja vabastati teenistuses õigusvastaselt, on tal õigus nõuda teenistusest vabastamise aluse muutmist. Eelnevast tulenevalt muudab kohus kaebaja teenistusest vabastamise alust selliselt, et kaebaja vabastatakse ametikohalt seoses ametniku enda sooviavaldusega

§ 87lg 1 alusel.

II 25. Kaebaja on palunud mõista vastustajalt välja hüvitis kaebaja 12 kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja hinnangul jõuavad kohtumenetlusse väga harva sellised haldusaktid, mis oleksid õigusvastased sellisel määral nagu vaidlusalune käskkiri. Lisaks on vastustaja õigusvastane tegevus etteteatamise tähtaja järgimata jätmise osas oluliselt piiranud kaebaja kaebeõigust. Vastustaja leiab, et hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta kaebaja enda tegevust – koostöötahtetus, tööülesannetest keeldumine ja suhtlemisraskused, mis aitasid 7 3-25-2079 kaasa töösuhte kriisi tekkele. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid sissetuleku kaotuse, töövõimetuse ega karjääriliste negatiivsete tagajärgede kohta. Samuti ei ole ilmnenud takistusi tööle asumiseks mõnes teises organisatsioonis. 26.

§ 105

lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda hüvitist ametniku 3 kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hüvitise suuruse muutmise all on silmas peetud nii 3 kuu keskmisest palgast suurema kui ka väiksema hüvitise väljamõistmist.

§ 105

lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-15, p 13). Kohtu kaalumisruum lähtub sellisel juhul kohase hüvitise määramisel proportsionaalsuse põhimõttest. Kohtupraktika järgi saab

§ 105

lg-st 1 järeldada, et 3 kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 29). 27. Kohus märgib esmalt, et praeguses asjas ei kuulu kohaldamisele

§ 105

lg 3, sest kaebajat ei vabastatud teenistusest võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kuna kaebaja vabastati teenistusest õigusvastaselt, on tal õigus nõuda

§ 105lg 1 alusel hüvitist enda 3 kuu keskmise palga ulatuses.

Kohtu hinnangul ei toonud kaebaja kaebuses ega asja arutamise käigus esile asjaolusid, mis õigustaksid tavapärasest, s.o 3 kuu keskmisest palgast, suurema hüvitise väljamõistmist. Hüvitise määramise seisukohalt on asjakohatu kaebaja väide, et kohtumenetlusse jõuavad väga harva sellisel tasemel õigusvastased õigusaktid. Ka etteteatamistähtaja rikkumine ei saa kaasa tuua suurema hüvitise väljamõistmist. Etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest on hüvitis ette nähtud

§ 101lg 6 alusel.

Eeltoodust tulenevalt mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaebaja 3 kuu keskmise palga ulatuses (

§ 105lg 1).

1. HKMS § 167 lg 1 sätestab: "Kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused." Kohus leiab, et HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on käesoleval juhul põhjendatud teha täpse rahasumma (hüvitis, mille suurus vastab 8 tööpäeva eest maksmisele kuuluvale palgale ja kaebaja 3 kuu keskmisele palgale) kindlaksmääramine ülesandeks Kohtla-Järve linnale, andes talle rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks aega üks kuu kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas.
2. Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määruse nr 91 "Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord" § 2 lg-st 2 tuleneb, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud 6 kalendrikuu töötasu alusel. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Teenistussuhte lõpetamisest tingitud keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekkimise hetkeks on kohtu hinnangul teenistussuhte lõppemise päev ehk teenistussuhte viimane päev. III
5. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja kaebuse osaliselt. Kohus tunnistab KohtlaJärve Linnavalitsuse
6. juuni
7. a käskkirja nr 148-K õigusvastaseks ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaebaja 3 kuu keskmise palga ulatuses. Samuti 8 3-25-2079 rahuldab kohus kaebaja taotluse maksta talle hüvitist 8 tööpäeva ulatuses, kuna vastustaja ei järginud

§ 101lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaega.

Ka muudab kohus kaebaja teenistusest vabastamise alust. Kohus jätab kaebuse rahuldamata osas, milles kaebaja nõuab hüvitise väljamõistmist tema 3 kuu keskmist palka ületavas osas.

1. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine vastustaja kohustus. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 alusel oli kaebuse esitamine praegusel juhul riigilõivuvaba. Kaebaja on küll tasunud esialgse õiguskaitse taotluselt 20 eurot (dtl 13), aga kohus on selle
2. septembri
3. a määrusega kaebajale tagastanud (dtl 56). Kui pooltel on tekkinud muid menetluskulusid, jäävad need nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1 ja § 109 lg 1 ls 4).
4. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 9